pühapäev, detsember 28, 2008

196. Peatükk: "Cadillaci" lihvimistööd.

Nagu näha, on garaaži astudes vaatepilt jälle vahepeal veidike muutunud:


Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Praeguseks on piltidel nähtud detailid nüüd põhimõtteliselt sellisel kujul valmis, et neid saab hakata varsti kruntima. Lisaks roostest sissesööbinud kohtadele, tagapaneelile ja teravamatele nurkadele-õnarustele on tegemata jäänud veel ukseaugud, lävekarbid ning aknaraamid. Nonde pindade puhastamiseks kasutan ma drelli otsa kinnitatavat abrasiivketast.
Miks nende autokere detailidega nii palju aega võttis ? Põhiliselt seetõttu, et eelmises postituses mainitud punane aluskrunt tuli alles väga pika lihvimise käigus maha. Ilma liialdamata võin öelda, et näiteks ühe ruutmeetrise plekipinna puhtaks lihvimine võttis mul aega kusagil poolteist tundi. Lisaks sellele ei tahtnud ma neid suuri plekkpindasid abrasiivkettaga puhastada. Esiteks oleks see ruumi kapitaalselt täis tolmutanud ning teiseks oleks selline tegevus võinud(kuigi see ei pruugi võimalikuks osutuda) puhastatava plekipinna mõnevõrra kriimuliseks ning krobeliseks jätta.
Kuna ma tahtsin plekipindu võimalikult vähe sellisel kujul "vigastada", siis otsustasin raskema ning aeganõudvama variandi kasuks ning lihvisin nad tavalise, taldlihvija külge kinnitatud liivapaberikettaga haljaks. Nii ma saan sellest ühest või teisest konkreetsest detailist parema ülevaate, kui sirge või kõver ta olla võib.
Rahalises mõttes ma taolise lihvimistehnoloogiaga ei kaotanud. Samas suurusjärgus kulunuks ka abrasiivkettaid, kui ma oleksin kereplekke nendega töödelnud. Lihtsalt aega kulus rohkem.

Nagu piltidelt näha võib, on keevitusega "kinnipunktitud" kohad mul juba mingisuguse "ollusega" kaetud. See on tinapahtel. Ma vahepeal konsulteerisin vanemate/teadjamate inimestega, et kumba materjali oleks selliste kohtade puhul mõttekam kasutada: kas tina või tinapahtlit. Ühed arvasid, et neid keevitatud kohti võiks tinaga joota, teised jälle arvasid, et kasuta parem tinapahtlit. Tinapahtli kasuks otsustasin ise ka seetõttu, et ta omab metalliga siduvaid ühendeid ning on samas happekindel.
Seda viimast ma lugesin konkreetset pahtlit tootva firma veebilehelt.
Tina eelis on muidugi see, et fööniga soojaks lastuna voolab ta igale poole vahele ning täidab ka suhteliselt väikesed praod ning õnarused. Tema miinus on aga see, et ajapikku kipub õhuniiskus tina ning pleki vahele ronima. See toimub väga pika aja, võiks öelda et lausa aastakümnete jooksul. Kui aga ükskord nendelt kohtadelt tina eemaldada, võib suht suure tõenäosusega selle alt leida roostes pleki. Nüüd õnneks on taolised vanad autod mitte igapäevaliikurid, vaid pigem pühapäeva- või hobisõidukid. Sellevõrra pole seda ohtu, et sellise ühe või teise, vanemat tüüpi sõiduautoga aastaringselt sõidetakse nagu vanasti, ning seetõttu õhuniiskus jms. vahelduvad ilmastikuolud kipuksid auto värvkatet ja selle all peituvat "plekikaitsekraami" tõsiselt proovile panema.
Kuna tinapahtli peale tulevad omakorda veel ka aluskrundid, nende peale omakorda täitepahtel pinna silumiseks ning uuesti mitu täitevkrundi kihti, siis vast on lootust, et mõne aasta pärast ei hakka need "punktitatud" kohad eelmainit õhuniiskuse vms. mõjul värvi alt välja tulema või nö. värvist läbi kuivama.

Siin siis katus, mille lihvimisele ja puhastamisele kulus kõige rohkem aega.
Aga valmis ta siiski lõpuks sai:


Kuigi esmapilgul jättis temagi endast suhteliselt sirge mulje(nagu kapotigi puhul), siiski tulid krundikihtide alt lihvimise käigus välja paar mõlkis kohta, mis tahaksid pahtliga silumist saada.
Saabuva nädala jooksul püüan siis kerel pealmised, s.t. välimised pinnad lõplikult vanast värvist puhtaks saada ning hakata neid aluskruntidega katmiseks ette valmistama.

reede, detsember 12, 2008

195. Peatükk: Ukse ja kapoti lihvimine.

Täna tegutsesin siis pealkirjas mainitet detailide kallal.
Kui ukselt kadus see viimane "kultuurikiht" suhteliselt lihtsalt, siis kapott oli hoopis nö. kõvemast puust. Kõige rohkem läks aega tema peale kantud punase aluskrundi lihvimisega. Kuigi eile arvasin et lihvin täna puhtaks nii parema poole ukse kui ka esitiiva, siis esitiiba natuke lähemalt uurides tuli tõdeda, et ka tema sisemine pind tahaks puhastamist saada, kuna pindmist roostet on seal ikka omajagu.

Aga ukse pealmine pind jäi siis lõpuks selline:

Tema sisekülge on vaja juba abrasiivkettaga puhastada. Seal on igasuguseid teravaid nurki ja nurgataguseid ning õnarusi, kaasaarvatud uksetihendi jaoks valtsitud plekist soon, mida millegi muuga puhastada ei saa.

Kui uks lihvitud, võtsin ette kapoti. Paari tunni möödudes sai temagi vanast värvist puhtaks:




Enne lihvima asumist vaatasin, et ta polegi teab mis eriti kõver. Peale tööd aga pinda pesuvedelikuga puhastades pidin nentima et väikeseid mõlke on ta ikkagi täis, kaasaarvatud paar suuremat lohku. Nii et ei pääse ka see detail pahteldamisest.

Eile autolt kapotti ning tiibasid eemaldades jäi mulle silma esipaneelil asuv selline silt:

Et siis niisugune asi. Kui auto on stiilne, olgu siis juba pisidetailideni.

neljapäev, detsember 11, 2008

194. Peatükk: "Cadillaci" demontaaž.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, võtsin täna siis autol tiivad ning kapoti küljest. Seda peab nende vanade USA autode kiituseks küll ütlema, et kui on vaja mingit keredetaili küljest võtta, siis pole muud kui ainult püüa poldid-mutrid tervelt kätte saada ning soovitud detail ongi olemas. Mõne tänapäevase auto keredetaili eemaldamisega ei anna võrreldagi.
Sellegipoolest ei saanud arugi, kui mul tiibade ja kapoti muterdamise peale oli sujuvalt tund aega ära kulunud. Aga ära nad tulid ja nüüd saab mootoritagusele plekkseinale paremini ligi:




Kapott, mis ootab oma järge:


Juhipoolne esitiib:


Parempoolne esitiib ning uksed seina ääres oma järge ootamas:


Selleks et laepolster ning armatuur tolmu ja sodi täis ei läheks, katsin akna- ning ukseavad kinni:


Mootor sai ka eelmainit põhjusel omale paberi peale:


Täna proovisin lihvida tagatiiba, et mis sealt alt välja tuleb. See hele laik keset tiiba on tina. Ilmselt on sellega mingit mõlki täidetud. Neid tinaga silutud liitekohti on sellel autol veelgi:


Homme võtaks siis ette parempoolse ukse ning esitiiva. Kui kere saab kunagi üleni vanast värvist eemaldatud, siis tuleb mul enne happe- ning täitevkrundiga tulistama asumist osasid kohti(sügavamad kriimud, roostetäppide pesad, teravad sisenurgad ja õnarused) veel drelli otsa kinnitatud traatharja või abrasiivkettaga puhastada, kuhu ma praegu taldlihvijaga ligi ei pääsenud.

kolmapäev, detsember 10, 2008

193. Peatükk: Läänerindel muutusteta.

Tunnistan üles, et see vahepealne "auk" Cadillaciga seonduvate tööde kajastamisel on minu süü. Senikaua kuni plekksepp tegeles, õigemini hakkas peaaegu lõpetama enda töid, otsustasin et vahepeal teeks kiirkorras ühe tänapäevasema "ameeriklase" ära.
Seda aga ei osanud arvata, et temaga nii kaua võis minna.
Praegu võib öelda, et temaga on nüüdseks asjad ühel pool ning täna saigi paljakskooritud "Cadillac" viidud enda ruumi.

Mõned kiirelt tehtud ülevaatlikud pildid ka hetkeseisust:








Keevitatud uksed, millede alumine äär oli tihedalt pisikesi roosteauke täis:


Enne garaaži ajamist tegin paar klõpsu ka juhipoolse külje remonditud kohtadest:




Homme katsuks autol lahti võtta esiotsa ja samas mõnda detaili ka juba lõplikult plekini puhastada. Siis vast on paremini näha, kui sirged või kõverad nad olla võivad.