Neljapäev, aprill 30, 2009

221. Peatükk: Chevy Corvette värvimine.

Täna sai Corvette siis omale uue värvikuue selga.

Eile toimetasin ta koos teiste detailidega kambrisse, kus siis katsin ta kinni ning tegin veel viimaseid ettevalmistustöid:


Kapott:


Üks ustest:


Kuigi tegu oli tavalise pinnavärviga, siiski võttis värvimine omajagu aega. Esialgsest värvikogusest ei piisanud, nii et mul tuli operatiivkorras teda liitri jagu juurde tellida. Kuigi viimasest värvimisest oli... las ma nüüd mõtlen... mingi 3 kuud möödas, siis sisimas mõtlesin, et näis-näis, kas värv nüüd kusagilt "jooksma" ka hakkab või mitte. Ajapikku võib käe seest see värvimise tunnetus kaduma hakata ja siis on igasugused pahad üllatused kerged tekkima. Õnneks aga mingeid värvijookse vms. ei tekkinud. Tolmutäppe tuli pealmistele pindadele sisse küll, aga sellega olin ma arvestanud, et nagunii tahab auto poleerimist saada, kui ta ükskord kokku on pandud.

Igatahes selline ta siis lõpuks sai:


Tagantvaade:


Juhiuks:



Parempoolne uks:


Tagasi garaaži juures:


Kapott:


Klapptulede katted:




Ega temast nüüd teab mis näituseautot ei saanud, kuna see oli selline kiirkorras "valmis visatud" töö. Korraliku tulemuse saamiseks oleks kusagil nädalajagu või rohkemgi päevi veel vaja läinud. Selline graafik poleks aga auto omanikule sobinud, sest et järgmine nädal mind ilmselt ei ole ja tagasi jõuan ma heal juhul võibolla alles järgmisel pühapäeval. Autot soovitakse aga Mai alguses kätte saada.
Nii et seekord tuli sellest autost niisugune poolpidune variant.

Homme hakkan teda siis jupphaaval kokku laduma. Eks näis, kuidas õnnestub ja missugune see lõpptulemus jääda võib.
Kui selle autoga ühel pool, siis saab "Pobeda" detailidega pooleliolevast kohast edasi jätkata. Too masin on ka vaja millalgi valmis teha.
Eks ma peangi nüüd millalgi plekksepa juurest läbi minema ja vaatama, on ta "Pobeda" kere juures midagi teha ka saanud, või mitte.

Teisipäev, aprill 28, 2009

220. Peatükk: Chevrolet Corvette kruntimine.

Vahepeal on viimasest postitusest jälle sujuvalt nädalajagu päevi mööda läinud. Vaikusest on asi kaugel, kui mõni ehk seda arvab. Töö käib mitmel rindel. Kord olen tegelenud Corvette-i kallal, siis tuleb nädalas jälle mõni päev omakorda "Cadillacile" pühendada.

Esmamulje võib olla petlik, nagu keegi (kunagi-kusagil) on öelnud.
Nii oli ka Corvette kerega.
Ma ei tea, mis materjale nad seal USA-s kasutavad, aga selle auto puhul jäi küll mulje, et see punakaspruun ollus, mis värvi alt nähtavale ilmus, oli mingi kuradima laevavärv, aga mitte täitevkrunt. Samuti see viimati pealekantud värv ei jätnud endast eriti usaldusväärset muljet, sest et ta kippus pidevalt taldlihvija ketaste all "tükki" minema. Nii et mul tuli see viimati lastud värv koos pruuni krundiga kuni alumiste värvikihtideni välja lihvida, nii et need värvi seest üles kerkinud mullid olid lõpuks kadunud. Ja see kõik võttis päris palju aega.

Mis stangedesse puutub, siis nemad võitsid ja mina kaotasin.
Algul mõtlesin küll, et lihtsam on nad küljest ära võtta ja siis neid eraldi pukkide peal edasi teha. Aga kui ma olin 13-st poldist viis puruks keeranud ja esistange ei teinud teist nägugi, siis vaatasin, et sellel asjal ei ole sellisel kujul mõtet.
Pärastpoole peab hakkama nuputama, kuidas need purukskeeratud poldid kätte saada ja vanasse pessa uus keere sisse lõigata.
On see Corvette muidu mis ta on, aga insenerihärradel, kes auto koostamisel oma ajukapatsiteeti rakendasid, oli selle auto stangede konstrueerimine toimunud vist küll palgapäeva järgsel päeval. Esistange osad kinnitusmutrid ja poldid on ikka sellistesse nurgatagustesse õnarustesse topitud, et ma ei kujuta ette, kui peenikesed need sõrmed peavad olema, või mis valemiga nad sealt üldse kätte saadakse.
Sama probleem oli ukselukkudega. See on ikka täielik müstika, kui kõvasti võib ühte detaili hoidev plekist "keel" kinni olla. Kui mõlema kallal olin tulemusteta pool tundi närve ära raisanud, siis läksin kergema vastupanu teed ja ei hakanud neid ukse küljest ära kangutama.


