pühapäev, september 30, 2007

105. Peatükk: Tartu Motoshow 2007. Teine osa.

Tere jälle.

Täna ma püüan siis ühes postituses kokku võtta eilse ning tänase päeva muljeid ja elamusi, mis mul eile jäi kirjutamata, kuna "Motoshow" afterparty, mis toimus ööklubis "Pattaya", venis veidi pikale ja hommikul mu tervislikud põhjused ei lubanud eriti kaua arvuti taga olla.
Või noh... ütleme nii, et eks neid oli ürituse ajal teisigi, kes olid natuke eilsest peost "mõlkis" ja käisid hommikul hallide ning lömmis nägudega platsi peal ringi.
Aga päeva poole hakkas juba looma. Nii et siis sai juba inimestega rääkida ja suud lahti tehes enam ei kukkunudki hingeõhu tõttu kajakad taevast alla või kaasvestlejal juuksed peast välja.
Kusjuures ei saa mitte mainimata jätta, et ka nüüd olen ma kõmuliste ning kuulsate inimestega ühel peol viibinud, kuna "Pattayas" viibis ka kollases ajakirjanduses palju poleemikat tekitanud (nüüdseks vist juba endine) Kati Toots.
Seda ma teadsin, et ta on selline parajalt pikk ja peenike. Aga et ma tal peaaegu kaenla alt läbi võiksin kõndida, seda ei osanud ma küll arvata.
Nii et kui ma oleksin korralikult oma ema sõna kuulanud ja iga kord hommikuse pudru ära söönud, siis võibolla peaaegu oleksin talle pikkuse poolest parajaks kaaslaseks sobinud.

See afterparty koosnes siis tunniajasest sessioonist näitusest osavõtjate jaoks.
Kõigepealt pakuti igale sisenejale klaas veini. Vastavalt maitsele kas siis punast või valget.
Minus tekitas selline vaatepilt, üks neiu kahe veiniklaasiga, esialgu hämmastust ning ma küsisin ta käest et kas ei suuda otsusele jõuda, kumb siis rohkem maitseb ?
Seepeale mulle öeldi et ei, need klaasid on ikka külastajate jaoks mõeldud.
Kui ma lõpuks laua juurde jõudsin, siis nägin, et meie, peamiselt vanatehnikahuvilistest eksponentidest koosnev seltskond lasi juba isuga hammastel käia ning laud oli kokkukuhjatud toidust suisa lookas.
Egas midagi. Otsisin ka omale taldriku ning vaatasin rootsi laualt midagi sellist kerget ja söödavat kraami.
Üsna meie laua naabruses asus kohvilaud ning sinna oli organiseeritud ka üks paari ruutmeetri suurune tort, mis siis oli martsipanist koosneva igast pudi-padiga kaunistatud.
Kuna meie lauas istuv Retro MC klubi eestvedaja asus sellele tordile kõige ligemal, siis võttis ta omaalgatuslikult enda peale selle lahmooneka tükeldamise ning jagamise.

No ja nagu ikka, kui seltskond koosneb sellistest parajatest lõuapoolikutest, siis tahes-tahtmata saavad sellest ka kõrvalised isikud osa.
Näiteks kui keegi tuli endale lisaks kohvile ka tüki torti tahtma, siis küsisime kõigepealt, et kas roosiga või ilma ? Kui sooviti roosi või lillega torditükki, sai ta vastuseks et see on 25 krooni. Ilma roosita on 20 krooni.
See oli muidugi niisama naljaga pooleks öeldud.

Kui see "roosiga ja roosita" teema enam tordisoovijates sellist elevust ei tekitanud, siis mõeldi välja järgmine variant.
Niikui keegi jälle tordi- ja kohvilauale lähenes ning mõnele torditükile pretendeeris, siis küsiti tema käest juba, et "kas küüslauguga või ilma?"
Enamjaolt taheti ikka ilma, mille peale sai ta meie laudkonnast vastuseks, et siis ta võtab selle tüki omal riisikol, sest et meie ei tea, millisesse torditükki küüslauku on pandud ja millisesse mitte.
Meil igatahes oli taolise tegevusega nalja päris üksjagu ja ega need, kes nö. "küüslaugutorti" said, ka päris ükskõikseks ei jäänud. Päris paljudel vedas see situatsioonikoomika suunurgad üles.

Selle lolli mula ajamiselt pöörduksin nüüd veidi asisemate sõnavõttude poole.

Rahvast oli selle kahe päeva jooksul päris palju. Seda siis nii eile kui täna.
Eks ilus ilm andis ka omalt poolt ürituse õnnestumisele päris palju kaasa.
Tehti pilte, vaadati, uuriti, esitati küsimusi igasuguste tehniliste andmete kohta jne. jne.
Eks neid "eksperte", kes taolist ninaga mööda külgi jooksmist praktiseerisid, et vaadata, kui siledaks see konkreetne LTD aetud sai, oli ka seekord. Aga ma ei võtnud nende pläägutamist eriti tõsiselt. Kui nad nii targad on ja teavad täpselt, et mida, kuidas ja mismoodi tuleks auto juures lihvida-kruntida- värvida, siis võtku aga kätte ja vooligu kahe nädala jooksul ise mõni taoline valmis.
Iriseda ja pisivigu näpuga näidata/taga ajada oskame me kõik.
Teine asi on kogu see renoveerimisprotsess algusest lõpuni ise, oma käe peal ja etteantud aja jooksul läbi teha.

Eile hommikul sain teada meiega samas "vabaõhu stendis" viibinud meeste käest, et hommikupoole oli toimunud autode taga asunud nõlva peal veeavarii.
Ilmselt oli siis kusagil kaevukaane all mingi toru otsad andnud ja terve see pool muruplatsi, kus seisid Retro MC telgi kõrval Ameerika autod, oli veest üle ujutatud, nii et lirtsus.
Üsna veidi aja pärast polnud sellest murust seal eriti enam midagi järgi, arvestades kui palju inimesi kogu aeg edasi-tagasi kõndis.
Aga sellele uputusele pandi varsti õnneks Tartu Veevärgi meeste poolt piir.

