Teisipäev, oktoober 30, 2007

109. Peatükk: "Chevy" bussi teine kruntimine.

Kui ma siin vahepeal arvasin, et saan selle pahteldatud küljetahvli ühe kruntimisega sirgeks, siis eile tööde käigus pidin nentima, et ega ikka ei saa küll.
Kuigi vigastused ei olnud teab mis suured, olid plekitahvlis suured lained ning külg suhtkoht loperdas, mis nõudis parasjagu pahtlit ning ohtralt lihvimist.
Ja et tulemus saaks rahuldav, siis ma otsustasin, et teen ka selle detaili kahe krundiga. Nagu kapotigi ja ühe tagumistest ustest.

Eile läks mul selle küljepaneeli pahteldamise ja lihvimisega nii kaua aega, et pilte nende tööde käigust ei olnud meeles ja aega teha.
Nii et siit saab ainult ülevaate sellest, kui ma höövliga lihvisin esimese krundi pinna siledaks ja lasin teist korda täitevkrundi peale:




Tagauksega siis sama lugu:


Kui nüüd hästi läheb, siis on lootust, et vast saab selle nädala lõpuks buss värvitud ja kokku ka pandud, sest et mulle sokutati siia vahepeal paar kindlustuse tööd, mis mul tuli ennemalt ära teha.
Muidu oleks hakatud mulle väga kõrgetoonilisi ja valjuhäälseid "aariaid" esitatama.

Laupäev, oktoober 27, 2007

108. Peatükk: "Chevy" bussi esimene pahteldus ja kruntimine.

Täna oli siis see päev, mil kapott ja tagauks said esimese krundi alla pandud.
Kuna tegu detailidega, mis tahtsid natuke rohkem tööd saada kui tavaliselt, siis tuleb neid peale pahteldamist mitu korda täitevkrundiga katta ja lihvida, et pind rahuldavalt sile saaks ning suuri laineid ja virvendusi sisse ei jääks.

Nende konkreetsete detailide puhul ma loodan, et saan paari kruntimiskorraga enam-vähem sileda pinna kätte.

Kõigepealt lihvisin suurema pahtli höövliga siledaks nii uksel...


...kui kapotil:


Pinnad höövliga sirgeks lükatud, lihvisin taldlihvijaga höövlikriimud välja, katsin auto kinni ning lasin pahteldatud kohtadele täitevkrundi peale:


Siin pildil on lambivalguse käes näha, kuidas pealekantud krundiga hakkab USA päritoluga värv või lakk omavahel reageerima, moodustades läbi krundi kontuurseid jooni. Taolistel puhkudel peale viimast kruntimist ja enne värvimist ei tohi enam pealekantud krunti läbi lihvida, kuna siis on oht et värvimise ajal võivad need randid omakorda pealekantud värviga reageerida ning tagajärjeks võivad olla heal juhul samasugused "saared", halvimal juhul aga hakkab "üles keetma", muutes üleskerkinud servad kortsuliseks:


Kapott esimese krundikorra all:


Siin pildil on siis veel siin-seal näha mõningaid krundi alt üleskerkinud "saari":


Esmaspäeval-teisipäeval on siis vast lootust, et saab hakata tegelema juhipoolse külje ning plastlaiendiga, mis nii suurt voolimist ei vaja ja koos kapoti ja tagauksega kogu see kupatus teist korda ära kruntida.

Kolmapäev, oktoober 24, 2007

107 Peatükk: "Chevy" bussi ettevalmistused pahtelduseks.

Üle pika aja on mul siis jälle siin põhjust sõna võtta.

Vahepeal midagi erilist pole töises mõttes toimunud: Tasapisi on vorbitud neid igapäevaautosid teha, mis olenemata oma hinnaklassist ja päritolust ei ole eriti märkimisväärsed sõidukid, et ma nendega seonduvat siin kajastaksin.

Seekord aga sattus siis üle pika aja minu käe alla üks Chevy buss:


Vigastused, kui sellised, pole tal teab mis suured. Mõned mõlgid ja pinnakriimustused. Tegemist tahaksid nad sellegipoolest.
Kõige sügavam/teravam mõlk asus tal kapotis:


Ja natuke laugjam mõlk ühes tagaukses:


Taoliste mõlkide väljatõmbamiseks on meil soetatud selline aparaat:


Nimetatakse siis teda kõnekeeles spotteriks ja tema abiga saab siis, nagu juba mainitud, väljaspoolt sirgeks tõmmata selliseid mõlke, mida haamriga seestpoolt mingil põhjusel välja lüüa ei saa.
Muidugi eelnevalt, kui asuda mõlgitõmbamise juurde, tuleks värvikihid kuni plekini puhtaks lihvida. Muidu ei ole võimalik tõmmitsaotsa pleki külge kinnitada.
Aparaat töötab siis umbes samal põhimõttel nagu keevituski.


