pühapäev, september 17, 2006

26. Peatükk: Vahemonoloog.

Ega praegu midagi sellist suuremat ei toimu.
Kui, siis vast alles järgmise kuu jooksul.
1. oktoobril on kavas külastada Tagadi laata, mis peaks selle aasta viimane olema.
Mida seal pakutakse ja kas on kavas miskit sealt ka osta, eks see selgub juba kohapeal.
Nende ostmistega tuleb tegelikult (vähemalt see ja järgmine kuu) välja rehkendada, mida kuhu ja kui palju kulutada, sest et plaan on raha koguda üheks oktoobrikuu suuremaks väljaminekuks.
Mõni aeg tagasi ma siin rääkisin, kui käisin Tallinna lähedal ühte universaalkerega "Volgat" vaatamas, mis oli siis ninaga kuskile vastu kändu sõitnud. Et kuigi tollest autost pole midagi eriti võtta, tuli mulle meelde, et omanik oli pakkunud temaga kaasa ka ringi plekke. Nii et ehk on lootust siis lisaks esitiibadele ja ustele saada omale ka need defitsiitsed tagauksed ja -tiivad. Tagapaneeli kohta ma ei oska midagi öelda, sest et see läks meelest küsida. Aga hea, kui saab needki eelmainitud asjad kätte. Järgmine aasta on ehk võimalik otsingutega siis niiöelda uuele ringile asuda.
Omanik oli öelnud, et nad on küll pindmise roostega koos, kuid läbivaid kahjustusi pole neil ühelgi. Ja seepärast saigi siis kokku lepitud, et ma broneerin need plekid ära ja oktoobrikuu jooksul saab selle arveldamisega ka vast ühele poole.
Tegelikult taheti mulle seda autot ka koos plekkidega ikka kaasa sokutada, aga kuna ruumipuudus hakkab kummitama, siis arusaadavatel põhjustel mul tuli sellest kaasapakutavast kerest loobuda. Lõpuks siis jäi jutt nii, et juhul kui mul on midagi auto küljest vaja, siis ma helistan ette, lepime aja kokku, kuna ma sinna tulen ja missugust juppi või detaili mul vaja on ja üks saab siis kohe auto küljest omale vajaliku osa võetud ja teine küsitud summa.

Siin selle nädala sees sai käidud ka Tartus asuvas "Volga" varuosade kaupluses.
Ütleks, et sellist riiulite ridu koos tuliuute varuosadega tahaks omalegi garaaži.
Küsisin seal ringitoimetava müüja käest, et kui spetsiifilisi uusi "Volga" detaile nende käest saab ja selgus, et olevat võimalik peaaegu kõike pudi-padi saada.
Eraldi igat detaili tellida polevat mõtet, sest et esiteks läheb see liiga kulukaks ja teiseks nad seal Venemaal ei viitsi ladudest, kust nad tavaliselt neid juppe saadavad, iga seibi pärast mööda neid suuri ruume ringi joosta. Lihtsam on neil panna kogu kola konteinerisse ja siiapoole saata. Ning siis pärast kohapeal siin vaadata ja uurida, mida on saadetud ja mida mitte.
Nii et juhul kui mul on kunagi mingeid uusi detaile või asju vaja, siis ei jää muud üle, kui et võtan kodust detailide kataloogi kaasa ja siis saab hakata laonumbrite alusel vaatama, mida neil on pakkuda ja mida mitte.
(Ehk siis nii, nagu ma sisimas olingi arvanud, et kuidas need asjad käivad.)

