kolmapäev, september 17, 2008

186. Peatükk: Buick Super is ready.

Siinse blogi minu sõnavõttude vaikimise põhjustaja on nüüd lõpuks suuremalt jaolt valmis saanud:






Pisivigu leidub auto juures küll, mida likvideerida. Aga kui nüüd arvesse võtta kogu seda paarinädalast meeleheitlikku rabelemist(ma ei oska seda tegevust teise sõnaga nimetada), kus öödest said hommikud ja vastupidi, telefonikõned, kell ja kuupäevad kogu aeg kuklasse hingamas, siis üldjoontes kõige hullem ta ei saanud. Sinna sekka mahtus mul veel esmase pealekantud krundi üleskeetmine ja igasugused muud jamad, mis vana auto värvkattega seostuvad.
Vana värvi all olnud mingisugune x-päritoluga krunt(loe: saast), mille ma kivitäkete jms. kohtade pealt kuni plekini puhtaks lihvisin, otsustas mulle oma võimu näidata ning kui ma autot esimest korda täitevkrundiga katsin, tekkisid pealekantud krundi sisse erineva pikkuse ja suurusega mõrad. Seepeale oli mu garaaž täis erinevaid vene- ja eestikeelseid tiitleid, omadussõnu ning nende sekka mahtus ka veel "Eestikeelne Autoremondisõnastik". Ühesõnaga, see USA-s pealekantud pruuni värvi saast keeras mul praktiliselt kaks tööpäeva p...sse, sest et järgmine päev pidin hakkama jälle otsast pihta: üleskeetnud kohad ära lihvida ning terve auto uuesti kruntida. Neid kohti ei olnud mitte üks ega ka mõned, vaid auto oli nagu üks suur mõrahunnik. Seda "pornot" vaadates mul tekkis mitmeid kordi küsimus, et kas on üldse mõtet Buicki edasi teha. Kõige õigem lahendus oleks olnud muidugi vana värvi täielik eemaldamine kõigilt pindadelt kuni plekini välja. See aga oleks töö hinna kosmosesse lennutanud ja teiseks ei oleks ma seda Buicki nõutud ajaks kohe kindlasti valmis saanud. Nii et olude sunnil tuli siis teha selline poolpidune variant.
Piltidelt võib näha, et ruum on jällegi veidi teistsugune, võrreldes vanemate postitustega. Kuna minu garaaž ei ole suure värvimistöö jaoks sobilik, siis pidin otsima sellise koha, kus ma saaksin auto mõistliku hinnaga ära värvida. Kuulasin maad ka oma töö juures, kuid seal öeldi mulle kambri kasutamise eest selline number, et ma pidin seinast kinni hoidma, et mitte ümber kukkuda. Vägisi jäi mulje, et mõni kütab oma kambrit nafta asemel vedela kullaga. Kuigi naftat nimetatakse mustaks kullaks, siiski mulle öeldud hind oli üle mõistuse, sest et mitte ükski auto üleni värvimine, kui vajalikud ettevalmistustööd ja tuise ise teha, ei maksa mitutuhat krooni. Ma mõtlen siis seda neljakohalist arvu, mille esimene number on kahest-kolmest suurem. Küsisin tuttavate käest, kas keegi teab kedagi, kes ehk omakorda teab kedagi ja leidsingi lõpuks ühe automaalri, kes on ehitanud oma koduhoovi väikese värvitöökoja, milles asus korralik ja igati kaasaegne kamber. Hinnas saime temaga ka kiiresti kokkuleppele ja mõned päevad tagasi saigi Buick puksiiriga tema juurde toimetatud.
Võiks öelda et töökojast läbi käivatest isikutest praktiliselt peaaegu kõik käisid ümber auto ning vaatasid teda pealt ja alt. Olenemata sellest, kas Buick seisis värvikambri ees või kambris sees.
Kõige hullem ja aeganõudvam töö oli auto juures katmine. Võib öelda, et laias laastus kulub ühe taolise sõiduki katmiseks terve päev. Lisaks pealmistele pindadele kõik sise- ja välispinnad. Kuna Buick läks kahevärviliseks, siis pidin teda lausa kolm korda kinni katma. Ja see tüütas lõpuks ikka päris korralikult ära, eriti kui tead, et auto valmissaamine on tundide-päevade eluküsimus.
Järgmine probleem oli vana värvi ja sellesama värvi all olnud "legendaarse" krundiga, mis kohati kippus "üles keetma", s.t. tekitas saarekujulisi mustreid. Sellest sain ka lõpuks suure vaevaga jagu. Üksikasjadest ma lugejat säästaks.
Kui ma oleksin seda autot värvinud näiteks lakialuse värviga, nagu alguses plaan oli, siis oleks kõik värvi ja krundi üleminekukohad üles keetnud, kuna teadupärast lakialune värv sisaldab suures osas lahustit, mis on ka üks kurja juuri. Nii et siis ma nühiksin ja lihviksin seda autot senimaani, rääkimata pärmitaigna moodi järjest suuremateks paisuvatest materjalikuludest. Seekord aga sai peale kantud tavaline akrüülvärv ja võib öelda et vist läks õnneks.