Kuna minu jaoks oli see esimene kord taolise masinaga tegeleda, siis iseenesestmõistetavalt ei tulnud ta mul proffesionaalsete plekkseppade silmis mitte kõige esteetilisem välja. Minu jaoks oli esteetilisusest põhilisem, et plekk ei hakkaks sirgekstõmbamisega "plõnnima", mida ta vale käsitlemise või spotteriga tõmbamise järel muidu teha võiks ja tema peale oleks võimalik pahtlit vedada:


Peale käiaga lihvimist sai haljale plekipinnale peale kantud ka üks kiht krunti.
Siis on vast lootust, et see niiskus ei asu pinnale nii agaralt kallale.

Teisipäev, oktoober 09, 2007

Ameerika auto ostnu ning mootorivahetaja 10 käsku.

www.tqhq.ee foorumis oli natuke aega tagasi ühes teemas juttu, kus siis üks USA auto omanik soovis asjatundlikku nõu saada, mida ta peaks tegema, kui ta tahab oma valduses oleva USA päritoluga auto mootori, mis seni oli nn. poolik V8 ehk siis V6, vahetada ümber V8 vastu.

Seepeale kirjutas üks foorumikaaslane talle vastuseks mootorivahetaja 10 käsku, mille ma ka siin välja tooksin (koos omapoolsete lisadega), et tulevikus, kes omale USA autot osta tahab, taolist roppkeerulist teekonda jalge alla ei võtaks, vaid ostaks kohe selle niiöelda õige mootoriga masina:

1. Teed ARK-i avalduse. (Paberimajandus).
2. Saad jaatava vastuse, kuna 5,7-liitrine on tehasest olnud.
(Põhiline V8 töömaht).
3. Ostad mootori, käigukasti, turbiini.
(Esimesed väljaminekud, mida naise eest peab hakkama varjama).
4. Aretad vahele.
(Kulub päris mitu õhtut ja mitu liitrit õlut sinna juurde).
5. Registreerid ära.
(Jälle paberimajandus).
6. Avastad, et roolilatt on vale- mingi gen. oli vahe, kas V8 või V6 lock-to-lock ratiol.
(Asi lõhnab uue roolilati ja järjekordselt väljaminevate summade järgi).
7. Avastad, et pidurid vajavad "upgrade-imist".
(Garaaž saab päris toredaks kohaks).
8. Avastad, et esivedrustus vajab vahetust tänu V8 kaalule.
(Raha sõnulseletamatu ärakadumise kohta vt. punkt 3).
9. Avastad, et raha on üldse otsa saanud.
(Pead hakkama nüüd mingeid mõjuvaid põhjuseid välja mõtlema, kuidas seda kõike naisele seletada).
10. Saad naise käest sõimata, et kohe V8 ei ostnud (1,5x odavam).
(Seda ilmselt siis, kui ta on juba USA autode hingeeluga kursis, on su teole jälile saanud ning võtab finants-, kodu- ja suhtekorraldusohjad otsustavalt enda kätte, tegutsedes viisil "päästa rahakotist ja kooselust, mis päästa annab", kuna tema arusaamade kohaselt on selle USA päritoluga neljarattalise näol talle tekkinud nüüd uus konkurent).

Viimased kaks punkti on igal mehel, sõltuvalt tema naisest ning loodud kodukorrast, omakorda erinevad. Nende juurde lisaksingi mõningaid erinevad variatsioone:

9. Avastad, et raha on otsa saanud.
Lõige 1: Seda hakkab edaspidi veel rohkem "ära kaduma", kuna ikka avastad midagi, mida oma hobiauto juures tahaks paremaks-võimsamaks jms. muuta.

10. Saad naise käest sõimata, et miks sa sest V8 mootorist üldse ostsid. V6 võtab ju palju vähem bensiini.(Tegu siis tõenäoliselt õigete Ameerika autode hingeelu mitte nii hästi tundva isikuga).
Lõige 1: Algul saad niisama sõimata, et mis sa sellisest Ameerika autost üldse ostsid. (See sõim äsjaostetud auto aadressil on sama paratamatu nähtus nagu tuulerõuged või läkaköha. Tuleb lihtsalt ära kannatada.)

Lõige 2: Saad sõimata selle eest, et hakkad V6-e asemele panema V8-t.
(Kõik see eelmainitud raha- ja ajakulu. Pluss ärajoodud õlled.)

