Esmaspäev, aprill 30, 2007

65. Peatükk: Väikesed viimistlustööd UAZ-ile.

Nädalavahetuse jooksul sai see sinine värv korralikult läbi kuivada ja täna lasin siis uste peale valmislõigatud šabloonide abil venekeelsed miilitsakirjad.
Kas nad nüüd täpselt samat mõõtu on, nagu nad "nõuka ajal" olid, seda ma ei tea, aga ega mul ei olnud kusagilt täpseid mõõte võtta ka, sest et igal liiduvabariigil oli see tähtede suurus ja laius erinev.
Nii et mul tuli enamjaolt usaldada oma silmamälu ja paari internetist leitud pilti, mille põhjal ma mõõtsin ja lõikasin tähed valmis.
Tähed ma joonistasin tavalisele kleebitavale kattematerjalile, millede tagumine pool on kaetud sentimeetriruudustikuga. Seda müüakse igas ehitusmaterjalide poes ning sellega kaetakse kas siis laminaate vms. puidutahvleid.

Seekord sattus selline ruudulise mustriga paber siis:


Kleepematerjal ilusti peal, auto kinni kaetud, lasin tähe kohtadele valge mattvärvi peale:


Peale värvi kuivamist ja paberite eemaldamist avanes niisugune vaatepilt:






Sai vist enam-vähem sarnane küll võrreldes omaaegse tähekujundusega.

Kui auto kambrist välja aetud, kruvisin talle külge ka esituled, millede ehisvõrud ma olin ennem musta mattvärviga üle susistanud:


Nüüd ta hakkas juba meenutama seda sõidukit, milline ta omal ajal olla võis.
Nagu näha, siis sinine toon on võrreldes kambris tehtud piltidega oluliselt tumedam, millest ma mõni aeg tagasi ka rääkisin. Tundub, et värvitoonide valikuga ei pannudki väga mööda. Auto on enam-vähem sarnane sellega, nagu ta mõnikümmend aastat tagasi olla võis.

Tagaluugi kohta ma pärisin omanikult, et kas tagaluugile teen ka selle miilitsakirja või ainult esiustele ja mulle vastati jaatavalt. Nii et tuleb ka see ära teha:


Pilt uksetahvlist:


See nädal üritaks hakata ka selle vaheseinaga tegelema, mis reisijateruumi ja "pätikongi" eraldab.
Šabloonide jaoks on mul juba paar papitahvlit valmis vaadatud, millede pealt ma saan omakorda plekktahvli jaoks mõõte võtta ja vaadata, kuidas see vahesein autosse sisse istuma hakkab.
Siis on veel jäänud ukseavade värvimine kollase värviga ja veel selliseid nipet-näpet asju.

Kui UAZ-iga ühel pool, siis võibolla järgmine nädal saan hakata otsast tegelema ühe järjekordse suuremamõõdulise sõidukiga, milliseid selle auto omaniku sõnutsi ka suht vähe Eesti teedel liigub.
Järgmine nädal sellepärast, et vahepeale on neid igasuguseid muid töid ka sattunud, mis tuleb eest ära teha enne kui suuremate autode kallale asub.

Laupäev, aprill 28, 2007

64. Peatükk: UAZ-il kriips peal. Ülekantud tähenduses siis.

Täna sain lõpuks hakata tegelema kapoti ja selle sinise randiga, mida omanik soovis kere peale värvida. Kollane värv oli õnneks niipalju juba ära kuivanud.

Kõigepealt tõmbasin peenikese disainteibiga piirjooned ette:


Jooned peale märgitud, sõitsin autoga kambrisse ja katsin ta kinni.
Ka kapotihinged lähevad tal siniseks:


Kui auto oli kinni kaetud, matistasin pinna enne värvimist ära ka:


Kapotti ma ülimega siledaks ei hakanud ajama. Auto omanik ütles ise ka, et sellel paksul pahtlikihil pole eriti suurt mõtet, sest et selline mitmekilone pahtlihunnik võib kuumal kapotil pikapeale hakata mõranema.
Nii et ma tõmbasin lihtsalt suuremad lohud pahtlit täis ja lihvisin taldlihvijaga pinna matiks:


Siin on siis autol kaks kihti sinist värvi peal.
Värviks ma valisin samamoodi veoautodele mõeldud akrüülvärvi, kuhu siis oli mattainet sisse pandud. Nagu näha, sai see sinine üpris intensiivne toon.
Esialgne toon oli küll teistsugune valitud, kuid teda korraks plastnõus segades vaatasin, et too sinine hakkab kergelt nagu rohekashalli poole minema.
Nii ma siis otsustasingi, et otsiks mõne silmatorkavama sinise.
Tegelikult piltide peal on värv heledam kui see, mis ta oma silmaga vaadates tundub. Seda siis mõlemi tooni puhul:




Ja kapott sai ka peale happe- ja täitevkrunti omale kaks kihti värvi selga:


Võibolla mul õnnestub järgmine nädal lisaks kongi ja reisijateruumi vaheseinale valmis teha ka ustele mõeldud miilitsakirjadega trafaretid ehk šabloonid. Üks mul on juba valmis aga kaks tükki oleks veel vaja. Õnneks on nädalavahetus ees, nii et siis on aega joonestada ja lõikuda.
Kui vahesein ära värvitud ja sees ning ustel kirjad ka peal, siis on jäänud veel musta mattvärviga mõned üksikud asjad üle lasta ja saabki auto põhimõtteliselt lõplikult kokku panna.

Reede, aprill 27, 2007

63. Peatükk: UAZ-i väike montaaz.

Kuigi mul oli täna plaan teha UAZ-ile need triibud peale ja kapott siniseks värvida, siiski pidin ma selle idee maha matma, kuna kollane värv ei olnud veel piisavalt ära kuivanud, et tema peale kannataks teipi tõmmata. Võibolla värvib homme.
Selle asemel hakkasin siis teda teiste tööde kõrvalt tasapisi kokku laduma:





Esitulesid ei kruvinud ma sellepärast külge, kuna ehisvõrud tahaksid musta värviga väikest võõbet saada ja ka esistange näeks uue värvikorra all vast natuke viisakam välja.
Velgedele ma tegin kerge puhastuse ja need ma värvin ajutiselt lihtsalt musta värviga üle, et see roostene pind kohe esmapilgul silma ei hakkaks, sest et omanikul on nagunii kindel plaan viia nad kõigepealt liivapritsi ja siis pulbervärvimisse.

Neljapäev, aprill 26, 2007

62. Peatükk: UAZ-i värvimine.

Eelmised kaks päeva kulusid enamjaolt UAZ-i pahteldamise ja lihvimise peale.
Täna aga oli aeg sealmaal, kus siis sai hakata teda otsast kinni katma ja kambrimineku peale mõtlema.
Üks paras tõmblemine temaga oli, sest et kõiki neid UAZ-iga seonduvaid töid tuli mul teiste tööde kõrvalt teha. Nii et ajalises mõttes tavatööpäeva pikkustest oli asi suht kaugel.

Siin on ta siis kinnikaetuna kruntimist ja värvimist ootamas:




Eelmine omanik, kes oli sellel UAZ-il värvimisetöid teinud, oli enne värvimist tiiva- ja alla usteservadesse lasknud ka ühe paksu kivikaitsekihi. Seda ma ära kraapima ei hakanud, vaid lihvisin mõned kõrgemad ja paksemad kohad lihtsalt siledamaks.

Kui happekrunt peale lastud ja too kuivanud, siis lasin autole peale toonkrundi.
Kuigi algul mõtlesin, et võibolla lasen värvi alla täitevkrundikihi, siis tuli mulle meelde, et osad kollased toonid on suht sitavõitu katmisega- ses mõttes, et vahel võib autole 3-4 kihti peale uhada ja ikka mõni hele või tumedam laik paistab värvi alt läbi.
Nii et seekord otsustasin toonkrundi kasuks:





Senikaua kuni toonkrunt kuivas, segasin valmis auto jaoks mõeldud värvi, millega tavaliselt veoautosid värvitakse. Sisuliselt ju ka tegu veoautoga. Ülekantud tähenduses.
Kuna omanik ei tahtnud autole täiesti läikivat pinda, vaid sellist veidi poolmatti, väites, et "Nõuka ajal" olid miilitsa UAZ-id ka sellised, siis segasin värvi hulka natuke mattainet, mis värvi läike tuhmimaks muudab.