Aga see selleks. Vähemalt on auto nüüdseks pahteldatud, lihvitud ja täitevkrundi all.
Mõned pildid ka siis hetkeolukorrast:




Kapott. Selle all asuvad krunditud tulede katted:


Üks katusekate:


Teine katusekate:


Tänane päev möödub siis aktiivselt täitevkrunti lihvides. Samuti tuleb mul eest ära võtta mõlemad uksed, et ma saaksin nende sisemised küljed ja ukseaugud ära teha. Kuna ukse avanemise raadius on suhteliselt väikesevõitu, siis ilma neid eemaldamata mul ei õnnestu esimesele uksepostile hästi ligi pääseda.

Pühapäev, aprill 19, 2009

219. Peatükk: "Cadillaci" katuse poleerimine.

Eile sai üle pika aja külastatud seda kohta, kus asub must, 1956-nda aasta "Cadillac", mis mõni aeg tagasi sai sellise suuremat sorti kereremondi osaliseks.
Pilte mul autost ja tööde käigust tehtud ei ole, kuid asi on päris jõudsalt edasi arenenenud: külge on pandud nii klaasid, stanged, kui ka muud väiksemad iluliistud. Pagasiruumi põhi kaeti pigimattidega ja praegu käib töö esiotsa kallal.

Minul oli selle auto ja tema omaniku ees veel mõningaid "isamaalisi teeneid" võlgu, s.t. tuli hakata tegelema kere poleerimisega.
Alustasin kõigepealt katusest. Paari tunni möödudes oli lakipind ühtlaselt matiks lihvitud:


Kui katuse matistamine võttis kusagil tund-paar, siis selle tuhmi pinna läikimalöömisega läks vähemalt kaks korda rohkem aega. Algul vaatad küll peale poleerimist, et lakipind on enam-vähem, kuid poleeritud katust lähemalt silmitsedes leidsin ikkagi siit-sealt üksikuid vigu, mis tuli kindlasti ära likvideerida.

Nii see aeg muudkui lendas, aga lõpuks hakkas ka mingisugune tulemus tekkima:




Praegu on vaja katus veel peene viimistluspastaga üle käia ja siis võib põhimõtteliselt talle vaha peale kanda. Kuna katuse poleerimine sattus nädalavahetusele, siis polnud mul materjalide müüja käest võimalik poleerimispastat juurde tuua.
Tegelikult peaks kõik keredetailid matiks lihvima ja üle poleerima, enne kui neile viimistluspastaga see nn. "viimane lihv" teha.
Aga eks vaatab, palju see ülejäänud auto poleerimine aega võib võtta ning missugune tööde järjekord kõige mõttekam oleks.

Reede, aprill 17, 2009

218. Peatükk: Chevrolet Camaro tulek ja minek.

Osad lugejad võibolla mäletavad seda kahevärvilist- altpoolt hõbedast, pealtpoolt musta - "Chevy" Camarot, millele ma aasta tagasi mõningaid värvimistöid tegin.
Mõned päevad tagasi võttis mainitet auto omanik minuga uuesti ühendust ja küsis, et kas ma teiste tööde vahepeal tema Camarole ühe väikese remondi saaksin ette võtta. Auto esistange all asuv spoileri serv oli kunagi kuidagimoodi natukene "aia" saanud ning selle tagajärjel olid värvil ja lakil mõrad sees.
Leppisime siis kindla päeva kokku, millal ta oma autoga saab Tartusse tulla ja selle vigastatud koha ette näidata.
Tagantjärgi muljetades polnud see asi õnneks väga hull. Lakil ja värvil olid küll mõrad sees, kuid plastikust spoiler ise oli terve. Nii et seekord läks veel õnneks.
Töö ise ei olnud eriti aeganõudev, kõige rohkem kulus aega võibolla spoileri eemaldamise ning tagasipaneku peale.

