pühapäev, märts 30, 2008

150. Peatükk: MotoExotica 2008

Sellel nädalavahetusel toimus Tartus MotoExotica 2008.
Tegu on siis mootorrataste, rollerite jms. nendega seonduva näitusega.
Kuigi ma ise eriline tsiklifänn ei ole, siiski õnnestus ühel näitusest osavõtval tegelasel mulle auk pähe rääkida, et ma tingimata kohale tuleksin. Mõtlesin, et kuna mul muid plaane pole ja prii poiss, et mis seal ikka. Käime vaatame ära.
Tagantjärgi võiks öelda, et see oli õige otsus. Mul oli seda vahtimist ja pildistamist seal ikka üksjagu.
Piltidel on vaid murdosa kogu näitusel olnust. Kuna mind paeluvad rohkem vanemad ja stiilsemad/isikupärasemad tsiklid, siis püüdsin eelkõige neid jäädvustada.
Need igasugused "kiirete ja tigedate" tegelaste märgade unistuste alla liigituvad "bike" ja "superbike"- tüüpi Hayabusad ja Sukisukid ja mis nad kõik seal veel olid need "võnn-võnn" häält tegevad, jätsid mind külmaks. Samuti ei suutnud minu tähelepanu köita ja mind pildistama panna ka nende rataste otsa istuma pandud ning miljonidollarilise naeratusega ja ripsmeid klõmm-klõmm plagistavad tibid.
Mitte et mul midagi naiste vastu oleks. Vastupidi, naiste suhtes pole ma üldsegi ükskõikne, aga taolisi ühesuguseid, pruuniks küpsetatud võltspäevituse ja poolemeetriste kunstküüntega seelikukandjaid näeb nagunii igal tehnikaüritusel kilode kaupa ringi kekslemas.
Ja kuna neid pole taolistel üritustel mitte üks ega kaks, vaid mitukümmend, siis see tikk-kontsadel värisevate jalgadega nn. grillkanade armaada ja nende meeleheitlik poosetamine sõidukite peal/küljes/all ja igast muudes võimalikes ja võimatutes kohtades, ajab ainult kergelt muigama.
Ok, see selleks.

Kui tavaliselt on tehnikanäitused suurelt jaolt meestele suunatud, siis seekord oli ka naistele mõeldud. Näiteks oli seal päris mitu Spa- puhkust pakkuvat ettevõtet, kes siis demonstreerisid enda pakutavat ning mis selle kõigega kaasneb. Samuti oli huvilistel võimalus ennast lasta vastavatel massaažitoolidel mudida. Kes aga soovis seda õiget massööri, kes pea ja õlgadega tegeleks, siis ka selline võimalus oli seal olemas.

Aga asuks siis põhitegelaste juurde.
Esimene tsikkel, mis mulle silma ja aparaati jäi, oli reisimiseks mõeldud kahekohaline Harley-Davidson. Asi nägi ikka üpriski stiilne ja suur välja. Kuna huvilisi selle ratta ümber tungles suht palju, siis said mul need pildid ka niisugused, nagu nad too moment olude sunnil said:




Tagantvaade:


Siin siis pilt ühe aerograafi, Märt Lauksi kätetööst.
Selline omamoodi draakonimotiiv:


See ei ole mitte Tšernobõli tuumaplahvatuse üle elanud purilennuk, vaid külgkorviga ringrajatsikkel:


Pildi pealt ei ole eriti hästi näha, aga juhtraud on sellel rattal suhteliselt ees ja üpriski väike. Nii et piloot istub sisuliselt kõhuli ratta seljas:


Hallist halli jalutades jäin korraks peatuma igasuguseid mudeleid pakkuva boksileti ees. Mingi hetk kostus mu kõrvu ühetooniline peenike pirin. Vaatasin ringi, et mis siis sellist häält põhjustada võiks. Tuli välja, et inimeste pea kohal tiirutas ringi pisike raadio teel juhitav helikopter.
Kuna ta pidevalt lendas siia-sinna, siis tema pildile saamine oli suhteliselt raskevõitu:




Keskmises hallis, kus toimusid ka igasuguste tantsutibide etteasted, seisis ühes boksis II Maailmasõja-aegne, külgkorviga Harley-Davidson:





Selliseid rattaid on terves maailmas üpris vähe säilinud. Suurem tõenäosus on leida sarnast sakslaste ratast Zündappi, kui pigem seda. Eestis pidi neid olema vaid mõni üksik ning nonde seisu- ja sõidukorda olemasoleva ratta omanik ei tea.
Igatahes see eksemplar on täiesti sõidukorras, milles ma sain vahepeal ise ka veenduda, kui ratast käima pandi.

Üks hästi ilus ja korralikult taastatud, külgkorviga "Pannonia":




Heast töökvaliteedist räägib ka see pilt, millel on näha poritiiva pildistajat:


Külgkorv seest:




Seda asjandust kutsuti Retro MC boksinurgas kohalikuks jumalaks.
Tegu on siis vana Nõukogudeaegse tankimisautomaadi sisse tehtud installatsiooniga:


See väike motoroller tekitas rahva, eriti just vanema generatsiooni seas parasjagu elevust. Paar tegelast olid juba sellise hoiakuga, umbes et "Mis see motoroller maksab ?" Kuigi nad said vastuseks, et see masin pole müüa, siiski onud arvasid, et raha eest saab kõike. Seepeale ütles rollerit taastanud meistrimees, et davai, ma teen sulle samasuguse. Sinu poolt on roller ja paks rahakott, minu poolt on töö ja eelarve. Siis lõppes igasugune ostujutt kohe ära.
Rolleri omanik, kellele kuulub ka see eelmainitet II Maailmasõjaaegne Harley-Davidson, ütles hiljem, et selle aparaadiga ta sõitma ei hakka, vaid paneb ta oma magamistuppa, voodi kõrvale seisma. Et siis on ta nagu toakujunduselemendiks, või nii.




Nõukogude Liidu ajal suht levinud, nüüdseks aga samuti harvaesinev nähtus.
Külgkorviga K-750:




Klaasvitriinis seisis natuke väiksemaid mootorrattaid ka:


See on nüüd niisugune aparaat, millele esmapilgul ei oskagi nagu mingit nimetust andagi. Et mis ta nüüd täpselt on ? On nagu mootorratas ja ei ole ka. Siiski mõni aeg tagasi oli sellest omapärasest rattast juttu ühes ajakirjas. Oli see nüüd "Tehnikamaailm" või "Autoleht", ma täpselt ei mäletagi, aga sõidetakse siis selle masinaga nii, et juhtrauast kinni hoides seisab sõiduhuviline tagumisel suurte suuskade vahele kinnitatud platel. Nii et see poos meenutab tal veidike slaalomisõitja stardiasendit.
Selle ratta ehitaja ja omanikuga sai pärast Motoexotica järelpeol Püssirohukeldris natuke muljeid ka vahetatud ja täitsa muhe vana paistis olevat.
Ja see tagurpidi kastruli moodi asjandus, mis on lenksu ees, ei ole muud kui kiiver:




Mootorratas "Moskva":


Kui halli ühes nurgas seisis sõjaväe päritoluga Harley, siis teises nurgas vaatas rahvaga tõtt jälle teistsugune kuri ratas:




See pidi siis olema Retro MC oranži kandilise tegelase saatusekaaslane:


Nüüd aga selle näituse vastu kõige stiilseim boks.
Igatahes kui ma kolmandasse halli sisenedes seda nägin, siis kõlas ülekantud tähenduses üks vali kolks saalis ning keegi hakkas oma maha kukkunud alalõuga põrandalt üles korjama.
Siin boksis müüdi siis kõike tsiklimeestele ja muidumeestele vajalikku. Alates pearättidest ja mütsidest, lõpetades nahktagide, mantlite, saabaste ja kõige muuga.
Hinnad kusjuures ei olnudki kõige hullemad. Näiteks üks narmastega must nahktagi maksis seal paari tuhande ringis, nahast kaabud kusagil 700-800 krooni jne. jne.
Minu tähelepanu aga köitis pigem indiaaniteemaline atribuutika. Seal riiulite vahel liikudes ma korraks tundsin, mida võib tähendada ostusõltuvus. Kui ma kõike seda head ja paremat müüdavat/pakutavat vaatasin, siis ega korraks tekkis selline tunne sisse küll, et kurat, ma ostan selle poe tühjaks. Kuna aga kahjuks või õnneks mu majanduslik seis ei ole mitte kõige paremate killast, siis pidin leppima natuke vähesemaga ning soetasin endale mälestuseks kaks pikkade varrukatega särki. Ühel on peal siis indiaanipealiku pilt ning teisel "Indiani" mootorratas.
Kusjuures sellest boksist oligi veel puudu ainult 1941 a. või 2001/2002 a. tsikkel Indian Big Chief Roadmaster. Siis oleks tegu olnud viimse detailini ülistiilse väljapanekuga.
Poe sissekäigu kohal oli selline väravataoline ehitis:


Ja siin siis need kuulsad unenägude püüdjad, mida riputatakse voodipeatsisse:




Seda ma nüüd ei tea, kas need puidust äärisega on nõiatrummide moodi asjad või kuuluvad need ka unenäopüüdjate alla, nagu neist see karvase servaga, vasakpoolseim. Igatahes mulle öeldi, et kui taolist löökriista 6 tundi järjest mängida, siis pidi püha vaim mängija peale laskuma:




Neid igast kulinaid oli seal riiulite kaupa:


Samuti pakuti seal müügiks indiaaniteemalisi märsse ja kandekotte:


Indiaani vibu koos noolekotiga:


Veel üks kandekott:

Sõjaväe Harley-Davidsoni omanikuga seal poes ringi käies läks ta ühe noore ja kena müüjatibi juurde ning küsis, et kas teil lõgismao nahast saapaid on pakkuda. Mul olid sekundi jooksul kulmud laes kinni, ise mõeldes, et no... on ka soovid mõnedel.
Lõgismao nahast saapaid neil aga pakkuda ei olnud. Olid ainult ehtsast krokodillinahast. Need aga saabaste ostuhuvilist ei rahuldanud, vaid tema tahtis kindlasti saada lõgismao nahast. Ma arvan, et need ei ole mitte just eriti odavad. Kuna minu teada on lõgismadude püük ja tapmine kauplemise eesmärgil keelatud, siis ei ole nende saabaste tegemine mitte just kõige lihtsam tegevus.
Aga ma kujutan ette, et stiilsed võivad nad sellegipoolest välja näha.
Ja saapad teeb omapäraseks veel see, et neile kinnitatakse ninasse lõgismao mürgihambad. Nii et stiili täie raha eest.

Aga nagu ma ennist korra mainisin, toimus siis selle ürituse ametlik afterparty Püssirohukeldris. Ja arvata võis, et too koht oli eile õhtul rahvast puupüsti täis. Tantsuks mängis vana hea Kolumbus Kris ja kogu see tramburai kestis kusagil kella 3-ni öösel. Toimusid igast erinevad mängud, millede osalejate vahel loositi välja hulga Saku Rock õlleteemalist nänni, nagu pusad, mütsid jms. ning lisaks neile veel muidugi ohtralt õllet.

Nii et tagantjärgi võiks öelda, et oli päris tore (vana)tehnikaüritus.

laupäev, märts 29, 2008

149. Peatükk: Kollase Chevy montaaž jätkub.

Eile sai jõudumööda jälle kollase kastiauto juures tegutsetud.
Kohale jõudsid nii kapott kui istmeraam. Viimane neist sai ka autosse paigaldatud.
Kapotiga oli lugu keerulisem. Kuna tegu suht suuremõõtmelise detailiga, siis üksi teda auto külge ikka ei pane. Ja kuna kohalikel lukkseppadel oli reedese päeva puhul pidevalt tuli takus, siis ei saanud ma neid ka appi kutsuda. Nii et mul tuli teha selliseid töid, millede puhul ma sain omade jõududega hakkama.

