Pühapäev, august 24, 2008

Pressiteade

Kuna mul on praegu kahenädalane puhkus käsil, milledest üks möödas ja teine veel ees, siis pole ma siia eriti aktiivselt postitusi ning pilte lisanud. Aga nad tulevad esimesel võimalusel ja siis ma saan oma jutuga pooleliolevast kohast, s.t. Buickiga seonduvate töödega jätkata.

Laupäev, august 16, 2008

182. Peatükk: Mõned pildid Cadillacist ning muud juttu.

Eile plekksepa juurest läbi astudes, et niisama uurida, kuidas tal tööd edenevad, jäi Cadillaci vaadates selline mulje, nagu keegi oleks auto alla pommi pannud:


Tundub et mida rohkem seda pealekantud pahtlit ja värvi maha kooritakse, seda jubedamaks vaatepilt muutub. Tagumise klaasi juurest peale vana värvi ja pahtli mahakraapimist tuli välja, et katuseplekki pole ollagi. Serv on täiesti läbi roostetanud:


Mahavõetud esitiib:


Esiots:


Katuseserv. Esiklaasi liistu alt võib veel igasuguseid "üllatusi" tulla:


Kõrvalistujapoolne uks, mille sisepind roostega kaetud:


Juhipoolne tagatiib, millele peale veetud sentimeetri paksune kiht pahtlit, et peita sitasti tehtud plekitööd- ütleme otse ja maakeeli:


Juhipoolne tagumise akna nurk. See ainult vist roostest koosnebki:


Juhipoolne tagatiib, millelt suuremalt jaolt pahtel ning vana värv maha kraabitud:


Ka juhipoolne esitiib on eemaldatud:

Piltide tegemise ajal ütles plekksepp, et ma küsigu omaniku käest, kas tal ikka on kindel soov seda autot tegema hakata. Sest et järjest hullemaks see vaatepilt muutub ja kui auto veel liivapritsist ka läbi lasta, siis praktiliselt temast ei jäägi enam suurt midagi järgi. See aga tähendab seda, et plekksepp peab hakkama ise plekitahvlitest uusi tükke tegema, kui tiibasid või uksi kusagilt välja ei võlu. See aga tõstab töö hinda veelgi enam.
Ma siis lubasin asja uurida.

Eile värvisin ära ka mõned kollase kastiauto detailid. Põhjus, miks ainult osad neist said värvi alla, on see, et mul pole rohkem taolisi terava otsaga kinnitusvardaid kusagilt võtta. Nii et tuleb neid niiviisi vähehaaval teha.
Kasti all olev tagapaneel:


Esiotsa külge kinnituv paneel:


Iluvõre "stoikad":


See Buick on nüüd peaaegu sellisel kujul lahti võetud, et tema kallal saaks juba tegutsema hakata. Kuna tagumise stange kinnituspoldid ja mutrid olid nii roostes, et neid lahti keerata püüdes(õigemini haamriga vastu võtmepikendust kolkides) väänasin puruks kaks silmusvõtit, siis vaatasin, et pole mõtet tööriistu niiviisi lõhkuda. Eriti kui nad veel enda omad ei ole. Lõikekäiaga ei pääse samuti neile ligi- ei mutritele ega ka poltidele.
Keegi oli vist juba enne mind proovinud seda stanget maha võtta, aga tundub et samuti loobunud, sest et numbritulede juhtmed olid veel vana värviga koos.
Nii et siis ei ole muud, kui et katab stange kinni ja katsub niiviisi kruntida-värvida, et sisepinda nendega ära ei riku:


Esiotsal seevastu on põhimõtteliselt kõik lahti võetud, mis vaja. Vaid küljeliistud on veel jäänud. See on aga juba kergem töö:




Esistange mahavõtmine oli ka tükk tegu. Eriti veel, kui ei tea, kustkohast üks või teine asi poltidega kinni on ning mis järjekorras need asjad käivad.
Kuna taoline stange kõige kergem ei ole ja mul tuli ta koos tugevdustalaga maha võtta, siis kutsusin ühe plekksepa appi. Senikaua, kuniks mina auto all polte-mutreid lahti kruvisin, hoidis tema stanget üleval. No ja siis ikka oli vaja ju jutustada. Plekksepp muudkui aga seletas ja rääkis, kuni üksvahe kostus ülevalt: "Ossaguradgüllonrasske!". Siis sain aru, et stange on käes:

Reede, august 15, 2008

181. Peatükk: Volgade kokkutulek või odav pulmapalagan? (Lisatud täiendused postitusele)

Seekordne peatükk ja selle sisu on kopeeritud artikli avaldaja, Martin Ruudi loal Volgaklubi kodulehelt.
Tegu on siis hiljuti toimunud Volgade kokkutulekuga, mis oli aga korraldaja poolt üks labane, organiseeritud rahapumpamine üritusest osavõtnute käest.

