neljapäev, august 20, 2009

238. Peatükk: Krunditud "Corvette" ja muud juttu.

Enne põhiteema juurde asumist ma tahaksin esitleda ühte inimest, täpsemalt öeldes naisterahvast ja tema tehtud pilte mõni aeg tagasi toimunud üritusest "Kindral Laidoneri Memoriaal 2009".

Paljud huvilised ja üritusel osalejad on juba tema pildialbumi ning selle sisuga kursis, kuid ma "ärkasin" alles nüüd, kui mõni päev tagasi otsustasin selle naisterahva fototöödele veidike reklaami teha.
Aga parem hilja, kui mitte kunagi. (Või nagu irvhambad ütlevad et "Parem Hilja, kui Mari.")
Fotograafi nimi pole muidugi kumbki neist kahest eelnimetatust, vaid hoopis Pille Russi ja tema meeleolukaid fotojäädvustusi sellest üritusest saab vaadata siit.
Kõigepealt ma muidugi kirjutasin talle avalduse selle albumi avalikuks esitamiseks siin lehel, sest et osad inimesed võibolla ei taha, kui nende töid niiviisi omavoliliselt eksponeeritakse. See-eest avaldusele tuli peene käekirjaga kirjutatud positiivne vastus.
Nii et seekord mul (veel) vedas.

Ütleks et hea silm(avaade) peab ikka mõnel olema, kes oskab neid hetki nii hästi murdosa sekundi jooksul tabada. Sellega on vist nii, et kuidas seda kellelegi antud on. Minul oleks antud isiku asemel paljud detailid võibolla üldse hoopis nägemata/pildistamata jäänud. Nii et seda pildigaleriid vaadates võtab ikka tunnustavalt mõmisema küll.


Aga mis nüüd sellesse "Corvette" puutub, siis temaga tegelemine edeneb. Tasapisi küll, kuid ühtlases tempos.
Mõni aeg tagasi sai auto üleni paksult kahe täitevkrundikihiga kaetud ja samas hakkasin teda jupphaaval ka siledaks lihvima.
Mõned pildid vahepeal toimunust:

Ütleks et see esiots ilma kapoti ja mootorita näeb sellisel kujul ikka väga veider välja. Autot nagu poleks ollagi.



"Pagasiruum":


Parempoolne tagatiib:


Parempoolne uks:


Kapott:

Tema oli nii suur, et ei mahtunud mul pukkide peal seistes ühekorraga pildi pealegi.

Kusjuures mu aimdus osutus õigeks, et kapotiga on hulk tööd.
Lisaks sellele, et ma pidin ta auto küljest ära tõstma, oli ta sama raske, nagu minu patukoorem ning samuti tuli mul teda peale esimest täitevkruntimist ja hööveldamist siit-sealt veel korraks üle pahteldada, kuna laineid ja lohke oli veel päris mitmeid sees. Nii et nagu ma peale pahteldustöid arvasin, sellest kolmekordsest täitevkruntimiskorrast ei saanud tema puhul ei üle ega ümber.
Nüüd aga peaks ta olema juba talutavamas konditsioonis. Selles mõttes talutavamas konditsioonis, et kui ta koos autoga ükskord värvi ja laki alla saab, siis jätab ta vast mõnevõrra korralikuma/siledama mulje, kui tööde algusfaasis.

