Teisipäev, oktoober 24, 2006

Vahemonoloog.

Noonii. Vaatate, et ei olegi nagu tükk aega siia midagi ilmunud?
Ilmub küll, ainult et kuskil vast paar nädalat läheb koos käimasolevaga veel aega.
Nüüd kui kõik plaanipäraselt sujub, siis ilmselt järgmise nädala lõpus ma saan sellele mustale universaalile mõningaid asju juurde. Milliseid asju, ja kui palju neid olema saab, eks see varsti selgub. Seniks tuleb niiöelda seda Eesti Elu edendada ja kukrut täita, mille eest saaks siis omakorda neid detaile välja lunastada.
Ma loodan nendest jubinatest pilte ka teha, et siis on huvilistel, kes seda päevikut loevad, nagu väike ülevaade ka olemas, mis jura ma omale (jälle) kokku kaapinud olen.

Lisaks vahepeal ühe pikema jutu ka siia. Et siis on jälle, mida ajaviiteks lugeda.
Tegu on siis 1980-ndate lõpust pärit looga, mille on valmis sepitsenud Priit Aimla.
Vanemale generatsioonile ja veel mõnele minuealisele peaks see ehk tuttav ette tulema, kuna taolisi humoreske ja ettekandeid sai kuulda tavaliselt pühapäeva hommikuti "Meelejahutaja" saatest.
Kui ka mõned laused ehk ongi veidi muudetud, siis pigem ilmekamaks muutmise eesmärgil, kuna toona kehtis ikka veel see aeg, kus kõige selle suunas, mis parteiga seotud oli, väga valju häälega ironiseerida ei tohtinud, vaid kõike tollal kehtivat sai naeruvääristada läbi osavate sõnamängude.

Aga olgu, jutt siis ise on selline:

"Avaldus NLKP XXX kongressile.
Meie, vaanad pardeilased, pimesi truud oma juhtide igale sirgele ja geverale joonele, avaldame sigavat nerdimust ja kuigi me njaeme ja kuuleme iha halvemini, torkab meile adressjeeridud ilekohus silma ja kerva isegi kurdile ja pimedale.
Tegemist on massilise arusaamatusega. Muidugi hiidsime omal ajal sageli mitmesugusjed meile omastatud laused, ometigi neiteks kesklused "Keed kuklale!", "Pelvili perandale!", "Negu vasta sjeina!", "Suu ginni!", polnud meeldud arreteerituile, vaid me kordasime endaette fraase igahommikusest raadio virgudusveimlemis saatest.
Kirglike kehakultuurlasdena harjudasime ka idamaade kombed, kasutades joogide repliigid: "Juuksed peas pelema! Neelad kiinte alla! Nuga njeeru! Dikut silma!"
Aga kui me vahel hiidsime keva heelega "Tuld!", siis meil lihtsalt oli kange suitsuhimu, kuid tikud olid ju seal vangi.... vei tehendab, vinge ilmaga niiskeks saanud.
Niid natukene imberasustamisest kaugetesse rajoonidesse.
Olid kuuldused, et jeestlased, letlased ja leedulased peevad veikese rahva alaveersuskombleksi, lauldes sageli igatsevalt Uraaliteemalisi laulud, nigu "Mets muhise ja kegu kukk, Uraal!"
Vastavalt teetajate soovile, meie neid saatsimegi sinna kanti.
Muidugi, mingid megikotkad nemad ei jole, peris megiaheliku tippu me neid ei lekitanud, sai valitud seal madalamad paigad: Krasnojarsk, Vorkuuta, Tšitta kah.
Ning lepuks.
Kui me kunagi kelleljegi kah kunagi haiged teegime, siis ikka nende elu ajal.Miks njemad siis meiega perast surma eiendavad !? Kus nad enne olid ?
Ja mis keige tehtsam: kui tapetud meistetakse eigeks pastuumselt, siis meistetagu meid siidi ka pastuumselt. Elusa kammunisti hukkameistmine eenestab meie ihise armsa pardei auduriteeti.
Veel iks nota beenje ehk bennaja nota.
Praegu degeljedakse vana vara tagasi andmisega. Kui meile andagse tagasi meije vaanad vaahendid nagu kaerauad, nagaanid, lebiotsimisordenid, meie jiga gjell valjmis uue pensjoniseaduse valguses tagasi rivisse asduma.