Täna tuli ta siis sellise "pooliku" ninaga garaaži:


Mõni mees müüks vist lausa oma ämma või vanaema maha, et tema garaažis samasugune vaatepilt avaneks:


Ning mõne aja pärast, kui spoiler küljes, veeres Camaro jälle teisipidi välja:


Alljärgnev kivi - ja päris suur - lendab nüüd vesialuseliste värvide kapsaaeda.
Ma ei saa aru, kes see vesipea üldse oli, kes otsustas mingi hetk teha nö. "ajalugu" ja hakata autodele vesialuselisi värve tootma.
Teadupärast värvisin seda Camarot eelmine aasta vesialuselise, mitte lahusti baasil tehtud lakialuse värviga. Nagu pildilt ja videoklipist näha võib, on esistange, võrreldes esitiiva ja nüüdseks uue värvi ja laki alla saanud spoileriga teist tooni.
Kui tookord sobivat hõbedast metallikut otsisin, klappis lipikul olev värv autoga 1:1-le. Kui aga esistange sai auto külge kinnitatud, siis oli tema toon autoga võrreldes täiesti mööda.
Seekord sai spoiler värvitud ikka selle õige, lahusti baasil oleva metallikvärviga ja võrreldes tiiva alumise servaga nüüd nende omavaheline toon klapib, mida tunnistas ka auto omanik.
Nii et kõlba need vesialuselised värvid, rääkimata tema tehnoloogiast, mitte kuskile. Olgu nad nii loodussõbralikud ja "revolutsioonilised" kui tahes, sest et mullune situatsioon Chevy Camaro detailide toonierinevuse näol(vesialuselise värviga vs. lahusti baasil värviga värvitud detail) ei olnud mitte esimene ega viimane, mil kõnealune värv probleeme tekitas.

Igatahes pakkusin Camaro omanikule välja sellise variandi, et juhul kui teda hakkab see teist tooni olev esistange ikka väga häirima, siis tuleb auto millalgi peale suviseid sõite uuesti tagasi tuua, stange küljest ära kruvida ning ta õige, s.t. lahusti baasil lakialuse metallikvärviga ära värvida.
Nii et eks näis, mis otsuse auto omanik langetab.

Neljapäev, aprill 16, 2009

217. Peatükk: 1977 a. Chevrolet Corvette keretööd.

Täna sisenes mu garaaži siis niisugune elukas:


Üks suur pluss on selle auto juures muidugi see, et kere on tal täies ulatuses klaasplastist. Nii et roostes keredetailidega mul tegemist ei tule teha. Miinuseks on aga seevastu siin-seal värvkatte sees asuvad väikesed mullid, mõrad ning praod. Ilmselt on see auto oma senise USA-elu jooksul nii mõnegi kõksu või müksu saanud.
Nood mõrased ja üles mullitanud kohad tuleb mul muidugi puhtaks lihvida ja hakata vaatama, kui tõsiseid kahjustusi see värvi all olev plast on saanud.
Nii et ei pääse ma sellest klaasriide ja epoliimiga mässamisest mitte kuhugi.

Kõige rohkem hakkavad tööd nõudma ilmselt esi- ja tagastange, kuna lisaks mitmetele mõradele ja kriimustustele on nad siit-sealt üpriski laines. Juhul kui nüüd õnnestub fööniga soojendades seda plastipinda veidi sirgemaks muuta, siis olen ma veel kergelt pääsenud. Vastasel korral ootab neid peale vana värvi eemaldamist ilmselt üks suurem pahteldamine:




Kapotialune:


Piloodi töökoht:


See "Stingray" embleemi all olev ja EKG-d meenutav kribukarbu peaks olema ilmselt "Limited Edition" silt. Kas seda soovitakse alles jätta, või tellitakse uus, selgub võibolla varsti:


Kohe peale auto sissetulekut hakkasin tema kallal ka askeldama, sest et nüüd on kell "sada" ja sõidukit tahetakse maikuu alguseks kätte saada.
Osad asjad sain täna küljest ära võetud. Kõige suurem kruvimine saab olema ilmselt nende stangede kallal, kuna poltide ja mutritega, mis on pealekauba parajalt roostes, pole nende kinnitamise juures kokku hoitud.