Kõigepealt pusisin siis istmeraami autosse paigaldada. Peale mitmekümneminutilist reguleerimist ja sobitamist läks ta lõpuks oma kohale:


Ja veidi aja pärast sain paika nii istmepadja kui ka seljatoe:


Samuti sain usteaukudesse tihendid ära pandud. Nendega tegelemine võttis kõige rohkem aega. Kuna tegu uute kummidetailidega, siis muidugimõista ei olnud nad mitte kõige painduvamad. Kuna kummitihendit hoidev soon oli umbes sellise <__> profiiliga, siis võttis tema paigaldus vastava plekksoone sisse hea hulk aega.
Nii et kuigi oli esialgu plaan panna autole külge ka kapott ja esiklaas, siiski aja- ja kapoti kaaspaigaldajate puuduse tõttu jäid need tegemata.
Eks siis tegeleb nende detailidega jõudumööda kunagi edaspidi.

Selliste vanade autode taastamine ja pärastine komplekteerimine ongi rohkem niisugune loominguline ja rahulikku suhtumist nõudev tegevus. Ennem mingu kokkupanekuga rohkem aega, kui et hakatakse kellaga võidu rabistama. Mõnikord võib minna ainult ühe detaili sobituse- paigalduse peale pool päeva ära. Nii et ei saa arugi, kui juba õhtu käes.
Omanike soove ja ootuseid oma sõiduki valmimise puhul on erinevaid, kuid see on päris kindel, et kui tahetakse autot mingisuguse kindlalt plaanitud ürituse tarbeks tingimata valmis saada, siis ei pruugi, aga võib olla variant, et auto lõppkvaliteet võib taolise rabelemise all suht suurel määral kannatada.

Ma olen vaadanud et viimasel ajal käib millegipärast mõnede vanemate sõidukite ennistamise/renoveerimise puhul hirmus rabistamine- peaasi et saaks ainult ühe või teise, lähiajal toimuva, kindlaks ürituseks valmis.
No ja mis siis sellest, kui ei saa ? Kui selleks konkreetselt planeeritud ürituse ajaks valmis ei saa, siis saab võibolla järgmiseks.
Hetkelise tähelepanu keskmes olemise vajaduse nimel pole küll mõtet auto värvimis- ja koostekvaliteeti ohvriks tuua.

reede, märts 28, 2008

148. Peatükk: Kollase Chevy montaaž

Täna, õigemini eile, toimetasin üle pika aja jälle kollase kastiauto juures.
Seekord proovisin talle esitiibasid ning koopaplekke külge istutada.
Koos autoomanikuga võtsime lahti ka äsjasaabunud uute detailide postipaki, kuhu kuulusid siis nii uued tihendid klaasidele ja ustele, kui ka uued peeglid koos jalgadega. Samuti oli pakis uus esiklaas selle asemele, mis kogemata eemaldamise käigus katki läks.
Kuna ruum, kus ma püüan autole "nägu" pähe teha, on suht piiratud mõõtmetega, siis on need pildidki mitte just kõige paremad välja tulnud.
Aga mingi ülevaate tööde käigust vast saab:




Siin siis nö. äsjapaigaldatud tiivatihend. Senised olid nii jubedad ja närused, et nendega polnud enam midagi teha. Et kui juba uus, siis olgu kõik viimseni uus.
Nii otsustas auto omanik ja ses suhtes olen temaga täitsa päri.
Lõppkokkuvõttes vast kõige jubedam see tiiva ja kabiini vahe ei saanud:


Teine pool jäi seetõttu paigaldamata, et mul said mutrite ja poltide alla käivad seibid otsa. Neid peab mingi aeg juurde tooma. Siis saab auto kokkupanekut edasi jätkata.

Peale kabiini juures tehtud töid läksin aga oma õigesse töökohta tagasi ning värvisin tänase tarbeks ära istmeraami ning kapoti sisepinna:

kolmapäev, märts 26, 2008

147. Peatükk: Veidi vahepalu.

Mis ma vahepeal teinud olen ? Suurt eriti midagi.
Lisaks teistele töödele said kollase kastiauto värvitud esitiibade sisepinnad eile krundi ja põhjakaitsemastiksi alla ning täna värvin seespoolt kapoti ära.
Samamoodi mustaks nagu mootori- ja reisijateruumi vahel olev kereplekk.
Neljapäeval ehk õnnestub kogu see kupatus viia "üleaedsete" juurde ehk siis "Top Parts"-i remonditöökotta, kus ma hakkan autol nina jupphaaval kokku laduma.

