Pühapäev, juuli 30, 2006

18. Peatükk: Vahepeal natuke "Volga"- uudiseid ka juurde- eelmistele lisaks.

Noonii, juulikuu hakkabki vaikselt läbi saama.
Räägiks vahepeal natuke juttu ka, muidu vaadatakse, et ei toimugi midagi.
Toimub ikka, aga enamasti need igasugused erinevad käigud ja sõidud tuleb teha nädalavahetustel, muul ajal pole nagu eriti võimalust.

Eile sai siis lõpuks see vaba moment leitud ja käidud uurimas seda Tallinna külje all pakutavat GAZ 24-02-te.
Mnjah.
Ma juba eeldasin, et kui ta juba ninaga kuskile vastu kändu vms. sõitnud on, et ega siis temast eriti asja ei saa, aga too konkreetne masin oli ikka täiesti läbi omadega.
Umbes midagi taolist, nagu see Jõgeva lähistel asuv.
Ainuke asi, mis oleksid vast sobinud, olid uksepolstrid ja istmed, sest et need paistsid ainukestena sellised enam-vähem asjad olevat. Ülejäänud kraam on vist küll vanametalli rida. Olgugi, et ta oli Koerus valmistatud universaal ja nagu mõned peatükid tagasi enda musta "Volga" identifitseerimise käigus toimunud kirjavahetuses Tõnu Piibur mainis, et Koerus tehtud universaalkerega "Volga" on globaalsemas mõistes üks väga harvaesinev auto, siis too konkreetne eksemplar oli küll oma aja ära elanud.
Nii et midagi pole teha. Tollest autost enam asja ei saa.
Kuigi too hall eksemplar oli minu mustast "Volgast" aastajagu noorem, nägi ta siiski kohati hullemgi välja. Tagaluuk roostes ja halli värviga kiirelt üle pintseldatud, rääkimata tiivaservadest ja uste alumistest äärtest- rooste vohas nagu orashein põldude peal. Uksi avades jäi mulje, et kohe-kohe kukuvad nüüd küljest ära. Küljeklaase kaunistasid kas siis "ämblikuvõrgud" või kriimud. Või mõlemad korraga.
Põhjast ma ei räägigi, sest et sellist asja enam praktiliselt polnudki.
Eks auto selline seisukord näitas ka mõneti tolle aja inimeste suhtumist endi sõidukitesse- umbes et "no mis ma sest tööautost ikka silun ja hoian- parem annan täie rauaga, niipalju kui torust tuleb".
Ja ega sihiliku lõhkumise vastu ei saa ükski auto- olgu ta siis nii tugevast plekist valmistet, kui tahes.

Algul mõtlesin, et vast need kaasaantavad detailid nagu uksed ja tiivad, pluss siis mootor (ja käigukast vist ka), mingil määral kompenseerivad seda väsinud "Volgat" aga siis tagasi sõites mõtlesin et ei, selle auto eest makstav hind, pluss veel treiler, millega see "Volga" sealt ära viia, moodustavad sellise parajalt ümmarguse summa, mida nähes hakkab rahast lihtsalt kahju.
Et selle eest saaksin juba mõningaid asisemaid ja uuemaid detaile vaadata.

Mis siis veel?
Siis võtsin täna üks tunnike mõtlemisaega, istusin laua taha ja hakkasin vaatama "Volga" detailide jaoks mõeldud kataloogi, mille alusel laost või poest uusi detaile saaks, paralleelselt sellega ka arvutist mustale "Volgale" vajaminevate detailide nimekirja ja "Volga" pilte samuti. Kokkuvõte sellest mõttetööst on selline:
Ilmselt järgmise aasta sügiseks ma seda musta "Volgat" lõplikult valmis ei saa, sest et kui ma tahan teda võimalikult paljude uute detailidega varustada, siis mul tuleb sellega arvestada, et kõikide nende detailide otsimise, tellimise, ostmise ja paigaldamise peale kulub päris palju aega ja raha. Ma arvan et maksimum, mis ma järgmiseks sügiseks saan selle olemasoleva musta universaali juures tehtud, on see, et ta on kereremondi läbinud ja seisab, tolleks ajaks soetatud juba uute sildade peal.

Asi tundub vägisi kalduvat sinnakanti, et mul tuleb ilmselt millalgi lähitulevikus, või mitte nii lähitulevikus (oleneb rahalistest sissetulekutest ja väljaminekutest muidugi), suuremate vabade rahasummade olemasolul majapidamisse veel üks "Volga" osta (korralik siis ikka). Seda siis küll juba sedaankerega ehk GAZ-24-ja näol.
Et siis on vähemalt üks samast ajastust stiilne sõiduk olemas, millega suviti ringi vurada ja erinevaid vanatehnikaüritusi külastada.