Alljärgnev tekst räägib iseenda eest, mis siis tegelikult toimus:


"Laupäeval, 9. augustil aset leidnud VIII Volgade kokkutulek jääb paljudele osalejatele pikaks ajaks meelde kui viimaste aegade suurimaid ämbreid vanatehnikaürituste seas. Kokkutuleku korraldaja Anu Valdmaa tõmbas oma egoistliku korraldusega vee peale kümnetele volgaomanikele, kes enda teada tulid toredat volgapäeva nautima, kuid sattusid hoopis sponsoreerima korraldaja enda pulma. Ilmselt ei saanud korraldaja ise ka päris täpselt aru, oli see kokkutulek nüüd mõeldud Volgadele ja nende omanikele või hoopis korraldaja enda persooni imetlemiseks.

Ürituse temaatika oli pulmad ning vastavalt korraldaja soovile olid Volgad pulmaehtes. Kõik oli tore kuni hetkeni, mil kohale tulnud mõistsid, et nad on sattunud kogemata korraldaja enda pulma ning nende kaunistatud autodest pidi moodustuma korraldajale efektne pulmarong. Ürituse osalustasu oli 200 krooni ning selle raha eest pakuti vaid kolonnis sõitmise võimalust ühest kohast teise. Rohkem korraldaja ise osalejate heaks ei pingutanud. Isegi kogunemiskohas polnud selleks eraldi parkalt reserveeritud. Kõik Volgad ei leidnudki parkimiskohti. Peatuskohtades tegi töö ära kohalik võõrustaja. Siinkohal osalejate nimel erilised tänud hr Tuve Kärneri perekonnale, kes tegi enda valdustes kõik, et külastajatel huvitav oleks.

Korraldaja ei pidanud isegi avakõnet kohale tulnute tervitamiseks, ega jaganud inimestele infot päeva edasisest käigust. Lapsed jäidki pika ninaga lubatud joonistamisvõistlust ootama, üritusel puudus Volgadele või nende omanikele suunatud teadmiste-oskuste võistlused. Küll aga sai lisaraha eest osta lippe, märke ja muid meeneid. Publiku lemmikautod ja stiilsed paarid valiti kuidagi ära nii, et keegi ei näinud. Teatati lihtsalt tulemused. Loomulikult kuulusid kõrgemad kohad korraldajatele.

Roosna Alliku mõisa ekskursioonil olid lauad kaetud seal kohe algavaks tseremooniaks. Kõik külalised peale ürituse korraldajate mõistsid võõrustajate palvet mitte tarbida laudadelt teiste inimeste jaoks lauale seatud maiustusi. Veel labasemalt kukkus välja peatus Aravete tulekivi juures, kus kõigil paluti rahakotid autost kaasa võtta. Seejärel lasti kübar ringi käima ja paluti kokkutuleku külalistel Anule ja tema abikaasale pulmaks raha kinkida.

Ürituse lõpp oli niisama ebamäärane nagu selle alguski. Inimesed said sööklast endale prae osta ning pärast seda ei teadnud keegi enam, mis edasi saab. Lõpukõnet ei peetud, mõnda aega töötas veel märkide müügikiosk ning pikkamööda vajus seltskond lihtsalt laiali.

Iga ürituse tugevus peitub siiski kohale tulnud inimestes. Selles mõttes oli üritus vägev, et kohale oli tulnud tõesti palju ilusaid autosid ja meeldivaid inimesi. Vaatamata taustal toimuvale kummalisele pulmapalaganile oli volgahuvilistel võimalus üle pika aja kokku saada ja päev ise enda jaoks huvitavaks teha. Jutud said räägitud ja üksteise autod üle vaadatud. Ning mitmekümnest autost koosnev Volgade kolonn on juba ise alati vaatamist väärt. Ent foorumitest loetud ürituse tagasiside põhjal sai Vanade Volgade kokkutuleku maine pöördumatult kannatada. Nagu sm Autojuht sõnas: "Selle ürituse lõpus tundus küll et osalejad olid justkui oodatud klounid-sponsorid, kes on oma panuse andnud ja kuuluvad mahalaskmisele. Kurb kogemus."
Eesti Volga Seltsi Presiidium palub osalejatel mõista, et tegu ei ole Eesti Volga Seltsi korraldatud üritusega ning teeme omalt poolt kõik, et EVS ametlikud üritused oleksid kvaliteetsemad."