Enne äratulekut jäi mulle silma ka üks brošüüride ja raamatute riiul, kus siis müüdi erinevat nõukaaegset kirjandust.
Teiste seas köitis mu tähelepanu üks "Volga" detailide kataloog.
Samasugune nagu minulgi on, kuid too konkreetne üllitis oli mõeldud mitte GAZ-24 ega ka GAZ 24-10 jaoks vaid hoopis GAZ 3102-le.
Igatahes ära ma ta ostsin, sest et ega tolle konkreetse mudeli kohta liigub neid detailide katalooge sama vähe, nagu ülejäänutegi puhul ja kunagi ei või teada, kas sellist konkreetset väljaannet kusagilt edaspidi enam saab.
Ja eks see ost oli samas mul ka teatud tagamõttega sooritatud, sest et seoses selle GAZ 3102-ga on mul mõningaid plaane pähe tekkinud.

Milliseid täpselt, ei tahaks ennem avaldama hakata, kui aeg juba sealmaal on.

esmaspäev, september 11, 2006

25. Peatükk: Mõningaid mõtteid.

Täna toimus Jürgenil ja mul internetis "Volga"-teemaline nõupidamine.
Pealkirjaks võiks panna paljude tavakodanike jaoks üles kerkinud lihtsameelse küsimuse: "Mis mõte sellel, nõndanimetatud "utiiliga" jamamisel on?"
Kuna tegelikult selleteemalisi või umbes analoogseid küsimusi on vahel ka postkasti sadanud, siis vastastikuse arutelu käigus selgusid mõned plusspunktid, miks selle alaga üldse tegeleda:
+ taastamisrõõm ühest autost.
+ nii ehitamisest kui ka sõitmisest saadavad positiivsed elamused.
+ vanema generatsiooni silmis on sellise asja näol, nagu mõnede vanade autode taaselustamine ning nendega sõitmine, tegu ühe osaga nende kunagisest elust, mis enamjaolt siiski positiivseid mälestusi neis esile manab, rääkimata sellest, et aktsiad nende silmis kerkivad sellise tegevuse tõttu ikka üpris omajagu.

Miinused:
- autodesse maetud raha ei teeni ennast kunagi tagasi ja sellel pole tegelikult mõtetki, sest et neid autosid ei ehitata rahateenimise eesmärgil.
- aega kulub vanatehnika taastamise peale mitmeid kordi rohkem, kui tänapäevase auto remondile. Kuna aga ehitatakse neid masinaid siiski oma lõbuks ja enda vabast ajast, siis stopperiga võidu nende kallal tegutseda on täiesti kohatu.

Ning kokkuvõtteks allpool üldisem jutt igapäevast/tänapäevast tarbivat elustiili harrastavatele indiviidide kohta:
See, kui mõni uputab oma uude ja tänapäevasesse, ca 200.000-300.000 krooni maksvasse autosse 800.000.- ja tulevikus ehk teised veel sama palju, kui mitte rohkem, siis on see muidugi tema enda otsustada ja teha, kuigi tegelikult igaüks peab ikka ise oma vitsad kätte saama, et lõpuks aru saada, mis on siin ilmas tegelikult (rõhk sõnal tegelikult) väärtust omav või mõttekas tegevus ja mis mitte.
"Kooliraha" maksame me siin ilmas kõik, ainult et erinevates summades.

Loomulikult võiks vabalt mingi kalli elamise muretseda, kallid autod, vms.
Aga miks seda mõned inimesed ei taha? Sest see pole "see" ja see on lihtsalt igav :)
Ei tea mida sellega küll endale või teistele tõestada tahetakse ?
Näidatakse, et suudetakse endale kogu seda luksust lubada ?
Theh, suuremalt osalt kõik nende luksusautode ja majade omanikud on suutnud ennast pangalaenudega ilusasti sisse mässida, nii et enamjaolt kartuses mitte kaotada oma staatust vastavas ringkonnas või üldsuse silmis, kelledele alateadlikult kõike seda demonstreerida tahetakse, siis selletõttu tõmmeldakse kas siis ühelainsal või mitmel rindel rabada, et igakuised laenumaksed tasutud saaks.
Vastasel korral on nii olemasolev(ad) sõiduk(id) kui ka elamu(d) kiired õhku haihtuma.
Ja kõik sellepärast, et üritatakse meeleheitlikult teistele midagi tõestada, elades samas tegelikult üle oma võimete, kuigi seda endale tunnistada eriti ei taheta.
Tähelepanuvajadus? Alaväärsuskompleks? Ei tea. Võimalikud on variandid.
Igatahes psühholoogiat tudeerivatele tulevastele spetsialistidele oleksid sellist eluviisi praktiseerivad "patsiendid" kindlasti uurimist väärt.