Esmaspäev, aprill 13, 2009

216. Peatükk: "Volga" esimene "suur jalutuskäik".

Kuna ilmad muutuvad järjest soojemaks, siis otsustasime koos "vanema generatsiooniga", et viimane aeg oleks beež GAZ 2402 pukkidelt maha võtta ning ta talveunest üles äratada.
Tegelikult oli auto pukkidelt tõstmiseks ning välja veeretamiseks ka konkreetne põhjus, kuna Pärnust vajasid transportimist mõningad suuremamõõdulised keredetailid, mida tavalise, s.t. tänapäevase autoga poleks teha saanud.

Ma ei tea, kuidas nende, endise N.Liidu päritoluga autodega kogemused kellegil on, kuid näiteks "Volga" käimapanek ei kulgenudki üle kivide ja kändude. Pumpasime bensiini üles, paar korda lõgistamist gaasipedaaliga ja ühe koha peal pool aastat seisnud auto käivitus esimese korraga.
Igaks juhuks sai tee peale kaasa võetud ka mõningaid juppe(ventilaatoririhmad, pidurisilindrid jms.), sest et kunagi ei tea, mida nii kaua aega seisnud elutähtsad detailid/sõlmed teha võivad ja kas mõni neist otsustab "töölepingu" üles öelda või mitte.

Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et see esimene "suur jalutuskäik" möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta. "Volga" tee peal mingeid ekstreemseid trikke ei teinud ja samuti ei hakanud tal kusagilt midagi lekkima(pidurisilindrite mansetid, siduri peasilinder, vms.), kuigi oht/võimalus oli selleks täiesti olemas.
Kui oma sõidud saime tehtud, siis pärast läbitud teekonda (400 km) ja kulutatud kütust kokku arvutades selgus, et võrreldes tehaseandmetega võtab see konkreetne auto saja kilomeetri kohta u. pool liitrit bensiini rohkem.
Vanem generatsioon arvas algul, et kui väga tahta, annaks autol "kõri" natukene veel kokkupoole keerata. Siiski oli lõppkokkuvõttes tema ka sellega nõus, et kui mootor on üle nii pika aja tõrgeteta töötanud, siis pole teda mõtet ilmaasjata torkima minna, sest et tehase esitatud andmete järgi auto kütusekulu nõutud tasemeni saada õnnestub võibolla ainult hea juhuse/õnnestumise korral.
Selle korralikult töötava mootori kohta on ka venelastel üks ütlus, et "Не мешаи машину работать !"

Tegelikult üks asi, mis sõitu veidi häiris, oli mõnikord kohalt startides "Volga" keret läbiv värin. Selle kohta pandi diagnoos, et " Ilmselt on mootoripadjad omadega läbi." Ja nii oligi.
Eile kapotialust lähemalt silmitsedes selgus, et mainitet detailid olid omadega üpriski otsakorral.
Senikaua, kuni esivanem vajaminevaid tööriistu otsis, kaevasin mina garaažist välja ühe paari uusi mootoripatju. Kui ühe mootoripadja vahetus läks suhteliselt lihtsalt, siis teisega oli päris tükk tegu, et see vastujonniv kummidetail oma kohale asetuks. Seda "patja" õnnistati kordamööda küll suuremat sorti kruvikeerajate- kangidega, küll "autoremondisõnastiku" vängemat sorti trükiga.
Kuigi töö käigus kulus paar tundi nagu lennates, siiski said eelmainit asjad lõpuks vahetatud. Oma järge ootab veel käigukasti külge kinnituv leevenduspadi, kuna tolle vahetamiseks on vaja kanalit. Seda ma saan teha siis, kui "Volga" ükskord suvel minu juurde garaaži ilmub.
Kuid patjade vahetusest oli kasu. Peale remonti proovisõitu ning kohaltvõtu katseid tehes oli esialgne autokere vibratsioon kadunud peaaegu olematuks.
Kui nüüd millalgi see käigukasti leevenduspadja vahetus ka ära teha, siis vast enam ei teki sõitma hakates seda tunnet, et kohe-kohe on "Volgal" kere laiali vajumas.

Mis nüüd sellesse "Pobedasse" puutub, siis tema on senimaani plekksepa juures ning arvati, et võibolla alles millalgi juunikuus saab auto juures keevitustöödega ühele poole. Seepärast pole ma "Pobeda" kereplekkide puhastamise ning nende tööde kajastamisega ka väga kiirustanud.
Kuigi mulle on vahepeal paar sellist väiksemat tööd vahele tulnud, siiski üritan nad esimesel võimalusel valmis saada, et "Pobeda" uste ning tiibade puhastustöödega pooleliolevast kohast jätkata.