Tegelikult see uute detailidega koostamise idee sündis sellest, et kuna ma siin mõni aeg tagasi sain talle uue põhja koos põhjaaluste talade ja tiivakoobastega, ehk siis kui juba see "vundament" on täiesti korralik, olgugi et kerge pindmise roostega kaetud, ja ka esitiivad ning kapottki on umbes sama heas konditsioonis, siis kerkis küsimus, et miks ma peaksin talle hakkama kõiki neid vanu sildasid ja käigukasti jms. tagasi panema.
Vanu selles mõttes, et need olemasolevad agregaadid oma lõhkikulunud kummipukside jms. ei sobi kohe mitte kuidagi selleks ajaks korralikult taastatud kere külge.
Nüüd mõni võib arvata, et aga kõik kummipuksid, mis sildade külge käivad, on ju vahetatavad, mispärast selle tarvis siis uusi sildasid veel vaja on ?
Vastan selle peale nii, et mul tuleb lõppkokkuvõttes odavam osta või tellida Venemaalt kuskilt "Volga" poest uus ja täiesti komplektne GAZ-24 esi- ja tagasild koos kõikide pukside-mutrite-poltide-amortidega, kui et see vana lahti võtta, liivapritsiga ära puhastada, värvida ja uusi pukse vastava rakise abil hakata tagasi toppima, pluss siis amordid, vedrud jms. sinna juurde. Aeg maksab ka midagi ja ausalt öeldes, ega mulle ei paku küll mingit huvi neid silladetaile liivapritsiga roostest puhtaks lasta ja lihvida-kruntida-värvida, samas kui mul on võimalus saada korralik tehases valmistatud ja komplekteeritud detail.


Saaks aru, kui tegu oleks näiteks mõne haruldase ja ennesõjaaegse Ameerika päritolu autoga, mida on väga vähe järgi jäänud, või mõne sellise spetsiifilisema "maanteelaevaga" 50-ndatest, siis on teine asi. Aga kuna kõnealusele mustale autole leidub uusi (või vähekasutatud detaile) nii "Volgadele" mõeldud kauplustest, kui ka eraisikute garaazidest-pööningutelt, siis seda enam annaks see põhjust tulevikus autot võimalikult paljude uute detailidega varustada.

Üks väike idee tekkis mul veel seoses nende põhjadetailidega.
Mõtlesin, uurisin, vaatasin ja kuulasin maad jne. ja ma arvan, et millalgi selle järgneva paari kuu jooksul (arvatavasti siis september-oktoober), ma vist teen sellise "arapi", et ostan omale ühe väikese liivapritsiaparaadi.
Uurisin siin mõni aeg tagasi ühe autoremonditöökodade sisustust pakkuva poe juhataja käest, et kas ja milliseid liivapritse neil pakkuda on ja siis ta seletas mulle ära, missugust agregaati mul kõige mõttekam osta oleks. Sinna tuleb muidugi üks väike kompressor ka kunagi veel juurde osta, aga ma arvan et ka siis olen ma rahaliselt selle koha pealt mitmeid kordi võitnud, kui et viia kogu see hunnik plekki kuskile eraldi liivapritsitöid tegevasse firmasse ja maksta selle eest, nii et näost sinine. Viimased luureandmed väidavad, et nüüd olevat sellise töö hind tõusnud kohati kuni 800 kr/h.
Nii et varsti on juba nagu advokaadi juurde läheks- hinnakiri on peaaegu sama.

P.S. Ei hakanud uut peatükki tegema. Ma parem lisan selle väikese mõttearenduse siia.
Mõttearenduse all pidasin siis seda silmas, et tundub, et mul tuleb kõigepealt, kui autole on viimse kui üheni vajalikud plekkdetailid olemas, taastamisega pihta hakata hoopis sildadest ja velgedest.
Et miks siis nendest ?
Sellepärast, et kui ükskord kere on omadega nii kaugel, et ta on valmis eeltöösse ja värvimisse minema, siis saab talle, tolleks ajaks juba uued remonditud-värvitud sillad alla panna ja siis vajadusel korral teda veeretada igale poole.
Siis ei ole pärast topelttööd- et kui kere on värvitud, siis tuleb jälle vanad sillad alt ära võtta ja uued omakorda alla panna. Ega see sildade vahetus eriti lihtne pole ja kes see ikka ühte asja mitu korda ringi tahab teha. Parem juba üks kord ja korralikult.

Praegu mööduvad õhtud siis internetist "Volgale" korralikku esisilda otsides.
Esivedrud ma saan jällegi doonorauto küljest. Võibolla õnnestub mul isegi musta "Volga" enda esivedrud niiöelda "uuele elule" äratada, eks see oleneb nende vedrude olukorrast, aga amordid tuleb mul küll iseenesestmõistetavalt uued osta, nagu ka mootori- ja käigukasti padjadki.
Tagasilla ma loodan saada doonorauto küljest. Mida ta endast kujutab, on juba omaette teema. Aga ma tahaks loota, et vähemalt too sild ei hakka suurel kiirusel samasugust "uluvat" häält tegema, nagu praegune, mis mustal universaalil all on.
Teine variant on see, et kunagi, kui keretööde tegemiseks läheb ja uut või vähekasutatud korralikku tagasilda ei õnnestu kuskilt leida, siis mõlemad tagasillad reduktori kohalt lahti võtta ja vaadata, ehk õnnestub kahest üks kokku kombineerida.

Laupäev, juuli 22, 2006

17. Peatükk: Musta "Volga" demontaazi lõpp. Vähemalt ajutiselt küll.

Nüüd puhkuse ajal oli mul õnneks piisavalt aega ja motivatsiooni autodega tegeleda ja ütleme nii, et lõpuks on see suur rassimine läbi saanud- ma mõtlen siis kogu seda tegevust, mis musta "Volgat" puudutab.
Kahjuks praegu aparaadi puudumisel ei saa tehtud töödest pilte teha, aga ma üritan auto seisukorda kuidagimoodi kirjeldada.

Praegu on ta siis sisuliselt sildadel veerev ja sõitev kere- kõik muud asjad, nagu uksed, kapott, tagaluuk, armatuur, tuled jne. jne. on eemaldatud.
Mootorit ja käigukasti ma ei saa ei kanali ega ka telfri puudumisel küljest ära võtta, aga ma arvan, et kõik need asjad saab keretööde tegija juures eemaldatud.
Vaatasin et mul tuleb ikkagi keskmised uksepostid ka kuskilt otsida- tagauste kinnitused on nii jubedalt roostes et ei võta neid polte miski lahti.
Üks kahest, kas keerab poldi sisse puruks, või siis ei keera üldse.
Nii et lihtsam oleks võtta juba korralik post ja too paika keevitada, kui et hakata mässama selle vana ja roostes detailiga.
Autost jääb siis vanade detailidena, nagu ma vast varemgi olen maininud, alles ainult katus, esimesed uksepostid ja vahesein.

Et miks vahesein ikkagi jääb ?
Ma vaatasin seda asja ja mõtlesin omaette, et see kõrvalistuja jalgade juures asuv läbimädanenud koht on lihtsalt asendatav, kaasaarvatud see ülemine nurk, kust eelmine kord demonteerimise käigus roostes plekki krae vahele pudises. Et selleks ei pea hakkama tervet vaheseina ära vahetama. Lihtsalt lõikan paraja varuga vajalikud tükid doonor-"Volga" esiseinast välja ja lähevad siis koos muude detailidega liivapritsist läbi ja külge. Muidu üldmulje vaheseinast oli hea- mõlemalt poolt paksu mastiksiga kokku määritud.

See esitiibade äravõtmine oli tegelikult üks igavene jebla.
Küll ei saanud roostes polte lahti ja küll need logarid punnisid vastu jne. jne.
Ja ükskord kui ma selle logari küljest ära sain, siis oi missugune väääga paks tavotikiht mulle tiivakoopast vastu vaatas.
Kohe näha, et vähemalt esiotsale oli küll keegi ihu ja hingega korrosioonitõrjet teinud.

Peale mõlema esitiiva ja logariga madistamist ei olnud mu riietel küll vist ühtki vaba laiku- kõik oli ühtlaselt must ja läikis. Nagu kingaviksiga oleks üle võõbatud.
Kõige hullem oli veel ju see, et see mastiks või kuidas seda nimetatakse, ei tule ju riiete ja jalanõude küljest ära, ja nii mul tuligi teda vahepeal pahtlilabidaga rookida.
Igatahes selline mulje jäi küll, et see auto on Koerus vist ninapidi mastiksi- või tavotivanni pistetud, ning neid õhkusajatatud sarvilisi, mis ma tiibade ja logarite eemaldamise käigus pruukisin, tiirles ümber auto ikka päris omajagu, sest et selle libeduse tõttu polnud vajaduse korral kuskilt kinni haarata. Aga ära ma nad sain.
Kõige ohtlikumad olid koobaste seest ja tiibade- logarite küljest tassimise käigus ärakukkuvad tavotikamakad, sest et kui need rohu sisse kukkusid, ega neid üles leida ei olnud eriti lihtne.
Tegelikult siis juba leidsin küll, kui edasi-tagasi kõndimisega mõni neist talla alla sattus ja ma paar korda susse taeva poole näitasin.

Järgmine päev võtsin küljest ära esiklaasi ja harutasin seest välja vana elektrisüsteemi ja armatuuri koos spidomeetriga.
See pagana klaas on selle mitmekümne aasta jooksul nii kinni kuivanud kere külge, et liistud ega tihendid absoluutselt kuskile liikuda ei tahtnud. Ja mul ei jäänudki muud üle, kui ehisliistud, mis on siis samas tihendile ka kiilu eest, naelatangidega jupikaupa välja kiskuda, sest et muudmoodi ma neid kätte ei saanud.
Ma vaatan, ehk mul kunagi õnnestub talle need kuskilt uued saada.

Elektrijuhtmetega ei läinud kaua. Seal oli ainult vaja mõned kruvid lahti keerata ja nii ta aga vaikselt sikutades tuli. Armatuur, õigemini salongisoojendus, jonnis rohkem vastu.
Ma vaatasin, et taksol oli see soojenduse seade natukese kehvemas olukorras, õhusuunajad aga korralikumad- mustal "Volgal" jällegi vastupidi.
Nii et vast saab ka neist kahest ühe korraliku süsteemi kokku kombineerida.

Laest rookisin ära ka kogu selle vana porolooni, mis sinna ilmselt mürasummutuse eesmärgil liimitud oli.

Ja kusjuures, ma ei tea kuhu see rist tuleb teha, aga tagastanged sain lõpuks maha lõigatud. Nood seisid mingi ausõna abiga veel küljes ja niikui need paar plekiribakest läbi lõikasin, kukkusid nad kopsti koos kinnituskronsteinidega maha.
See tagapaneel on ikka no... nii läbi mädanenud et uue ostmisest ei pääse ma ei üle ega ümber. See on nüüd fakt, igatahes.

Aga üldpilt on lagedaks võetud autol juba täitsa enam-vähem.
Võiks öelda et asi vaikselt edeneb. Tasapisi küll, aga siiski edeneb.

Ennem jäi siin mainimata, et vahepeal kogemata leidsin internetist ühe inimese, kellel on pakkuda musta läikivat plastkanti, mida siis istmekatete servadesse õmmeldakse. Sellist juhust ei saa ju kasutamata jätta, ning ma andsin siis ka omapoolse tellimuse sisse.
Et siis kunagi, kui istmete õmblemiseks läheb, siis sadulsepal on hea materjale kohe niiöelda varnast võtta.

Teisipäev, juuli 11, 2006

16. Peatükk: Ära iial ütle "iial". Eriti "Volgade" kohta.

Et millest selline pealkiri?
Sellepärast, et ma ise arvasin, et kuna mul on olemas nüüd nii algmaterjal, millest mida ehitada, ja ka detailide doonor on talle juurde soetatud, siis sellest peaks piisama. Aga kuna siin nüüd mõni nädal tagasi juhtus see väike õnnetus selle halli doonori toonitud tagaaknaga, siis ega ikka võttis töö- ja meisterdamisisu ära küll. Kuid...

Õnneliku juhuse tahtel potsas mulle postkasti üks kiri, milles teatati, et Tallinna lähedal elab üks mees, kellel oleks pakkuda suht päevinäinud ja mittesõitev GAZ 24-02.
Võtsin siis omanikuga ühendust ja ta rääkis mulle kõik ilusti-kenasti ära, mis see auto endast kujutab ja mis plaanid tal endal sellega on.
Autot kasutati enamjaolt siis tööautona ja transportsõitudeks. Muidu pidid detailid üldjoontes enam-vähem olema, ainult et mõni aeg tagasi metsas käies oldi selle autoga kogemata vastu kändu pandud, nii et juhipoolne nurk pidi suht õnnetus seisus olema. No ja nii samas vaimus edasi.

Igatahes väike lootus tekkis küll, et ehk kauba sobivuse korral saab sealt nii mõndagi- kaasaarvatud küljeklaasid.
Nüüd vast nädala lõpupoole, kas siis reedel või laupäeval selgub, et kas mul õnnestub seal Tallinna külje all ära käia ja auto üle vaadata. Kui jah ja auto mulle oma praeguses seisus sobib, siis üritaks ta ära osta- nii teistele masinatele seltsiks kui ka samas mustale "Volgale" veel üheks doonoriks.
Igatahes seda sai omanikule kinnitatud et ma olen sellest autost väga huvitatud, ja et ärgu ta vahepeal kellelegi teisele seda pakkugu- olgu see teine huviline siis nii suure rahapakiga ukse peal kui tahes. Seepeale hakkas omanik naerma ja ütles et ega tänapäeval suurem jagu inimesi ei ostakski niisugust autot, millega ma ise ka otseloomulikult nõus olin.
Nii et eks siis varsti selgub, mis sest plaanitavast "Volga"- ostust saab.

Nüüd, mis sellesse teiste autode juures tehtavatesse töödesse/plaanidesse puutub, siis ma olen vaadanud, et olenemata planeeritavatest ettevõtmistest, ei taha need no mitte kuidagimoodi eeldataval ajal eriti õnnestuda, ning seetõttu sain kohe aru, et parem tasa ja targu, jupikaupa tegutseda, kui et pärast on mitukümmend asja korraga kukil ja siis avastad, et ei olegi nagu midagi ära teha saanud...
Aga mis ma siin ikka filosofeerin- vahendaks eelnenud nädalavahetuse töid ja tegemisi.

Pühapäev oli siis see kauaoodatud moment, mil ma sain doonori korraliku tungrauaga üles tõstetud ja statsionaarselt pukkide peale paika.
Üks paras pusimine temaga küll oli, aga vähemalt nüüd on asi korras.
Samas sain temalt ka tagumised uksed küljest ära võetud ja asjadest seest puhtaks.
Seda roostes poltide käiamist ja kangutamist oli küll üsna üksjagu.
Asjad käes, sai kõik ka kohe kastidesse-karpidesse ära pandud ja pliiatsiga ära märgitud, et pärast ei peaks selles pilla-palla segapudrus taga otsima, misasi kuhu käis.

Esmaspäeval oli mul plaan tegelikult teha garaazis üks põhjalik suurkoristus, sest et seda muud kola ja prahti koos "Volga" juppidega oli juba niipalju siginenud, et ringiliikumiseks oleks pidanud suisa karkudega ringi hüppama.
Eks enamjaolt olid need asjad kah, niiöelda ajutiselt paigutatud ja nüüd seda enam tuli kätte võtta ja hakata korda majja lööma, sest et see sodiladu hakkas omandama ikka päris globaalseid mõõtmeid.
Kuna öösel palavuse tõttu magada ei saanud, siis sain tänu sellele hommikul vara, kusagil kella 5 paiku, asjade tassimisega pihta hakata.
Sai seal mingi üks tunnike toimetatud, kui läbi hommikuse vaikuse hakkasid garaazi taga, metsa ääres oleva põllu pealt kostuma imelikud pasundamised.
Jätsin kolistamise ja kuulasin.
Need olid sookured, kes läbi hommikuse udu niisuguseid kruugutavaid hääli tegid.
See nn. seanss kestis vist, kui ma ei eksi, mingi pool tundi kindlasti.
Kuna mina pole varem sookurge vabas looduses oma ihusilmaga näinud( Tallinna Loomaaias küll, aga see pole ju vabas looduses), veel vähem kuulnud, siis otseloomulikult jättis selline elamus linnavurlele kustumatu mälestuse :)
Kui sookured ükskord oma hääleharjutused või vastastikused jutuajamised lõpetasid, tegutsesin garaazi all edasi.

Ütleme nii et terve päev kulus selle nahka ja vastutasuks sain sellele puhastamisele, sorteerimisele, tassimisele, asjade paigutamisele jne. jne. 4 (loe: neli) suurt aiakärutäit prahti.
Igatahes see oli täielik müstika, kuidas nii väike ruum niipalju erinevast ajastust pärit sodi mahutada võis.
Ennem sinna kõige kraami sekka oleks vast ainult üks jalgratas mahtunud- nüüd, lisaks kõikidele "Volgalt" ärakruvitud ja juurdeostetud detailidele, mis ma garaazi paigutasin, jäi sinna niipalju ruumi üle, et aja või ZAZ-965 ehk väike "muhk" sisse :)
Aga igatahes endal oli kah peale seda rassimist hea vaadata, kui asjad olid korralikult ja süsteemselt ära paigutatud.
Selle rassimise käigus ma avastasin ühe väga vajaliku kanistri, mille ma isa nõusolekul endale preemiaks võtsin. Tegu siis nimelt nõukaaegse 5-liitrise tosoolinõuga, mis oli täiesti kasutamata. Isegi see vanaaegse auto pilt oli peal.
Eks omal ajal vanaisa, kui tal Žiguli oli, ostis omale mitu kanistrit korraga ära, sest et ega omal ajal ei olnud neid autokaupu niimoodi vabalt poodides/tanklates saada, nagu praegu. Ja eks see kanistritäis tosooli jäigi siis kunagi paremaid päevi ootama.

Õhtupoole, kui ilm oli juba jahedam/mõistlikum ja parmud ja sääsed enam niimoodi ei terroriseerinud, nagu päeval, siis sai koos isaga natuke ka musta ja halli "Volga" kallal pusitud. Tema käest ma sain teada, et mul ei maksaks nende kandiliste kollaste udutulede ostmise ja paigaldusega veel niiväga kiirustada, sest et alles siis, kui auto 25 aastat vanaks saab, asetub ta automaatselt Eestis kehtivate seaduste alusel uunikumi staatusesse, ning alles siis saab temal olevate selliste lisavalgustitega ringi liikuda, nagu ta omal ajal sõita võis.
Näiteks seda asja ma küll ei teadnud.
Nii et seniks, kuni ma pean veel auto uunikumi staatusesse asetumist 6 aastat ootama, tuleb mul autole kuskilt hankida valged rombikujulised udutuled ja nendega sõitma.
Kuigi ega see ei tähenda seda, et ma neid kollaseid udutulesid valmis osta ei või :)
Samas uurisime ka, et kuidas selle roolide demonteerimisega asjad kulgevad ja tundub et ilma vastava rakiseta või tõmmitsata, ei taha nad kumbki samba küljest eralduda.
Sellepärast tegi isa paberi peale vastava joonise, missugune see kõige lihtsakoelisem rakis välja näha võiks.
Pärast hakkasin huvi pärast oma "Volga" raamatus sorima, et kas seal näiteks ei ole rooli eemaldamisest juttu ja kusjuures oligi. Ning tõmmitsa pilt oli ka joonisena jutu kõrvale toodud. Nii et midagi üle mõistuse keerulist selles töös ei ole.

Aga kui nüüd musta "Volga" tööde-tegemiste juurde tagasi tulla, siis see varuratta katteluuk, mis tagapaneeli seest eraldi välja käib, tundus mulle esmapilgul musta "Volga küljest võetuna, ikka üpris lootusetu detail.
Aga vaadates samasugust asja halli auto küljes seisvat, siis pidin nentima, et musta oma on ikka eelistatumas seisuses. Et tollest saaks veel isegi asja.
Selle tagapaneeliga ma pean mõtlema, mida teha, sest et ta on ikka, olgem ausad, üpriski läbi omadega- eriti altpoolt, kust ta põhjaga omavahel kinni on keevitatud.
Ma tean, et see on suht võimatuna näiv ettevõtmine, aga võibolla õnnestub, kas siis selle tulevase soetatava "Volga" küljest, või hoopis kellegi jupimüüja käest, see tagapaneel hankida.

Ja esipaneeliga tundub sama lugu olevat, kui iluvõre käiaga maha võtsin.
Nüüd võibolla mõnel tekkis jahmunud ilmega küsimus et "Iluvõre? Ja käiaga?"
Jah. Õieti lugesite, sest et osad teda hoidvad poldid olid juba nii kinni roostetanud, et roostesurm ka ei aidanud enam. Ja nii mul ei jäänudki muud üle, kui et lihvkettaga poldipead maha lihvida. Natuke vigastasin ka iluvõret, aga kuna ta on neid väikseid roostetäppe ikka päris täis ja mul on võimalus saada selle asemele samasugune korralik eksemplar, siis mingeid süümekaid ma selle kroomitud võre vigastamise pärast küll ei tundnud.
Sama saatus ootab ilmselt ka esistanget, sest et ma tegin kiire arvutuse ja selgus et odavam tuleb mul tellida või osta uus ja korraliku kroomiga kaetud esistange, kui see vana roostest ära puhastada ja viia ta galvaanikatöökotta kroomimisele.