Vaevalt, et mõni AMG poolt tuunitud uue Mercedese omanik midagi taolist kogeb, võrreldes teda mõne vanemat või stiilsemat autot omava inimesega ning omakorda tema omanduses oleva sõidukiga, kui ta kusagile suuremale üritusele peaks ilmuma.
Tänava peal mõned tuuningut fännavad tüübid oma "spoilastatud" liikuritest võib-olla vaatavad korraks järgi, mõni pikakoivaline, kes on spetsialiseerunud taoliste tuunitud autode omanike püüdmisele (ja noh, ega neil seal "ülakorrusel" ka midagi väga polegi) vaatab ka, aga vaevalt, et mõni suure teadmistepagasi ja elukogemusega vanem eestimaalane tuleb selle AMG töökojas steroide täis pumbatud Mercedese ja tolle omaniku juurde enda mälestusi pajatama, autot vaatama, või näitab ehk ka tunnustavalt pöialtki.

Ilmselge, et kunagi ei saa seda summat tagasi, mis nendesse taastatud vanaaegsetesse autodesse läheb (vahet pole, on nad Nõukogude, või tolle aja mõistes välismaist päritolu) aga kogu see emotsioon, need kogemused, inimesed, asjast huvituvaid ja juurdetekkivaid sõpru ja tuttavaid on kõike seda väärt.

Ja see on juba omaette elamus mille nimel tasub neid vanasõidukeid ehitada/taastada.

Kokkuvõttes M.O.T.T.- ehk Mida Oligi Tarvis Tõestada.

neljapäev, september 07, 2006

24. Peatükk: Kuusalu autobaas.

Peale Pikap-"Volga" ja tema omaniku juurde tehtud külastust võtsime suuna Kuusalu poole, kus meid ootas selline mees nagu Tõnu Piibur, kes lubas meile näidata oma garaazides peituvaid sõidukeid.
Kuna teadupärast tema valduses asub ka üks vähestest Eestis eksisteerivatest GAZ-14 "Tšaika", mis on sõidutanud nii omaaegseid Eesti NSV võimuesindajaid kui ka vabariigiaegseid juhte, ning kuna mind on sellised, peamiselt NSV Liidu parteiladvikule mõeldud autod alati köitnud, siis otseloomulikult ei saanud ma juhust kasutamata jätta.

Peale mõningast pusimist autoga aleviku vahel, kus meil õnnestus paar korda õigest teeotsast mööda sõita ja algul hoopiski puhta valesse suunda minna, leidsime lõpuks selle territooriumi üles, kus siis asusid oodatavad masinad.
Territooriumiks võib seda kujundlikult nimetada- tegelikult on tegu Kuusalu autobaasi endiste hoonete kompleksiga, mis võtavad enda alla ikka päris röögatu maa-ala.
Sisenesime siis vurinal ettevaatlikult hoovi, kus peale tühja platsi ja selle ühes nurgas seisva "Moskvitši" ning garaaziderea ees seisva Koljati-mõõtu mehe rohkem kedagi ega midagi ei olnud.
Tundus, et see Koljati-mõõtu mees paistis kedagi ootavat, igatahes hoiak oli tal küll selline.
Sõitsime siis aupaklikult selle mehe juurde ja selgus et tegu oligi Tõnu Piiburiga.
Tulime autost välja, tutvustasime endid ja peale põgusat sissejuhatavat vestlust juhatatigi meid esimesse garaaziboksi.

