kolmapäev, september 30, 2009

242. Peatükk: Ford Expeditioni hetkeseis.

Millegipärast kipuvad igasugused ootamatused ühele ajale sattuma.
Esimene suurem tagasilöök oli siis, kui mu arvuti otsustas kärsahaisu saatel siit ilmast lahkuda. Alguses kuvar, pärast kast takkajärgi.
Kuvarile sain õnneks paari päeva jooksul asenduse, aga kui see undav kandiline krempel ka ükskord omavoliliselt töölepingu üles ütles, oli probleem palju suurem.
Õnneks ma sain ühe tuttava käest asenduseks laptop-i, kuid pilte sellega töödelda ja blogisse peatükke teha ikka ei saanud. Nii et kogu selle aja, mil arvutikast remondis oli, jäi minu osaks ainult autofoorumite lugemine ja mõnesse neist oma "sügavmõtteliste tarkuseterade" poetamine. Blogi täiendada ei saa, pilte töödelda ei saa, ja inimene muudkui ootab, et kaugel tema auto on. Ela nagu mingis kuradi onnis.
Sellele lisandus vahepeal veel hulk väiksemaid ja suuremaid probleeme muudelt eluolualadelt, nii et ma tundsin juba üksvahe, et mul hakkab mõõt täis saama.

Hulga aega röövis Expeditioni tegemise juurest ära ka hiljuti toimunud Motoshow Tartus, kuna ma pidin paaril seltsimehel aitama näituse jaoks mõningad autod enam-vähem vaadatavasse konditsiooni sättida. Sellele kulus järjekordselt nädal.
Sellepärast pidin helistama Expeditioni omanikule ja küsima tema käest ajapikendust auto üleandmiseks, sest et ma ei osanud arvata, et autode ettevalmistamine näituse jaoks võib nii kaua aega võtta.

Motoshow ise oli päris huvitav, vähemalt minusugusele vanatehnikahuvilisele. Esmakordselt oli uusi autosid näitusehallides kordades vähem kui uunikume, või muid vanu sõidukeid. Nii et ringikäimist ja vaatamist oli üksjagu.
Tegin ka mõningaid pilte, aga kui ma olin näinud paari külastaja fotoalbumit, siis minu pildid jätsid uuesti vaadatuna kuidagi ebakaubandusliku mulje.
Võibolla suskan järgmisesse peatükki mõned korralikumad neist üles, Expeditoniga seonduva jutu ja piltide sekka.

Praegu pole mul suurt midagi näidata, kui et paari pilti vahepeal toimunud töödest.
Näiteks Expeditioni demonteerimise käigus avastasin ühtäkki parema esitiiva ja ukseposti vahelt sellise imeliku "toestuse":

Ma küsisin auto omanikult, et kas ta on kursis, et auto parempoolse esitiiva ja ukseposti vahele on pandud mingisugune "abitugi". Sellepeale kostus, et esimest korda kuulen. Kui olin tiiva ära võtnud, siis kostus "klõps!" ja see mutter kadus nö. ära. Ma siis jõllitasin ja nuputasin jupp aega, et mis funktsiooni see roostes plönn seal omada võis. Ainuke loogiline lahendus võis olla see, et eelmises töökojas, kus seda autot "remonditi", vaadati et tiiva ja ukse serv ei ole ühetasased. Siis keegi "professor" tuli hiilgavale ideele, et panna mingi suvaline roostes mutter tiiba keskpaigast toetama, nii et tiivaserv jookseks uksega ühtlaselt.
See on ikka täiesti kuul pähe, mis jama ollakse võimelised kusagil kokku keerama.