Kui iluvõre ja tuled eest võetud said, siis vaatasin esipaneeli ja mõtlesin.
Mnjah...
Tundub et ka see detail tuleb mul uus osta, sest et neid läbivaid roosteauke oli seal ikka nii mõnigi.
Nüüd mõni raha kokkuhoidvam inimene haaraks muidugi peast kinni ja küsiks et mis see kõik maksma võib minna ja kas lihtsam poleks näiteks need kohad välja lõigata ja kasvõi mingi plekist lapp roostekohtadele asemele panna?
Ma vastaks selle peale nii et seda tööd või hobi ei tehta selleks, et selle läbi mingit majanduslikku kasu saaks. Rahulolu tehtud tööst on tähtsam.
Ja kui võimalus, siis kõigepealt tasuks eelistada ikkagi sirgeid ja tehases valmistatud korralike detaile, mitte hakata ise kuskil kodus keevitusaparaadiga mingeid "painutatud ratse" aretama.
See kodune painutamine jms. töö tehakse ikka viimasel võimalusel, kui ikka tõesti midagi muud üle ei jää.

Kusjuures see must "Volga" suutis mind veel mõne asjaga üllatada.
Nimelt siis sellega et võtsin üks õhtu armatuuri lahti- no spidomeeter ja soojendus ja mis tal seal kõik veel oli. Kruvisin midagi seal parasjagu torpeedo (e. tulemüüri e. vaheseina- kuidas keegi nimetab)parempoolse ülemise nurga juures, kui korraga sadas mulle krae vahele mingit pudi.
Surgin siis kruvikeerajaga seda nurka ja ohoo! Suured roostes plekikillud kukuvad põrandale!
Hakkasin siis uurima, et miks selline, armatuurialune nurgakoht nii jubedalt roostes on ja mis ma avastasin: selgus et see vihmavesi, mis oli esiklaasi all servas olevast õhuvõtuavast sisse sadanud, oli kõik vulinal parempoolsesse nurka kogunenud.
Ja kuna tal äravooluauk oli tänu puulehtedele jms. sodile ära ummistunud, siis kõik need aastad see vesi muudkui loksus seal rõõmsalt edasi-tagasi ja muudkui aga söövitas seda plekipinda, kuni lõpuks sai sinna augu sisse uuristada.
Läksin ja kontrollisin sama asja ka doonor-Volga juurest ja tundub et ma olen vist pääsenud, sest et doonorautol on see kõnealune detail täitsa heas korras, kuigi ta tuleb mul auto küljest lõikekäiaga kunagi lahti lõigata- kui asi juba niikaugel.
Aga see on kogu selle asja juures kõige väiksem mure :)

Auto ümber edasi-tagasi tiirutades hakkasin vaatama, et miks need esiuksed nii imelikult valgust "murravad".
Libistasin käega üle mõlema uksetahvli ja... mnjah.
No ei anna nii laines mõni detail olla ! Aga oli, ja midagi pole teha.
Nii et ei saa nendest esiustest ka asja, olgugi et algul plaanisin nad värvieemaldiga ära puhastada ja paarist kohast liivapritsiga uksenurgad puhtaks lasta.
Kui ikka plekipind teeb lippadi-lappadi, siis üldmulje autost hea ei jää.
Ja eriti veel musta värvi pinnal, mis näitab viimase kui ühe pinnalainetuse välja.

Nii et uued ja tahaks loota, et ka sirged esiuksed tuleb mul kuskilt veel muretseda.

P.S. Ennem jäi siin mainimata, et sellest garaazi koristamisest ja detailide- asjade edasi-tagasi vedamisest on ikka kasu ka.
Tänu sellele suurpuhastusele sikutasin mõni aeg tagasi soetatud "Volga" põhja garaaziuste ette, koos põhjaaluste talade ja poolraamidega, et näha, mida ta endast kujutab ja kuidas üldmulje on. Ja vaatasin neid asju passitades et midagi nagu ei klapi.
Ses mõttes ei klapi, et põhjaalused tugevdustalad jms. kõik sobivad, aga põhjapleki enda kuju on natuke veider, võrreldes mustas universaalis olevaga.

Ja leidsin ka vea.
Nimelt kuna mustal universaalil on ka kolmas istmerida, siis peavad ju seal istuvad inimesed sõidu ajaks kusagile ka oma jalad panema. Ja selleks on universaalidele teise rea tagaistmete alla, põranda sisse, sellised spetsiaalsed süvendid tehtud.
Sellel uuel soetatud põhjal aga sellist asja polnud.
Aga hea, et ma seda asja nüüd märkasin, sest et natuke kiruma ajaks küll, kui põhjale on kõik liivapritsi- ja värvimistööd jms. tehtud ja siis istmeid paigaldades avastad, et kuskile pole jalgu panna. See oleks küll natuke nadi värk.
Nüüd ei ole lihtsalt muud, kui tuleb vanal põhjal see kolmandal real istuvate inimeste jalgade jaoks tehtud süvenduskoht välja lõigata, koos teise ja kolmanda rea istme kinnituskronsteinidega, ja uue põhja sisse külge keevitada.
Ja sellel hallil universaalil ma nägin, oli sama viga- GAZ 24 põhi GAZ 24-04 all.
Sellepärast polnud tollelgi kolmandat istmerida.