Allkirjad:
Mölakovtsev, Vassiili Petroovitš
Sigajenko, Ivan Olesjevitš
Kaabakjan, Okastraat Palkovitš
Pätidze, Sergei Surmakuurovitš
Vägistiimov, Hujak Sadistovitš
Timuukas, Joomas Kaunasoovitš
Arreteersalu, Mats Kuratoovitš
Võllapujenko, Rolan Lõuahaakovitš
Pussnugov, Persei Pugejoovitš

Teisipäev, oktoober 17, 2006

29. Peatükk: Made In Estonia.

Kui Tagadi laadal käidud, võtsime suuna järgmise sihtpunkti poole, kohtuma mehega, kelle omanduses on Eesti ilmselt kaks ainukest ühesugust (ja ühtlasi ka viimast) klaasfiiberkerega autot. Neid olevat tema sõnade järgi rohkemgi valmis tehtud, kuid ajapikku olevat sellel 6-liikmelisel meeskonnal, kes neid savivormide järgi valmistas, hakanud entusiasm raugema, ning nii need masinad üksteise järel igaviku radadele kadusid.
Välja arvatud siis need konkreetsed kaks eksemplari, mis nüüd asuvad selle tehnikahuvilise härrasmehe valduses.
Kui jõudsime kohale, siis avanes selline, väikese tehnikamuuseumi moodi vaatepilt: Mõned tuletõrjeautod, paar ameerika päritoluga "Chevy" bussi ja siis need kaks klaasplastist sõidukit.

Siin siis üks...





... ja teine sama kerekujuga sõiduk.



Sama auto kunagi täies hiilguses:


Juhikoht. Nagu näha, siis seest on auto üpriski lagedavõitu.


Siin on siis tegu selle mehe valduses oleva Nõukogudeaegse transportöörmasinaga. Mis tema algne kasutusotstarve olla võis, ma ei tea, aga eks ta sõdurite vedamiseks vast mõeldud oli. Nüüd olevat ta rohkem niisama lõbusõitude jaoks- laadid aga rahva peale ja lähed kuskile karjääri müttama:


Lõppu olgu lisatud, et kellel tõsine huvi neid kahte eelnimetatud masinat korda teha, siis kõne alla võivat tulla ka nende autode müük. Vähemalt nii ma omaniku jutust aru sain. Nii et kes teab, võibolla kunagi mõni tehnikafanaatik tõesti võtab kätte ja ostab omale need kaks Eesti kunagise autotööstuse eksemplari ja teeb nad korda.

Laupäev, oktoober 14, 2006

Pilte Tagadi laadalt vol.2

Kohe, kui peaväravast sisse astusime, vaatas meile vastu "Volga" takso.
Eks see tõi muidugi äratundmismuige näole ja ma arvan, et ega ma ei olnud ainuke, kes seda autot seal pikemalt silmitsema jäi.


Edasised pildid jätkavad oma harjumuspärast rada pidi:










Nagu näha, siis vahel võis sealt ka isikupärasemaid instrumente leida:

Kas see "grammavon" nüüd just papa Kiire oma on, kes Oskar Lutsu "Kevade" raamatus, poja ristsetel külalistele seda demonstreeris, aga midagi tollest ajastust võib ta küll olla.








Reede, oktoober 13, 2006

28. Peatükk: Pilte Tagadi laadalt vol. 1

Tere taas.
Vahepealne paus oli tingitud sellest, et ma pidin siin olude sunnil internetiteenuse pakkujat vahetama- eelmise serveri kiirus hakkas iga korraga ikka aeglasemaks ja aeglasemaks jääma ja kui veel selle serveri remont ka ette võeti seal kusagil (kus iganes see kast ka siis ei oleks) siis ma vaatasin, et kui ma ei taha jääda passima, kuna see aparaat millalgi korda saab, oleks mul mõttekas kiiremas korras vahetada internetipakkujat ja nende poolt pakutava ühenduse kiirus natukese väledama lippamise vastu, kui ta seda seni oli olnud.
No... ühesõnaga, asi on korras ja töötab, nii et saab siis näha, kuidas ja kauaks.

Viimases peatükis lubasin siia panna üles mõningaid pilte Tagadi laadalt.
Seda ma ka teen:







Sellel pildil asubki siis see I-seeria GAZ-21, mille eest öeldud hind minus seniteadmatuid äkilisi astmahoogusid tekitas(ülekantud tähenduses):

Nagu näha, ega ta suurem asi ei olnud ja ma võin kinnitada, et teine külg, mis pildistamata jäi, polnud ka paremas korras, nii et....mnjamh...
Ainuke asi, milleks see auto vast sobilik on, kui ta detailide doonoriks osta(muidugi mitte 20 000-de ega ka ammugi mitte 25 000-de eest) ja neid I-seeria "Volgasid" sellel konkreetsel huvilisel veel majapidamisse kokku kogutud(ostetud) on.
Vat alles siis, mitmest autost kokku ehitatuna, võib saada ühe komplektse ja korraliku.













Pühapäev, oktoober 01, 2006

27. Peatükk: Tagadi Vanakraamilaat.

Sai siis jah, selline käik ette võetud nagu pealkirjas mainitud, koos Jürgeni nimelise vanatehnikahuvilisega, kellega sai ka Melliste laata külastatud.
Võtsime siis kätte ja läksime vaatama, mis seal Tagadil huvitavat on.
Kuna teadupärast kõige suurem "action" käib sellistel üritustel varastel hommikutundidel, siis tuli meil kiirustada, et võimalikult vara kohale jõuda, ja asjast võimalikult hea ülevaade saada.

Kui saabusime kohale, siis ilm oli selline keskmine eesti ilm. Ühesõnaga sadas.
Auto pargitud, liikusime siis ühe sissepääsu poole.
Kuna mulle oli esimene kord just sellel konkreetsel üritusel käia, siis püüdsin ma igasuguste "Volga"-teemaliste ahvatluste suhtes madalat profiili hoida, ning olenemata võimalikest tekkivatest kiusatustest neile mitte eriti järele anda.

Platsile jõudes avanes mu ees üks korralik virvarr ning paras Paabeli segadus.
Esimese korraga ei osanudki arvata, et kustpoolt seda ringkäiku peaks hakkama otsast peale tegema, kuid ega seal midagi keerulist polnudki- käid aga müüja juurest müüja juurde, vaatad mis tal pakkuda on ja küsid hindasid.

Ausalt öeldes, ma ei tea millele need osad vanakraamimüüjad rõhuvad, või nad ongi sellised naiivitarid, kes arvavad, et ostjad on tõesti nii lollid, et ulmeliste sadade ja tuhandete kroonidest eest nende vihmas ligunenud mööblit või poriloigus vedelenud märke, embleeme või muud analoogset keegi osta soovib.
Väga palju oli müügile paisatud sellist mõttetut ja roostes rämpsu (vanad padrunisalved, padrunid, põllutööriistad, mootorrataste kered, autode veljed jne. jne) mis tegelikult ei kõlba kuskile. Rääkimata katkistest nõudest, kortsus lippudest jpm.
Ning hinnadki olid sellised et anna issand kannatust. Üks näide.
Vanatehnikahuviline Jürgen otsis oma "hirvega Volgale" korralikke tagatulesid.
Üks ennastäis (ja võibolla veel midagi muud täis) müüja lajatas tuima rahuga, et 500 krooni ja mitte üks sent vähem.
Samas, tehes veel mitmeid ringkäike ühe telgi juurest teise juurde, nägime, et üks papi pakub oma Moskvitši peal olevatest karpidest mõningaid "Volga" asju.
Sorteerisime nad kiirelt läbi ja mis selgus? Selgus, et onul oli igavene joru neidsamu GAZ-21-e tagatulesid- vali, millist tahad.
Ja hinnaks kujunes vist 100 krooni tükk.