Edit: Päeval tegin veel paar pilti, kui Buick välja oli aetud:


reede, september 12, 2008

185. Peatükk: Chevy versus Buick.

Vahepeal olen oma tegemistega jõudnud niikaugele, et sinine Chevy on saanud uue värvi- ja lakikorra alla:




Uste liistud:


Esistange:


Midagi üle mõistuse keerulist tema juures ei olnud, ainult kõik see lihvimine, katmine jms. võtavad rämedalt palju aega. Eriti kui veel tahta head tulemust.
Aga valmis ta nüüd on ja vähemalt kaelast ära.

Buick on veel natuke poolik. Ses mõttes et tema veel ootab oma uut kahevärvilist "kleiti".
Mõneti oli selline kahe suure töö kokkulangemine ühele ajale suhteliselt s...
Oleks üks neist varem ja/või teine hiljem töösse tulnud, siis oleksin saanud mõlemad mõistlikul ajal valmis. Praegu võis aga mõnedel päevadel(õigemini õhtutel) näha niisugust pilti, kus üks tegelane pusserdas poole ööni Chevyle uut kaubanduslikku välimust anda. Kui järjekordne tööoperatsioon omadega ühel pool, siis oli kell juba niikaugel, et normaalsed inimesed hakkasid magama minema. Või juba magasidki.
Selle asemel, et samamoodi normaalse inimese moodi käituda, see eelmainit tegelane aga võttis oma seitse asja ning lasi kippadi-kappadi teise tööposti poole, kus teda juba üks USA päritoluga vanem auto ootas.
Ja hommikul, õigemini päeval, kui normaalsed inimesed juba ammu kohusetundlikute töömesilastena ringi siblisid, see "öötööline" veel alles põõnas, hambad laiali taeva poole.
Siis ma otsustasingi et ma parem teen ühe suure töö(s.t. sinise Chevy) lõpuni valmis ning teise valmimiseks võtan nädalavahetuselt lisa. Muidu on nii, et siblin kord ühe, kord teise juures midagi teha ja lõppkokkuvõttes tulevad mõlemad autod kuidagi "poolikud".

Mis sellesse jubeda välimusega Cadillaci puutub, millest siin mõni aeg tagasi pildid üleval olid, siis tema on niipaljukest juba puhtaks roogitud ja lahti võetud et auto on valmis liivapritsi alla minema. Kas ja kui palju teda sealt tagasi tulles järgi jääb, seda ma ei oska ennustada.
Aga eks siis näha ole, kui ta selle kadalipu on läbinud.

P.S. Võibolla on ehk mõni vahepeal proovinud mingit mu peatükki või tegevust kommenteerida, see aga mingil põhjusel pole õnnestunud. Põhjus oli selles, et kuna mulle hakkas kommentaariumisse tekkima igasugust kahtlase väärtusega sõnavõtte, mis näisid ilmselt spämmirobotite poolt tekitatud, siis ma otsustasin et lõpetan selle pulli ära ja panen tegelastele veto peale. Siis sai kommenteerida ainult registreeritud ja arvuti aadressi/registriandmeid näitav isik. Kuna aga viimasel ajal on õnneks selle spämminduse koha pealt suhteliselt vaikne olnud, siis otsustasin et võtan jälle mõneks ajaks kommentaarikeelud pealt maha.

laupäev, september 06, 2008

184. Peatükk: Chevy ettevalmistustööd.

Vahepeal on mulle töö juurde tekkinud üks niisugune "asi":


Tegu siis uuemat tüüpi Chevy Tahoe mudeliga.
Miks ta värvimisse toodi, võib näha alljärgnevalt pildilt:


Seda autot on juba keegi kusagil USA-s mingitmoodi teinud. See aga pole mitte kõige paremini õnnestunud, kuna auto mõlemad küljed ning esiots on millegipärast suhteliselt tuhmiks muutunud. Tundub nagu oleks seda autot lakitud kas mattlakiga või siis nagu oleks mingit svammpinda värvitud. Läige on praktiliselt olematu.
Minu ülesandeks on talle siis peaaegu samasugune sära tagasi anda, nagu tal kunagi olla võis.


Esistange oli selle auto juures kõige rohkem aia-aia saanud detail, mis pahteldust vajas. Ülejäänud pinnad olid suht enam-vähem:


Kuigi pealtnäha pole tal suurt midagi viga, siiski võtab temaga tegelemine omajagu aega. Ja mul on veel ka see Buick tegemist ootamas, mis peab samuti järgmise nädala lõpuks uue värvi selga saama. Nii et rabelemist on lausa kahel rindel.

neljapäev, september 04, 2008

183. Peatükk: Buicki demontaaž ning muud juttu.

Selle paari nädala jooksul on toimunud erinevaid sündmuseid.
Sai veidi puhkusel oldud ning maatöödega tegeletud, sai Lätis, Jurmala Retrosõidul käidud ja palju muudki. Jurmala üritusest ma räägin ka mingi aeg ja lisan sinna juurde mõningaid pilte.

Nagu allpool näha võib, on Buick selle paari nädala jooksul oma asukohta muutnud ning sattunud hoopis teistsuguste mõõtmetega ruumi, võrreldes mõne aja taguste piltidega.
Põhjus lihtne: Kuna mul töö juures, kus ma tavaliselt neid USA päritoluga sõidukeid tegin, pealikele taoline asi eriti ei meeldinud, et üks või teine, selline vanemat sorti sõiduk nende arust liiga kauaks nö. seisma jääb, rääkimata vana värvi abrasiivkettaga lihvimisel tekkivast tolmust ning viimasel ajal üha paisuvatest tööde eelarvetest, mis mulle esitati põhjendusega et "muidu ei tasuvat ära", siis ma otsustasin nö. üldise kodurahu huvides et mul oleks mõttekas otsida omale mingi ruum, kus ma saaksin rahulikult neid vanu USA sõidukeid põhitöö kõrvalt teha.
Ilma et peaksin hakkama jälle kuulma, et " Kuna valmis saab ?", " See töö võtab ikka nii kaua aega..." jne. jne.

