Pühapäev, veebruar 28, 2010

250. Peatükk: Buick Riviera kere kruntimine.

Mõned nädalapäevad tagasi toimus mu garaažis üks "vahtkonna vahetus": Viidi ära SAAB ja asemele toodi Buick Riviera.
SAAB läks sama plekksepa valdusesse, kes Rivierat tegi.

Ükskord külas käies, kus see Riviera keevitustöödes oli, vaatasin et selle auto puhul olidki plekitööd tehtud nii, nagu ma eeldasin.
Kereplekke ei keevitatud "lipp- lipi peal, lapp- lapi peal" ja kuidagimoodi risa-räsa, nagu mõnede autode juures on tehtud.
Läbi roostetanud või ligadi-logadi kerenurk või koht lõigati välja, šablooni järgi tehti uus tükk, keevitati ots-otsaga kinni, lihviti keevisliited siledaks ning pinniti pinged välja.
Nii et nüüd neile väheke mõtteainet, kes väidavad, et niiviisi ei saa kahte plekki otsakuti kokku keevitada ja kõike muud sellele järgnevat. Saab küll, kui tahta ja osata teha.

Plekksepa sõnul see töö kerge ei olnud, sest et keevitamist oli palju ning osad kohad tuli lausa ise käsitsi uued teha (tagarataste koopaservad, kuhu kinnitub tagatiiva kaar,tagatiibade kaared, katuse servad kahelt poolt, esi- ja tagaakna raamid, pagasiruumi põhjapleki tükid jne. jne.)
Teadupärast näitas kraadiklaas vahepeal - 20 'c ja kuna ta tööruumis mitte mingisugust küttekeha pole, siis jäädi ootama veidi soojemaid ilmasid. Seetõttu oli keevitustöödes vahepeal olude sunnil pikem paus.
Öeldi, et garaazis nina luristada ja mitmekümnekraadise külmaga mingisugust kangelast mängida on üks lollimängimine ja mõttetu tegevus. Sellega ei saavuta niiviisi midagi. Ja teiseks ei maksa ükski töö tellija neid meeletuid küttearveid kinni, mis tööruumi soojaks muutmiseks kulub.
Nii et tuli valida kahe halva variandi vahel vähem halb.

Aga kokkuvõttes olin juba siis ja olen praegugi plekitööde tasemega rahul.

Ühel päeval võtsin siis kätte ning hakkasin omakorda Riviera kere kallal toimetama ja kunagi peale kantud roostemuundurit eemaldama.
Kui sellega ühel pool, siis otsisin välja tinapahtli, et sellega täita ära suuremad ebatasasused:






Pilt kahest tagatiivast enne esmase krundi alla minekut. Kuna mul on praegu ruumis suht kitsas, siis tulid need edasised pildid, nagu nad tulid:




Kui ettevalmistustööd said ükskord valmis, siis tulistasin kerele kõigepealt happekrundi peale:




Teine külg samuti:


Ja kui happekrunt kuiv, läks talle peale selline heledatooniline täitevkrunt:




Midagi peab nüüd välja mõtlema selle pagasiruumi põhjapleki asjus, mida ma olen mitu päeva juhmi pilguga jõllitanud. Et mismoodi teha, kuidas teha jne. jne.
Ega ta näeb isegi peale neid mitmeid keevitusi ja parandustöid ikka suht väsinud välja. Plekksepa sõnul polnud pagasiruumi põhjal vahepeal sellist kohtagi, mille külge midagi keevitada saaks. Kohati ainult üks rooste- ja ussipuru. Olgugi, et põhjaplekk oli liivapritsiga puhtaks lastud.
Nii et ega ma sellest pahtliga voolimisest ei pääse kuskile. Selliseid paindeid ning õnarusi on seal samuti üksjagu, kuhu taldlihvijaga ligi ei saa ning mida on võimalik ainult väikeste kollaste sõrmede abiga kujusse voolida.
Sisuliselt võib öelda, et selle auto kere kruntimine oli (ja on) suure asja väike algus.