Sellesama jutu jätkuks oli eelmainit postituse kirjutanud isik ka Volgaklubi foorumisse ühe, seni veel laiemale ringkonnale teadmata info üles pannud:

Ma tean, et mitte kõik meie presiidiumi liikmetest ei kiida minu praegust glasnosti heaks, kuid ma pean paari asja ka laiemale ringile selgitama.
Oma avalikes pöördumistes räägib Anu tihti, kuidas tal on väga raske ja kuidas keegi volgalehe tegijatest ei soostu temaga koostööd tegema. Veelgi enam - kuidas Volgaseltsi tegelased loobivad talle suisa kaikaid kodaratesse ja püüavad tema üritusi nurjata. Tegelikkus on olnud veidi teistsugune.

Anu on patenteerinud enda nimele sõna "VOLGA" ja selle alla vanade Volgade kokkutulekute korraldamise. Siin ei ole tegemist priitahtliku volgaentusiastiga, kelle jaoks volgaüritused on positiivne eneseväljenduse vorm. Antud juhul on tegemist kommertsüritustega. Volgade kokkutulekutega annab pappi teenida. Osalustasud per auto pluss veel lisamaksud iga sõitja eest (mis mõttes???), märgid, lipud, madala kvaliteediga kalendrid, mida müüakse suure raha eest. Tohutu isiklik respektivajadus käib veel sellele lisaks.

Volgaleht ja Eesti Volga Selts on Anule olnud algusest peale pinnuks silmas. Saime kohe tigedaid kirju, et "kas me ikka teame, et Volga kaubamärk on tema oma" jne. Siin ei olnud mingit rõõmu, et Eesti volgaliikumine hoogustub, et nüüd on volgasõpradel koht kuhu kirjutada ja põhjust tihemini kokku saada. Siin domineerisid materiaalsed hirmud. Anu sooviks oleks kogu see volgaleht ja volgaselts laiali peksta. Oleme hoidnud seni neid ähvardusi rangelt siseringis, et mitte tõmmata halba varju kogu Eesti volgaliikumisele. Ent viimase ürituse tagasiside oli piisav põhjus asju selgitada.

Eesti Volga Seltsi liikmeskond pole kunagi osalenud augustikuisete kokkutulekute korraldamisel. Seda seetõttu, koostööettepanekute asemel on meid hoopis ähvardatud ja kutsutud vaibale. Kästud meid ilmuda tema poolt nimetatud ajal tema poolt nimetatud kohta, et "asjad selgeks rääkida". Näiteks eelmisel aastal oli koostöö ettepanek saadetud niisuguses vormis (copy paste):

Saatja nimi: Urmas Laansalu
Saatja e-post: ..............@neti.ee
Teade: Tere
Kui Te ei soovi Anu Valdmaaga, kes on Eesti Vabariigis (Volga) kaubamärgi omanik koostööd teha, siis oleme me sunnitud minema kohtusse. Palun võtta ühendust anu.valdmaa@mail.ee ja asjad selgeks rääkida.
Lugupidamisega
Urmas Laansalu


Nagu näha võib, on korraldajatädi ka oma nn. teise poole rakkesse pannud, et õigustada enda nimele registreeritud nn. omandit. Siinkohal oleks paras selgituseks öelda, et Volga, kui kaubamärk, kuulub ikkagi Gorki tehasele. Kui mingisugused Maalid ja Jussid kusagil arvavad, et nad saavad või võivad oma nimele patenteerida mingisuguse automargi nimetuse, siis teoreetiliselt selline asi ei kehti. Kaubamärk, olgu ta siis Lada või Volga, kuulub ikkagi sellele tehasele, kust antud sõiduk välja veeres. Teisi kaasmaalasi Samuel Pliuhkami stiilis ähvardada "mis minu maa peal kasvab, on minu oma", on ainult tühipaljas sooja õhu tekitamine, millega ei saavuta mitte midagi.