Kuna näituse põhimõte ongi enamjaolt see, et "sära oma autoga ise ja lase ka teistel särada", siis ega mu eilne ja tänane tegevus reedesest suuresti ei erinenud.
Enamjaolt olin kuldse LTD juures ning jagasin soovijatele igasugust tehnilist ja mittetehnilist inffi, mis ma vähegi auto kohta teadsin rääkida.
Julgemad huvilised said natuke proovida ka autos istuda ja/või mootori häält kuulata.
Ja seda inimeste reaktsiooni, kui neil need kaks eelmainitud tegevust suu muigele vedas ja hea tuju tekitas, oli endalgi hea vaadata.

Nüüd aga võtaks päevakorda teema, mis mind ja paljusid teisi näituse eksponente, kes pidid väljas omi vanasõidukeid presenteerima, on pikemat aega vaevanud.
Sinnasamma välja, kohe vanade sõidukite naabrusesse oli üles pandud suur lava ning paar tribüüni, kus toimus autode helirõhu võistlus.
Nii.
Ma usun, et igal inimesel on vajadus ennast kuidagimoodi teostada ning mis selleks parem on, kui leida omale mõni meelepärane hobi. Hobid on toredad asjad niikaua, kuni nad teiste inimeste elusid ja olemist segama ei hakka.
Seda aga nood helirõhuvõistluste mõningad osavõtjad millegipärast hinnata ei oska.
Konkreetne näide:

Eile, kui rääkisin parasjagu jälle paarile huvilisele selle LTD-ga seonduvast, hakkas kusagilt kostuma ülimadalaid ja tugevaid bassihelisid.
Asja uurides selgus, et ühe dziibiga olid kohale roninud kaks "kuuevarbalist"(loe: lätakat), kelledel see kuues varvas oli vist kõrvakuulmise ja ilmselt ka mõistuse lõplikult ära võtnud.
Igatahes need neli korraliku paja läbimõõduga bassikõlarit, mis ühte, platsil seisvasse Toyota "LandCruiserisse" olid topitud, tekitasid minus täielikku hämmastust. Mille jaoks on vaja niisuguse juraga tegeleda ?
Ja asja puänt oli veel see, et need kaks kõrva- ja neeruhaiget ei suutnud ise oma dziibis muidu istuda, kui et pidid kõrvaklapid pähe panema.
No minge p....
Kus see loogika siis nüüd on ?
Inimene ostab endale mingi 100 000 krooni eest "tümakat" autosse ja siis veel 200-kroonised kõrvaklapid, kuna muidu on oht oma lokaatoritest ilma jääda.
Ikka eriti haige peaehitus peab mõnel olema.
Olgu ma saan aru, et see on mõnede arust "jumala äge" ja mingi hobi peab ju inimesel olema. Aga ärgu siis mingu oma hobiga nii pealetükkivaks, et selle all peavad ka need inimesed kannatama, kes taolist müra absoluutselt ei seedi.
Mul ikka päris mitu korda käis peast mõte läbi, et ma küsin kassast piletimüüjate käest kirjaklambrit või haaknõela ja torgin need džiibis olnud "pajad" pisikesi auke täis, sest et see madala bassi tümpsumine ja mürin hakkas endalgi kõrvadele- olgugi, et ma ise olin tollest müratekitajast mõnesaja meetri kaugusel.

Teine asi, mis lõpuks juba tõsiselt närvidele käima hakkas, oli see ennastunustavalt röökiv teadustaja, kes helirõhuvõistluse tulemusi rahvale ette kandis.
See tüüp võiks ausalt öeldes osta omale Statoili "stardipaketi" ja kusagil lageda platsi peal ennast niisama ajaviiteks põlema panna. Vähemalt tuleb ilus tuli.
Või siis järgmine aasta oma mikri ja kogu kraamiga kolida kusagile raudtee lähedale ning seal üle möödasõitvate rongide karjuda, kui temas see lõugamine ja need detsibellide numbrid nii suurt vaimustust tekitavad.
Kohati jäi mulje, nagu mingile kurtide peole oleks sattunud: Ümberringi kostus vali bassikõlarite tümps või kumin, mis kõlas sellisel sagedusel, et kõrvad kippusid lukku jääma. Ning kõige tipuks mingi säga lõugab kusagil lava peal taolisi imelikke numbreid, nagu käiks mingi lehmade eluskaalu võistlus.
Ikka "146 !" ,"150,3 !" jne. jne.
Kõiki näituse külastajaid taolise võistluse tulemuste väljalõugamine ja mölin absoluutselt ei huvita. Vahepeal ei kuulnud isegi seda, mida Ford LTD ja "Tšaika" juures seisvad inimesed mu käest küsisid, rääkimata sellest, et nii näituse eksponendid kui ka külastajad pidid omavahel üsna tihti lausa üksteisele kõrva karjuma, et midagigi aru saaks.
Nii et taoline "kõrva- ja neeruhaigete meelelahutus" ning tavalistele inimestele mõeldud autode näitus ei käi omavahel mitte kuidagi kokku.

Kui järgmine aasta korraldaja selles suunas midagi kardinaalselt ette võtnud ei ole, et sellist röökimist ja "tümpsu" inimestele talutavamaks muuta, või üldse mitte taolist üritust sellisel näitusel korraldada, siis ei maksa imestada, kui mingi moment on neil kusagilt üks punt kaableid läbi lõigatud.
Ja absoluutselt ei huvita, kas sellega kaasneb siis mingisugune trahv ja/või katkilõigatud kaablite asendamine või mitte.
Hea veel, kui see röökiv-lõugav teadustaja ja need bassikõlaritest kostuvate detsibellide demonstreerijad ei pea koju minema lillat tooni "prilliraamidega".
Igal taolisel asjal on piir ka lõppude lõpuks.