Seda juttu, et ma omale isiklikud ruumid otsiksin, on rääkinud mulle mitmed USA autode omanikud ja nii ma siis asusingi kinnisvarakuulutusi sirvima, et ehk õnnestub midagi sobivat leida.
Üldiselt on Tartus taoliste väiksemate garaažidega suht hapud lood. Need kellel on ta olemas, neil on seda endal vaja.
Siis pakutakse näiteks selliseid ruume, mis on Nõukogude ajal ehitatud ridaboksid, aga see-eest nii kitsad, et autouksi korralikult lõpuni avada ei saa. Ja kolmas pakutavate rendigaraažide kuulutuste klassi esindaja on mingi vana või mingil põhjusel mittetöötav tehase või tööstusettevõtte suur garaažihall, kui mitte lausa terve endine Nõuka-aegne töökoda, millede põrand ja seinad on enamjaolt juba paakunud õli ja mustusekihiga koos. Ja millegipärast on neil viimatimainitutel rendihind ka niisugune pandud et kuku pikali: keskmine ühe kuu renditasu, mis ühe või teise, vähem või rohkem õlise ja musta töökoja eest küsitakse, on paarkümmendtuhat krooni.
Hinnakirjutajad ei võta niisuguseid numbreid vist mitte laest vaid suisa pilvedest.

Aga lõpuks mul siiski vedas ja ma leidsin ühe topeltgaraaži boksi, milledel vahesein on ära võetud, nii et on moodustunud üks ruudukujuline, pea 40-ne ruutmeetri suurune ruum.
Kuna rendihind ei olnud tal ka kõige hullem, vaid üsna mõistlik ning rendipinna pakkujaks oli omanik ise, mitte mingi maakleriplõkats, kes iga lõualiigutamise eest mitmeid tuhandeid silmi plagistades sisse kasseerib, siis saigi mindud seda garaaži vaatama.
Ütleme nii, et mina jäin esmamuljega rahule. Kõige rohkem aga valmistas mõtteainet, kas mõni suur Ameerika auto üldse sisse mahub. Seetõttu tõi USA autosid Eestisse vahendav Tarmo, kellele kuulub see piltidel olev Buick, kodust valge ja ilmatupika 1962 aasta Cadillaci ning ajas ta ettevaatlikult garaaži sisse.
Kusjuures diagonaalis mahtus ta ilusti ära ja siis saigi otsustatud, et niimoodi need autod siin seisma hakkavadki. Siis on parasjagu ruumi ümberringi tegutseda ja saab ka küljest äravõetud detaile (uksi, tiibasid) vabalt auto lähedal teha.

Mõni nädal kulus väikese remondi, lampide paigalduse ja materjalide ostu peale aga selline ta nüüd lõpuks sai:
See uks on siis nii sissepääs kui ka väljapääs:


Vaade uksest garaaži astudes:


Vaade, mis avaneb eelmisel pildil, pukkidel olevate esitiibade juurest:


Materjalide ja tööriistade kapp. Kõrval on mõned kollase Chevy kastika ära värvitud detailid:


Kuna sisustamine on veel nö. algusjärgus, siis pole sinna juurde lisandunud veel mõnda riiulit jms. Aga see kõik on tehtav.

Asja pluss on see, et ruum on väike ning näiteks talvel läheb ta soojapuhuriga küttes päris kiiresti soojaks. Nii et seda ei tule karta, et auto peale kantud pahtlid või krundid ära ei kuiva. Asja miinus aga see, et värvimistöid ma seal teha ei saa, kuna pole taolist korralikku ventilatsiooni nagu värvikambris. See aga pole ületamatu takistus, kuna pahteldamise, lihvimise, kruntimise jms. ma saan teha enda garaažis ära ning kui auto on värvimiseks valmis, siis sõidutan ta treileri peal töö juurde ning seal toimub siis lõplik katmine ja värvimine.

Teise inimese sisse ei näe ja mõtteid ma samuti lugeda ei oska, aga tundus et ka Tarmo, kes on selle Buicki omanik, tundus ruumi suuruse ja valgusega rahule jäävat. Igatahes tema selles küll probleemi ei näinud, et värvimiseks tuleb auto puksiiriga kusagile mujale toimetada. Peaasi et oleks kuiv ja võimalikult valgusküllane ruum, kus põhitööd saaksid ära tehtud. Värvimine kui selline on alles nö. jäämäe tipp.

Nii et minu edaspidised USA autodega seonduvate tööde pildid hakkavad siis põhiliselt sellest garaažist tulema.