Kaks kihti peal ja asi unustatud:




Nii läikivaks ta muidugi ei jää, kui nende piltide peal.
Kui ma paar tundi hiljem kambrisse vaatama läksin, siis oli pinnaläige võrreldes nende piltidega oluliselt tuhmimaks muutunud ja ka pealekantud kollane värv oli, tänu pinnaläike kadumisele, veidikene tumedamaks muutunud.
Milline ta päevavalguses võib olla, eks seda ole varsti näha.

Laupäev, aprill 21, 2007

61. Peatükk: UAZ-i pahteldus ja lihvimine.

Täna siis tegin UAZ-ile muude tööde kõrvalt sellise kiire savimise ja lihvimise.
Selle kongiukse lingi all oleva terava randi ma kolkisin, niipalju kui sai, sissepoole ja vedasin sinna koha peale ühe paraja kihi klaaskiudpahtlit.
Et siis kui too on ära kuivanud, lasen kettaga siledaks ja siis läheb talle peale juba omakorda täitepahtel, millega mul need muud suuremad/silmatorkavamad mõlgid on ära täidetud:




Kui kapotil oli pahtel kuivanud siis hakkasin otsast seda värvitud pinda matistama, et vaadata, mis tal sealt alt lagedale tuleb.
Tuli sinine värv.
See andis kinnitust sellele, et tegu on endise politseimasinaga, sest et tagumist küljeplekki lihvides tulid selle beezika alt nähtavale lisaks tumesinisele toonile ka hall värv.
Paari kohta tõmbasin kapotile veel ühe kihi lisaks ja siis ainult taldlihvijaga üle lasta.


Ka tagaluugil on veel see tema vana sinine toon alles:


Juhipoolsel küljel olid ka mõned mõlgid:


Sama asi teisipidi ehk siis paremalt küljelt:


Järgmise nädala esmaspäeval-teisipäeval tahaks selle pahteldamise ja lihvimisega ühele poole saada. Vähemalt niikaugele, et saaks auto juba üleni matiks lükata.
Siis on ainult jäänud veel see aknatihendite puhastamine ja ongi kambrisse sõit.
Eeldatavasti kolmapäev saab siis see värvimise päev olema.
Kruntimise ma teen talle nn. kiirmeetodil.
See tähendab siis seda, et lasen enne värvimist haljastele kohtadele sutsu happekrunti, seejärel terve auto kahe vedelaks segatud täitevkrundikihiga üle ja kui need kaks on ära kuivanud, siis läheb talle peale juba välja valitud värv.
Nagu ennemaltki mainitud, siis "viimase peale" sirgeks viimistletud plekipind pole selle auto puhul eesmärk. Põhiline lihtsalt, et väga suuri mõlke ja auke sees ei oleks.

Nagunii läheb suvel kuskil maapiirkondade metsa- või külavaheteedel jms. ringitiirutamiseks, koondnimetusega "Tunne oma kodumaad" ja seal niiehknaa saab värvkate oma esimesed "triibulised".
Seda siis nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Reede, aprill 20, 2007

60. Peatükk. UAZ-i demontaaz. Selline kiire ja lihtne.

Ega täna suurt midagi peale tulede-linkide mahakruvimise ei teinudki.
Need mõttetud mustad plastliistud, mis ukseservadesse olid needitud, lendasid ka kus kurat ja juba hakkas UAZ nagu auto moodi välja nägema.
Korraks pesin ta veel lahustiga üle, et see maanteelt pealelennanud pori ja saast maha saaks ja homme ehk saan talle esimese savi peale tõmmata:




Kuna kongi ja reisijateruumi vahel olev vahesein tal puudub, siis täna sai plekksepaga ka sel teemal räägitud ja võibolla õnnestub mul tema kaasabiga sinna järgmise nädala jooksul midagi ehitada.

Neljapäev, aprill 19, 2007

59. Peatükk: Värvitöid ootav UAZ.

Nagu ma siis mõni aeg tagasi ühes eelmises peatükis rääkisin, on lähiajal töösse oodata sellist masinat, mida tänapäeval suurtel teedel suht harva, maapiirkondades see-eest aga suhtkoht aktiivselt liikumas näeb. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem.
Selline tema siis on:




Omanik oli ta ostnud müügikuulutuse peale ja nagu ma aru sain, siis ta oli juba ammu omale sellist plekk-kongiga UAZ-i soovinud.
Kuigi Nõukogude ajal väljusid UAZ-id tehasest tavaliselt eemaldatavate presentkatustega, siiski tehti siinsamas eestimaa pinnal, Nuia EPT- nimelises ettevõttes ka plekk-katuse ja -seintega UAZ-e, mis siis läksid miilitsate käsutusse.
Kuna neid kasutati nagu tööautosid, siis nende eluiga oli ka suht üürike ja ega keegi seda 20-30 aastat tagasi ei osanud arvatagi, et riigikord muutuda võib ja ühes sellega ka taolised sõidukid hakkavad vaikselt igaviku radadele kaduma.
Krooniaja alguses veel mõned taolised masinad teenisid ülesputitatuna ustavalt ka politseinikke aga üsna pea kadus ka siis taoliste UAZ-ide järgi vajadus, kuna järjest rohkem hakati sisse tooma välismaiseid autosid ja ka politseil õnnestus oma autopark moodsamate ja kiiremate operatiivsõidukite vastu välja vahetada.
Ja nii need kinnise "kuudiga" UAZ-id on siis sattunud kes kuhu- mõni eravaldusesse lõbusõidukiks, mõni neist katsub ümberehitatuna rammu "mudamaadlust" pidades, mõni aga on oma maise teekonna vanarauapunktis lõpetanud. Või õigemini suhteliselt suurem osa neist.

Selle antud sõiduki eelmist elu miilitsatöötajate käsutuses olnuna kinnitab ka üks kõnekas tegur: Nimelt on auto põrandal spetsiaalsed kronsteinid, kuhu kinnitus siis raadiojaama korpus ning millel on omakorda küljes vastavad poldiavad, mille abil teda saaks siis kahe esiistme vahele põranda külge kinnitada.

Ühesõnaga, omaniku soov oli siis anda talle tema see ainus ja õige värvitoon tagasi, ehk siis teha ta niisuguseks, nagu ta kunagi meie teedel vurada võis.
Algul arvas ta, et piisab vast niisama värvkatte matistamisest ja uue pealetõmbamisest. Autot lähemalt vaadates aga tuli nentida, et kuigi suurem ja ropem töö, nagu pahteldamine-lihvimine-värvimine on juba tehtud, siiski pole see just kõige paremini õnnestunud, sest et lisaks mõnedele värvi alla jäänud olmemõlkidele on ka aknatihendid ja ka mootor värviga kokku saanud.
Mõtlesime, pidasime aru ja jõudsime siis kokkuleppele, et mingit näituseeksponaati temast ei tee. Need veidi virvendavad-lainetavad küljed jäävad selliseks nagu nad on ja tolmutäppide eemaldamist, juhul kui neid peaks värvimise ajal peale lendama, ka ei toimu, sest et sellisel tegevusel ei ole taolise auto puhul lihtsalt mingit mõtet.
Et parandaks pahtliga lihtsalt sellised suuremad silmahakkavad mõlgid ja augud ära, lihviks matiks ja tõmbaks talle uue värvi selga. Sest et võibolla omanikul tekib mõnikord tahtmine kusagil kas siis heinamaa peal või liivakarjääris tuttavatele-sõpradele väikest "safarisõitu" teha ja siis ei ole pärast seda ahastamist, kui kusagile kogemata mõni väike kriim või täke tekib.

Aknatihendid, tulede ehisvõrud jms. kohad, mis nähtavale jäävad ja mis selle beežika värviga koos on, tuleb muidugi ära puhastada. Muidu on see vaatepilt na nirudavõitu, et autol on küll teist tooni ja uus värv peal aga tihendid on ikka vana värviga koos:






Homme võibolla õnnestub mul ta töökotta sisse ajada ja ehk saab otsast neid tulesid jms. asju hakata küljest ära kruvima, mis värvimisele ette jäävad.
Saame näha.

Laupäev, aprill 14, 2007

58. Peatükk: Väike vahepala. Niisama lugemiseks.

Kuna ma olen siin jahvatanud jutustada enamjaolt ainult oma suurematest töössetulevatest autodest ja enda musta universaaliga seonduvate tegemiste-toimetamiste kajastamised on suht tahaplaanile jäänud, siis mõtlesin, et paneks paar rida ka selle musta värvi hobiauto kohta kirja.
Igatahes seda ma väidan küll kindlalt, et ei ole selle auto ehitamine ei loomulikku surma ega ka varjusurma surnud. Kuna praegu toimub lihtsalt see erinevate detailide otsimine ja ostmine, siis ma iga väiksema ostetud jubina pärast pole hakanud siin ekstra sõna võtma.

Mis ma siis vahepeal korda olen saatnud ?
Ütleme nii, et kui nüüd veab, siis ilmselt lähima paari-kolme kuu jooksul mul õnnestub hakata otsast vaikselt mõlemaid sildasid uutest detailidest kokku passitama, et vaadata, kuidas üks või teine asi oma ettemääratud kohale istub või siis vastupidi- ei istu.
Õnnestus mul siis mõni aeg tagasi osta "Volgale" ka uued tagavedrud, mis on küll sedaani, mitte universaali omad. Sedaani tagavedrusid on siis teadupärast kummagil pool 5 lehte, universaalkerega mudelil aga 6. Kindluse mõttes käisin kontrollimas, kui palju vedrulehti on sellele laialivõetud mustale neljarattalisele alla pandud ja selgus, et vedrude arv klappis. Kummagil pool oli 6 lehte all, nagu peab.
Nii et kui millalgi uue tagasilla ja uute vedrude kokkupanekuks läheb, siis ei ole mul muud vaja teha, kui et autol tagasild koos vedrudega alt ära võtta, sealt omakorda see vajaminev leht pakist välja, roostest puhtaks lihvida, ära kruntida ja värvida ning siis ta juba teiste uute vedrude hulka paigaldada.

Lisaks vedrudele, milledest on mul ka üks pilt allpool, õnnestus mul veel saada ka täiesti uute turvavööde komplekti omanikuks.
Kui turvavöid hakkasin peale ostu kotist välja võtma, siis isegi "Norma" tehase hinnasilt oli kotis alles, mille peale oli trükitud nii valmistamise aasta kui ka hind.
Et siis sisuliselt nii nagu see komplekt kunagi oli ostetud, nii ta eelmise omaniku riiulile seisma oli jäänud. Ilmselt kas siis polnud nende vööde järgi enam tarvidust või omaniku plaanid muutusid.

Siin eelmise aasta postitustes, kes on seda päevikut stabiilselt algusest peale jälginud, ma rääkisin, kuidas mulle absoluutselt ei meeldinud see rohekirju vaip, mis Koeru ART-2-es universaalile sisse oli pandud.
Juhuse tahtel õnnestus mul saada kolme, õigemini kahe ja poole komplekti ilusate punakashallikirjute põrandavaipade omanikuks, mis olid samuti Koerus tehtud. Nii ma müüja jutust aru sain.
Kaks ja pool komplekti on seepärast, et ühel neist puudub tagaistujate jalge alla kuuluv põrandavaip. Teised kaks on täiskomplektsed, sisaldades siis nii ees- kui ka tagaistujate põrandavaipasid ja ka keskkonsooli katet.
Lugu oli siis selline, et õnnestus mul ühe vanema meesterahvaga kaubale saada, kes müüs mõningaid GAZ 24 detaile. Onu oli kõikide juppide hinnad ka juba valmis mõelnud, nii et sellist asja küll ei olnud, et kohapeal oleks läinud detailide hinna pärast kemplemiseks- et ühe öeldud hind on teisele kallis ja vastupidi. Selle onu esitatud hinnakiri oli täiesti mõistlik ja nii me siis leppisimegi kokku, et ma tulen ühel nädalavahetusel tema juurde ning võibolla vahetab kogu pakutav kaup omanikku.
Kohale jõudes ootas mind ja autojuhti (kelleks osutus jällegi samasugust ravimatut "vanatehnikahaigust" põdev Jürgen) väikese asula tee ääres üks ilus ja läikiv GAZ-21.
Rooli tagant vaatas vastu meile auväärses eas ja sõbraliku olemisega vanahärra, kes ütles, et "Noh, paneme ajama. Ma lähen siis ees ja te tulge järgi."

