Teisipäev, märts 30, 2010

253. Peatükk: ZAZ 965 Pahteldus, kruntimine ning muud juttu.

Tuleb tunnistada, et nii kõverat ja loppis kereplekiga autot pole mul tükk aega töös olnud. See "muhk" oli ikka täielik horror.
Vähe sellest, et nii katus kui ka tiivad olid lopergused, polnud ühelgi plekil all mitte mingisugust tugevdust või karkassi, mis seda pinda paigal hoiaks.
Nii et iga hööveldamise või taldlihvijaga lihvimise käigus plekipind õõtsus ja värises. See raskendas tunduvalt pindade siledaks saamist, kuna lihvitav pind pidevalt "sõitis eest ära".
Vahepeal oli tunne, et töö mitte kuidagimoodi ei edene: pahteldad, lihvid, kontrollid pinnasiledust ja ikka on kusagil mingi lainetus sees. Ning hakkab jälle sama operatsioon otsast peale.
Juba nagu mingisugune skulptori tunne tekkis sisse.
Peale mitmepäevast ja mitmekordset pahteldust, lihvimist ja kõike muud sinna juurde hakkasid "Sapaka" kereplekid lõpuks mingisugust kuju omandama:


Katuse mõlemal pool servades oli kolm sujuvat mõlki. Välja lüüa neid ei saanud, sest et plekk "mängis" roppu moodi. Tuli kasutada teistsugust meetodit- savitäite meetodit. Kolme lohu pahteldusest sai sujuvalt poole katuse lauspahteldus:




Ka esiots polnud kergete killast. Selleks, et autole mingisugunegi "nägu" pähe joonistuks, pidin teda mitme päeva jooksul pahteldama ning samas teisipidi sellest pealekantud savist erinevaid "pinnavorme" tekitama:


Nagu eelnevalt mainitud, siis ega see "maanteemuhu" tegemine väga kiiresti ei edenenud. Tohutult röövisid aega ka vihmaveerennide kujusse voolimine nii pealt- kui altpoolt. Nii et arvata võis, kui ma olin mitmeid päevi nühkinud ja lihvinud neid erinevaid nurki ja nurgataguseid, oli esialgne positiivne meeleolu asendunud klaasistunud pilgu ja sisutühja olekuga.
Kuid ühel päeval, peale hulk raisatud närve ning nelja kilo pahtlit (NB! Uksed ja luugid on veel tegemata) jõudsin aga oma töödega lõpuks niikaugele, et võis hakata mõtlema esmase täitevkruntimise peale:


Katuse üldvaade:


Katus paremalt...


... ning vasakult poolt:


"Sõjamaalingutes" esipaneel:


Juhipoolne tagatiib:


Esimese etapina, nagu ikka, haljastele kohtadele surts happekrunti alla:








... ning seejärel kaks kihti tumedatoonilist täitevkrunti.
Sama asi, nagu ma kunagi selle musta "Cadillaci" juures tegin:




Parem tagatiib lähivaates:


Esiots:


Juhipoolne tagatiib:


Nüüd alles hakkab see õige "kebernidže" peale, kuna höövliga lihvides tulevad välja ka sellised kohad, mis esmapilgul näha polnud või käe all juba ühtlane tundus.

Lõpetuseks paneksin üles veel paar piltlikku vihjet ühest sõidukist.
Esimene vihje on selline...


... ning teine selline:


Kes klassikaliste USA autode ja nende ajalooga hästi kursis, see juba taipas, mis autoga tegu on. Või siis ütleme nii, et need "disainielemendid" saavad kuuluda ainult ühele teatud margile.
Sellest räägiks aga juba järgmises peatükis.

Lõputsitaadiks aga otsustasin teha ühe väikese reklaamikampaania.
Mõni aeg tagasi käis üks väike seltskond eestlastest militaarhuvilisi Valgevenes, "Stalini Liini" nimelises sõjaväekompleksis.
Mida nad seal nägid ja kuulsid, saab lugeda siit teemast ja väikest videotutvustust, millele on lisatud päris hästi sobiv ja ajastutruu taustamuusika, saab vaadata siit.

Juhul kui nüüd mõni hakkas tundma tõsisemat huvi kõnealuse militaartehnika vastu, siis sinna muuseumi plaanitakse korraldada kunagi suve alguses uus "ründeretk". Täpsemat infot kõige toimuva ja sõiduga seonduva kohta saab ürituse siinpoolse organisaatori käest, kelle nimi on Andrus ja tema tel. nr. on 50 50 739.
Ma ei tea aga oletan, et teist niisugust võimalust, lähedalt vaadata ning võimaluse korral ka sõita I-es ja II-es maailmasõjas kasutusel olnud militaartehnikal, ei avane tänapäeval vist enam eriti kusagil.

Teisipäev, märts 16, 2010

252. Peatükk: ZAZ 965A kruntimine.

Tundub, et nüüd on jälle põhjust siin lehel veidi raporteid jagada, kuna üks etapp on "maanteemuhu" juures valmis saanud.
Eile öösel vastu tänast sai ZAZ omale esmased happe- ning täitevkrundi kihid selga, ehk nagu auto omanik ütles garaažis grimasse tehes, et on toimunud teravahaisuline progress.
Sellele eelnes muidugimõista kere plekini haljaks lihvimine jms. tööd.

Kui nüüd aus olla, siis ega selle auto kallal tehtav polnud kergete killast ka plekksepa jaoks. See on ikka päris ropp töö, võtta kandevkerega autol katus keevituspunktidest lahti, mis on samuti üks oluline detail kere jäikuse suhtes ning teine asemele istutada. Sealjuures tuleb veel jälgida, et kere "laiali" ei vajuks ning kõik tiibade, uste ja luukide vahed endisteks jääks.
Nii et paralleelselt keevitamisega toimus auto juures ka aktiivne ajude ragistamine.

Kuna plekksepp tegi esmajärjekorras ära need tööd, mis olid kõige olulisemad(katuse, esitiibade ning uste vahetus) ning kerel oli veel vana värv peal, siis pidi ta peale vana värvi eemaldustöid raske ohke saatel operatiivkorras minu juurde vedama gaasiballooni ja keevituse, sest et vana värvi alt ilmusid lagedale tagatiibade alumised nurgad, mis olid roosteaugulised ja mida paksu pahtli ja värvi alt näha polnud.
Samuti tuli tal üle keevitada veel mõned nurgad, kuna auto omanik märkas üksvahe keret ühele ja teisele poole kõigutades, et tagatiibade liitekohad on reisijateruumis tagapaneeli küljest täiesti lahti.

Ega need kere ettevalmistustööd kruntimiseks ka kõige kiiremini ei läinud.
Mitmed nurgad ning nurgatagused vajasid enne hulk aega lihvimist ja silumist, enne kui võis nendega enam-vähem rahule jääda. Kogu tegevust jälgis vahelduva eduga autoomaniku silmapaar, kes omal algatusel varustas mind stabiilselt musta kohviga, et jõud ei raugeks ja vaim ei väsiks.
See, mis piltidel kajastub, on vaid jäämäe veepealne osa, või niiöelda lõpptulemus.
Detailne tööde kirjeldus- mitmekordne lihvimine, puhastus, järjekordne lihvimine ja veel kord lihvimine- läheks ilmselt liiga pikale.

Kinnikaetud auto hetkeseis enne kruntimist:




Vasak tagatiib, millelt on näha tinapahtliga tehtud parandustööd:


Juhipoolne uksepost:


Esimene juhipoolne uksepost:


Vasakpoolne haljaks lihvitud esitiib:


Parempoolne uksepost:


Parempoolne esimene uksepost:


Peale katuse haljaks lihvimist tulid vana krundi alt nähtavale niisugused sügavad vaod ja kriimud. Ilmselt oli see plekk juba tehasest saadik selline:


Keevituskohad ja suuremad mõlgid said tinapahtliga täidetud ning siledaks lihvitud. Tagumised piilarid:




Parempoolne esiakna piilar:


Juhipoolne esiakna piilar:


Kui lõpuks aeg sealmaal, et kõik ettevalmistustööd said tehtud, läks plekipindade peale kaks kihti happekrunti...




... ning selle peale juba teist samapalju täitevkrunti:








Nagu esitiival olevalt krundimustrilt näha võib, siis kihtide paksusega ma eriti kokku ei hoidnud. Täitevkrunti sai ikka niiöelda mulinal tulistatud:




Katus, mis enne oli eelmainit sügavaid kriime täis.
Tahaks loota, et peale pahteldust ning teistkordset täitevkruntimist need välja ei ilmu:


Parempoolne tagatiib. Plekksepp õgvendas teda küll veidike sirgemaks, kuid päris ilma pahteldamata ei pääse ta kuskile:


Nii et ilmselt varsti tuleb pahtlilabidad mikrolaineahju sooja panna, et asuda omakorda järgmise etapi ehk siis "mätsimistööde" kallale.

Esmaspäev, märts 08, 2010

251. Peatükk: 1967 a. ZAZ 965A keretööd.

Ükspäev, kui ma parasjagu garaažis toimetasin, kostus mu selja tagant tasane "khmkhm". Pöördusin ümber ning minu selja taga seisis.... noh... ütleme nii, et vanaaegse riidekapi mõõtu meesterahvas, kes mõõtis mind vidukil silmadega pealaest jalatallani ning ütles siis hauataguse häälega: "Kuule mees, sa pole vist kaua aega muhku saanud ?"
Mu näoilmest järeldati, et ilmselt ei jõudnud öeldu mulle "kohale", seetõttu kordas ta oma küsimust. Kuna ma vaatasin talle endiselt "tumm leiliruumis"-tüüpi näoga otsa, siis lisati eelmisele lausele juurde: "kohe saad oma muhu" ning mindi uksest välja.
Mõtlesin siis, et misasi see nüüd oli ?
Igaks juhuks otsisin välja kõige suurema mutrivõtme, mis mul kasutusel oli ning "tellitava" võtme ja jäin ootele- et tulgu, mis tuleb.

Varsti selgus, et asi pole pooltki nii hull, nagu eelnevast jutust järeldada võis.
Garaažiuksed tehti lahti ning sisse lükati niisugune sõiduk:

Žaporožets 965: lühendatult öeldes "sapakas", rahvakeeli "maanteemuhk".

See konkreetne masin oli algselt mereroheline (või sinakasroheline). Täpset värvinimetust ma ei teagi. Siis oli keegi mingi aeg otsustanud ta hoopis valgeks värvida. Nüüdse omaniku soov oleks aga anda talle algupärane värvitoon tagasi.
See eeldas aga seda, et mul tuli kogu pealekantud värv ja selle alla jääv plekini puhtaks kraapida.
Kui omanik selle auto ostis, siis algselt arvati, et vast piisab siit-sealt mõne koha keevitamisest, pindmisest lihvimisest-pahteldamisest ja õiget tooni värv selga.
Paraku aga polnud need plaanid määratud nii minema.

Autot lahti võttes ning teda süvenenumalt uurides jõudsid nii plekksepp kui ka omanik järeldusele, et see masin on kunagi korralikult vastu nina saanud ja siis suht suure tõenäosusega ka üle katuse käinud. Viimati mainitu oli omadega ikka päris lömmis ning mõlkis.
Nii et esimese asjana otsustati ette võtta katuse vahetus. Selle pidi loovutama üks teine, oranži värvi "muhk".
Kuid mida aeg edasi, seda rohkem üllatusi tuli tööde käigus lagedale.
Lõpuks oli nii, et puuriti lahti ning vahetati ära ka esitiivad, pandi uus parempoolne uks ning keevitati üle nii esipaneel kui ka üks lävekarp.
Seda keevitamist ja venitustööd pidi plekksepp auto juures ikka päris tükk aega tegema, kuna kere oli omadega "tänu" sellele kunagi toimunud avariile suhteliselt kõver: uste vahed ebaühtlased, luugid ei istunud korralikult paika jne. jne.
Ma ei tea, mitu kilo närve kere keevitamistööde käigus kulus, aga arvata võib, et lausa mitmeid. Plekitööde tulemus on aga see-eest kiiduväärt.

Minu ülesandeks oli siis teha edasine töö- kraapida maha vana värv ja hinnata värvi ning krundi all oleva plekipinna seisukorda.
Allpool mõned jäädvustused vahepeal toimunust:


Kuigi viimati peale kantud värvipind oli suhteliselt rahuldav, siiski omanik kahtles, kas kereplekk endas mitte roostetäppe ei peida. Tema kahtlused osutusidki tõeks. Tegelikult oleks pidanud need värvikihid nagunii maha võtma, sest et see mingi aeg peale kantud valge värv hakkas kraapsimise tõttu kildudena aluspinna küljest lahti tulema. Seda aga niiviisi jätta ei võinud.

Pilt juhipoolsest küljest. See kollane on ilmselt mingi tolleaegne happe- või epokrunt, mis oli originaalvärvi all:


Mootoriruum, kust on näha selle auto esialgset värvitooni:


Selline vaatepilt "valvelseisangus rahhiidihaige" on sellisele sapakale tegelikult täitsa omane.
Kuna mootor asub tal teadupärast taga, siis tolle eemaldamise käigus kerkivad keerdvedrud endisesse asendisse, suruvad kergeks muutunud auto tagaosa üles ning õõtshoovad vajuvad lääbakile.
Kui mootor peale tõstetakse, vajuvad rattad jälle normaalasendisse tagasi.

Praeguse seisuga on suuremalt jaolt sapaka kere vanast värvist puhas. Kokku tuli seda mahakraabitud kraami üks korralik pangetäis.
Algav nädal on siis sisustatud juba kolme autoga, kuna lisaks sapakale tuleb mul tegeleda ka Riviera ning Pobedaga.
Eks näis, missugune see tööde järjekord välja nägema hakkab.