Sisenedes võttis meid vastu mõnus jahedus ja hämar ruum.
Tule süttides aga ei saanud ma muiet mitte tagasi hoida, kui nägin silme ees avanevat vaatepilti.
Et aga mitte emotsioonidel lasta üle pea tekkida (seda efekti ma seal juba korra tundsin, aga iga asi omal ajal), alustaks siis ikka kõigest järjekorras.

Esimene masin, mis siis kõige ligemal seisis, oli "maanteemuhk".
Auto pidi ootama taastamise järjekorras oma aega ja tema originaalsuse aste pidi üsnagi suure protsentuaalsusega olema, rääkimata läbisõidust, mis oli ainult 500 km.
Rattaid ei ole talt mitte keegi sisse vehkinud, ega pole nad ka ise omapäi kusagile jalutama läinud, vaid need võeti kordategemise eesmärgil alt ära, kuna rooste oli nende kallal tegemas ikka väga tõhusat tööd.

Siin siis paar pilti "muhust":



Järgmiseks aga midagi enneolematut.
Ma ütleks nii, et kiindumus selle auto vastu tekkis mul esimesest silmapilgust, kui ma teda mõned aastad tagasi Tallinnas nägin ühes rongkäigus, koos tavaliste GAZ 24-dega, väärikalt kolonni ees sõitmas. Tema majesteetlik suurus ning läikivmust värv koos vaikselt müdiseva mootoriga ei köitnud tookord mitte ainult minu, vaid ka teiste kaaslinlaste tähelepanu, kellede nina alt see masin mööda sahises.

Mul on igatahes au esitleda selle päeviku lugejatele: GAZ-14 "Tšaika."


Nagu näha võite, siis proportsioonid kõrvalseisva muhuga on suisa mäekõrgused.
Kohe näha, et missugune auto on mõeldud surelikust tavakodanikule(vasakul) ning missugune suurtele juhtidele(paremal).
Ma teadsin et see auto on suur, aga kuna alles nüüd avanes mul võimalus teda täiesti ligidalt silmitseda, ei osanud ma arvata et ta NII suur olla võib.
Igatahes... jah...
Sõnadest tuleb puudus.
Hardas vaikuses käisime Jürgeniga vaikselt ümber "Tšaika" (nagu kirikus oleks vms.), taustaks kostumas Tõnu Piiburi bassihäälne selgituskõne selle auto ajaloo kohta.
Siis oli paus, mille katkestas jällegi Tõnu Piibur, kes ütles need saatuslikud sõnad:
"Te võite muidugi sisse ka vaadata. Uksed on lahti."

Ausalt öeldes, mul tulid suisa külmajudinad peale, olgugi et ma neid välja ei näidanud. Mitte kartusest sinna autosse siseneda, vaid et kõik see, mida ma just nägin ja pidin saama kogeda, tundus olevat liiga hea, et olla tõsi.
Kuid sellegipoolest jäin väliselt rahulikuks ning tõmbasin tagumise ukse lahti, et salongi siseneda.
Kui tagaistmel lõpuks istet võtsin, siis nagu kuidagi ülim rahulolu valdas mind, vaadates rauge pilguga, nagu kaelkirjak, akendest välja, olgugi et peale silikaattelliste sealt mulle midagi muud vastu ei paistnud.
Arvestades selle auto väljalaskeaastat, kuhu riiki ta mõeldud oli ning milline oli tolle aja riigikord, siis andke andeks, aga mitte ükski tänapäevane 7-me või suisa 9-meetrine pikaksvenitatud luksuslimusiin, millega kas siis pulma- või lõbusõite tehakse, ei tekitaks minus seda tunnet, mis mind valdas tol hetkel, kui ma istusin "Tšaika" tagaistmel.
Mul oli juba korraks tunne, et matke mind või koos autoga, mina enam siit oma jalgade peal välja ei lähe.

Kuid ratsionaalne mõistus tuli õnneks üsna kiiresti tagasi, ning veidi aja pärast olime kõik kummargil avatud kapotialuse kohal ja uudistamas masinavärki, mis kogu seda stiilset sõidukit edasi liigutab:


Vahepeal õnnestus ka fotograaf Jürgenil teha salongist mõned pildid, ning kuigi osad neist nii "Tšaikast" tehtutest, kui ka ülejäänud tunduvad suht kehva kvaliteediga, siis tegu ei olnud mitte liig pimeda ruumiga, vaid põhjus selles, et too moment läks lihtsalt meelest fotoaparaadil lisavälku kasutada. Eks oli põhjust ka seda unustada, kuna vaadata- uudistada oli lihtsalt nii palju.
Aga tulles tagasi "Tšaika" juurde, siis allpool mõned pildid salongist:

Tagaistme juures asuv raadio reisijate jaoks.
Neid tehti piiratud kogus ja iga auto jaoks spetsiaalselt üks ning markeeriti vastava tähisega ära.


Sohvri koht salongist vaadatuna.
Mainiks tagasihoidlikult, et ka mul oli au selle stiilse limusiini rooli taga olla.


Siin siis on Piibur meile demonstreerimas mõningaid autoga kaasaskäivaid dokumente.
Kõik oli olemas: Tehniline pass, tehnohoolduse raamat ja 5 rubla kaante vahel tee ääres seisva militsionääri jaoks, kui too ehk oma teadmatuse (ja ilmselt ka kogenematuse) tõttu sellist autot kinni julges pidada.


Armatuurlauas asuv raadio. "Radiotehnika" toodang. Samuti iga auto jaoks üks.


Kõrvalistuja ukse avanedes....

tuli nähtavale selline pilt:


Keda selline majesteetlik auto ja tema ajalugu lähemalt huvitab, siis suhteliselt täpse ülevaate saab sellelt aadressilt: http://www.volga.ee/modules.php?name=Content&pa=showpage&pid=69
Ning sõiduelamustest saab lugeda "HobiKlubi" ajakirjast nr.5 2005 , kus siis võrreldi sedasama autot ühe analoogse mudeliga, kuid mille kestas peitus "Cadillaci" tehnika.
Ja kellel pole mahti, võimalust või viitsimist selle testi kohta lõpuandmeid otsida, et kumb siis lõpuks parem oli, ütlen ette ära, et võitsid mõlemad autod ehk siis viik.

Igatahes mul võttis nii sellest "Tšaika" salongis kui ka tema ümber lenduvast nähtamatust aurast südame ülekantud tähenduses nii kloppima, et tuli vahepeal käia ukse juures värsket õhku hingamas.
Selle aja sees kui ma rahustasin oma ülekantud tähenduses kloppivat siseorganit (südant mõtlesin siis ikka selle all) ukse juures seisva "muhu" silmitsemisega, tegi Jürgen mõned pildid järgmisest eksponaadist, milleks sattus siis olema ei miski muu, kui Vahur Kersna GAZ- 21 isiklikult.

Siin siis kõikide, või vähemalt peaaegu kõikide "Vanade Volgade" kohustuslik ehisdetail:


Vahur Kersna "Volga" seest:


See kast, mis tagaakna juures lebab, ei ole miski muu, kui kuulus Valdo Pandi lintmakk.
Tõnu Piiburi sõnade järgi olevat Kersna käinud sellega vanainimeste juures intervjuusid tegemas ja see magnetofon olevat olnud abiks nii mõnegi "Volga" ehitamiseks vajamineva detaili leidmisel.


Kersna "Volga" tagant:



Siin pildil võib siis näha ühte täiesti pealaest jalatallani taastatud GAZ-21-te:

Iseloomulikud olid sellele autole alla pandud nn. "lumerattad", ehk siis laia valge randiga rehvid, mida põhiliselt kasutati vanemate, 40-ndatest ja 50-ndatest pärit Ameerika luksusautode juures.
Aga ei saaks öelda, et need "Volga" alla ei sobinud.
Vastupidi, vägagi stiilne mulje jäi sellest autost.

Siin siis selle kahevärvilise "Volga" parempoolne küljepeegel:


See on üks huvitav GAZ 24-10.
Pealtnäha selline uuem "Volga" nagu ikka...


... kuid sees täiesti omapärased istmed.




Tõnu Piibur ise nimetas neid istmeid "Made by Bruno Saul".
Ennem oli see valge GAZ 24-10 tavalise salongiga, kuid tal õnnestus kusagilt hankida just need kõnealused detailid, ning endised istmed leidsid tee ühe teise volgaomaniku autosse.

Valge GAZ 24-10 armatuur:


Armatuuris olev raadiotelefon, mille kaudu sai keskusega vajaduse korral sidet pidada.
Samasugune oli ka Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB sõidukites, ainult et musta värvi.


Siin siis garaazide ees seisnud pikap-"Moskvitš".
Tegu siis eksportmudeliga, mida võib asjatundja aru saada ka juba rombikujulistest esituledest. Piiburi sõnul oli see auto kaua aega seisnud ühes töökojas, mis lõpuks siiski pankrotti läks, ning mahamüüdavate varade hulgas oli ka see konkreetne isend.
Ning soodsa hinna ja tema rariteetsuse tõttu Piibur selle auto omanikuks saigi.


See konkreetne auto on aga ehtne sinivereline.
Maakeeli öelduna on siis tegu kunagi Rootsi Kuninga valduses olnud sõidukiga.
Tema ajalugu on olnud pikk ja huvitav, mida ümber jutustada ma kahjuks ei oska.
Kes auto vastu rohkem huvi tunneb, see saab täpsemat ja detailsemat infot ja pilte sellisest ajakirjast nagu "HobiKlubi" nr. 3, 2006. Raamatukogudes peaks seda väljaannet kindlasti leiduma.


Siin siis jällegi üks taastamist ootav stiilne vanaaegne Nõukogude limusiin: GAZ-12.


GAZ-12-ne armatuur ja salong:


Tõnu Piiburi universaalkerega "Vana-Volga" ehk siis GAZ-22.
See auto oli kunagi saatkonna sõiduk ja ehitati ta siis ka spetsiaalselt tolle asutuse jaoks. Selle seiga esiletõstmiseks allpool üks pilt autos asuvast telefonist.


GAZ-22 armatuur:


Siin siis eespool mainitud autotelefon:


GAZ-22 eest:


See on veel sotsialismi aegu ja lõhnu täis, Bulgaaria päritoluga järelveetav suvila, mis ei ole vist ühte suvegi korralikult ratastel olnud.
Kusjuures usute või ei, aga see väike haagis sisaldab endas kolme inimese magamiskohta, kööginurka, kätepesukraani ja palju muud suviseks välieluks vajalikku.


Siin siis sama haagissuvila seest. Nagu uus, ütleks.


Selle kaatri kohta ütles Tõnu Piibur, et "sisuliselt sellest kogu asi alguse sai."
Selle "asja" all ta pidas siis ilmselt silmas oma huvi vanatehnika kogumise vastu.
Pealtnäha kaater nagu kaater ikka, kuid siin on üks "aga". See kaater on nimelt mahagonist tehtud. Vähemalt see, mis pealmist osa puudutab.
Alumine on tavaline plast nagu ikka, kuid pealmine, täpsemalt siis teki- ja kajutiosa, on ehtsast mahagonipuidust.
Kui aus olla, siis ma ei taha teada, palju see kaater uuest peast maksta võis.


Kaater seest vaadatuna:


See ringkäik kestis, usute või mitte, aga 3 ja pool tundi !
Ja kusjuures kordagi ei tekkinud tunnet, et oleks igav, või et tahaks juba lahkuda.
Vastupidi. Neid jutte ja muljeid, mida Tõnu Piibur sõidukite kohta rääkis, oleks tahtnud kuulata veelgi, kuid jalad hakkasid pikapeale sellest seismisest natuke ära väsima ning kellaaegki oli juba niikaugel, et õhtu hakkas kätte jõudma.

Lõpuks vahetasime väljas, garaaziuste ees veel natuke mõtteid vanade autode kollektsioneerimise ja taastamise osas, ning Tõnu Piibur selgitas meile tegelikku asjade olemust, millises konditsioonis ja missuguseid autosid oleks mõttekas korda seada ja missuguseid mitte, et pärast ei avaneks hoovis vaatepilt a´la "Kuusakoski 2".

Igatahes nii fotograaf kui ka mina jäime selle väikese ekskursiooniga väga rahule ning tänasime Tõnu Piiburit, kes oli nõus meie peale nii palju aega kulutama ja viitsis meile, mis tema garaazides varjul oli, esitleda ning kõike seda temale omasel moel, muheda alatooniga rääkida.
Sisimas ma loodan, et see külaskäik ei jäänud mitte esimeseks ega ka viimaseks korraks.
Aga eks seda juba näitab aeg, kas ka kunagi edaspidi avaneb võimalus veel kõike seda vaadata ja siis juba, miks ka mitte, mõnda neist eksponaatidest ka sõitmas näha.

teisipäev, september 05, 2006

23. Peatükk: Harvaesinev nähtus meie teedel.

Nagu siis lubatud sai, tuleb selles peatükis juttu sellisest sõidukist, mida minu silmad veel näinud polnud.
Avanes siis tänu juhusele, vastutulelikkusele või millelegi kolmandale veel, külastada seda meest, kelle omanduses on üks väheseid Eestis ringi liikuv kastiga GAZ 24. Mudelina võiks ta siis kõlada GAZ-24 Pickup vms.
Kuna Gorki tehas konkreetselt sellist mudelit välja ei töötanud, siis kõik need igasugused erinevad GAZ-24 baasil ehitatud kastikad on enamjaolt endiste Liiduvabariikide kohalikes ametlikes margitöökodades ehitatud/valmistatud. Eestit esindas siis teadupärast selle koha pealt Koeru Autoremonditehas.
Nii et iga selline säilinud eksemplar on juba omaette haruldane nähtus.
Ka tuttavast vanatehnikahuviline, kellega eelmine kord Melliste laata väisatud sai, oli konkreetse isendi nägemisest väga huvitatud ja nii saigi telefoni teel Pikap-"Volga" omanikuga kõigepealt sobilik päev kokku lepitud, milleks siis sattus olema eilne, ehk siis pühapäevane päev.
Kusjuures tagantjärgi mõeldes, ilmaga oli küll vedanud- need mõlemad sõidud (teisest külastusest tuleb ka juttu aga natuke hiljem) sai ära teha ilusa ilmaga, nii et sai väljas "Volgast" pilte teha ja juttu ajada/muljeid vahetada, ilma, et selleks oleks pidanud kusagil garaazis seisma.
Aga see selleks.

Ennem, kui kohale hakkasime jõudma, sai selle "Volga" omanikuga telefoni teel siis kokku lepitud, et näeme bensiinijaamas.
Veidi aja pärast sõitiski meie ette üks tumedamat karva Opel, millest vaatas vastu üks muheda näoga meesterahvas ja küsis, et kas teie olete need Volga-vaatlejad ?
Öelnud jaatava vastuse, võtsime onu autole sappa ja hakkasime siis aga liikuma.

Veidi aja pärast kohale jõudes avanes selline vaatepilt:


Mul oli muidugi suu kõrvuni. Momentaalselt. Sest et iga päev ju sellist asja ei näe.
Ja ega Jürgen hakkas ka oma fotoaparaadiga kuidagi väga kiirelt igasuguseid erinevaid lähteasendeid sisse võtma, nii et näha oli, et autosse suhtuti professionaalse pildistaja huviga.

