Teisipäev, jaanuar 29, 2008

125. Peatükk: Tiibade lihvimine ja kruntimine. 2 osa.

Tänane päev sai sisustatud siis parema külje tiibade lihvimisega.
Kuigi nad ei näe nii jubedad välja kui näiteks juhipoolse külje omad, siiski keevitamist-käiamist, pahteldamist-lihvimist tahavad nad sellegipoolest saada.
Nii et ma ikkagi ei pääse sellest "kondiproovist"- lihvida kõik neli tiiba sellisesse siledasse konditsiooni, et kui kärbes neist ühe peal maandub, siis ta ei murra esimese hooga oma jalaluid ära. Või lülisid. Või kuidas keegi neid ka ei nimetaks.

Tagatiival tuli värvi ja pahtli alt lagedale selline pikk triipmõlk:


Tiivanurka on üritanud keegi keevitada, kuid see pole just kõige paremini õnnestunud:


Võrreldes juhipoolsega on parempoolne esitiib üksjagu etemas seisukorras:


Ka tiiva tagumine serv pole roostest nii kahjustatud kui juhipoolsel:


Kuna kruntimisprotsessid olid nende tiibade puhul samad mis eiletehtutel, siis ma ei hakanud sellest ekstra pilte tegema.

Täna aga veeres kollane kastiauto(õigemini see, mis tast veel järgi oli jäänud)lähedalasuvasse töökotta lukkseppade juurde, kes tegelevad USA autode remontimisega. Seal võeti Chevylt maha mootor ja käigukast ning edasi läks ta liivapritsi alla puhastusse.
Paraku pole liivapritsitöökoja mehed veel suutnud/saanud ajapuudusel kasti detailide puhastamisega tegelema hakata.
Võibolla selle nädala lõpuks siiski on mõningaid puhastatud detaile oodata. Siis saan oma töödega jupphaaval jälle edasi jätkata.
Ise olen tehtud töödega suhtkoht graafikus: kapott, tagaluuk ning kõik neli tiiba lihvitud ja krunditud- nii, nagu ma selleks nädalaks plaanisin.
Tiivad rändavad omakorda edasi plekksepa juurde. Kaua temal nende kordaseadmine aega võib võtta, ei oska öelda.
Sellegipoolest ma igavust tundma ei pea, sest et kogu aeg on kollase kastiauto või tema detailide kallal midagi teha.

Esmaspäev, jaanuar 28, 2008

124. Peatükk: Tiibade lihvimine ja kruntimine. 1 osa.

Täna võtsin siis ette selle kastika kaks kõige rohkem tööd vajavat tiiba.
Kuigi sisetunne ütles, et ega eriti meeldivad üllatused mind ootamas ei ole, eriti esitiibade puhul, siis pinda järk-järgult plekini puhastades mul tuli selles ka veenduda.
Üldise vaatluse põhjal arvasin, et kuna juhipoolsed tiivad olid rohkem räsida saanud ning nad olid ka rohkem roostes, et siis ma võtan kätte ja puhastan need kõigepealt ära. Et siis kunagi saaks nad esimesel võimalusel plekksepa kätte toimetada, kes neile väikest iluravi teeks.

Peale paari tundi abrasiivkettaga lihvimist tuli tagatiival vana värvi alt välja niisugune pind:


Kõige hullem oli tagatiival see koht, mis näis omajagu äranätsutatud olevat:

Sinna lömmis plekile oli veetud paras lõuatäis pahtlit peale, nii et mul läks hea jupp aega, kui ma kogu selle savi sain sealt enam-vähem maha lihvitud.
See koht tuleb plekksepal ilmselt välja lõigata ning uuest plekist samasuguse kujuga nurk teha.

Pealekantud pahtli ja vana värvi alt tulid nähtavale sellised sügavad kriimud:

Ilmselt oli seda tagatiiba keegi kunagi kusagil teinud ning vana värvi või väljatambitud plekki lõikekettaga lihvinud.

Kui tagatiival piirdus asi veel selle ühe nurgaga, siis esitiiva kohta ütleks, et see vist oli küll enne mõne analoogse sõjaväeauto küljes, mis omakorda oli vist osa võtnud kõikidest sõdadest, kuhu USA päritoluga autod võisid sattuda.
No küll oli sinna alles pahtlit veetud. Mine või lolliks selle käiamisega:


Kohati oli pealekantud pahtlikihi paksus peaaegu vaat et lausa sentimeeter:


Mingi imeliku päritoluga auk keset tiiba, mis oli jällegi, "kunagi kusagil" kellegi poolt kinni keevitatud.
Kuigi mitte just kõige õnnestunumalt:


Esitiiva tagumine serv, mis oli vastu autokeret ning läheb ilmselt vahetusse:


Peale tundidepikkust pahtli ja vana värvi mahalihvimist sain lõpuks mõlemad detailid puhtaks ning kambrisse tõstetud:


Pildilt pole võibolla nii hästi näha, aga tegelikult on see nurk parasjagu lömmis ning mõlkis. Nii et plekksepal ilmselt väga igav ei hakka selle tiivaga:


Siin siis veel üks, pahtli alt välja tulnud mõlkis koht:


Esitiiva tagumine ots:


Ning sama tiiva siseserv:

Näib et see juhipoolne esitiib on auto juures vist üks kõige halvemas seisukorras detaile. Tahaks loota, et oleks.
Kahte esitiiba pahtlist välja voolida pole just kõige lõbusam tegevus.

Kui mõlema tiiva pinnad puhastatud, tegin nendega samamoodi kui kapoti ja tagaluugiga: Algul happekrunt...


... ning mõne aja möödudes kaks kihti täitevkrunti:




See esitiiva allservas olev piklik auk on tekkinud ilmselt astmelaua hõõrdumisest vastu plekki:


Happekrundi kuivamise ajal tekkis üks mõte.
Ja kohe oli see mõte vaja ikka nö. "realizjeerida". No ei saa muidu.
Koos töökaaslasega valmistasime siis pähekaranud mõtte tulemusena töökoja põrandale ühe väikese Etna. Või Vesuuvi. Kuidas kellelegi meeldib:


Suitsev vulkaan:




Tegelikult pärineb see värvi- ja pahtlihunnik kahe lihvitud tiiva küljest.
Kokkuvõttes üks paras kilekotitäis.
Homme ilmselt ootab sama "saatus" siis ka kahte parempoolset tiiba.

Laupäev, jaanuar 26, 2008

123. Peatükk: Raskuste kaudu wöidule !

Umbes taolise pealkirjaga võiks iseloomustada mu praeguseid ja tulevasi tegemisi selle kollase kastiauto juures.
Selle paari nädala jooksul, lisaks auto lahtivõtmisele, on üht-teist muud ka toimunud.
Näiteks toodi eile liivapritsist tagasi juba esimene sats detaile. Täpsemalt öeldes esimesed ning tagumised poritiivad, millede senised roostes siseservad olid liivapritsiga puhtaks tehtud.
Nii et järgmine nädal, kui viiakse auto sinnasamma puhastamisse, kus need detailidki tehti, ma saan hakata otsast neid tiibasid vanast värvist ja pahtlist puhtaks lihvima ja siis selgub, mis selle pealekantud värvi all peitub ning kui jubedas seisukorras nad tegelikult on.

Eile aga said siis esimesed kaks Chevy detaili, kapott ja tagaluuk, omadele esimesed krundikihid peale.
Tundus, et tagaluuki polnud keegi viitsinud "tol ajal" too moment vist üldse kruntidagi. Kuidas muidu seletada seda nähtust, et kui suruõhuga lahtist värvi luugi küljest eemaldasin, tuli selle alt kohati nähtavale sile ning karestamata plekkpind.

Nii et ega ei jäänudki muud üle, kui abrasiivketas drelli otsa ning luuk mõlemalt poolt vanast värvist puhtaks:


Pealmine pool:


Ja kapotil tegin samamoodi selle osaga, mis üleeile veel vana värvi all oli.
Kui mõlemal detailil plekkpind puhtaks lihvitud ja pinnad töötlusvedelikega ära puhastatud, tõstsin asjad värvikambrisse ning lasin neile peale kõigepealt kollase happekrundi:


Kapott:


...ja seejärel juba täitevkrunt:






Mõlemal detailil olid sees ka mõned väikesed mõlgid. Aga kuna nad olid mitte eriti märkimisväärsed, siis nendega tegelemine(pahteldus jms.) on vast mitte eriti ajamahukas töö. Ma arvan.
Mis esitiibadel olevate värvikihtide alt välja võib tulla, on hoopis omaette teema. Lauspahteldamist nende puhul ei tahaks küll hakata praktiseerima, sest et siis ma voolin seda esiotsa vähemalt paar päeva, kui mitte rohkemgi.
Aga eks vaatab. Kõik selgub järgmise nädala jooksul.

Nüüd aga üks väike pildiseeria ühest teise riigi masinast, mis ka meie töökotta nö. "ära eksis" ning samuti keretöid ja värvimist ootab.

Tegu on siis 1988 aasta Jaguar XJS Cabriolet mudeliga.
Mootorivalem: V 12. (Aplaus saalist)
Kuna taolisi soliidseid sõidukeid ei satu meie töökotta mitte just iga päev, siis ei saanud ma juhust kasutamata jätta ning tegin tast mõned pildid.
Mis sest, et ta remontivajav sõiduk on. Stiilne näeb ta välja sellegipoolest.


Remontivajav külg:


Eestvaade:


Kapotilt ära hüppav ja "Ärr!" tegev elukas:


Embleem iluvõrel:


On, mida vaadata:


Kleebis tehaseandmetega:


Juhi töökoht:


Originaalmakk:


Kuna minu tööpäevad on juba selle kollase veokaga sisustatud, siis see "valget karva kaslane" läks ühele kolleegile, kes temaga tegelema hakkas.


Nüüd aga teeks senisest teemast ühe kõrvalepõike ja võtaks päevakorda ühe artikli, mida ma viimasest "Autolehe" ajakirjast lugema juhtusin.
Artiklil üldjoontes polnud viga midagi, ainult et mõne seal sõna saanud tegelase suupruukimine tõstis mu kulmud peaaegu et juustepiirini.

Millest siis jutt käib ?
Jutt käib artiklist "Kaitse autot rooste eest".
Seal oli siis sõna antud kolmele tegelasele: Üks tegeles korrosioonitõrjega erafirmas, teine müüs "Tojootasid" ja "Ljeksuseid" ning kolmas kõnemees oli autokeredega tegeleva töökoja juhataja.
Kui esimene neist jättis oma jutuga igati asjaliku ning asise mulje, siis seevastu kaks ülejäänut, eriti viimane neist, tekitasid küll suhtkoht küsimärke.
Korrosioonitõrjetöid tegelev mees soovitas siis autoomanikel, kui nad oma vastostetud sõidukiga poest välja vuravad, teha esimesel võimalusel Jaapani või Korea autodele ennetav korrosioonitõrje, kuna, tsiteerides tema sõnu "Võib neist mõne värvkattele piltlikult öeldes isegi vastu lendav kärbes viga teha."

Sellele jutule vastandus siis neid eelmainit "Tojootasid" ja "Ljeksuseid" müüva autofirma mingine mutrikene, kes teatas enesekindlalt, et "Meil pole täiendava korrosioonitõrje vastu midagi, kuigi leiame, et Toyota galvaniseeritud kered on niigi hästi roostetamise vastu kaitstud".
(Minu kommentaar sellise mõttetera peale: Ongi nii või ? Tõsiselt räägid ? Ära sa hirmuta, tead.)

Nüüd siis see päeva "nael", niiöelda.
Sõna oli antud ka ühe autode keretöökoja juhatajale, kes siis deklameeris ilmekalt, missuguseid autosid on mõttekas teha ja milliseid mitte.
Ma tsiteerin: "Kui auto maksab alla 40 000 krooni, tasub tõsiselt mõelda, kas põhjalikku kereremonti maksab ikka ette võtta."
(See oli esimene tsitaat, millele ma varsti põhjendusega vastan).

Nüüd järgmine: "Ühe detaili värvimine(NB! Värvimine !) maksab alates 4000-st kroonist (!!!), millele lisanduvad vajadusel keevitus ja muud tööd".

Kuid seegi pole veel kõik ! (Kõlab umbes nagu TV-poe reklaamimulin).
Oma ametipositsioonile vastavat hoiakut kinnitas see keretöökoja juhataja järgmise lausega: "Odavatel autodel soovitan ainult roosteplekid maha lihvida ja aerosooliga (!?!?) üle värvida."

Tähendab... kui ma olin selle kirjatüki läbi lugenud, eriti aga need "kaks tarka Hommikumaalt" ja nende "kuldseid" tsitaate, siis esimese korraga ei osanud nagu kohe midagi kosta selle peale.
Et see asi vajas nagu natuke seedimist või nii...

Et aga mitte liiga kauaks mõttesse jääda, siis esitaks omapoolsed vastuargumendid:
Müügionule ütleks, et kui tema pähemääritav sõiduk ei ole konkreetselt mingisugune tsingivanni kastetud tank, siis ärgu nii enesekindlalt seal soojas müügisalongis või kabinetis suuri sõnu tehku. Omadest kogemustest nende liisinguautode voolimisel tean täheldada, et ei ole need igasugused "Tojootad" ja "Matstad" midagi nii ülimegagigakindlad tekkiva rooste vastu.
Kõik sõltub suuresti sellest, kuidas omanik autot hoiab ning teda hooldab.
Kui ikka antakse niipalju kui torust tuleb(nt. ametiauto puhul), siis ei aita siin mingine esialgne lubatud mitmeaastane keregarantii ka.
No ja mis kultuselement see garantii üldse on, et temale peab igas intervjuus "Hosiannat" laulma ?
Lihtsalt üks tühipaljas lubadus, paberi kujul, mida esindused peavad nagu mingiks pühakirjaks.
Ja siis, kui mõni sõiduk vajab ikkagi mingi moment garantiikorras suuremat remonti, siis hakatakse lõugu viltu tõmbama, kuna remondikulutused ning arved kipuvad kasumist liig suurt tükki haukama.

Ei vihja millelegi konkreetsele, aga meedia vahendusel võib nii netist kui ka muudest allikatest siit-sealt kuulda, kuidas mõni esindussalong ühel või teisel autoomanikul on nn. uute juppidega mütsi pähe tõmmanud, või siis tekitanud juurde imelikul kombel mingeid x-arveid(olgugi, et garantiikorras remonditakse tasuta), väites et "me pidime selle asja ka ikka ära vahetama/remontima".


Nüüd siis see kodanik värvitöökoja juhataja ja tema "pärlid".
Esiteks: Kui inimene, kellel vajab taastamist mõni Vene päritoluga sõiduk, mida enam meie teedel nii sagedasti ei näe(Volga, Pobeda, vms.) soovib sellegipoolest lasta oma auto kusagil töökojas ära teha ning ta on selleks kogunud ka vastavaid finantse, siis mis hea pärast ta peaks ukselt tagasi saadetama ?
Tööde hind kujuneb tavaliselt läbirääkimiste käigus. See on juba pärast kunde enda otsustada, kas talle taoline hinnakiri sobib, või ta otsib omale mõne teise koha, mis on tema rahakotile sobivam.
On palju vanatehnika omanikke, kellede auto(de) turuväärtus võibolla ei küündigi sinna 20 000-ni, aga nad sellegipoolest on nõus matma oma sõidukisse kordi suuremaid summasid.
Ju siis neil on põhjust seda teha.

Nüüd see detaili värvimise hind: 4000 krooni.
Igatahes meie töökojas absoluutselt viimane kui üks mees jäi sellist numbrit kuuldes suurte silmadega ühte punkti vaatama ning õhku kerkisid küsimused, stiilis "Mitmes konjak tollel hinnaütlejal too päev hinge all oli ?" või "Mõni on vist liiga kaua lahustiaurude sees olnud, et niisugust juttu ajab ?" jne. samas vaimus.

Nagu ma aru sain, siis 4000 krooni pidi ilmselt olema tavaline, uue detaili värvimistöö.
Ausalt öeldes, ma ei kujuta ette, kui palju siis selles töökojas maksaks veel taoline töö, nagu ma praegu selle kollase Chevy kastika kallal teen ?
Et kui niisama, ühe detaili pinnalihvimine+ värvitööd maksavad 4000 krooni tolle artiklis olnud töökoja hinnakirja järgi, siis tekib küsimus, et kui palju nende arust taoline detaili puhastus kuni plekini, kruntimine, lihvimine jms. töötlemine kuni värvimise-lakkimiseni välja, maksab ? 8000 krooni detail ? 9000 ? Või veel rohkem ?
Igatahes kui asi nii, siis see on ikka täiesti utoopia, mis numbreid küsitakse mingite "liisingukurkide" voolimise eest.
Seepärast ma ei imestagi, miks suurema autotegemisprojekti tellijad Tallinna värvitöökodadele käega löövad ning vaatavad kusagile kaugemale, kus on mõistlikumate/reaalsemate/taskukohasemate hindadega töökojad või erategijad.

See rahaahnus on mõnede töökodade eestvedajate mõistusele ikka päris patoloogilist mõju avaldanud, kui hinnatase juba niisuguseks on aetud.
Ning kindlustused on siis need "lüpsilehmad", kust käib see raha "pommimine" täistuuridel.

Ja mis puutub selle töökoja juhataja lõputsitaati aerosooliga auto detailide värvimisse, siis ausalt öeldes, ma oleks selle koha pealt oodanud mõnevõrra adekvaatsemat mõtlemist või suhtumist.
Nii lolli mõtteteraga ei oleks küll olnud sobilik ajakirja veergudele ronida.

Reede, jaanuar 25, 2008

122. Peatükk: Chevy demontaažitööd jätkuvad.

Selle nädala sees on toimunud kollase Chevy juures igasuguseid asju.
Kõigi nende asjade ja tegevuste käigus näeb ta üha rohkem "luukere" moodi välja.

Eilne päev oli täidetud enamjaolt salongis ja selle küljes olevate asjade ja esemete eemaldamisega. Kui iste, põrandavaip ja tagumise vaateakna klaas tulid enamvähem rahuldavalt auto küljest ära, siis esiklaasidega oli seevastu tükk tegemist, et neid kätte saada.
Nimelt oli siis keegi neid esiakna klaase mingil ajahetkel omal algatusel tihendanud, toppides tihendi ning kerepleki vahele mingit liimitaolist hermeetikut.
Ja tee või tina, aga ära see sodi sealt tihendi vahelt enam ei tule.
Lõpuks, suure vaevaga sain mingi osa sest liimitaolisest hermeetikust tihendi vahelt kätte.
Kuna aga sellegipoolest üks esiklaasidest ei tahtnud ära tulla, siis pidin hakkama seda musta kleepuvat möga kruvikeerajaga klaasitihendi ja katusepleki vahelt välja koukima.
Kerge see töö ei olnud ja taolise tegevuse tagajärjed ei lasknud ka end kaua oodata.

Siin siis pildid juba eemaldatud klaasidega kabiinist:


Nagu näha, see vahelepandud hermeetikukiht oli kohati lausa sentimeetri paksune:


Kõrvalistujapoolne esiaknaraam:


Kuna ma olin üle pika aja esimene inimene, kes sellel autol niiviisi põhjalikult kõik pulgad ja jubinad küljest ära võttis, siis mitukümmend aastat ühe koha peal seisnud detailid ei taha mõnikord mitte ilma probleemideta ära tulla.
Nii juhtus ka parempoolse, ehk siis kõrvalistujapoolse esiklaasiga.

Paralleelselt soone puhastamisega vanast liimhermeetikust panin juba puhastatud kohtadesse vahele paar kruvikeerajat, et klaas koos tihendiga oma pessa tagasi ei vajuks ning niiviisi mu puhastustööd ei takistaks.
Tihendisoont järk-järgult edasi puhastades aga käis ükskord prõks! ning esiklaasi "kaunistasid" korralikud mõrad.
Iseenesestmõistetavalt tekitas taoline asi klaasi ja tihendit kätte saada soovivas isikus ülimat pahameelt, mida ta vastavat "autoremondisõnastikku" kasutades, ümbruskonda ka valjuhäälselt teadustas. Aga kuna teadupärast taoliste "sõnastike" kasutamine enam mõrast klaasi terveks ei tee, siis sai operatiivselt valitud auto omaniku number ning teda ka toimunud vahejuhtumist teavitatud.
Kui ma olin oma loo ära rääkinud, mis ja kuidas juhtus, siis kostus torust esialgu vaid halvaendeline vaikus. Mõtlesin, et no nii... tulgu mis tuleb.
Kuid torust kostis mõtlik arutelu, et milline selle klaasi profiil võiks olla ning kas teda mingi šablooni järgi on võimalik teha.
Sai veidi aega uuritud seda mõrast klaasi siit- ja sealtpoolt ja mõnes mõttes võib ehk isegi õnne tänada. Klaas on täiesti sirge, ilma igasuguse kaarprofiili või kumeruseta ning ei olnud ei sellel ega ka juhipoolsel mingeid spetsiifilisi markeeringuid küljes.
Nii et seekord veel vedas.

Siin siis kõnealune detail isiklikult:


Kuna klaaside tihendid olid paksult, sõna otseses mõttes liimitud selle kleepuva ainega kokku, siis töökaaslane, kellega koos me neid esiklaase ära võtsime, pidi nentima, et kui me neid tihendeid poleks omavoliliselt ära lõiganud, siis poleks kumbagi neist klaasidest tervena kätte saadud.
Või õigemini, üks läks küll läks katki, aga sedagi seetõttu, et see liimhermeetik või mis iganes ka seda klaasi kinni hoidis, oli juba selle aja peale nii ära kuivanud, et taoline klaasi purunemine oleks olnud kas aja küsimus või võinud juhtuda ka vabalt mõne teise inimese käes.
Seekord juhtus saatuse tahtel selleks isikuks siis mina olema.

See on kohati ikka täielik müstika, mis asjadega mõned inimesed autode detaile kinni panevad.
Ja võta siis pärast kinni või tee selgeks, et selle mõne konkreetse või vajaliku detaili katkiminek ei olnud kellegi tahtlik kavatsus.

Aga kui nüüd üldisema jutu juurde tulla, siis nagu näha, on kastikas juba suhteliselt lagedaks tehtud ning ootab aega, mil ta liivapritsi puhastusse viiakse:


Algul oli omanikul plaan lasta värvida ainult auto välimised pinnad ja et sellega asi nagu piirdukski. Aga mida aeg edasi, siis sellevõrra on üha rohkem süvenenud veendumus, et kui juba teha, siis teha nii, et kõik on tehtud. See tähendab siis seda, et kui ma nüüd tema jutust õieti aru sain, siis suht suure tõenäosusega tõstetakse raami pealt maha nii mootor kui ka kabiin. Raam viiakse puhastusse ning peale seda ta saab omale selga mitu kihti erinevaid krunte ning kõige peale spetsiaalselt veoautoraami jaoks mõeldud kattevärvi.
Meil taolist, autode raamide või põhja puhastust liivapritsiga teha ei saa, kuna meil puuduvad selleks nii aparaat kui ka tõstuk või kanal.

Ärakruvitud "birka":


Ülesvõetud põrand. Õigemini see, mis vaiba alt nähtavale tuli:


See keskelolev pruun ollus ei ole mitte ohtralt laiutav rooste, vaid põrandaplekk on punase kruntvärviga üle võõbatud:


Eile hakkasin äravõetud keredetaile otsast tasapisi puhastama, et vaadata, mis selle "mullitamise" siis põhjustab.

Ärakruvitud kapotiembleem on küll pealtvaates ilus...


...aga tagant vaadates pole seal eriti midagi rõõmustavat.
Rooste laiutab igas nurgas:


Näha on siis ka märgi alt natuke seda tema algupärast, tumerohelist värvitooni:


Ja siin siis need mullid, millepärast nii suur töö üldse ette sai võetud:


Värvi natuke aega lihvides, ilmusid mullide alt välja sellised "asjad":


Pealekantud värvi kuni plekini puhtaks lihvides sain aru, et tegu ei ole mitte eelmise värvija hooletu töö või muu sellisega:


Põhjust, miks värvi alt hakkasid sellised imelikud väikesed roostemullid kerkima, võib näha siit pildilt:


Siin on siis kõige peal Chevy viimane toon, sellele eelnes täitevkrunt, siis tumeroheline on olnud tema kunagine originaaltoon ja kõige alumine on siis ilmselt see kõige tavalisem, musta värvi ühekomponendiline krunt.
Ja need niiskusemullid on mu arust kõige suurema tõenäosusega tekkinud sellepärast, et tol ajal, mil neid kastikaid tehti, ei lastud värvile alla mitte mingisugust korrosioonitõrjeks mõeldud happe- või epoksiidkrunti, mis roostetamise ära hoiaks.
Sõiduautodele võibolla tõesti, aga see konkreetne auto pole vähemalt kapoti suhtes küll mingit korrosiooni takistavat aluskrunti, peale selle musta, näinud.

Et asjas täit selgust saada, lihvisin pool kapotti üleni haljaks:


Ja siin võib siis lähivõttena näha neid värvi- ja krundialuseid roostetäpikesi, mis on kogu selle paksu pahanduse tekitajaks olnud:


Täna sai see pool kapotti ainult taldlihvijaga lihvitud, et värv maha saada.
Homme teen teise poolega samamoodi.
Kui värvi on kapotilt maas, siis seejärel lasen ta kindluse mõttes lõikekäia otsa kinnitatud traatharjaga üle, et ka nendest väikestest, mikroskoopilistest uuretest saaks selle viimase rooste kätte. Muidu on nii, et suurem pind on küll puhtaks lihvitud, aga minimaalne rooste istub ikka kusagil seal plekipinna sees edasi ja nö. "ootab" oma aega.

Nii et siit järjekordne tarkusetera nii mulle kui ka autoomanikele, kellede olemasolev või soetatav masin on ehk samasuguse "mullitava" välimusega.
Kui auto on kaetud taoliste pisikeste mullikestega, siis on üpris tõenäoline, et see konkreetne sõiduk, kui tast tahta vähegi asja saada ning omanikul on selleks piisavalt finantse, tuleb täiesti laiali võtta ning kõik plekkdetailid kuni plekini haljaks lasta, kuna ilmselt pole antud auto keret õhuniiskuse eest vastavate keemiliste vahenditega piisavalt üle lastud.
Ja eks oma osa mängivad ka edasised pealekantavad materjalid ning ruum.
Õigemini selle ruumi sisekliima, kus neid töid tehakse.