Üks pilt ka ühe esitiiva sisemisest küljest:


Ja et ei tekiks lugejatel eelarvamusi, nagu mul olekski USA autodega praeguseks kõik, siis panen ühe nn. lumise neljarattalise vihje näol paar pilti ka üles:




Mis autoga tegu ja mis temaga toimuma hakkab, sellest räägin lähemalt järgmine nädal.

kolmapäev, märts 19, 2008

146. Peatükk: Tiibade ja kapoti värvimine.

Öösel kell 3 vastu tänast tegin siis teoks ammu antud lubaduse ja värvisin ära mõlemad esitiivad ning kapoti.
Aega nendega küll läks, kuna enne mind oli ka mitu masinat, mis värvimist vajasid, aga vähemalt on nad nüüd valmis. Võibolla auto omanik jääb ka nendega rahule, kui ta millalgi peaks neid takseerima tulema.
Eks seda kõike kuuleb siis kohapeal.

Kuna kapott oli mul juba varem valmis, siis seekord pidin piirduma üksnes tiibade lihvimisega. Sellegipoolest võttis nende värvimiseks ettevalmistamine omajagu aega.

Tiivad ja kapott aluskrundi ootel:


Kuigi üks tiibadest oli mul kunagi kollase värviga üle tuisatud, siis sellegipoolest pidin ma talle uuesti valge toonkrundi peale laskma. Muidu oleks ta kollase alusvärvi tõttu võibolla teist tooni jäänud.

Kapott toonkrundi all:


Tiib ja kapott:


Teine tiib:


Toonkrunt kuiv, läks väikeste vaheaegadega peale kaks kihti kollast värvi ning valmis nad olidki:




Kapott:


Tiib külgvaates:


Teine tiib külgvaates:






Üks töökaaslane, kes ka minuga samal ajal tööl oli, ütles neid tiibasid vaadates, et arvestades seda, millised nad enne olid, mis nendel olnud vana värvi alt lagedale tuli ning mis neist nüüd on saanud, ei ole neil häda midagi.
Ise ma tegelikult päris rahul nendega ei ole. Igast pisivigu on veidi palju.
Ja alati on võimalik paremini teha, mille poole ma iga taolise tööga vaikselt püüdlengi. Ega värvgi, millega nii kabiin kui ka tiivad ja kapott värvitud said ja ülejäänud asjad saavad, pole see "kõige-kõigem" ja esmaklassiline, vaid tegu on kõige tavalisema DuPont-i värvifirmast pärit veoautovärviga. Veoautovärv sai valitud eelkõige tema soodsa hinna tõttu ja teiseks langes ka valik temale, et lõplikult kuivades jääb ta mõnevõrra kõvem kui tavaline, sõiduautodele mõeldud akrüülvärv. Kuigi osad on kahelnud, et kas veoautovärv ikka nii läikiv jääb, kui sõiduautodele mõeldu, siis võiks öelda et jääb küll. Või noh, ta jääb küll mõnevõrra mustrilisem, kuna ta on oluliselt "tummisema" koostisega kraam, aga minul polnud tema pealekandmisega küll mingeid erilisi probleeme. Värv oli viskoossuselt paras ja jooksma ta ka kusagilt ei läinud, kuigi ma lasin pinnad üpriski "märjaks". Mõni üksik tolmutäpike tekkis tiibadele ja kapotile, aga see on mõistetav, kuna kamber pole ka teab mis puhas ja päris tolmuvabalt ei saa mitte keegi mitte üheski värvikambris värvida. Üks või paar täppi tuleb niiehknaa sisse- olgu see eelnev puhastus nii ülipõhjalik kui tahes.

Nagu ma juba korra ütlesin, et alati on võimalik paremini teha.
Kuna aga sellist võimalust ei ole, siis tuleb temast teha antud aja, enda oskuste jms. piires selline auto, millega rahule jäädakse.

Mingi aeg lähevad ka värvitud detailide sisepinnad musta põhjamastiksi korra alla.
Kas täna või homme, selgub juba kohapeal ja sellest, kui palju enne mind värvida soovijaid on.