Aga nüüd on jälle üks väike, kunagi halli universaali vahetatud põhja ja tema kolmanda istmerea kohta kerkinud küsimus, lahendatud.

Pühapäev, juuli 02, 2006

15. Peatükk: "Volga" demontaazi kolmas etapp ja võitlus kutsumata külalistega.

(Juulikuu, A.D. 2006)

Tere üle pika aja.
Nagu näha, siis juunikuu on juba sujuvalt läbi saanud.

Vahepeal see autohobi on töö jms. tõttu tahaplaanile jäänud, aga võiks öelda, et mitte päris unarusse. Soetasin selle aja sees juurde nii lõikekäia, kui ka suuremate padrunitega võtmekomplekti, aga tundub, et neile on veel üht koma teist lisaks vaja.
No pole viga, eks neid puuduolevaid tööriistu saab ka lähiaja jooksul.

Siin mõni päev tagasi oli mul plaan tuua ka ülejäänud "Volga" detailid (sisekarbid, tiivakoopad jne.) selle inimese juurest ära, kelle käest ma auto põhja ja radiaatorigi sain ja ütleme nii, et läbi häda see ka õnnestus.
Kusjuures too antud situatsioon kinnitas veelkord tõika, et sõpra tuntakse hädas.

Kuna mul oli mitme inimese käest mitmeid kordi üle küsitud, kas ja kuna on keegi oma bussi või väikse kaubikuga sõiduvõimeline, sest et kindlalt on vaja see sõit ära teha, siis kõik, kelle käest küsisin, vastasid et pole probleemi, selle väikse veo saab ikka teha. Aga mida rohkem aeg reede poole nihkus, seda kriitilisemaks olukord muutus ja järjest rohkem rahvast alt ära hüppas: küll üks ütles et tal ei ole bussi, teine ütles et "Oh, ma juba võtsin õlle lahti", kolmandal olid mingisugused viitsimise/motivatsiooniprobleemid jne. jne. olgugi, et ma lubasin selle sõiduks kuluva kütuse- või bensiiniraha ilma kauplemiseta kinni maksta.
Ega ausalt öeldes, närvi ajab selline süüdimatu pohhuism ikka küll ja nii mõnelegi lubajale sai otsemaid tee selles suunas kätte näidatud, kus selg ja jalad ühise nimetaja saavad. Tähendab, oleks selline alt ärahüppamine üks või paar korda toimunud, no elab üle, aga mõne lubaja puhul on see suisa süstemaatiline, ütleks vaat et elustiiliks kujunenud ja olgugi, et ma olen üpriski pika meelega, lõppude lõpuks igal asjal on piir ka ükskord- no kaua võib ?

Aga vähemalt ma sain ühe tuttava abiga selle veo tehtud, kes ei pidanud paljuks Otepäält ekstra Tartusse sõita ja sealt veel omakorda edasi Kesk-Eesti suunas ja siinkohal talle siis veelkord tänud, et ta vastu ööd viitsis selle 200- kilomeetrise ringi ära teha.

Järgmine päev oli plaan see doonor-"Volga" varjualusest välja saada, sest et mul oli ikka kindel nõu ta pukkide peale tõsta ja tagatiivad küljest ära lõigata.
Ütleme nii et üritus õnnestus 50% -liselt.
Välja ma ta sain aga pukkide peale tõsta ja tiibasid eemaldada mitte, sest et keegi "ajudoonor" oli arvanud et ega sellel doonor-"Volgal" tungrauaõõnsusi põhja alla nagunii vaja pole, ja nii olidki need autotõstukiga vastu põhja laiaks litsutud.
Proovisin küll tungraua ja telliste abiga kasvõi ühtki nurka kergitada aga ei saanud- pidevalt oli oht, et tungraud libiseb alt ära ja nii ta mul praegu jäigi järgmist nädalavahetust ootama- siis on lootust korralikum ja natuke sobivam tõstevahend saada.

Kuna autot üles tõsta ei saanud, siis pidin olude sunnil tegelema muude töödega.
Kavas oli küljest ära võtta kõik klaasid ja tagumised uksed ning need garaazi viia.
Klaasidega see plaan peaaegu õnnestus, ustega mitte.
Tagaluugi klaasi sain veel ühes tükis kätte, samuti ka parempoolse tagumise, aga juhipoolne tagumine küljeklaas otsustas üks moment lihtsalt prõksti! teha ja katki ta oligi.
Algul esimene reaktsioon oli küll, et ma selle kuradi (tsenseeritud)ja (tsenseeritud)löön (tsenseeritud)!!!
Siis aga mõtlesin et ega sellest omaette sõimamisest miskit tolku pole, sest et kerel või selle konkreetsel tagatiival võisid teab mis ajast pinged sees olla ja nüüd klaas üritas ennast lihtsalt õigesse asendisse tagasi muuta.
Õnneks on see klaas sirge, mitte mingi kumera profiili või kujuga, nii et vajaduse korral saab klaasitöökojas šablooni või teise klaasi mõõtude järgi lasta uue lõigata.
Kahju oli ainult sellest et ma polnud varem näinud, et takso-universaalil oleks taga olnud hästi õrnalt toonitud, niiöelda "suitsused" klaasid ja sellepärast ma klaasi purunemisel nii mahlakaid väljendeid pruukisingi. Aga võibolla mõtleb midagi välja.
Tagumised uksed see-eest olid enda küljest nõus loovutama ainult polstri ja kaks ukselinki- ülejäänud atribuutika, õigemini neid hoidvad poldid, olid nii kõvasti kinni roostetanud, et ei aidanud roostesurm ka. Ja käiaga ma ei pääsenud ka neile ligi, sest et nad asusid sellistes tobedates õnarustes, kust kettaga lihvida ei saanud.
Seal peab nüüd mõtlema, mida nende poltidega teha. Kas läbi puurida või meisliga raiuda. Eks mõtleb- vaatab.
Aga vähemalt sai doonor oma koha peale paigutatud ja ma saan nüüd tema ümber igal sobival momendil tegeleda.