neljapäev, august 13, 2009

237. Peatükk: Corvette kapoti ja esistange esimene kruntimine.

Selle kapoti hööveldamise ja pahteldamisega on nüüd läinud küll üksjagu aega, kuna ta oli suhteliselt lahmakas detail, kuid eile sai ta siiski koos esistange pealmise osaga esimest korda täitevkrundi alla.
Nagu arvata võis, siis kahest pahtelduskorrast ei piisanud, et see kapott mingitki kuju hakkaks võtma. Siit-sealt vajas ta veel täiendavat lisapahteldust ning hööveldamist/lihvimist.
Tegelikult nõudis kõige rohkem aega see esistange ja kapoti esiserva vahe ühtlaseks lihvimine. Lisaks sellele pidid servad ühel tasapinnal olema. Nii et mõneti selline täppisteaduse moodi töö.
Enne kapoti kolmandat täitevkruntimist mul tuleb ta auto küljest korraks ära võtta, et ma saaksin siledamaks lihvida ka seda serva, mis kapoti avanedes esistange varju jääb. Auto küljes on seda praktiliselt võimatu teha.
Läks aega, mis ta läks, aga sel ajal, kui normaalsed inimesed magasid, hakkas üks ebanormaalne Corvette juures kattepaberiga ragistama, et auto kruntimiseks kinni katta:


Ja paari tunni möödudes oligi kaks täitevkrundi kihti peal:


Täna tuleb siis koos kapoti ja esistangega uksed ette võtta ja hakata vaatama, kui kõverad nad on ja kas neid õnnestub höövliga veidi sirgemaks lükata. Ehk saavad need detailid ka täna omale mõne kihi täitevkrunti selga.

teisipäev, august 11, 2009

236. Peatükk: "Lincoln" valmiskujul ning "Corvette" pahteldustööd.

Seljataha jäänud pühapäeval toimus siis pidulik "Lincolni" üleandmine auto omanikule.
Ütleme nii, et selle nelja päeva sisse, mil ma temaga tegelesin, mahtus igasuguseid asju: küll häid ja ka mitte nii häid. Viimaseid siis minust mitteolenevatel põhjustel. Aga nagu öeldakse: Lõpp hea- kõik hea.
Minu jaoks oli põhiline, et auto lubatud päevaks valmis saaks ja siis tuli selle nimel tegutseda kohati ka üsna operatiivselt. Kuna konkreetne sõiduk kuulub veel naisterahvale, siis seda enam oli põhjust "auru juurde" panna. Ma arvan, et sellega on vast kõik kursis, mis siis juhtuma hakkab, kui üks noor naine väga kurjaks saab, et mõnda temale lubatud asja ei suudetud täita.
Vat siis on tüli majas ! Hoobilt kohe.
Õnneks oli "Lincolni" omaniku näol tegu rahuliku ja positiivse inimesega, kes ei teinud sellest (vähemalt minu arust) erilist probleemi, kui esialgse kokkulepitud aja asemel auto üleandmine mõned tunnid edasi lükkus, sest et ma ei osanud tegelikult ka arvata, et poleerimine ja vahatamine nii kaua aega võivad võtta.
Senikaua, kuni ma autot vahatasin, puhastas tema klaase, et "Lincoln" ikka oma nime vääriline oleks.

Nagu ma juba mainisin, olid auto värvkatte poleerimine ja vahatamine kaks kõige suuremat ajaröövlit. Kuna kogu selle aja jooksul, mil "Lincoln" praeguse omaniku käes on olnud, polnud poleerimistöid mitte keegi teinud, siis oli mul tükk tööd, et see kriimuline ja tuhm lakipind uuesti läikima saada.
Aga valmis ta sai ja kahepeale puhtaks küürituna nägi auto lõpuks päris viisakas välja:




Kui ma kunagi rikkaks peaksin saama, siis ostan omale ka niisuguse "Lincolni". Mis sest, et neid USA päritoluga sõidukeid, mis mulle meeldivad, on kaugelt üle (mitme)kümne.

Kuna "Lincolni" peale kulus neli päeva sujuvalt ära, siis seetõttu jäid "Corvette" juures tehtavad tööd mõnevõrra tahaplaanile.
Selle paari päeva jooksul olen peamiselt tegelenud kapoti pahteldamise ning hööveldusega. Kõige rohkem tööd nõudis juhipoolne, klaasplastiga parandatud kapotipool. Teda oli küll mingi aeg tehtud, kuid ta vajas sellegipoolest täiendavat pahteldust ja lihvimist.

Siin pildil on siis peale veetud esimene pahtlikiht:


Kui too kuiv, lihvisin pinna ühtlasemaks ning vedasin peale teise kihi. Sedakorda siis juba laiema pindalaga:


Kui ka teine kiht kuiv, võtsin höövli kätte ning asusin lihvima.
Ausalt öeldes, ega see eriti lihtne pole: nõgusaid ja kumeraid pindu on päris palju, nii et tema kujusse voolimine võttis aega üksjagu. Kui ma tavaliselt olen saanud suurematel pindadel enamvähem kahe pahtelduskorraga hakkama, siis see kapott tahab suht suure tõenäosusega veel üht pahtlikihti ja hööveldust saada, sest et ta on ikka omajagu "laines":


Selle nädala keskel võib aga juba hakata mõtlema "Corvette" kahekordse täitevkruntimise peale. Kahekordse täitevkrundiga katmise all ma pidasin silmas siis kapotti, esistange pealmist pinda ning uksi.
Ka kolmekordne täitevkrundiga katmine ja hööveldamine pole välistatud.
Kuna uksed on tal samamoodi plastikust nagu terve autogi, siis kõige sirgematena nad ei tundunud. Nii et mul tuleb ka nood detailid kõigepealt höövliga üle lihvida ning seejärel, kui täitevkrunt peal, nad paralleelselt kapoti ja esistangega üle käia.
Siis on ehk lootust, et nende välispind ei loperda enam nii jubedalt, kui praegu.

neljapäev, august 06, 2009

235. Peatükk: Corvette esistange lihvimine.

Eile hakkasin otsast tegelema kahe kõige rohkem aega nõudva detailiga: kapoti ning esistangega.
Eelmises peatükis ma rääkisin paarist mõrast, mis selle plastikust kapoti esiserva sees olid. Välja näevad nad niisugused:


Peale targemate inimestega konsulteerimist lihvisin nendele pragunenud kohtadele süvendid sisse. Seejärel otsisin välja klaasplasti parandamiseks mõeldud liimi ning täitsin tollega viga saanud kohad:


Senikaua kui liim kuivas (lihvimiskuiv oli ta juba u. tunni möödudes), hakkasin esistangelt vana värvi ja pahtlit maha lihvima, sest et värvil ja lakil olid mõrad sees. Kuna neid oli rohkem kui üks või kaks, siis tuli terve stange puhtaks lihvida, mis võttis omajagu aega:


Kuna esistange on mingisugusest imelikust, pehmet sorti plastikust tehtud, mis vähimagi vajutuse peale paindub, siis selle jaoks sai soetatud spetsiaalset plastikupahtlit, mis kuivanuna jääb samamoodi elastseks. Parandada saab ka tavalise täitepahtliga, aga kuna kõnealune detail on suhteliselt elastne, siis võib juhtuda, et kui miski stange peale toetub, siis ei anna pind niipalju järgi ja võivad uuesti mõrad sisse tulla.
Pahtel näeb välja selline:


Siin pildil on juba kaks pahtlikihti peal, mis samas ka juba ära lihvitud:


Kolmas ja (loodetavasti) viimane kiht:


Niikaua, kui plastikupahtel kuivas, lihvisin höövliga kapoti üle, et vaadata, mis ta endast kujutab ja kui kõver ta üldse olla võib.
Asi väga hull ei ole, kuigi eks seda pahteldamist, lihvimist ja voolimist on üksjagu. Keegi on enne mind juba tema kallal ka mingeid pahteldustöid teinud:


Eile veeres sahinal garaažiuste taha ka see Lincoln, millele ma mõni aeg tagasi mõningaid väikeseid värviparandustöid tegin. Lisaks enda töövigadele, mis ma lubasin oma kulu ja kirjadega ringi teha, tuleb kuidagimoodi ära likvideerida juhiuksel asuv mõlk ja mõned kriimud. Ka poleerimine ja vahatamine ei teeks sellele autole halba:


teisipäev, august 04, 2009

234. Peatükk: Corvette paneelivahede lihvimine.

Selle paari päeva jooksul püüdsin kõigepealt paika saada Corvette tagapaneeli ning esimese stange ja kapoti vahekaugused. Kuigi tagapaneel oli uus, siiski nende klaasplastist keredetailidega on, nagu nendega on: valuvormist võetuna ei pruugi nad millimeetri pealt auto keredetailidega klappida. Nii mul tuligi seda tagapaneeli serva, mis kattub tagatiibade ja auto tagumise osaga, hakata omavoliliselt liivapaberiga sirgemaks lihvima, sest et paneeli serv "lainetas" ikka päris korralikult. Kui ühes kohas oli paneelide vahe u. 2 mm, siis paarkümmend cm. edasi läks tagapaneeli serv juba peaaegu üle auto tagumise kereosa.

Mind hoiatati juba alguses, et tagapaneeli eemaldamine ei ole mitte kõige kergemate killast. Ega neid polte ja mutreid oli päris üksjagu. Samas ma ei oleks saanud seda paneeli auto külge kinnitatult teha, nii et paratamatult tuli mul ta küljest ära võtta:




Kui tagapaneel lõpuks tervena ja ühes tükis kätte saadud, siis hakkas alles õige "tants ja trall" peale: Kõigepealt märkisin ära need kohad, kust tuli seda halli plastikut vähemaks lihvida, et ta serv üle auto tagaosa ääre ei ulatuks. Seejärel panin paneeli tagasi ja nihutasin niipalju sissepoole, et ta poldiotstele toetuma jäi. Nii sain vajaduse korral lihvitud serva kontrollida ja samas ka paneelide vahet üldisemal moel vaadata. Kui kusagilt oli vaja veel maha lihvida, tõmbasin tagapaneeli jälle autost nii palju eemale, et liivapaberiga vahele pääseksin ja lihvisin konkreetset kohta jälle vähemaks. Ühtekokku kulus mul terve tagapaneeli vahe reguleerimise, lihvimise ja sobitamise peale kusagil 5 tundi. Praeguseks on veel siit-sealt mõni serv või nurk teha, aga üldjoontes istub ta juba enam-vähem paika ning vahe jookseb samuti ühtlaselt.
Esmapilgul võib jääda küll mulje, et "no mis see tegemine siis ära ei ole" aga tegutsema hakates ei saa arugi, kuidas aeg lendab.

Kui tagapaneel oli selline vähe lihtsamat sorti töö, siis kapoti ja esistange juures ma mõtlesin päris tükk aega, mis nendega saab. Kapott on võrreldes ustega suhteliselt otse. See tähendab et vahed võrreldes ustega on paigas, kuid kapoti esiots, mis ulatub stangeni, on kummaltki poolt 5 mm erinev. Eesti keeles öelduna tähendab siis seda, et juhipoolne kapoti ja esistange vahe on 5 mm, parempoolne aga ligi 1 cm lai. Esistange ise on paigas.
Ma ei tea, aga kaldun arvama, et kapotiga on sama lugu, mis ma natuke aega tagasi rääkisin vormist võetud klaasplastist detailide kohta. Et neil ei pruugi nurgad ja servad nii hästi ühilduda, kui näiteks stantsi alt tulnud plekist keredetailidel.
Tagatipuks avastasin kapoti esiservast kolm, ligi sentimeetri pikkust mõra. Need tuleb mul homme klaasplasti parandusliimiga korda teha.
Ega sellest tavalisest, pahtliga mõrade täitmisest suurt tolku pole, sest et siis võivad nad samadesse kohtadesse mõne aja pärast uuesti sisse tulla ja kogu eelnev töö on asjata vaev.
Eks näis, kuidas kõik need toimetused homme minema hakkavad. Siis on ehk lootust ka mõnevõrra rohkemat pildimaterjali esitada.

pühapäev, august 02, 2009

233. Peatükk: "Moskvitši" katuse puhastustööd.

See nädal möödus enamjaolt "Moskvitši" katuse kallal toimetades.
Kuna katuseplekk on tal suhteliselt õhuke ja ilma korraliku tugevduskarkassita, siis iseenesestmõista ei tohtinud sellist lahmakat detaili vanast värvist jms. liivapritsiga puhastada, vaid pidin kasutama sama pinnatöötluse metoodikat, nagu musta "Cadillaci" puhulgi.
Esiakna raami (tänapäeval nimetatakse neid vist A-piilariteks) oli keegi juba kunagi keevitanud. See aga nägi suhteliselt niru välja: keevituspaigad olid nagu kaugelt peale "visatud". Nii et ma pidin neid kohti kahekomponentse tinapahtliga tasandama hakkama.
Siinsetel piltidel on jäädvustatud esimene tinapahtli kiht, mis on ühtlasi juba ka maha lihvitud:








Kui ma mitmepäevase töö tulemusena olin katuselt selle vana kultuurkihi eemaldanud, siis avanev vaatepilt võttis päris tõsiseks.
Katuseplekk on "pehmelt öeldes" nagu kuumaastik: mõlgi kõrval on muhk ja muhu kõrval jälle lohk. Tagatipuks pole katuseplekk ka veel trimmis, vaid kerge vajutamise tõttu hakkab käe all "lippadi-loppadi" tegema. See aga tähendab seda, et suht suure tõenäosusega peab plekksepp katusepleki "söepulga" ja vastava keevitusaparaadi abil pingesse ajama ning see omakorda tähendab seda, et mul tuleb millalgi katus üleni lauspahtli alla tõmmata:




Siinsetel piltidel olevad detailid said juba teistkordse kihi tinapahtlit peale:






Kui ma katusepleki puhastamisega olin ükskord ühele poole saanud, siis hakkasin kuumaõhupuhuriga katuse liitekohtadelt tehases pealekantud tina eemaldama:




Eesti üks kõige parema töökvaliteediga, vanade sõidukite taastaja Märt Aarne on öelnud, et kunagise N.Liidu päritoluga autodel varjab selline paks tinakiht kehvasti tehtud plekitöid.
Ja alljärgnevatelt piltidelt võib näha, et tal oli selles suhtes õigus:


Katuse ning parempoolse tagatiiva liitekoht, mis tina alt välja ilmus:


Juhipoolne liitekoht:

Tundub et keevitusest ei ole ka nendes kohtades pääsu.

Kahe katusepleki liitekoht juhipoolselt küljelt vaadatuna:


Sama asi kõrvalistuja poolt vaadatuna. Ka siin on rooste ennast paari kohta korralikult sisse söönud:


Nüüd millalgi saabuval nädalal peaks tegema koos "Moskvitši" omaniku ja plekksepaga auto juures ühe "konsiiliumi" ja arutama, mis sellest katusest edasi saab. Kuidas teda teha, mismoodi teha jne. jne. sest et ka kere juures on päris mitmeid kohti, mis nüüd peale liivapritsis käiku keevitamist tahaksid saada.

Kuna selle "Moskvitšiga" läheb nüüd plekksepal "veidi" aega, siis senikaua, et aeg niisama tühja ei veereks, toodi mulle töösse aga üks järjekordne USA päritoluga sõiduk:


Teadjamad said juba aru, et tegu on Chevrolet Corvettega.
Sellest autost peaks tulema siis üks järjekordne hobisõiduk. Seda kinnitab see asjaolu, et peale värvimistöid tehakse autole ka mõnevõrra spetsiifiline disain. Missugune see olema saab, ma praegu ei ütle, vaid teen temast juttu siis, kui aeg sinnamaale jõuab.

Pildile sattus ka üks autoga seonduvatest tegelastest:


See sõiduk saab siis sisustama nii homset päeva, kui ka järgnevat paari-kolme nädalat.