Ma ei tea, kas see vanahärra oli nooruses rallit sõitnud või mingit muud autospordiala harrastanud- igatahes onu andis oma Volgaga ees niisuguse tempoga minna, et meil oli ikka tükk tegu tema kannul püsimisega. Ja ometigi oli meie istumise all hulka tänapäevasem masin.
Külavaheteele jõudes ei jäänud meil muud üle, kui hämmastusega vaadata selle GAZ-21 kaugenevaid tagatulesid ja ettevaatlikult laveerida teeaukude vahel, samal ajal kui onu küttis oma "Volgaga" ees, nii et maa tolmas.
Ja antud vaatepilt kinnitas veelkord tõsiasja, et mida kehvemaks teeolud muutuvad, seda rohkem "Volga" enda eksistentsiaalsust õigustab.
Kohale jõudes suundusime kohe garaazi, kus siis vanahärral olid müügiks pakutavad detailid juba valmis pandud.
Nimekirjas olevate asjadega ühele poole saanud, hakkasime siis uurima neid põrandavaipasid, mis pidid onu jutu järgi Koerus õmmeldud olema.
Kerge kiirpilk peale visatud, paigutasime ka nemad teiste ostetud detailide juurde.
Kaup koos, asjad ja rahasummad omanikke vahetanud, asusime tagasiteele.
Kuna aeg oli hiline, siis polnud aega eriti nendesse põrandakatetesse süveneda, vaid panin nad ära riiulile ja otsustasin, et võibolla järgmine kord, ehk siis see nädalavahetus ma harutan nad lahti ja teen neist mõned pildid.

Siin on siis see nn. poolik komplekt, ehk ilma tagaistujate jalgealuse vaibata:


Üks komplekt vaipasid:


Ja teine komplekt:


Uute turvavööde komplekt:


Samuti õnnestus mul saada ka uus ribikatik:


Mõned tagavedrude juurde kuuluvad detailid ja puksipunt:


Tagavedrud ja uus stabilisaatorivarras koos puksidega:


Peale õue peal toimunud vaipade pildistamist ei andnud hing mulle rahu ning ma mõtlesin et prooviks, kuidas nad "Volga" salongis välja võiksid näha.
Ütleme nii, et see pildi kvaliteet pole teab mis kõige paremate killast tänu fotoaparaadi patareide tühjenemisele ja ka ruum, kus auto asus, oli väga hämar, kui mitte öelda et suisa pime.
Aga mingi ettekujutuse vast asjast saab, kuidas need vaibad tulevikus autopõrandal asetsema hakkavad:


Mina jäin igatahes avanenud vaatepildiga väga rahule.
Nüüd ei jää muud üle, kui ainult tasapisi asjatada selles suunas, et need vaibad sinna põrandale ka pikemaks ajaks jäävad, kui ainult pildistussessiooniks.
Eks see pidev tegutsemine ja toimetamine selle nimel aina käib.

Kui veel paari sõnaga rääkida ka sellest Sm.Tamme mustast "Volgast", mis mul pooleliolevana töö juures on, siis temaga tegelemine seisabki praegu ainult nende puuduvate uute uste taga.
Õnneks on Sm.Tamm hingega asja kallal olnud ja otsinud kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest, et kes pakuks tema autole uusi või vähemalt korralikke ja ilma läbiva roosteta sirgeid uksi.
Nagu ma viimati tema telefonikõnest aru sain, siis Sm.Gazik Volgaklubist oli talle usteprobleemi lahendamisel appi tulnud ning praeguse seisuga pidi kaks korralikku tagaust olemas olema. Et lähiajal võibolla õnnestub ka samalaadsed korralikud esiuksed kuskilt saada.
Siis saab tema "Volga" juures pooleliolevast kohast töödega edasi jätkata.

Seniks aga siis uute uudisteni, mis tulevad juba õige pea.