Mis musta "Volgasse" endasse puutub, siis temal lõpetasin salongi demonteerimistööd ära, ainult armatuuri veel jätsin sisse, sest et seal need juhtmed jms. pusa tahavad natuke insenerilikku lähenemist saada.
Tagumiste uste klaasid ja klaasitõstukid tulid peaaegu ilma suurema vandumiseta ära, kuigi ma pidin ikkagi ühe ukse lõhki lõikama, et seda klaasitõstesüsteemi kätte saada. Need poldid olid nii roostes ja nii tugevad et keerates isegi pooleks ei läinud.
Laepolster tuli ilma suurema vastupunnimiseta maha.
Selle alt vaatas mulle vastu hoolikalt liimitud porolonikiht.
Ilmselt tuleb seda mingi pahtlilabida vms. asjaga rookida- sõrmedega kakkudes võibki jääda teda sinna pudistama.
Aga laekatet üleval hoidvad vardad olid ilusti terved ja sirged, nii et vähemalt need asjad õnnestus mul kohe varjualusesse oma kohale teiste asjade juurde ära paigutada.

Mis veel armatuuri puutub, siis ma vaatasin et paljude nuppude paigutus on võrreldes tavalise "Volgaga" teistsugune ja osad neist suisa teise kujuga. Aga oma üllatuseks avastasin, et need paar-kolm nuppu, mis mustas "Volgas" on teistsugused, on doonoris kõik täiesti olemas ja korralikud kusjuures.
Kuna musta "Volga" roolgi oli signaalnupu juurest mõrane ja signaalgi polnud enam teab mis esimeses nooruses, siis sai ühe jutiga ka doonoris olev rool üle kontrollitud ja ennäe imet! Ka korralik rool oli olemas, nii et natuke positiivsust lisandus ka tollesse päeva.

Ega ilma oli ikka kuradima palav küll mõlemal päeval- eriti veel kui pikad töötunked seljas on.
Aga aerosoolis pihustatav roostesurm on lisaks roostes poltide-mutrite avamisele ka hea parmu- ja sääsetõrjevahend. Vähemalt enda jaoks ma tegin küll sellise avastuse. Nii mõnigi tiivuline, peale seda kui surtsaka roostesurma peale sai,lendas laperdava pikeeringuga uimaselt maapinna poole.
Ja vahepeal avaneski selline vaatepilt et kaks roostesurma surtsakat sai poltidele lastud, üks näljaste parmude ja sääskede suunas.
Ja selline nn.hävitustöö võttis ümbritseva õhkkonna ikka vaiksemaks küll :)

Stangedega ma pean veel mõtlema, mida ja kuidas ma neid lahti võtan, sest et need mutrid ja poldid on no nii kinni roostetanud, et peale lõikekäia neid ei võta vist miski. Proovisin küll võtmete ja padrunitega aga ei saa midagi. Esimesed neist kas siis keeravad kandid üle või ei keera üldse ja teised neist ei mahu lihtsalt nii kitsasse kohta vahele.
Vähemalt esituled sain ilma suurema kangutamiseta lahti, sest et keegi hää inimene oli mastiksitaolise lögaga enne logarite paigaldamist tiivakoopad kokku teinud.

Nii et ei tulnud see nädalavahetus nendest doonorauto tagatiibade lõikamisest midagi välja.
Aga võibolla õnnestub mul sellega järgmine nädalavahetus tegeleda, kes teab.
Igatahes ära tuleb nad saada, sest et 15-16 Juuli on Haapsalus American Beauty Car Show ja Dragrace, kus ma kindlasti tahan kohal olla ja sellele järgneval nädalal on Pärnus, Sauga Lennuväljal Rock Race, mis on siis Eesti mastaabis üks suuremaid dragrace-i laadseid üritusi- vähemalt osavõtjate arvu poolest kindlasti.
Nii et nendel kahel nädalavahetusel ma kohe kindlasti ei jõua "Volgadega" tegeleda.

P.S. Pilte ma veel nii detailidest kui ka tööde edenemistest kahjuks juttudele lisada ei saa, sest et see aparaat, millega ma neid pildistasin, kuulus teisele inimesele.
Nii et mul tuleb muude ostetavate asjade nimekirja ka üks digikas lisada. Varsti.

Järgmised uudised siis juba järgmisel nädalal.