Samas, ega ma ka papist poiss polnud, olgugi, et algul andsin endale tõotuse, mitte ühtegi "Volgaga" seonduvat asja osta ning võtsin selle vanahärra auto ees olevates kastides ette poolpõhjaliku revideerimise. Ja selle revideerimise tulemusena ma sain täiesti korralikud mootori- ja käigukastipadjad, ning nn. tagasilöögipuksid, mis tagasilla külge käivad.
Hind küsitud, kaubaga rahul, liikusime edasi.

Ühes aianurgas seisis treileri peal hallikat tooni "Volga".
Lähemale minnes selgus, et tegu on esimese seeria GAZ 21-ga.
Esimese seeria GAZ 21-e tunneb ära siis ainult sellel mudelil olnud keset iluvõret seisva suure nikeldatud viisnurga järgi, teised sama tüüpi GAZ 21-ed, millede iluvõre on püstiste ribidega ja ilma viisnurgata, on juba uuemad mudelid.
Kuidagimoodi tuli see auto mulle tuttav ette. Sekund mõttetööd ja siis meenuski, et tegu on sama autoga, mida ka auto-moto foorumis üksvahe müüa pakuti ja mille ostmisele oleks ise ka pretendeerinud, kui raha oleks olnud.
Kuna toona tollest autost mingeid pilte müügikuulutuse juurde polnud pandud, siis nüüd oli mul võimalus seda isendit pealaest jalatallani silmitseda.
Noh.... oli kah mis ta oli, ütleks. Juttude põhjal, mis temast auto-moto foorumis räägiti, mulle jäi mulje, et tegu on lihtsalt pikka aega garaazis seisnud sõidukiga, mis tahab lihtsalt osadeks võtmist, olmemõlkide likvideerimist, ülevärvimist ja uutest juppidest koosnevat montaazi. Nähtud vaatepilt oli aga ikka täiesti midagi muud.
Igatahes see hind, mis selle 1958-nda aasta auto eest küsiti, võttis ikka päris tummaks.
Veidi aega südametableti karbikesega mööda laata ringi käies, mõtlesin et seda eelarvamust, mida osad müüjad oma mädanenud ja roostes kola eest tahavad saada, nüüd see äsjane "Volga"-müüja ainult võimendas.
Auto eest küsiti 25 000 krooni ! No tere talv, ütleks !

Natuke veel ringi käinud, mõtlesin, et viiks mootorrattahuvilisele Urmas Teearule selle raamatu ära, mis ma mõni aeg tagasi kuuri koristades ajalehtede vahelt leidsin.
Tegu oli siis 20-ndatest pärit tehnilise raamatuga, kus siis olid erinevate mootorrataste margid, tööpõhimõtted ja nende joonised sees.
Raamat üle antud, liikusin siis veel natuke ringi, et vaadata, mida keegi pakub.
Seda träna oli ikka üle mõistuse, mis sinna kokku veetud oli. Ja kõik tahtsid oma vanade asjade eest saada ulmelisi summasid. Näiteks jäi mulle silma üks Nõukogude aegne hävituslennuki piloodi kiiver, mille eest kasseeriti tuima näoga 6000 krooni.
Ja see polnud mitte ainus selline asi, millel mitu nulli sabas oli. Neid nulle oli nii rohkem kui ka vähem, vastavalt detailide mõõtmetele ja vanuselisele astmele, kuid üheks põhiliseks läbivaks jooneks kippuski olema stiil, et kui müüja poolt öeldud hinnaga ei nõustutud, siis see ostuhuviline võis potilaadale sõita.
Huvitav millele nad küll rõhusid, ma ei saa aru...

Näiteks jäi mulle ühe müüja auto juures silma silt, et kui sul on üks järgnevatest sõidukitest (VAZ, GAZ, ZAZ, UAZ) siis astu ligi ja küsi julgesti.
Astusin siis ligi ja küsisin julgesti, et kuidas "Volgale" kuuluvate detailidega on.
Vanapapi, kes neid asju pakkus, ütles, et lähme vaatame, mis sealt leiab.
Veidi aega autos ringi vaadates, nägin ühte punti iluliiste. Algul arvasin, et need on vast "Volga" esiklaasi liistud, kuid veidi aega neid takseerides, pidin nentima, et siiski mitte. Mingit markeeringut neil tagaküljel polnud, aga eks nad vast mõne "Žiguli" omad olid.
Siis teiste asjade vahelt nägin ühte "Volgale" iseloomulikku asja- iluvõret.
Ühest nurgast oli ta veidi kriimustatud, kuid muidu paistis enam-vähem olevat.
Küsisin, et palju maksab, vastus oli et 400 krooni.
No... ma ei tea...
Igatahes sama targalt kui ma sinna auto juurde läksin, sama targalt ma sealt ka ära tulin.
Üldiselt ega ei jätnud selline suhtumine asjast hea mulje. Mina näiteks ei taha osta oma autole selliseid detaile, mis siis vedelevad kusagil lageda taeva all vihma käes, või otsapidi suisa porilombis, nagu seda igasuguste erinevate asjade puhul näha võis.
Näiteks kui seesamane iluvõre maksaks poes uuest peast ka 400 või isegi 500 krooni, siis iseenesestmõistetavalt ma lähen poodi ja ostan sealt selle uue ja korraliku iluvõre või ükskõik millise "Volga" detaili. Sealt ma saan vähemalt kasvõi mingigi garantii koos ostutšekiga kaasa, et juhul kui see generaator või starter või misiganes ei tööta, siis ma viin ta poodi tagasi, ja vahetan teise vastu ümber. Laadal aga tuleb kõigi ostetud asjadega kaasnevad riskid enda arvelt tasuda.

Vahepeal teine vanatehnikahuviline Jürgen oli kokku saanud sellise mehega nagu Leo Lepp, kellele kuulub see kolmerattaline väikene veoauto "Tempo", millest on juttu Septembrikuu ajakirjas "5!" ja 100%-liselt taastatud Takso-"Pobeda", millest on artikkel ajakirjas "Pilt", siis Hr. Lepp rääkis, et oli ka käinud uurimas seda I-seeria GAZ 21-te, ja küsimusele, et palju auto maksab, oli ta vastuseks saanud, et 20 000 krooni.
Tähendab... see nn. äritegemine on, eriti laadal, ikka lai mõiste.
Ennem vaadati, et mingid noored tüübid tulevad- uurivad, järelikult raha on ja et siis võib neile ka 5000 krooni kallima hinna keevitada, vanemate meeste puhul võetakse siis hinda natukene vähemaks.
Ma ei saa aru, kus see loogika siin on ?
Ja senimaani ma ei saa ka sellest aru, mille alusel selliseid numbreid sellistele asjadele öeldakse, nagu neid seal laadal müüa pakuti. Ostja välimuse põhjal, või on põhjus milleski muus.

Sai ka mõningaid pilte tehtud enne äratulekut, nii et kes siis kohal ei käinud, saavad ka mingisuguse väikese ülevaate sellest tavaarist, millega seal kaubitseti.

Peale laata sai külastatud ka ühte meest, kelle omanduses on Eesti mõistes kaks üpris haruldast sõidukit, lisaks veel üks Ameerika päritoluga stiilne sõiduauto 30-ndatest.
Nendest ma räägin siis täpsemalt juba piltide juures.