-------------------------------------------------------------------------------------

Lõpetuseks võiks enda poolt lisada, et ka siinkirjutaja käis seda üritust kaemas. Mitte osavõtjana, pigem tavakodanikuna/külalisena. Aga nagu öeldakse, et esmamulje võib olla petlik.
Nii jäi ka mulle algul arusaam, et tegu sellise üritusega, kus läbivaks teemaks olid pulmad. Vanikutega kaetud ja igatepidi ehitud Volgad nägid tõesti kenad välja.
Kui sõitsin Volgade sabas Aravetele, siis muutus minu jaoks asi sealse mälestuskivi või samba juures väga imelikuks. Kui inimesed olid kokku kogunenud, võeti välja kaabu ning ülevate sõnade ning ühe korraldaja(või nendega seotud isiku) väriseva hääle saatel hakkas see peakate volgaomanike ja huviliste seas ringi käima, eesmärgiga koguda ürituse korraldajatele(pruutpaarile) mingisugust kingiraha.
Vähe sellest et algul kasseeriti iga osavõtja pealt 200 krooni, pärast arvatakse heaks, et sa võiksid VEEL oma rahakotti või kukrut kergendada ning ürituse organiseerija(te)le lihtsalt niisama raha jagada. No... mida veel ?!
Kui nüüd arvestada, et osales keskeltläbi 30 autot, lisaks neile toetasid kohalikud vallad samuti seda üritust(kes finantsiliselt, kes vastavate meenetega, vms.) siis lõppkokkuvõttes ei tule see igaühe käest sissekasseeritud summa mitte kõige väiksem. Selline mulje jäi, nagu oleksid üritusest osavõtjad koos valdade jms. asutustega korraldaja pulmad lihtsalt kinni plekkinud.

Volgaklubis on see teema praegu üpriski aktuaalne ning terav. Lugedes sealseid kommentaare sõidust osavõtnute poolt, siis mulle isiklikult jäi küll mulje, nagu oleks korraldaja neile sellise ärakasutava suhtumisega sõna otseses mõttes näkku sülitanud.
Jah, 200 krooni ei ole teab mis suur raha. Aga asi ei ole rahas, asi on põhimõttes. Kui tehakse Volgadega seonduv üritus, siis on see Volgadega seonduv üritus, mitte mingisugune pulm, matus või kurat teab mis veel.
Hea küll, kui on mingi eelnevalt kokkulepitud/paikapandud temaatika, mida võiks seekordsel üritusel kasutada- ma arvan et mitte kellelgi poleks midagi selle vastu- aga taolisel viisil enda huvides teiste inimeste ärakasutamine ei näita seda antud üritust korraldavat isikut enam usaldusväärse indiviidina.

Tundub et see augustikuine Volgade kokkutulek jääb vist sellisel kujul küll viimaseks.
Ja tahaks loota, et Eesti Volga Selts võtab taoliste ürituste organiseerimise edaspidi enda kätte.

Neljapäev, august 14, 2008

180. Peatükk: 1955 a. Buick Super/Riviera ning muud juttu.

Kuna vahepeal pole mõnda huvitavat neljarattalist töökotta ilmunud, siis jäi mul see blogipidamine siin vahepeal soiku.
Nüüd on aga põhjust taas hakata sõna võtma, kuna mõned päevad tagasi ilmus minu valdusesse üks järjekordne Ameerika päritoluga auto, mis ootab uut värvikuube.
Nimeks on tal siis Buick Super (Riviera?) ja väljalaskeaastaks 1955:




Ütleme nii, et sellises vanuses auto kohta käib tal mootor suhteliselt vaikselt ning ühtlaselt. Samuti pole tal mingeid lahmakaid roosteauke põhjas ega ukseavades-sisepindadel. Kuna autole sooviti veidi enne müüki ainult vähe värskem välimus anda, siis seekord ma piirdun üksnes detailide pinnapealse lihvimise ning mõnede üksikute mõlkide-lohkude pahteldusega.
Sellegipoolest tuleb mul ta parasjagu laiali lammutada, et kõik praegused värvi all olevad pinnad uue kuue saaks.