Aga nüüd siis on ilmselt selleks aastaks taoliste tehnikaüritustega asi ühel pool.
Hobiautod, milledega erinevaid üritusi külastatud sai, lähevad ära talvekorteritesse, et siis järgmine aasta uue hooga uutele sündmustele kokku vurada.

Mina veel sellepärast oma blogi kinni ei pane, vaid kui võimalus, kavatsen mõnedest isikupärasematest autodest, mis võibolla kunagi minu juurde töösse tuuakse, ikka samamoodi ülevaatlikuid postitusi teha.
Et siis nii autoomanikul ja teistel huvilistel oleks, mida jälle ajaviiteks lugeda.

reede, september 28, 2007

104. Peatükk: Tartu Motoshow 2007. Esimene osa.

See nädalavahetus möödub jälle taaskord tehnika tähe all, kuna Tartus toimub selle aasta viimane selline suuremat laadi tehnikaüritus "Motoshow 2007".
Kohale oli toodud nii vanemat kui uuemat sõitvat tehnikat, sekka ka muid, autodega seonduvaid "aksessuaare".

Aga nüüd siis kõigest lähemalt.
Kuna viimases postituses sai juba mainitud, et see kuldne Ford LTD oli oodatud tegelane, siis selle toimetamisest ürituse platsile ma pikemalt rääkima ei hakka.
LTD-le sekundeeris ka seesamane, kurikuulsa ajalooga "Tšaika", mis Jurmala Retrosõidulgi osales.
Et miks kurikuulsa ?
Võibolla olen ma sellest varem rääkinud, võibolla ka mitte, aga tegu on siis ühega vähestest KGB instantside valduses olnud taolise sõidukiga, mis kuulus neile kuni 1987-nda aastani.
Nii et see auto kui ka tema ajalugu on võrdelise väärtusega.

Juba eile tuli sõidukid näitamiseks kohale vedada ning nad ära paigutada, sest et reedel(s.t. siis täna) olid esimesed asjast ja üritusest huvituvad külalised kohal.
Kuna mind on paelunud(ja paelub üha rohkem see vanatehnikaga seonduv osapool), siis viskasin kiirelt pilgu peale nendele kohaletoimetatud eksponaatidele, mida iga päev tänavatel liikumas ei näe.
Eile oli neid veel suht vähevõitu, aga täna hommikul platsile minnes nägin, et välieksponaatide read olid oluliselt täienenud.
Kui Ford LTD-lt öösel kogunenud kaste(ma ei mõtle mitte sousti, aga see, mis vastu hommikut õhuniiskusega autode pinna peale tekib) maha pühitud ning enam-vähem läikima löödud, läksin vaatasin vahepeal seda palju poleemikat tekitanud vanaaegset Ferrarit.
Õigemini tema järgitehtud koopiat, mida üks Tartus resideeruv firma kavatseb varsti tegema hakata.
Ma lootsin(ja paljud kes seda autot näha tahtsid, eeldasid sama), et mulle vaatab vastu nn. ürituse aukohal seisev kiiskavpunane ning läikiv, voolujoonelise kerega sõiduk, nagu seina peal olevatel piltidel.
Tegelikult seisis koridoris, piletimüügi kassa juures niisugune "asi":


Igatahes väga nadi nägi ta välja küll ja ei aidanud seda vaatepilti paremaks muuta isegi ehe Ferrari mootor.
Lugesin siis mõningaid andmeid tema kohta ning kui palju ja millise hinnaga neid on kavas tootma hakata.
Kui ma olin teada saanud, et valmiskomplekti hind ulatub miljoni kroonini, siis andke andeks mu otsekohene sarkasm vms. aga kui suur see mõra peab ühel inimesel peas olema, kes ühe plastmassist "Salvoka" eest on nõus letile laduma miljon krooni ?
Võibolla kusagil välismaal küll, ei vaidle vastu.
Samas, võtkem nüüd asja loogiliselt: USA-s maksavad korralikud, täismetallkerega ja restaureeritud, sama ajastu (60-ndad) sportautod kusagil 500 000- 800 000 eeku.
Rariteetsemad mudelid on, olenevalt tema harulduse astmest, muidugi kallimad.
Ja kui tolle metallkeret omava autoga peakski mingisugune kas siis väiksem või suurem avarii juhtuma, siis keretööde tegija lihtsalt kas siis taastab selle viga saanud plekkdetaili kujusse tagasi või asendab selle uuega.
Kõne all oleva plastkerega autost on avarii korral järgi ainult üks suur "Legolandia" ja suurema mataka puhul läheb ilmselt päris tükk aega, enne kui see "õhkulennanud" pahtlitolm silme eest laiali hajub.
Sama ajastu USA, või isegi Saksa päritoluga sportautosse sa paned istuma peale juhi ka kaasreisija või paar isegi ja võtad mõned reisukotid ka kaasa.
See-eest selline askeetlik sõiduk, kuhu peale juhi mahub väga suurte raskustega ainult kaasreisija ja "kindalaekasse" kaks hambaorki...?
No... Ma ei oska ühtki eelist temast välja tuua.
Ainuke asi, mis selle auto juures võibolla ehk paelub, on see kreissaage meenutav hääl, kui juht käigud lõpuni välja sõidab.
Aga see oleks ka kogu tema pluss.
Igatahes meie teedel, juhul kui mõni rahakotiga kõvasti vastu pead saanud inimene taolise sõiduki peaks ostma, saab sellisega sõites küll üsna pea mõne hambakliiniku püsikundeks.

Aga see selleks.

Välja tagasi minnes tegin sellest rivist, kus asusid enamjaolt USA päritoluga masinad ning vana hea tuttav "Tšaika", ühe pildi:


Ka Lõuna-Eesti vanatehnikaklubi "Levatek" oli oma eksponaatidega platsis:


Renault ja Ford:


Näituste hallidesse olid paigutatud juba tänapäevasemad sõidukid.
Igal pool heljus ringi poleerimisvaha lõhn ning autoesinduste palgatud pesijad-poleerijad nühkisid neid sõidukeid läikima, nii et nina tatine peas.