Kolmapäev, aprill 11, 2007

57. Peatükk: Chevy bussi värvimine.

Nagu näha, siis pea nädal on mu viimasest postitusest möödas ja kaua aega pole saanud siia sõna sekka öelda.
Eks oma osa oli ka sellel eelmisel nädalalõpul toimunud kristlaste väljamõeldud üritusel, mille tõttu viimane nädala tööpäev kuulutati vabaks(ka uskmatute jaoks) ja kus siis suure rõõmu pärast üksteist munadega loobi.....
Või ei... See tähendab, et klopiti üksteise mune.
Ei, kurat... see ka ei ole päris see õige sõnastus.

No ühesõnaga... inimesed olid niisama heast peast rõõmsad ja lõbusad ja tegid siis rõõmu pärast kanade poolt siia ilma tekitatud munadega igasuguseid asju.
Kui nüüd aus olla, siis ega ma eriti ei taha teada, mida kõike nendega tehti...

Aga kui nüüd jälle asjalikku juttu ajada, siis mis sellesse Chevy bussi puutub, siis tollele ma tõmbasin lõpuks täna värvi peale.
Homme oleks plaan tal need uksed jms. küljest äravõetud kraam külge tagasi panna.
Võibolla tahab ta ka siit-sealt natukene poleerimist saada. Eks seda ole siis näha.

Siin siis paar pilti ka nendest voolitud-krunditud-värvitud detailidest ja bussist:





Jama oli see, et see lipik, kuhu tavaliselt trükitakse auto või bussi tehaseandmed ja koos nendega ka värvikood, oli katki läinud ja nii mul tuligi ainult oma "kotkapilku" abiks võttes, määrata ära see temale sobiv valge toon.
Kas see valitud toon nüüd ülejäänud detailidega kokku ka läheb, eks seda ole homme päikese käes või päevavalges näha, kui buss kambrist välja aetakse.
Igatahes natuke nõme on niiviisi küll, kui peab hakkama ise leiutama mingit sobivat tooni välja ja pärast selgub, et ikka ei ole see õige.
Ja kui kogemata tooniga on veidi mööda pandud, siis tavaliselt jääb ikka see süüdi, kes selle tooni valis, ehk siis maaler ise. Nii et nii nende asjadega kord juba on.
Aga noh, eks vaatab.

See nädal on mul veel üks auto vaja ära teha, et siis järgmine nädal hakata otsast tegelema ühe veidi omapärasema masinaga.
Mis selleks on, eks seda ole siis järgmise nädala postitustes näha.
Niipaljukest võin veel vihjeks öelda, et praegusel ajal teda enam meie teedel-tänavatel suurt näha pole, kuid see-eest osades maapiirkondades on ta veel täitsa kasutusel ja korralikult hooldatuna teenib mõni neist veel senimaani ustavalt oma peremeest.

Kolmapäev, aprill 04, 2007

56. Peatükk: Chevy bussi uste esimene kruntimine.

Eile ja täna sai tegeletud veidi nende bussi ustega, mis siis läksid esimese krundi alla.
See pahteldatud tagauks, mis eelmises peatükis ühe pildi pealt paistab, oli omadega... ütleme ausalt, suhteliselt sitas seisukorras.
Tähendab, midagi oli tema kallal tehtud ja kuidagimoodi ka pahteldatud, aga ega sest suurt kasu polnud, sest et väljalöödud plekipind käis ikka lippadi-loppadi.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui tagauksele kõigepealt kaks paksu kihti klaaskiudpahtlit tõmmata ja siis vaadata, mis sest uksest edasi saab.

Siin pildil on nad kolmekesi juba kruntimise ootel reas ja keskmisel uksel ongi siis selle kollase täitesavi alt näha seda rohelist klaaskiudpahtlit. Ütleme nii, et sai veidi parem küll. Ses mõttes, et uksepleki pind enam ei loperdanud kahele poole.


Bussi tagatiivaga on sama lugu. See tuleb mul ka kahe krundiga teha:


Siin siis juba on nii ustel kui ka bussi tagatiival kolm paksu krundikihti peal:




Homme tahaks ära pahteldada ja lihvida ka need teised detailid, mis nii jubedat laussavimist ei vajanud ning siis kogu kupatus teistkordselt ära kruntida.