Minu pahteldust oli selle auto juures suhteliselt vähe. Pigem tuli mul juba olemasolevat, pealekantud pahtlit maha hööveldada, et pinnad mõnevõrra sirgemaks saaksin.
siin siis esitiib, millel olid teatud nurga alt vaadates parajad lained sees:


Juhiuks, mis vajas kõige rohkem hööveldamist:


Mõni päev hiljem, kui asusin plastdetailidega tegelema, ajasin auto õue, kuna ta võttis mul garaažis päris palju ruumi:


Ka tagaluuk, millel olid korrosioonimullid numbriaugu servades, sai omale nii happe- kui ka rammusa täitevkrundi peale:


Teadupärast koukisin parempoolselt esitiivalt demonteerimise käigus pahtlit välja, mida oli keegi tark poldiaukude täiteks toppinud. Kuna aukude täiteks keevitatud alusplekki polnud keegi krundiga katnud, oli see pori, niiskuse jms. mõjul korralikult ussitama hakanud.
Vaatepilt, mis avanes tiiva sisepinnalt:


Selle detaili ma võtsin kaenlasse ja marssisin temaga ühe tuttava juurde, kes lubas selle "pornokraafja" ära likvideerida. Kui tiib ükskord minu juurde tagasi jõuab ja ma saan talle vajalikud lihvimis- ja värvitööd ära tehtud, ehk siis on lootust, et ta paari aasta pärast ei hakka samamoodi mingeid poldiavade kontuure värvi alt välja joonistama.
Praegu aga auto kallal tööd kestavad endiselt ja ehk on varsti lootust ka uut pildimaterjali saada.

kolmapäev, september 09, 2009

241. Peatükk: "Corvette" ärasaatmine ja Ford Expeditioni demontaaž.

Möödunud laupäeval tuli siis komisjon "Corvette"-i üle vaatama. Komisjon koosnes auto omanikust ja tema vennast.
Palju asju jäi mul muidugi tegemata, nagu näiteks lakipinna poleerimine-vahatamine ja mõningate pisivigade parandus. Samuti selgus auto treilerile ajamise käigus, et esistangele üks veetud triipudest ei jookse päris ühtlaselt. Kuid neid kõike saab millalgi tulevikus parandada/üle teha, sest et auto vajab veel lõplikku kokkupanekut. Selle käigus võib vabalt juhtuda, et kusagile võib kruvikeeraja või muu sellisega tekkida mõni kriim või täke, mis siis tahab värviparandust saada. Lisaks mootorile ja käigukastile, mis ootavad paigaldamist, saab ka "Corvette" salong omale täielikult uue katte peale(istmed, uksepolstrid, armatuurlaud).
Tegelemist selle autoga oli küll üksjagu, aga vähemalt on ta nüüd peaaegu valmis. Kui need eelmainitud üksikasjad saaks ka ära likvideeritud, mis tegemata jäid või ringitegemist vajavad, siis ehk on lootust, et autoga jäädakse rahule.
Tegin "Corvettest" enne treileri peale ajamist veel viimased paar pilti:




Üleeile seevastu aga veeres mu garaaži üle pika aja üks suuremat sorti elukas:




Omanik arvas algul, et ehk piisab, kui autol teha ära plaststanged ja ustel olevad laiendid. Need olid siit-sealt mitmest kohast ära kriimustatud, nurgad mõrased ja lõhki ning täkkeid täis.
Kui ma aga seda "Fordi" oma silmaga vaatamas käisin, avastasime koos siit-sealt ikka päris palju vigu. Nii et lõpuks selgus, et kui autost tahta talutava välimusega masinat, tuleb mul ta tervenisti(välja arvatud katus) üle värvida-lakkida.
See otsus pani autoomaniku algul veidike kukalt sügama. Olles seda asja aga veidike aega seedinud, oli ta siiski sellise otsusega lõpuks nõus.

Allpool mõned pildid detailidest, mis auto lähemal vaatlemisel silma torkasid.
Parempoolsel tiival oli kunagi olnud mingi laiend küljes. Kuna neid detaile polnud enam ühelgi tiival, siis oli keegi tark pahtliga kunagi augud lihtsalt ära täitnud. Keevitatud oli teda ka, kuid need olid mingisugused hädapärased plekitükid augutäiteks. See asi aga ennast sellisel kujul pole suurt õigustanud, sest et pahtel on kere vibratsiooni mõjul poldiaukudesse kontuurid uuesti sisse joonistanud ja tagatipuks oli pahtli all rooste:


Juhipoolsel esitiival paistsid laki ja värvi alt silma suured pahtlipoorid:


Siin siis uuesti pilt parempoolsest esitiivast, kui olin augukohtadelt pahtli välja urgitsenud. Vastu vaatab uss. Roosteuss:


Roostest pole puutumata jäänud ka tagaluuk, kus numbrivalgusti ja käepideme nurkade juures olid suured mullid:


Eile hakkasin teda siis jupphaaval laiali lammutama. Täna ehk saab juba mõnda detaili lihvida/hööveldada/pahteldada.
Tegelikult see "Ford" on kunagi vist korraliku paugu pannud, sest et juhiuksel ja tagareisija uksel värvitoonid omavahel ei klapi. Esituledele oli ka keegi tark toppinud paraja virna seibe vahele, et nad enam-vähem tee peale näitaksid, mitte kosmosesse.
Autot teatud nurga alt, päikese käes vaadates oli näha, et parempoolse külje värv oli "pilves". See tähendab, et lakialune värv oli laiguline. Kas ei olnud siis värv too moment saanud piisavalt ära kuivada, või oli põhjus milleski muus- ei tea.

Kõige rohkem saab tööd olema vist plastikdetailide ning juhiuksega, sest et viimasel on paaris kohas korralikud lained sees. Need aga paistavad sellisel suurel ja sirgel pinnal eriti hästi silma.
Eks näis, kuidas järgnevatel päevadel tööoperatsioonid selle auto juures siis edenevad. Nagunii võib tööde käigus veel igasuguseid "üllatusi" lagedale tulla.

laupäev, september 05, 2009

240. Peatükk: "Corvette" teistkordne värvimine.

Võiks vist tagasihoidlikult mainida, et selle autoga on nüüdseks kõik tööd ühele poole saanud. Poleks osanud arvatagi, et kogu see asi nii kaua aega võib võtta.
Üleeile lasin autole peale siis tumesinise lakialuse värvi, mis jäi eilset päeva ootama.
Nagu ma poole sõnaga mainisin, taheti sellele autole mõnevõrra erinevamat värvilahendust, kui Corvette-idel üldjoontes tavaks. Omaniku soov oli siis peale sinise värvi saada autole ka üks lai, hõbedane triip, mis hakkaks esistangest pihta ning lõpeks tagastange peal. Mulle saadeti selle kohta lausa üks pilt, missugune ta peaks välja nägema. Pildile saadeti mõni päev hiljem lisaks ka selle hõbedase triibu mõõdud, kui lai ta ühel või teisel detailil peaks konkreetsest kohast olema.
See disaintriibu laiuse väljarehkendamine oli päris tükk tööd, sest et mõõdud olid antud tollides. Mina pidin nad aga ümber arvestama sentimeetriteks.
Nii et arvata võib, et näiteks peale igasuguste x/y-ndik ja 16" ja 7/8-ndikku tüüpi tollmõõtude ümberarvutamist kellegil ajud kergelt suitsesid.
Kuna mina pole niisugust disainvärvimist varem teinud, siis ma ausalt öeldes ei kujutanud ette, kuidasmoodi seda tööd teha, et tulemus rahuldav saaks ja kaua see kõik aega võib võtta.
Kuid niisama auto põrnitsemisest polnud ka suurt tolku, sest et need triibud ja jooned ise sinna peale ei teki. Nii et ei jäänudki muud üle, kui peale etteantud mõõtude väljarehkendamist hakkasin otsast "triipu tõmbama":


Kõige rohkem võttiski aega kogu see laiuste mõõtmine ning disainteibiga katmine. Selle tegevuse peale kulus mul vähemalt 4 tundi. Kuid lõpuks sain hakata auto kerepindasid paberiga kinni katma:


Samuti sai "triibu tõmbamise" ajaks külge pandud tagastange:

Tagastange ja katuse plastkattega oli see oht, et kui nad täpselt paika ei saa, siis ei pruugi kokkupaneku käigus hõbedaste triipude otsad omavahel klappida, vaid võivad "jõnksu" sisse teha. Nende paikareguleerimine võttis jällegi ilmatuma aja.
Katuse plastkatte koha pealt jäi mul sees veidi kripeldama, kuna temale ma pidin mõõdud kandma olude sunnil nii, et ta ei olnud täpselt omal kohal, vaid veidi "õhus".

Kui auto lõpuks kaetud, lasin talle kaks ja pool kihti hõbedat värvi peale:




Kui hõbedane värv kuiv, võtsin autolt jälle paberid ja teibid küljest ära ning hakkasin keret ja teisi detaile lakkimiseks ette valmistama.
Selleks ajaks, kui normaalsed inimesed olid juba ammu töölt koju läinud, sain lõpuks nii auto, kui ka kõik detailid laki alla pandud. Lõpptulemus jäi niisugune:


Osadelt piltidelt võib mulje jääda, et tegu on valge värviga. Tegelikult on ta ikka hõbedane, kuid suhteliselt hele. Ma arvasin, et siis tuleb see värvitoonide kontrast omavahel vast kõige paremini esile:








Lävekarpide plastkatted:


Tagastange:


Allakäiva katuse plastkate:


Numbrialuse kate:


Ütleme nii, et see ajamahukas töö oli suhteliselt pingeline kõikidele isikutele, kes vähemal või rohkemal määral selle auto tegemisega seotud olid. Tänu mõistvale suhtumisele aga õnneks sain oma töödega plaanitud ajaks valmis, sest et juba täna sõidab see auto treileri peal kodu poole tagasi.
Perfektsest tööst on asi muidugi kaugel, sest et lakipind vajab veel poleerimist ja tolmutäpid likvideerimist. Seda aga ei saa ma enne teha, kui lakk on korralikult läbi kuivanud. Nii et see töö ja pisivigade likvideerimine jääb millalgi kaugemasse tulevikku, kui "Corvette" on kokku pandud, mootor ja käigukast küljes jne. jne.

Mis ma ise sellest, roppu moodi aega nõudnud tööst arvan ?
Mina ei arva midagi, vaid jään ootama omaniku arvamust, et mida tema ütleb, kui ta ükskord autot oma silmaga näeb.
Nagu ma eespool juba mainisin, oli sellise disainlahendusega töö mul nö. "esimene vasikas"- ülekantud tähenduses. Tagantjärgi võiks öelda, et see esimene vasikas päris aia taha ei läinud, kuid aeda sisse ka ei jäänud. Pigem jäi kõhtupidi röötsakile aiavärava otsa rippuma.
Nii et alati on sellist tööd võimalik ka veel paremini teha.

reede, september 04, 2009

239. Peatükk: "Corvette" värvimine.

Lõpuks on "Corvette" omadega värvikambrisse jõudnud.
Vahepeal oli vägisi tunne, et mida rohkem asi finaali poole kisub, seda enam tuleb ette igasuguseid ootamatuid probleeme, mis võivad esialgsed plaanid pea peale pöörata. Kõike vahejuhtumisi ma ei hakka vast ette kandma, kuid seekordne kambrissetulek on mul tegelikult teine. Ma oleksin esialgsete plaanide järgi pidanud juba esmaspäeval kohal olema ja autot värvimiseks ette valmistama, kui mul poleks tol päeval "Corvette" tagapaneel paigaldamise käigus auto küljest maha libisenud. Selle tagajärjel tekkis paneeli alla serva üks 2 cm. pikkune mõra ja muidugimõista oli tookordsel värvimisel kriips peal. Siis tuli hakata operatiivselt otsima klaasplasti jaoks liimi, klaasriiet ja katkine koht ära parandada. Jälle ajakadu.

Erinevaid probleeme selle autoga seoses oli rohkem, kui arvatagi oskasin, kuid lõpuks kõigi hädade kiuste toimetasin poolenisti kinnikaetud auto värvikambrisse, kus siis toimus veel see nö. lõplik katmine:










Riidest katusele mõeldud plastkate:


Kolme tunni möödudes oli autol ning detailidel lõpuks kaks ja pool kihti tumesinist värvi peal. Värviks oli valitud Corvette-i koodi järgi võetud "Dark Blue metallic", kuigi piltidel tundub auto suisa must olevat:






Niimoodi ilma lakita jäigi ta mul homset päeva ootama. Siis hakkab auto kallal veidi kunstipärasem töö pihta. Mis selleks olema saab ja kuidas ta mul välja kukub, saate juba täna õhtul teada.