Senikaua, kuni autost pilte tehti, uurisin siis omaniku käest üht koma teist ja põhimõtteliselt kõik, mis mind huvitas, sain teada ka.
Küsimuse peale, kui ta selle autoga ARK-i punkti ülevaatusele läks, kas tema sõidukit siis tähele ka pandi, hakkas omanik muhelema ja ütles, et no nii mõnigi mees ajas silmad punni ja tuli uurima, et mis ime-"Volga" see siis nüüd on.

Aga kuna üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siis ma parem panen oma tatraveski kinni ja piirdun ainult mõnede täpsustustega pildi ülaservas.
Niipalju veel ütlen, et enne piltide ülespanekut ma iseenesestmõistetavalt küsisin omaniku käest luba, et kas ma ikka tohin seda teha, ning sain tema käest muidugi jaatava vastuse.
Nii et edasise puhul on pikemad kommentaarid liigsed.

Pikap-"Volga" eest:


Kastist paistev tiivakoobas:


Pikap-"Volga" tagantvaates:


Juhiks tähelepanu "küljeviigile". Sirgem, kui mõnel tavalisel GAZ 24-l.


"Volga" põhja alt:


Pikap-"Volga" kapotialune. Paneeli küljes olev silt on ARK-i poolt väljastatud, mitte omalooming ega ka Gorki või Koeru tehase oma.


Pikap-"Volga" seest:


Pikap-"Volga" tahavaateaken.
Väike mõlk on ka kabiini küljes, aga see käib niisugusel autol asja juurde.


Pikap-"Volga" uksepolster.
Ukse sisepindade järgi on aru saada, et autot pole seest mitu korda värvitud.


Katusel asuv kinnitusvinkel:


Autol oli olemas ka kasti külge käiv puur, mille peale käis omakorda (vist telgiriidest) kate. Nii ei saanud kastis olevad asjad märjaks, juhul kui võis hakata vihma sadama vms.

Igatahes, oli, mida vaadata ja uudistada, ning peale mõningast mõtetevahetust soovisime Pikap-"Volga" omanikule head õhtut, ning võtsime suuna teisele poole kus asus ....

Mis, sellest ma räägin üsna varsti.

pühapäev, september 03, 2006

22. Peatükk: Mõned pildid Koerus remonditud sillast ja muudest detailidest.

Nagu pealkirjastki järeldada võib, tegin siis mõned pildid nendest uutest detailidest, mis ma tookord Raplas esisilla järel käies, kaasa sain:

Uus esisild:


Esisillal olev Koeru Autoremonditehase markeering:


Ohutulede lüliti, salongi soojendussüsteemi mootor ja salongilambi ehiskorpus:


Salongi soojendussüsteemi mootor tagantvaates:


Erinevaid esisilla detaile:


Kusjuures, nende detailide pildistamise käigus toimus ka üks naljakas avastus.
Mõtlesin, et teeks pilti ka nendest äsjasoetatud uutest kapotihingedest, milledest 2 ma sain Melliste Vanakraamilaadalt ja 2 anti mulle jällegi koos esisillaga kaasa.
Hakkan neid siis samamoodi tabureti peale passitama, kui vaatan, et midagi nagu ei klapi.
Uurin neid siis igast kandist lähemalt ja mis selgus ?
Selgus, et kõik need 4 kapotihinge on parema külje omad !

Neid "kurrrradima....." jne. tüüpi lauseid lendas siis peale sellist avastust ikka päris mitmeid seal garaazi all ringi. Aga siis ma mõtlesin et mis seal ikka, ega nad mul tükki küljest võta. Lihtsalt praegu märgin nimekirja üles, et kumma poole omad nad on ja palju neid on, ja siis ma tean, et kunagi tuleb juhipoolne hing (või isegi hinged) ka kusagilt osta.

Aga pühapäevane, ehk siis tänane päev, tuleks suisa kuldsete tähtedega kirjutada näiteks kusagile "Volga"-almanahhidesse, sest et saadud elamuste põhjal väärivad tänasel päeval läbi- või üleelatud sündmused lausa omaette teemat.
See tuleb ka kohe esimesel võimalusel, nii et püsige lainel.