Ja ega ei läinudki kaua aega, kui tehti ka väravad ning uksed lahti ja üritus võis alata.
Algul oli kõigil muidugi käimist-uudistamist-ringivaatamist.
Kes tulid jalgsivärava kaudu, said kohe hallidesse siseneda, autoparkla poolt tulijate ette sattus aga väljas seisev tehnika (kämpingubussid, tuunitud autod, vanad sõidukid jms.)

Vahelduva eduga hallist halli käies tegin mõningaid pilte.
Ega seal minu jaoks suurt midagi huvipakkuvat ei olnud. Ikka needsamased liisinguautod, mida kalli raha eest "uute asjade ihalejatele" pähe määritakse ning mida meie teedel-tänavatel tonnide kaupa veeremas näeb.
Ainuke eksponaat, mis pälvis mu tähelepanu ning seisis nagu õnnetusehunnik seal uute autode vahel, oli GAZ AA:


Kui ma mudeli arvamisega mööda panin, siis keegi võiks mõne parandava märkuse selle kohta teha ning ma parandan sellisel juhul mudelitähise ära.

Näitusehallides tiir peale tehtud ning esmamulje kätte saadud, läksin õue tagasi ning tegin paar jäädvustust ka ühest Jaguar XJS-ist, mis kohe ukse kõrval seisis:




Väljas LTD juures seistes ning vahelduva eduga tema ümber toimetades tuli minu juurde üks vanem meesterahvas, kes hakkas täiesti "lambist" esitama igasuguseid uurivaid küsimusi selle kuldse "ameeriklase" kohta. Ma siis rääkisin kõik, mida ma selle auto ajaloost vähegi teadsin, kui kaua oli kogu see renoveerimisprotsess umbes aega võtnud ja mis kõik selle käigus niiöelda uueks muutus.
Too meesterahvas ei tundunud selle vastusega rahul olevat ning hakkas sõna otseses mõttes ninaga mööda külgi jooksma, et vaadata, kuidas on küljepinnad viimistletud ning kas kaugemalt koogutades, "targem pool" uppis, ka mingeid pinnavirvendusi näha on.
Ja oh seda väikese inimese rõõmu, kui onu avastas, et paaris kohas oligi pinnavirvendus sees. Neile juhtis ta muidugi kohe mu tähelepanu ja ütles, et vanu autosid tehakse ikka nii, et kõik küljed on täiesti peegelsiledad.
Ma ei lasknud ennast selle "autopede" märkustest eriti loksutada ja laususin, et taolisi autosid, millede kerepinnad peegelsiledad on, tehakse (vähemalt) pool kuni kaks aastat, mitte kaks nädalat ja pealegi tegu ei ole mitte mingi näituseeksponaadiga, vaid lihtsalt suviti ilusate ilmade korral ringisõitmise autoga, mille puhul keredetailide väikene pinnavirvendus mängib nüüd kõige väiksemat rolli.
Kui väga tahta ja otsida, siis leiaks pea igalt siin platsil seisvalt autolt virvendava detaili. Iseasi, mis mõte taolisel ninaga mööda külgi jooksmisel on.
Seepeale pandi peale plaat "Ei seda muidugi. Ma olen juba kord sellise noriva iseloomuga".
Taoliste "tähenärijate" üksluise elu harvad õnnehetked ilmselt koosnevadki enamjaolt sellest, kui nad näevad, et kellegil on kusagil töös mingid sellised vead sees, millest üldplaanis ei sõltu suurt midagi, aga mille kallal on hea iriseda, kui ainult põhjust peaks antama.
Ega sellistelt perfektsionisti-tüüpi inimestelt ei saa nende rõõmu ära ka võtta.
Muidu kui nad avastavad, et neil ei olegi võimalust mingi pisiasja kallal norida, siis on neil päev hoobilt rikutud ja elavad nad oma frustratsiooni omakorda kodus kas siis naise ja/või laste peal välja.
Kuna mul oli muudki teha, kui selle tegelase käginat kuulata, siis asusin parem auto salongi ja istmeid vahatama.

Vahepeal käis ka teisigi huvilisi, kes erinevalt tollest irisevast "sägast", ei hakanud eelnimetet pinnavirvenduste tagaajamist praktiseerima, vaid tähelepanu suunati rohkem üldmuljele ning nende tagasiside oli ainult positiivne.
Kusjuures ma vaatasin, et päris palju oli naisi, kellede tähelepanu see kuldne Ford äratas. Nii et see klausel, et "naised ja kuld(ne värvus)- kes neid suudaks lahuta´" peab täitsa paika.
Julgemad huvilised said ka sisse istuda ning proovida, mis tunne sellise suure "maanteeristlejaga" sõita oleks ning veel julgemate jaoks ma panin ka mootori käima. Seepeale katsuti ettevaatlikult varbaga gaasipedaali, mootori madalaid hääli kuulates ning õnnis ilme näos.
See võib mõne jaoks ehk liigse vastutulelikkusena näida, et ma niimoodi huvilistel võõras autos lasen istuda, kus mõni inimene saab oma käe ja jalaga proovida taolist autot, mida tavaliselt linnapildis liikumas ei näe. Aga kui juba talle näiteks see konkreetne kogemus positiivse mulje jätab, siis jääb talle sellest üritusest võibolla palju eredam mälestus ka.

Konkreetne näide:
Oli üks eestivenelanna koos oma sõbrannaga ning "Snaige" külmutuskappi meenutava mehega, kes piidlesid seda kuldset LTD-d. See brünett venelanna muudkui jagas vaiksel häälel täiesti selges eesti keeles imestavaid repliike nii oma "külmutuskapile" kui ka sõbrannale. Kui ma "külmutuskapi" käest küsisin, et kas on soovi võibolla sisse istuda, vastati mulle külmutuskapi kombel "mrh" ja seepeale "Irina, idi sjuda´!".
Ning see Irina siis sättis oma tikk-kontsadega kingad pedaalidele ja vahelduva eduga silitas armatuuri ning istmeid katvat nahka.
Autost väljudes tegi ta "külmutuskapi" selja taga mulle silma ning ütles et "Wow, fantastiline ja väga stiilne!"

Ja just sellised hetked ongi mõne(de) külalis(t)e jaoks peamised.

Samas võib ka öelda, et sel ajal, kui näitusehallides need igasugused automüüjad venitasid endal või naba paigast ära, et saaks mõne potensiaalse kunde enda boksi, seal ta kuplialune ülistava ning kiitva kirjeldusega antud mudelite kohta korralikult segi aetud, et ta just nende autosalongist selle järjekordse "ostukäru" endale koju veeretaks, siis mina tegelesin õue peal nende automüüjate niiöelda tagalaõõnestamisega ja pakkusin seevastu üritust külastanud inimestele võimalust osa saada, mis tunne oleks hoopis sellise suure ja stiilse laevaga sõita- olgugi, et see piirdus neil kohapeal ainult gaasipedaali vajutamisega.
Ja kes teab, võibolla mõnel neist kuldses LTD-s istunutest ning "sõita" proovinutest hakkab taolise "laeva" omamise soov ajapikku ainult üha enam tugevamaid jooni võtma ja ehk kunagi ostab tema ka omale liisinguauto asemel mõne sellise stiilse ja suure, vanemat tüüpi USA sõiduki.
Mis on iseenesest positiivne nähtus tegelikult.

Varsti mul tuli aga autol uksed lukku panna ning võtta suund A-halli poole, kuna lavale astusid korvpalliklubi "Rock" tantsutüdrukud, et esitada oma etteaste:




Seal tantsukava ajal mööda ruumi liikudes ning paremaid pildistamisvõimalusi otsides jäid mulle silma ka Eesti meditsiiniajakirja "kroonika"(nimelt kirjutasin väikese algustähega) leheveergudelt tuntud õed Ojasaared ning ka Laura Kõrgemäe figureeris seal kusagil oma sõbrannaga.
Nüüd puudus veel ainult liis lass(jälle kirjutasin nimelt väikeste tähtedega, sest et suuri algustähti pole see ennast mõttetute/lapsikute tegude ja suupruukimistega üleshaipinud persoon väärt.)
Siis oleks see "kampot" jälle koos olnud, ja eesti kollane ajakirjandus saaks jälle lõhverdada teemadel, et need ja nood tibid käisid Tartu Motoshow-l.

See tantsuetendus käis neil tantsutüdrukutel hea jupp aega.
Igatahes lõpuni ma seda vaadata ei viitsinud ning läksin välja, et uurida, mis seal toimub.
Vahepeal sain ka ühe oma vanatehnikahuvilisest tuttavaga kokku, kes siis samamoodi, tegi pilte erinevatest vanematest sõidukitest ning uudistas toimuvat.
Tundus, et ka tema jäi ürituse ja väljapanekutega suht rahule.
Vähemalt jutt ja suhtumine andsid küll seda mõista.
Nii et jälle üks rahulolev inimene maamuna peal juures.

Siin siis "kompositsioon" vanaaegse sõiduki iluvõrest, roolirattast ning armatuurlaua detailidest:


Inerts -tüüpi starter:


Ford:


Erinevat elu ja erinevaid teid näinud autoratas:


Vanaaegne ja korralikult ära taastatud Renault:


Moskvitš "M 401":


Homme siis tuleb see niiöelda "õige" üritus, kuhu on oodata ilmselt veel suurem hulk rahvast, kui täna käis. Igatahes huvilisi jagus juba tänagi nii "Tšaika" kui LTD juurde päris üksjagu.
Eks siis näha ole, kuidas laupäev möödub.
Juhul, kui ma "Tšaika" ja LTD huviliste rünnaku kuidagimoodi üle elan, siis ehk panen ka homsest üritusest mõned read kirja.

reede, september 14, 2007

103. Peatükk: Haapsalu Nostalgiapäevad 2007. Teine osa.

Jätkaks siis oma jutu ja piltidega sealt, kust viimati pooleli jäi.

Kehtib üks ütlus, et "Ega pidu ei parane, kui võõraid ei vähene".
Nii oli ka meiega.
Kõõlusime mis me kõõlusime seal Min. Nõukogu baaris, üsna pea olime nähtamatute Une-Katide poolt ümber piiratud. Otsustasime, et anname neile loobumisvõidu ning seadsime sammud "taru" poole.
Lossi juurde jääva pargi juures muutus seltskonna arvamus kahe, öömaja juurde viiva teekonna pikkusest erinevaks. Andrus koos oma "pildiaparaadihoidjaga" (s.t. mina) otsustas minna paralleelselt lossimüüriga ringi, ringteel asuvast purskkaevust mööda ning mõnesaja meetri pärast oleksime kohal.
Arno, Aleks ning Martin seevastu valisid teise tee, ehk siis selle, kustkaudu me ennist peopaika kõmpisime.

Tollest teisest teekonnast, mida need "kolm musketäri" läbisid, võiks lausa omaette raamatu kirjutada.
Igatahes seda ma kuulsin läbi une, et üks väga valesti laulev moosekant kõmpis uljal sammul toauksest sisse, ümises mingit viisijuppi ja veidi aja pärast oli ka too mees kustunud.
Hommikul aias, laua taga istudes saime siis kuulda, mis ülejäänud kahest mehest sai.
Arno rääkis et nad olid vist kolme, kui mitte nelja, tee peale ette jäävat pubi külastanud. No ja kuidas sa lähed pubist välja, ilma et oleks midagi tellinud.
Mida nad seal tellisid, seda ma ei saanud teada, aga igatahes oli see tellitud kraam omal moel mõju avaldanud, sest et kui nad olid kvartalile tiiru peale teinud ning uuesti tee peale ette jääva pubi uksest sisse vaadanud, jõudis neile kohale et " Siin me oleme vist juba korra olnud".
See öiste "haldjate" seltskond oli osanud üles leida ka Haapsalus peituva ainukese venelaste baari. Iseenesestmõista oli see puupüsti venelasi täis ning sissesadanud külalisi vaadati nagu lõvid veisekarja.
Nii et need "veised" katsusid, et sealt asutusest omal jalal ja ühes tükis tulema said.
Ma ei kujuta ette, kus ja kui kaua nad kõndisid ning seda õiget tänavat ja maja otsisid, aga Arno sõnade järgi olid nad koos Martiniga mingi moment ärganud ühel pargipingil, ees paistmas meri ning selja taga seismas mingine skulptuur.
Algul ta mõtles, et mis korat... Tallinna olen sattunud v?
Veidi aja pärast jõudis talle aga kohale, et Tallinnast on asi väga kaugel.
Ega ei jäänudki muud üle, kui hakata mõne kohaliku käest teed küsima, kuidas niisugusse ja naasugusse tänavasse saaks, kus on niisugune ja naasugune maja ning hoovis niisugused ja naasugused autod.
Õnneks oli saatus neile armuline ning saatis neile kahele "õitsilisele" teejuhatajaks ühe elu näinud vanema meesterahva, kes nad enam-vähem õigesse kohta juhatas.
Nii et vastu hommikut saabusid ka kaks ülejäänud rändurit kohale.

Seniks, kuni rahvas laua ümber istus ning muljetas eelmise õhtu ja öö sündmusi, tegin hoovis seisva "Tšaika" kapotialusest paar pilti:




Ja ega me eriti pikalt laliseda ei saanudki, sest et õige pea pidi lossiesisest parklast pihta hakkama rongkäik Haapsalu raudteejaama.
LTD-ga kohale vuratud ning parklas ringi kõndides püüdsin samamoodi, nagu varemgi, piltidele jäädvustada selliseid masinaid, mida ikka iga päev/nädal/kuu meie teedel-tänavatel ei näe.

Ilusasti korda tehtud UAZ:


See lahtine "Wanderer" ei vaja vanatehnikahuvilistele vist eriti tutvustamist.
Tegu on siis ühe Pärnu(oli vist) kandis elava mehe mitme aasta pikkuse kätetööga:




"Wanderer" seest:


Kusjuures rongkäigu liikumahakkamine oli palju paremini korraldatud, kui näiteks Ameerika autode kokkutuleku ajal. Lihtsalt kõik masinad olid oma ninad kesklinna poole ajanud, seisid ilusti üksteise taga rivis ja siis kui liikumahakkamise käsklus anti, läksid sõidukid rida rea kaupa liikvele.

Haapsalu raudteejaama jõudes, õigemini selle taga olevale rööbastevahelisele rohuribale parkisid sõitjad-osavõtjad oma sõidukid niiviisi ära, et temaga pärast ka hea välja sõita oleks.

Vaid "Tšaika" oma pikkuse tõttu pidi seda rivi üldist kuju natuke eirama:


Mida kõike silmad ka ei näe:


Tšaika juures andsid tooni, lisaks juurdekogunenud rahvale, ka vastavasisulised loosungid:


VAZ 2102, mida hakkab ka üha enam vähemaks jääma:


Kõige uhkema kaasaveetava tavaarikogusega olid esindatud "Sapakate" omanikud:




Mikrobuss "RAF" ehk "Latvija":


Natuke aega ringi jalutades jõudis see meie "omade jopede" seltskond otsusele, et võiks vaadata veidi vaksalis ja selles pesitsevas muuseumis ringi ja peale seda siis midagi hamba alla söödavat otsida.
Raudteemuuseum oli igatahes oma väiksuse kohta päris huvitav.
Pilti seal sees teha ei lubatud, nii et kel huvi, missugune see Eesti raudtee ning selle ajalugu kunagi välja näha võis, siis kindlasti minge käige ja vaadake ära.

Raudteejaama ees olevasse parklasse oli üles paigutatud lava, kus siis pidi esinema õhtul, või õigemini vastu ööd omal ajal maailmakuulus naisduo Baccara.
Meie seltskond seda muidugi vaatama ei jõudnud.
Miks, sellest ma räägin ka kohevarsti.
Vahepeal, enne võrride võidusõitu esines seal aga üks jube koledaid hääli esilekutsuv muusikaline kollektiiv. Taoline "pungitamine" või kuidas iganes seda muusikastiili ka kutsuma peaks, oleks sobinud ilmselt ehk kusagile kinnisesse ruumi ning hilisemale kellaajale. Mitte et esinetakse ennastunustavalt röökides käputäiele rahvale, kui väljas puhub külm tuul ning iga hetk ähvardab sajule pöörata.
Aga see selleks.

Õnneks pidi varsti pihta hakkama ka võrrivõidusõit.
Osalejad said teha enne õiget võidusõitu veel paar treeningu moodi harjutust.
Siin siis üks "tirilimpadi-poolteist"-tüüpi kõnnakuga tegelane üritamas oma kipsis ihuliikmega istumise all olevat sääreväristajat enda tahtele allutada:




Treeningsõidud tehtud, hakkaski veidi aja pärast see õige kihutamine pihta.
Kuna eelmine aasta oli paar meest enda ja oma võrri võimeid üle hinnanud ning selle tagajärjel päris tõsiseid vigastusi saanud, siis see aasta oli korraldaja sõitjate ja pealtvaatajate huvides teinud sellise sinka-vonkalise raja raudteejaamaesisele tänavale ning parklasse.

Ja nagu ühele õigele mootorispordiüritusele kohane, tulid sündmuste käiku kontrollima ka miilitsad.
Seekord oli neid lausa kolm tükki:


Start antud...


...kihutasid kõik nii...


...nagu nende "ratsu" võttis:










Kuna seekord oli osavõtjaid suht vähe, siis lõppes ka sõit üsna ruttu ära.
Meie seltskond, kes on harjunud enamjaolt mingi pideva tegevusega, arutas laua taga, et mis nüüd edasi saab.
Ühine otsus oli, et paneme autodele hääled sisse, sõidame oma "mesipuu" juurde tagasi, pargime autod ära ning lähme kusagile istuma ja sööma.
Autode juurde jõudes tuli meil aga natuke aega oodata, kuna üks Andruse sõber, Marek, pidi ka kohe-kohe kohale ilmuma.
Ei läinudki kaua aega, kui üle raudteerööbaste sõitis tumedat karva tsikkel, koos sama tumedat karva piloodiga juhtraua taga.
Ühise rongkäiguna suundusime siis oma majutuskohta.

Enne lähedalasuva "Laterna" baari minekut jäi mulle silma ühe eramaja aed. Õigemini aiavärav. Sellist juurtest koostatud "väravakaunistust" nägi minu silm küll esimest korda ja ma mõtlesin, et poleks paha seda jäädvustada:


"Laterna" baaris räägiti algul ühest-teisest ja kolmandast, kuni otsustati, et kurat, kaua me kuivame siin. Kohe anti tellimus sisse ning õige pea ilmus laua juurde kena ettekandjaneiu, kes jagas tellitud jääkülma hundijalavee soovijatele laiali.
See võeti siis niiöelda söögi alustuseks.
Kui ka praed olid lauda toodud ning neist kahvlite ja nugadega rünnates ka edukalt jagu saadud, teatas Arno, et tema läheb keerab ennast natukeseks külili, sest et see uni jäi tal nagu natukene lühikeseks. (Ei ole vist raske arvata, miks küll).

Vahepeal üks pilt kauboi Aleksist saloonis istumas:


Kuna meiesugustel noorematel meestel oli veel vedru maha käimata, siis seadsime sammud lähedalasuvasse "Päeva Villasse", kus meil oli varakult saun kinni pandud.
Leil oli igatahes väga hää. Nii hää, et vahepeal pidi ennast kaminaruumis maha jahutama.
Kui me olime niiviisi paar korda leiliruumi ja kaminaruumi vahel jooksnud, siis keegi hää inimene oli andnud käsu hotellitöötajatele, et nad organiseeriksid saabunud "bojaaridele" midagi söödavat.
See söödav koosnes päris mitmest vaagnast, nii et ma mõtlesin, et kes selle kõik ära sööb. Järgi ka ei tahtnud jätta, sest et siis oleks see olnud mahavisatud raha.
Nii ei jäänudki muud üle, kui et anda hammastele valu ning kõik, mis hamba all ei karjunud, alla kugistada.

Hea seltskond tekitab häid mõtteid ning igapäevateemadest mindi sujuvalt üle kirjandusele.
Igatahes seda järgnevat juttu, mis laudkonna liikmete vahel lahti läks, ei usuks mitte ükski naine, kui neile seda seletada. Nemad oleksid kindlalt veendunud, et "Nagunii te kurat tellisite mingeid naisi omale sinna sauna". No ja räägi siis, et ei tellinud. Et me vestlesime Vene ja Tšehhi kirjandusest. Mitte ükski naine ei usuks seda.
Kõigepealt võeti ette Švejk. Kui too oli peaaegu kaanest kaaneni läbi nämmutatud, nii et raamatust polnud enam praktiliselt midagi järel, mindi üle Vene kirjandusklassikale.
Need Gogolid ja Tolstoid ja kes need kõik ätid seal ära mainiti, muutusid vahepeal nii põhjalikult käsitletavateks taatideks, et ma otsustasin parema meelega minna ja võtta üks leil.
Leiliruumist mõne aja pärast väljudes hakkasin juba kaminasaali poole suunduma, kui läbi ukse kuulsin, kuidas läbisegi püüti üksteisele selgitada Dostojevski olemust, natuuri ning mida ta oma raamatute või teosetega öelda tahtis.
Ma sain kohe aru, et mul pole eriti mõtet sinna kaminaruumi ronida, sest et mina oma loetud "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjaga ei oska neile kohalikele kultuuriprofessoritele midagi tarka sekka rääkida.
Nagu telesari "Vestlusi Vene kultuuriloost" oleks uuesti käima pandud.
Nii et ma lõin ainult käega ja läksin uuesti leiliruumi tagasi.

Sealt uuesti mõne aja pärast naastes, selle aja peale kuumusest peaaegu sama pehme nagu keedetud makaron, kuulatasin ukse taga kõigepealt, millest siis nüüd juttu tuleb.
Et kas nad pole Vene kirjandusest kaugemale saanudki, või on juba tänapäevasemad teosed luubi all.
Ei midagi- jälle oldi otsaga kusagil koera südame ja seedekulgla piirkonnas.
Ilmselt oli see siis Bulgakov, kelle raamatust too moment kõneleti.

Kuna ma leiliruumis ennast päris vedelaks hautada ei soovinud, sest et siis oleks minu äratoimetamiseks olnud vaja kas kahte pange või üks pesuvann, siis võtsin parem aparaadi ja tegin nendest kirjandusteadlastest mõne pildi.
Vasakult Martin, Aleks, Andrus ning seljaga Marek:


Õnneks vahetati varsti teemat ning Marek näitas meile ühte pealtnäha lihtsat, kuid tegelikult parasjagu kannatust nõudvat trikki, kuidas täis õllepudel niimoodi poolviltu serva peale seisma panna, et ta ümber ei kuku:


Ülejäänud rahvas vahtis silmad punnis ja proovis ka järgi teha, aga mitte kellegil see eriti hästi ei õnnestunud.

Kui see kolmetunnine saunatamine lõpusirgel oli, telliti takso ning hakati vaikselt otsi kokku tõmbama.
See ülipõhjalik kirjanduse lahkamine ning kuum saun olid mu kontideni päris pehmeks teinud, nii et ma otsustasin vahepeal väljas värske õhu käes ringi jalutada.
Veidi aja pärast ilmuski üks takso hoovi peale. Ja seisis ta seal päris pikka aega.
Kuna ma aega too moment ei teadnud, et kes ja kui paljude inimeste jaoks see auto telliti, siis sõitis ta sama targalt tagasi, kui tuli.
Ma siis läksin muidugi sisse teatama, et mingisugune takso tuli, aga registratuuri sisse astudes käis jauramine juba täies hoos.
Neli, mitte just kõige kainemat meest olid maoli leti peal ning igaüks püüdis neist administraatoritädile ning baaridaamile, kes ka seda trianglit kaema oli tulnud, omal moel muljet jätta.
Vahepeal sikerdati valmis ka üks postkaart kalligraafiliselt kandiliste tähtede ning lühisõnumiga: "Olen siin. Tahan koju."
See tehti siis ilmselt "Muhv, Nõudmiseni"-tüüpi adressaadiga.
Mina igatahes ei viitsinud kauem seal niisama oodata, et kumb nüüd ennem murdub: kas need neli leti peal kõhutavat "Don Juani" või see üks administraatoritädi, ning tulin tulema.

"Mesitaru" juures aega parajaks tehes oli ka Arno ennast maast lahti saanud ning siis võtsime suuna eilsesse peopaika.
Kui kohale jõudsime, siis üllatuseks haigutas maja ümbruses vaid tühjus vastu.
Vaid paar kohalikku ning kaugemalt tulnud tegelast olid seal, kes samamoodi ootasid sissepääsu. Nende sõnade kohaselt olevat suurem kogus rahvast raudteejaama juures "Baccara" esinemist vaatamas.

Õnneks lõpetasid nood Hispaania päritoluga tädid oma kaksikserenaadid varsti ära, nii et tasapisi hakkas rahvast kogunema ka sinna, kus me juba ees ootasime.
Varsti saabus kohale ka see "lalisev kvartett".
Nemad olid lõpuks, nagu jutust selgus, ikkagi jalgsi kohale tulnud.
Senikaua, kuni kolm meest jõlasid administraatorinnaga maid jagada, käis neljas neist sellise stabiilse ajavahemiku tagant taksojuhile raha maksmas, et ta tingimata neid ikka ootama jääks.
Ja mis sel vaesel juhil muud üle jäi, kui oodata.
Kui aga avaldati taksojuhile soovi veel üks inimene endaga autosse kaasa võtta, siis oli sohver ilmselt konkreetse "EI" öelnud. Kuna autosse rohkem inimesi ei mahtunud, seda inimest aga maha ka ei tahetud jätta, siis ei jäänud muud üle, kui tulla kohale tallataksoga(loe: kand ja varvas).

Marek koos oma õega:


Ülakorrusel ringi käies avastasin lahtiseisva VIP- baari ukse tagant veel teisegi ukse. Selle taga peitus kohalik väike raadiomuuseum:


Siin siis muuseumi eestvedaja demonstreerib ühte helisalvestusmasinat:


"Tolleaegne" kõva sõna:




Taoline "kast" oli ka minu kodus, kui ma väike olin:


Mõned grammofonid ning raadiod:


Neid huvipakkuvaid eksponaate oli seal teisigi.
Aga eks igaüks saab millalgi seda muuseumi ka oma käe peal vaatama minna, kui soovi on. Siis saab kõigest lähemalt ja parema ülevaate.

Tol õhtul õnnestus mul tuttavaks saada ka kahe tüdrukuga: Heleni ja Tiiuga.
Muude juttude ja tegevuste käigus küsisin, et kas nad on huvitatud ühe kuldset värvi ameerika päritoluga auto juures pildistamisest ning piltidele jäämisest ja kusjuures oldi täitsa nõus. Nii pildistamisega kui seltskonnaga.

Järgmisel, ühtlasi ka ürituse viimasel päeval sõitsime viimast korda sellesama hoone juurde, kus toimus kaks õhtut ja ööd järjest üks paras tramburai. Sealt saime me oma viimase toidukorra, nagu ka eelmistel päevadel.
Kerge eine võetud, tüdrukud autosse istutatud, sõitsime kõigepealt Haapsalu Piiskopilinnuse ees olevasse parklasse, et teha seal mõni pilt:




Helen:


Tiiu:




Peale platsil tehtud pilte tuli idee minna autoga sinnasamasse randa, kus tookord, "Performance Show" ajal need "kolm vaala" lahes hulpisid.
Panime autole hääled sisse ning ZZ TOP-i saatel jõudsime mere äärde:


Kõige üleval on siis see sell, kes vahelduva eduga siin blogis oma mõtteavaldustega "hiilgab" ning all omakorda Tiiu ja Helen:







Lapselapsed koos oma "vanaisaga":






Pildid tehtud ning tüdrukud ühes tükis ja tervetena oma seltskonda lõpuks tagasi toimetatud, läksime Andrusega külalistemajja tagasi ning hakkasime kumbki omi asju kokku pakkima, et Tartusse sõiduks valmistuda.
Tartusse sõitsime me seetõttu, et külajuttude kohaselt olevat see auto oodatud eksponaat septembrikuu lõpus Näituste hallis toimuvale "MotoShow-le".
Ja senikaua kuni auto peremees ajab omi töö-, äri-ja pereasju, katsun ma auto värvkatet veidikene poleerimise ning vahatamisega säravamaks muuta, sest et ega kaugel pole ka see aeg, mil ta peab talvekorterisse seisma minema.

Nii et kui nüüd kõik hästi läheb, siis on veel lootust enne talve seda kuldset Fordi (ja võibolla mõnda masinat veel) ka laiemale publikule mõeldud üritusel näha.