Reede, aprill 03, 2009

215. Peatükk: "Pobeda" uste lihvimine.

See tööde protsess on olnud vahepeal veidi komplitseeritud olukorras.
Kui plekksepp "Pobeda" keret peale liivapritsist tagasitoomist rohkem süvenenumalt uurima hakkas, siis oli ta mingi hetk üpriski kahtlev, et kas ta seda autot üldse tahabki tegema hakata.
Seetõttu käisime koos auto omanikuga üksvahe tema juures nö. "kohvil", kus siis arutati auto juures selle töö tegemise mahtu ning aega.
Kui toona plekksepa juurest tulime, siis oli ta veel nö. kahevahel.
Täna aga käis auto omanik uuesti plekksepa töökojas ning teatas sealt saabununa, et plekksepp oli lõpuks oma surmaotsusele ikkagi alla kirjutanud ja võtab millalgi selle "Pobeda" töösse. See saab toimuma muidugi teiste, väiksemate tööde kõrvalt. Kogu aeg ühtejutti niisugust projekti tehes on rutiin ja tüdimus kerged tekkima ja siis kipub ka töö tulemus selle all kannatama.

Mina seevastu hakkasin siis oma "koopas" ustelt otsapidi vana värvi maha lihvima.
Seda peab küll ütlema, et kuigi "Pobeda" keret on mitu korda keevitatud ja paigatud ning põhi, karbid ja koopad omadega suhteliselt hapus konditsioonis, siis uksed on sellel autol päris korralikud. Ei ole nende juures ei läbivat auku, või suisa mitut neist. Samuti pole nad mingi avarii vms. osaliseks saanud, et siis on pärast nendele 30 kilo nitropahtlit veetud ja mingid "tugevduspleki" servad kruvidega kinni, nagu vanasti mõnedes "remonditöökodades" tehti. Võibolla on uksed sellepärast ka veel sellises talutavas konditsioonis, et nad on seestpoolt korralikult ära krunditud ning seejärel omakorda "Venemaa päästjaga" kokku plödistatud.

Polstrialune ukseplekk:




Tagauks pealtvaates:


Esimeselt pildilt võis näha, et juba "tol" ajal ei hakanud mitte keegi tehases aega raiskama ukse sisepinna üleni värvimise peale. Värviti just parasjagu nii palju, et polster uksepleki ära kataks ning tulevasele, autoostuloa saanud autoomanikule esmapilgul oma vastsest sõidukist hea mulje jääks.
See "Gorki Grunt" tuli mul nüüd kõik kuni plekini muidugi puhtaks lihvida, mis võttis päris mitu päeva:




Kui ukse sisemine pind ja aknaraam olid ükskord valmis saanud, keerasin ta teisipidi ning pealmise plekiga sama teema:




Kuigi uks tundus esmapilgul suhteliselt sirge, siiski avastasin värvi all peidus olevaid, tinaga tehtud parandusi. Osad neist olid lausa mitme millimeetri paksused.
Ilmselt ei olnud see, toona laost toodud ja auto külge pandud uks mitte just kõige sirgem. Eks ta võis neid mõlke ja mükse transportimise käigus päris mitmeid saada. Siis tehti lihtsalt: tõmmati krunditud ukse mõlgikohtadele tina peale, lihviti siledaks ja värv selga.
Kui selle ukse pealmise pinnaga nö. sügavuti tegelesin, tulid lisaks tinakohtadele ka punase krundi alt nähtavale mõned üksikud roostelaigud. Nii et ega sellest ühest värvialusest krundist suurt tolku ei ole. Niiskus ronib ajapikku ikka plekini.
See oleks umbes sama efekt, nagu ma laseksin halja uksepleki ainult happekrundiga kokku ja värv peale. Ilma esmast, ning pahtelduse järel teistkordset täitevkruntimist tegemata.

Need mõned üksikud suuremad mõlgid, mis tina alt nähtavale ilmusid, pidin olude sunnil niisugusteks jätma nagu nad praegu on, sest et mul pole nii pikki ja vastava kõverusega plekitöö heebleid, et oleksin saanud nad enne kruntimist väljapoole suruda. Ehk plekksepp on nõus nad ise ära tegema, kui töödega ükskord sinnamaale jõutakse.

Uks mõlemalt poolt vanast värvist ära puhastatud, läks peale happekrunt...


...ning seejärel kaks kihti aluskrunti:


Sama asi seestpoolt vaadatuna: