Reede, veebruar 29, 2008

139. Peatükk: Kabiini pahteldus.

Eile oli siis see päev, mil kollane kastiauto, õigemini see, mis temast veel järel oli, veeres oma vanasse kohta, ehk siis minu käpa alla tagasi.
Lisaks tagaseinale oli plekksepp üles näidanud loomupärast kujutlusvõimet ning vana ja olematu akualuse asemele meisterdanud plekitahvlist uue.

Kui vana akualus oli niisugune:


Siis uus akualus näeb välja selline:


Eile vastu tänast eriti suurt midagi teha ei jõudnudki. Lihvisin vaid taldlihvijaga uuesti keevitatud kohad puhtaks, lasin neile aluskrunti ning tõmbasin tagaseinale ja teisele kabiini osadele savi peale, mis täiendavat pahteldamist vajasid:


Üks külg:


Ja teine külg:


Kui auto täna mootoripaigaldusest tagasi tuleb, eks siis näis, kaua mul selle kabiini voolimisega läheb. Kui asi õnnestub, siis ehk jõuan ta väljaspoolt ära kruntida ning jääb nädalavahetuseks kuivama. Kui mitte, siis toimub kabiini väline kruntimine ilmselt järgmise nädala alguses.

Neljapäev, veebruar 28, 2008

138. Peatükk: Kabiini keevitustööd.

Nende mõnede päevade jooksul on plekksepp tublisti vaeva näinud ning kabiini juures kohati suisa imesid korda saatnud.
Alustaks vast kõigepealt sellest kõige rohkem mõtlema panevast nurgast, mis värvi eemaldamise käigus paksu pahtlikihi alt nähtavale tuli. See nõmedus, idiootsus, amatöörluse tipptase või kuidas iganes seda kunagi keevitusega ligadi-logadi paigatud nurka ka ei nimetaks, on nüüdseks ajalugu ning eile plekksepa juurde minnes vaatas mulle vastu plekitahvlist korralikult välja pinnitud ning kujusse painutatud kabiininurk:


Ega plekksepp mainis ise ka, et ta nägi selle kabiininurgaga ikka päris hulka vaeva.
Et ei ole ikka päris nii, et võtad haamri kätte ja kukud aga kolkima. Mõne aja jooksul võid sa ta kuidagimoodi kujusse saada, aga keevitus võib omakorda pleki kuumaga kujust välja venitada ja siis hakkab see jant jälle otsast peale.
Vahepeal tekkis idee, otsida mõni vana GAZ 51 või 53 kabiin, et ehk saab tolle alumist serva selle nurga juures kasutada, aga ei midagi. Kaareprofiililt olid need detailid ikka nii kardinaalselt erinevad, et tuli see nurk papist šablooni järgi haamriga valmis pinnida.
Igatahes minule ta sellisel kujul sobib.

Pilt kabiini parempoolsest küljest, kuhu plekksepp painutas ja keevitas olematu nurga asemele uue pleki:


Kabiini tagumine parem nurk, mille keevitus ootab veel siledakskäiamist:


Parempoolne tiivakoobas, mis oli tihedalt roosteauke täis. Siia otsustas plekksepp samuti uue tüki asemele panna:


Vasakpoolne kabiini alumine nurk, mis oli samuti rooste tõttu praktiliselt olematuks muutunud:


Pilt juhipoolse kabiininurga sisemisest poolest.
Siin polnud varem sellist tugevdusplekki ollagi. Plekksepp pidi hulk aega nuputama, et kuidas selle käsitsi väljapinnitud nurgakaare alumise serva saaks korralikult kabiini külge kinnitada:


Vahepeal, kui plekksepp keevituskohti siledaks käias, tegelesin mina samal ajal "torpeedopleki" küljest mürasummutusmati eemaldamisega, kuna pidevalt pudises selle vahelt põrandale liiva. Värvimistööde käigus taoline, äkitselt õhku ilmuv "kõrbetorm" ei ole teps mitte hea, nii et seetõttu otsustasin kabiini esiseina võimalikult puhtaks rookida. Et pärast ei peaks korraga liivaseks muutunud värvipindu uuesti üle tegema.
Mürasummutusmati ja esiseina vahelt tuli päevavalgele aga niisugune asi:


Tundub et tegu on kunagise termiidipesaga. Sealsed elanikud on muidugimõista juba parematele jahimaadele rännanud. Imestama pani aga selle pesa asukoht. Et ta suutis nii pikka aega olla auto küljes sellises, mitte just kõige rahulikumas kohas.
Igatahes minema ma teda ei visanud, vaid võtsin enda juurde seniks hoiule, et see siis auto omanikule pidulikult üle anda, kui ta millalgi oma sõidukit vaatama tuleb.
Siis näeb tema ka, kes ta praegust sõidukit kunagi "valitsesid".

Vahepeal, kuniks plekksepp tegeleb veel selle kabiiniga, võtsin ette ühe ustest ning lihvisin tal krundipinna siledaks.
See detail on nüüd põhimõtteliselt värvivalmis:


Pealtpoolt:




Lisaks mõne sõna veel värvitooni kohta ka.
Oli palju seletamist, oli palju erinevaid arvamusi, oli palju poolt- ja vastukaja, aga lõpuks pani autoomanik kolmanda käigu sisse ning oma häält töökoja valjusele ümber lülitades teatas kategooriliselt, et auto tuleb vat just seda värvi ja punkt !

Tegelikult asi päris nii hull ka ei olnud :)
Pakuti erinevate inimeste poolt erinevaid värvitoonide lahendusi välja küll - helepunasest kohvikoore beežini - aga autoomanik ütles, et tolle ajastu kollasega klapib kõige paremini see värv, millega ma võõpasin mõni päev tagasi värvikambris selle tagatiiva üle, mis peale esitiiba teisena värvi alla läks.
Ja nii nagu härrad otsustavad, nii ka jääb.

Täna pidi plekksepp tegelema veel kabiini tagaseinaga. Et võibolla õnnestub tal see kuidagimoodi natuke sirgemaks muuta, kuigi jamamist pidi tollega üksjagu olema.
Et siis vast õnnestub auto reedeseks päevaks valmis saada. Siis läheb ta nööri otsas lähedalasuvasse töökotta, kus talle mootor uuesti peale pannakse, mis eelmine kord raami puhastamise ja värvimise jaoks maha tõsteti.

Teisipäev, veebruar 26, 2008

137. Peatükk: Tiibade proovivärvimine.

Eile sai tehtud tiibade peal esimene nn. proovivärvimine, et vaadata, millist konkreetset tooni see tulevane kastikas siis olema hakkab.
Minu ja paljude mu teiste lähikondlaste arust oleks sobinud taolisele autole kõige rohkem mõni intensiivne (hele)punane. Alternatiivina pakuti veel "koorekohvi" ehk siis mõnda beežikat tooni.
Sellegipoolest eelistas omanik siiski jääda kollase juurde.
Kuna autoomaniku sõna on seaduseks, siis tuleb talitada kunde nõudmiste järgi.

Mõni nädal tagasi käisime autoomanikuga koos värvipoes värvitoone välja valimas ning sõelale jäi kolm kollast.
Et paremini aimu saada, kuidas need toonid suurel pinnal välja hakkavad nägema, lihvisin eile siledaks kolm krunditud tiiba ning tegin nende peal niiöelda proovivärvimise.

Tiivad kambris värvimist ootamas:


Kõigepealt tuiskasin üle esitiiva.
Ette rutates olgu öeldud, et see toon on neist kolmest kõige tumedam ning minu arust ka kõige intensiivsem.
Nii et paistab juba suht kaugelt silma:


Esitiival ma kõiki nurgataguseid ja servi ära ei värvinud, sest et sellel pole erilist mõtet. Nagunii pean ma ta kunagi ära matistama ning uuesti värvima. Praegu on tähtsam saada toonist suure pinnalaotuse pealt mingisugune ettekujutus.

Tegin mõned pildid külgvaates, et vaadata, kuidas pinnasiledus jäi:


Arvestades seda, missugune see tiib nägi haljaksvõetuna välja, mis tema kallal oli(ja on) korda saadetud jne. jne. siis pinnasiledusel ei ole vast väga vigagi.
Eks seda otsustab juba omanik, kas ta sellega rahule jääb:


Kui esitiival värv peal, võtsin ette ühe tagatiibadest.
Temale läks peale juba tunduvalt heledam kollane.
Umbes analoogne toon, nagu see kastikas kunagi hiljuti olla võis:




Värvipind:


Kõige hullem vast ei saanudki:


Kui ka üks tagatiibadest värvitud, lasin üle teise ja sedakorda siis viimase tiiva. See sai eelmisest tagatiivast omakorda mõnevõrra tumedam, kuid võrreldes esitiivaga see-eest jällegi natuke heledam toon:


Natuke läks värv paarist kohast jooksma ka.
Aga kuna tegu õnneks veel proovivärvimisega, siis sellise asja puhul see mõni värvijooks ei tee midagi. Selle saab jälle taldlihvijaga siledaks lasta enne õige värvi pealekandmist.
Aga kui juba selleks nö. õigeks värvimiseks läheb, siis ei tohi enam värvijookse jms. vigu sisse tulla.