Isegi salong on tal päris hästi säilinud. Ilmselt on teda peale viimast suuremat värvimistööd veidi kõpitsetud- pandud uued uksepolstrid ning istmekatted:






Embleem tagatiival:


Taolised õhuvõtuavade imitatsioonid olid vanematel Buickidel nö. läbivaks disainielemendiks mitmetel aastakümnetel:


Siin siis selle auto ühed probleemsemad kohad, mis tahaksid likvideerimist saada. Ülejäänud kere on tal tänu hiljutisele kereremondile üpriski sirge:




Veel üks pilt parema nurga juurest. Auto oli nii pikk, et mul ei õnnestunud teda ühekorraga pildi pealegi saada:


Rahvas, kes töökojast läbi käis(vahet pole, olid nad siis kliendid või töökaaslased) jäi nii mõnigi kord auto juurde kauemaks seisma ja otseloomulikult koogutati esimese asjana kapoti all. Vahepeal prooviti Buicki ka käima panna ja nii mõnelgi töökotta sattunud kliendil vms. tegelasel, kelle maailmavaade piirdus seni kas siis mingil määral spoilerdatud tänapäevaste tavaautodega või maksimumjuhul üleni tuunitud näituseeksemplaridega, tõmbas seda madalat V8 häält kuuldes suu kas siis kriipsukujuliseks või siis kerkisid suunurgad ülespoole. Mida oligi arvata.
"Külalisi", kes seda autot niisama uudistamas ja näpuga katsumas käisid, oli igasuguseid. Nende seas ka selliseid tegelasi, kellede USA autode kollektsioon on rohkem kui muljetavaldav. Viimaste puhul on kusjuures näoilme järgi eriti hästi aru saada, et taoline sõiduk pakkus tõsist huvi ja (ilmselt) hakkas tekitama mõtteid.

Missugune saab see uus värvitoon olema ning kui kaua mul selle auto tegemisega aega kulub, eks siis ole varsti näha. Ma nüüd üritan võrreldes senisega, selle auto kohta käivaid postitusi ka natukene sagedamini kirja panna.

Seevastu plekksepa tööruumides on ootel üks väga tõsine ja töömahukas projekt.
Algselt, kui omanik selle 1959-nda aasta Cadillac Coupe DeVille-i ostis, arvas ta, et võibolla piisab ainult ülevärvimisest. Aga nagu ikka, aja möödudes plaanid muutuvad.
Nüüd on auto plekksepa juures ning USA-s pealekantud vana värvi ja pahtlikihi alt hakkas välja kooruma päris jube vaatepilt:




Siit piltidelt pole vast hästi näha, aga selgituseks olgu öeldud, et tagatiival pole alumist serva ollagi. Vastu haigutavad suured roosteaugud:




Rämedat kirvetööd on ka uste kallal korda saadetud. Alumine läbimädanenud serv on asendatud mingisuguse plekitahvliga, see kuidagi kinni NEEDITUD ning siis kilode kaupa savi peale veetud, et enam-vähem sirgeks saaks:


Cadillaci põhi, mille kõrvalistuja jalge all pole põrandaplekki enam ollagi:


Ka juhipoolselt tagatiivalt on plekksepp hakanud fööni ning pahtlilabidaga vana värvi maha kraapima:


Juhi jalgealune, kuhu on samamoodi "mingisugune" põhjaplekk umbes-täpselt paari punktiga kinni keevitatud:


Ukseaugud on ühed kohad paljudest, mis tahaksid liivapritsiga roostest puhastamist saada:


Kojameeste alune paneel:


Mootoriruum:


See on nii pöörane ettevõtmine, et ma ei kujuta ette, kuidas või mismoodi plekksepp leiab motivatsiooni, et seda autot korda teha. Aga eks aeg näitab, missuguseks see töömahukas Cadillaci projekt kujuneda võib.

Laupäev, august 02, 2008

179. Peatükk: Kollase Chevy kastipaneelide värvimine.

Et see blogi väga pildivaeseks ei jääks ja varjusurma ei vajuks, paneksin üles mõned fotojäädvustused viimati tehtud tööst kollase kastiauto detailide kallal.
Nende küljepaneelidega sai nüüd hea hulk aega "kummi venitatud".
Ega nad samas ise valmis ei saa ja keegi teine neid ka minu eest valmis ei tee. Nii et tuli ükspäev oma mikroskoopiline tahtejõud kokku võtta ning hakata paneele lihvima. Kummagi detailiga kulus mul umbes nädal, arvestades värvi lihvimist, pahteldamist, kruntimist ja kõike muud sinna juurde.
Aga valmis lihvitud nad said ja krunditud samuti, nii et ükspäev mul ei olnudki muud, kui et paneelid pukkide külge riputada ning nad kambrisse sõidutada.

Alljärgnevalt võibki siis näha mõningaid pilte värvimise käigust:












Ega nendega veel kogu see asi lõppenud ei ole. Detaile, mida lihvida ja värvida, on veel küll.

Reede, august 01, 2008

178. Peatükk: Kollase Chevy kastika montaaž.

Oma vaheaja plaane sisustab igaüks erinevalt: kes vedeleb päevade kaupa rannas, kes käib reisu peal, kes külastab erinevaid üritusi jms.
Minu vaheajanädal oli sisustatud seevastu kollast värvi USA kastiauto kokkupanekuga, mis mõned kuud tagasi sai sellise suurema kereremondi osaliseks ning mille töid ma siin vahelduva eduga kajastada püüdsin.
Pilte tegin nendest montaažitööde käikudest ka, aga kuna nad on veel autoomaniku fotoaparaadis, siis läheb natuke aega, kuniks nad mulle ära saadetakse.

Mis ma siis selle nädalaga teha jõudsin ? Kui nüüd aus olla, siis eriti suurt midagi.
Minu töönädal hakkas tegelikult pihta teisipäeval. Esmaspäeva õhtul ma jõudsin alles kohale, kus see tulevane, maisikollane "tööpõld" mind ees ootas.
Nii et sain ainult 4 päeva auto juures tegutseda.
Kõige suurem pusimine oli tema uste komplekteerimine.
Kuna mina selle auto laiali võtsin, siis iseenesestmõistetavalt tuli mul ta ka uuesti kokku laduda. Ja võta nüüd kinni, missugune polt või kruvi missugust väikest jubinat kinni hoiab või mis järjekorras detailid uste sisse ja uste külge kinnituvad, sest et viimasest auto kallal tegutsemisest on hea jupp aega möödas.

Teisipäevane päev möödus põhiliselt tihenditega pusserdamise tähe all.
Lõikusin nad parajaks, liimisin ja kleepisin ja tegin igast muud sada imet. Kuna teadupärast tavaline silikooniliim või liim-hermeetik seda tihendikummi ja ukseplekki ei tahtnud omavahel kõige paremini kinni hoida, siis ei jäänud mul muud üle, kui panna uksetihendid kinni klaasiliimiga. See oli nagu ainuke keemia, mis aitas.
Kuna puhtalt ühe uksega tegelemine(tihendite paigaldus, tõstukidetailide komplekteerimine, seadistamine jne. jne) võttis tohutu aja, siis ei saanud arugi, kui juba õhtu käes. Eelnimetatud tegevuste sekka mahtus veel mitmekümnekordne igasuguste väiksemate ning suuremate jubinate paikareguleerimine, mis ukse sees asuvad ning nad pidid veel tööle ka hakkama.
Ja eriti läheb aega siis, kui püüda kogu seda koostamisprotsessi rahulikult teha.
Ega vahepeal oli ikka päris mitu korda nii, et olenemata püüdlustest uste kallal rahulikult toimetada, lendasid õhus ringi mõned autoremondisõnastikust pärit omadussõnad, millega ma siis ühte või teist, parasjagu vastupunnivat detaili või kruvikeeraja/mutrivõtme otsast ärakukkuvat pisividinat tituleerisin.

Nii et kui veokal oleks kast kokku pandud, siis neid "autoremondisõnu" oleks sinna lausa ääreni mahtunud ja jäänud veel ülegi. Kuna aga kast on veel kokku panemata, siis ma ladusin "nad" kas uste kõrvale kahele poole riita, või lendasid "nad" niisama mööda ruumi ringi.

Eile õhtuks oli mul asjade seis niikaugel, et kõrvalistujapoolne uks sai lõpuni komplekteeritud ning kabiini külge istutatud. Kuna uute tihendite tõttu ei taha uks enam hästi kinni minna, siis pidin ta poole jõuga kinni lööma, et tihendid surve all natuke rohkem ära vajuksid.
Juhiuks seevastu näitas mulle ilmekalt, kes on majas peremees. Küll ma kangutasin ja väänasin teda nii- ja naapidi aga ei muutunud sellest kabiini ja ukse vahe üldsegi mitte ühtlasemaks. Ikka jäi ta nii, et kabiini esimese poolega võrreldes on uksevahe kusagil 6 mm ja teine serv on pea olematu, paarimillimeetrise vahega.

Nii et praegu on auto peaaegu samas seisus nagu mõned kuud tagasi. Ainult selle vahega, et talle on nüüd uksed külge tekkinud. Värvimata on mul veel hunnik iluvõre detaile, astmelauad, paigaldamata el. juhtmed, tuled, salongiahi jpm.
Ma ei kujuta ette, kuidas see ülejäänud kraam kõik nädala jooksul kokku pannakse, aga midagi pole teha- kui päevatundidest väheks jääb, tuleb öötunde abiks võtta.