Neljapäev, veebruar 11, 2010

249. Peatükk: SAAB 96 keretööd.

Ükspäev, kui ma parasjagu "Pobeda" kallal toimetasin, krägises mu selja taga garaažiuks ning rehvide sahinal veeres ruumi sisse niisugune "Rootsi muna":

Auto omanik hõikas veel ukse vahelt:"Viva Svenska !" ning läinud ta oligi.

Ma siis vaatasin garaaži ilmunud imelooma siit ja sealt ning jõudsin järeldusele, et ju siis tahetakse sellest autost niiöelda elulooma saada, millega vabadel päevadel ringi põristada saaks. Ega ta muidu poleks niisugusel kujul mu nina alla ilmunud.

Kuna iseenesest auto(d) valmis ei saa, siis hakkasin paralleelselt "Pobedaga" tegutsema ka SAAB-i kallal. Allpool siis mõned pildid vahepeal toimunust.
Kunagi oli teda juba vahelduva eduga tehtud. Haljastele pindadele oli peale pandud küll roostesurma, küll igasugust muud kraami. See tuli mul nüüd kõik maha lihvida.
Vaatepilt polnud mitte just paljutõotav.
Roostesurma oli küll paksult peale mätsitud, aga kuna auto oli mitu aastat seisnud vahelduva eduga küll garaažis, küll lageda taeva all, siis oli niiskus plekile ikkagi ligi pääsenud ning asus seal tegema oma igapäevast tööd, mis avaldub teadupärast rooste näol.

Kuigi ustelt õnnestus mul see pealekantud kraam maha lihvida, siiski jäid väikesed roostetäpid sellegipoolest pleki sisse. Nii et abrasiivkettaga plekkide üle puhastamisest ei pääse ma kuskile.
Sama asi, nagu ma Buick Riviera kere puhastuse juures tegin:


Tagatiibade kohta öeldi, et siin polevat hullu midagi- natuke pahtlit peale panna ja krunt selga. Hakkasin siis aluspinda taldlihvijaga töötlema, kui mingi hetk irdus kunagi pahteldatud tiiva küljest üks väike pahtlitükk. Sellele järgnes teine.
Mõtlesin, et mis jama siis nüüd on selle pahtliga, et ta niiviisi teeb ?
Kui asusin pahtlilabidaga süvendatult uurivatele uurimistöödele, siis otsustas mingi hetk kogu see pealekantud "kultuurkiht" hakata tiiva küljest lahti tulema.
Mõnda aega krigistasin auto juures hambaid ning selle krigina saatel otsisin välja kuumaõhupüstoli ja kaabitsa, et kraapida kogu see "mant" tiiva küljest maha:


Kui olin oma uuristustöid mõnda aega teinud, selgus et pahteldatud on täiesti sileda pinna peale, ilma eelnevalt aluspinda korralikult matistamata.
Mõni ime siis, et pahtel tuleb plõginal nagu puzzle aluspinna küljest lahti:


Kui kraapimis-, rookimis- ja kirumistöödega olin ühele poole saanud, tuli mõlemalt tagatiivalt päevavalgele niisugune vaatepilt:


"Unnik", mis enne oli tiiva küljes. Teisel pool autot oli samasugune:


Lõpuks käisin mõlemad tagatiivad jämeda liivapaberiga üle, et kätte saada see viimanegi ollus, mis neile kunagi peale kantud oli.
Selle pindmise rooste eemaldamiseks tuleb kasutada jällegi eelmainitet drelli otsa kinnituvat ketast:


Midagi peab ette võtma selle mõlemal tagatiival asuva "talupoja keevitusega".
Viimaselt pildilt jääb mulje, justkui keegi oleks tiiva kahest tükist kokku traageldanud. Siin peab ilmselt plekksepaga nõu pidama, kes praegu Rivierat keevitab, et mida nende tagatiibade juures annaks paremini teha.
Välistatud pole ka see variant, et mingi osa tiivast tuleb välja lõigata ja korralik plekitahvel asemele panna.