Lõpetuseks veel kolm pilti tiibade värvipindadest:






Kui ma oleks nende kumerate detailide pahteldamisel-lihvimisel-voolimisel kasutanud spetsiaalset, pehme tallaga pikka höövlit, kujusse voolimiseks mitut kihti pritspahtlit, detaile mitmekordselt lihvinud ja täitevkruntinud, teinud vahepeal nii kabiinile kui ka detailidele kui mitte kaks, siis vähemalt ühe proovivärvimise, siis oleksin kõik detailid saanud põhimõtteliselt ka peaaegu peegelsiledaks.
Kuna aga kell tiksub üha omasoodu ja järgmised autod on juba järjekorras ootamas, siis tuleb mul nende tööde ja tegemistega mõnevõrra kiirustada.
Muidugi mitte ülepeakaela, aga sellises mõõdukas tempos.
Õnneks enam palju pole teha jäänud. Sellised suuremad ja tolmusemad tööd on seljataga. Jäänud on veel kabiini ja küljepaneelide pahteldus ning nende lihvimine-kruntimine.

Aga eks siis varsti ole näha ja kuulda, mis tooni suhtes otsus langetatakse.
Minu hääl läheb igatahes sellele, millega esitiib sai värvitud.
See on olemasolevatest kõige tumedam, intensiivsem ning torkab suvises linnapildis ka kõige paremini silma.

Neljapäev, veebruar 21, 2008

136. Peatükk: Tiibade lihvimine ja kruntimine.

Minust mitteolenevatel põhjustel kadus mul siin üksvahe internetiühendus ära.
Nii et see piltide ülespanek ja väike lisajutt sinna juurde jäid nüüd paar päeva hiljaks.

Aga tegemist on mul olnud pidevalt ja selle tegutsemise käigus hakkab tasapisi midagi ka valmis saama.
Üleeile sai omale täitevkrundi selga kasti otsapaneel, mida ma siin vahepeal olin püüdnud kuidagimoodi sirgemaks voolida. Ülimegagiga sirge ta nüüd ei saanud, aga vähemalt mingilgi määral sinnapoole.

Tiivad hööveldamist ootamas:




Kasti otsapaneel kruntimises:




Täitevkrunt peal:




Eile lihvisin höövliga üle kõik neli tiiba, mis läksid nüüdseks juba teistkordse ja ühtlasi ka viimase täitevkrundikorra alla.
Nagu piltidelt näha võib, siis see esialgu sirgena tundunud detail ei pruugi üldsegi sirge olla. Nii mõneski kohas oli pahtlit veidi paljuvõitu, mis tuli võrreldes ülejäänud pinnaga tasasemaks lihvida ja mõnes kohas tahtis pinnaõnarus pahtliga täitmist saada:




Esistange ja esiotsa vahel asuv kattepaneel:


Krunt peal ühel...


...ja teisel tiivapaaril:


Kattepaneeliga sama lugu:


Eile õhtul läks kastikas ka uuesti plekksepa juurde, kes asus neid kabiini nurkades ja servades olevaid vigastusi kõrvaldama. Täna korraks tema ruumi piiludes nägin, et parempoolse kabiiniküljega on ta juba suht edukalt hakkama saanud. Kabiini põrandaplekis olevad roosteaugu kohadki oli ta omal algatusel käiaga välja lõiganud ning sinna uue pleki asemele keevitanud.
Nii et lootust on see kabiin millalgi järgmisel nädalal uuesti enda valdusesse saada, et ma saaksin temaga pooleliolevast kohast jätkata:

Teisipäev, veebruar 19, 2008

135. Peatükk: Uste ja kapoti lihvimine, kruntimine.

Eile hakkasin siis, nagu öeldud, tegelema selle kasti otsapaneeliga.
Ütleme nii et kõver, väga kõver on see asi.
Et lainetavat plekki natukenegi ühtlasemaks muuta, tõmbasin tavalisele pahtlile alla ühe kihi klaaskiudu, mis täidab ära väiksemad mõlgid ja lainetused.
Aga sellegipoolest oli kasti otsaplekk nii kõver, et pahteldama pidi mitu korda.

Siin siis poolenisti lihvitud tahvel:


Sisemine külg oli välimisega võrreldes halvemas olukorras:


Teine lauskiht peal:


Ühesõnaga, kuna see tahvel tahtis niikuradimapaljusavimistsaada (on ju üks sõna?), siis ma otsustasin temaga pigem homme(s.t. nüüdseks juba täna) edasi jätkata.

See-eest aga lihvisin ustel ning kapotil krunditud kohad höövliga üle, taldlihvijaga höövlikriimud välja ja hakkasin neid teiseks ja sedakorda ka siis juba viimaseks kruntimiseks ette valmistama:


Kapott:


Juhiuks:


Poole tunni möödudes oli kõigil kaks paksu krundikihti peal:






Kui kasti otsapaneeliga olen homme ühele poole saanud, siis lähevad teistkordsele kruntimisele ka kõik neli tiiba.
Kabiini pole veel plekksepp saanud ette võtta, aga ma loodan et ta vast lähipäevade jooksul hakkab temaga tegelema. Keevitamist ja kloppimist on seal suht palju ja see kõik võtab aega.

Tegelikult, kui nüüd laiemas plaanis võtta, siis kogu see tööde protsess on läinud suhteliselt nobedalt.
Tavaliselt võib vahele tekkida igasuguseid tõrkeid, probleeme ja eks neid ole ka antud auto puhul ette tulnud, aga muidu on (ptui-ptui-ptui) asjad liikunud enamjaolt sujuvas tempos. Ma mõtlen siis nii pleki- ja ettevalmistustööde peale kulunud aega, raami jms. detailide puhastusele kulunud aega, demontaaž jne. jne.
Nii et ei ütleks, et töö on kuidagimoodi venima jäänud vms.

Muidugi, kui nüüd tahta rahulikult, väga korralikult ja ülipõhjalikult seda või üldse taolist vanaaegset autot teha, siis peaks antud töödele kuluva aja maht olema vähemalt kaks korda suurem- kui mitte rohkemgi.
Restaureerimiseks ma sellist tööd ei nimetaks. Õigem oleks nimetada seda renoveerimiseks. Restaureerimine nõuab praegus(t)e töö(de)ga võrreldes rohkem põhjalikumat tegemist, aega ning kannatust. Samuti ka tüsedamat rahakotti.

Loen seda monoloogi siin sellepärast, et mõnikord on minu poole pöördutud, sooviga anda ühele või teisele, hoovis/garaažis/kuuri all seisvale, enamjaolt Vene päritoluga vanasõiduki taastamiseks kuluva eelarve ja aja kohta mingisugunegi üldhinnang.
Ja siis ei jõua neid imestunud nägusid kokku lugeda kui ütlen, et näiteks selle või tolle auto tegemiseks kulub teil umbes nii palju aega ja läheb teile maksma umbes nii ja nii palju- lisaks arvestage veel (mõne)kümnetuhande lisakrooniga igasuguste järsku tekkinud ootamatute väljaminekute puhul. Sest et elu on näidanud, et auto taastamisele mõeldud eelarve kipub, võrreldes esialgsega, tööde käigus tublisti suurenema.
Ja mida vähelevinum auto, seda kallim teda taastada on. See on selline elementaarne tarkus.

Näiteks mu see must, universaalkerega GAZ 2402 projekt, mida ma suure hurraaga tahtsin tegema hakata ning millele ma esialgu arvasin detaile küll ja küll eestimaa peal leiduvat, ongi olude sunnil taoliste spetsiifiliste pisijublakate puudumise tõttu seisma jäänud.
Ainuke lootus ongi nüüd sellel, et oleneb kellel mida laka pealt või pööningult või garaažinurkadest lagedale tuleb.
Üldiseid keredetaile(tiibasid, uksi, kapotte, tulesid jne.) on veel siit-sealt võimalik pika otsimise peale hankida, aga kui sul on vaja ikka näiteks uut piduritrossi kahvlit, uusi tagumise stange kinnituskronsteine, varuratta luuki ja hingesid koos poltidega, uut tagaluugi käepidet(koos uue lukuvastuse, lukusüsteemi ja muu sellisega)või uut tagaluuki üles tõstvat hingede süsteemi(koos uute kummist vedrukatete jms. pisividinatega) siis otsi nii et auk maa sees- aga mida pole seda pole.

Need detailid olid nö. elavaks näiteks toodud.
Et teinekord võib ühest pisikesest puuduolevast nublakast sõltuda suht palju ja see võib omakorda terve auto taastamise tsükli määramata ajaks seisma panna.
Nii et ses suhtes on nendel omanikel vedanud, kes saavad enda sõiduki kohe peale nende valdusesse sattumist kusagile töösse anda ning kelledel on kokkupanekuks uued varudetailid kohe käepärast võtta.

Eks siis vaatame, kuidas selle kollase kastiautoga minema hakkab.