Lõige 3: Ja lõpuks saad sõimata selle eest, et miks sa kohe V8 mootoriga autot ei ostnud. (See tuleb kuuldavale siis, kui autosse äsjapaigutatud V8 müdina saatel ekstra naise jaoks üks tiir linna vahel tehakse.)
Sellist lauset "Ise rääkisid, et V6 võtab vähem bensiini", enam ei aktsepteerita, sest et nende, s.t. naiste sõnade järgi võetuna nad enamjaolt väidavad, et nemad pole niisugust juttu mitte kunagi ajanud.


No ja saa siis nüüd neist naistest aru... :)

Kolmapäev, oktoober 03, 2007

106. Peatükk: Musta gaz 24-02 praegune ja edasine saatus.

Otsustasin, et paneks kirja ka ühe pikka aega "varjusurmas" olnud sõidukiga seonduvad tegevused ning mis nendest tegevustest edasi võiks saada.
Paljud, kes on mu töö juurde toodud autode tegemistel vahelduva eduga silma peal hoidnud, on mu käest küsinud, et kaugel mu enda must universaalkerega GAZ 24 on.
Nagu viimase postituse teisest kommentaarist võib välja lugeda, siis nii, nagu ma ta viimati laiali võtsin (lahtivõetud kere koos mootoriga sildade peal), sellisena ta on seisma jäänud. Tollest autost peale katuse ei kõlba ausalt öeldes midagi, kuna roostekahjustused on tema juures nii suured, et lihtsam on osta mõni analoogsem (või mõned isegi) mudel kõrvale ja hakata omakorda toda ehitama.
Nii et too, niiöelda "esimene" Volga läheb ilmselt lähiajal igaviku radadele.

Vahelduva eduga olen käinud ja otsinud erinevaid detaile, mida GAZ 24-le ja 24-02-le pakutakse, aga sellega on enamjaolt asi ka piirdunud, sest et mul pole praegu mõtet omale hunnikut tegemist vajavaid sõidukeid kusagile seisma osta, kui mul puudub aeg nendega tegelemiseks.

Sel suvel potsas mu postkasti aga üks kiri, kus siis Volgaklubi üks eestvedajatest kirjutas, et nendele saabus ühe musta GAZ 24-02 pakkumine.
Auto olevat kapremondi läbinud ja seisvat Kohtla-Järvel. Müüjaks olevat venelane.
Autoga pidid kaasa tulema ka mõningad detailid.
Et kui mul huvi, siis see Volgaklubi üks juhtliikmetest saadab mulle selle inimese kontaktandmed ja siis me saaksime juba omavahel edasi rääkida.

Ütleme nii, et asi pakkus päris tõsiselt huvi.
Volga omanik siis seletas asja ära, miks tal auto müügi soov on ja saatis mulle ka mõned telefoniga tehtud pildid nii autost kui ka kaasaantavatest detailidest.
Meil käis see autoostu teemaline dialoog päris mitu nädalat.
Hind, mis ta auto eest küsis, ei olnud küll tänapäeva mõistes üle mõistuse kallis.
Kuna mul aga polnud kohe ja korraga seda summat niiviisi käepärast võtta, siis ma andsin talle mõista, et kuigi ma olen sest autost väga huvitatud, kahjuks rahalistel põhjustel ma ei saa talle kogu seda summat korraga maksta.
Nii et tuli süda kõvaks teha ja talle ära öelda, kuigi ma oleksin, nagu ennegi mainitud, sest masinast huvitatud olnud. Olgugi, et see kapremont ei olnud tehtud mitte just kõige eeskujulikumalt, oli auto vähemalt koostatud suurelt jaolt uutest detailidest. Nii et midagi kardinaalselt nullist taastama või restaureerima poleks pidanud hakkama. Ainukesed asjad, mis ehk oleksid suuremat lõikamist ning keretöid vajanud, olid tagatiivad, kuna nende vahetamisel oli mingi moment mingit "käib küll"-metoodikat kasutatud.


Ühesõnaga, langes too variant siis rahapuudusel ära, elu veeres omasoodu edasi ning Volgagi hakkas juba vaikselt ununema.
Mõne aja pärast võeti aga minuga uuesti ühendust. Ikka sealtsamast Ida-Eesti kandist.
Seekord oli siis helistajaks selle Kohtla-Järvel resideerunud mehe tuttav, kes teatas, et ta oli selle Volga enda nimele niiöelda välja lunastanud, kuna omanikul oli hädasti raha vaja.
Aga et kui mul huvi, siis ta on nõus seda autot ikkagi mulle edasi müüma.
Siis seekord sai kätte võetud ja külastatud piirilinna Narvat, kuna auto olevat kogu kraamiga juba otsapidi sinna toimetatud.
Nüüd avanes võimalus näha seda eksponaati ka täies elusuuruses ja oma silmaga, mida ma seni ainult piltide pealt näinud olin:








Mulle ta igatahes sellisel kujul meeldis, olgugi et summutit polnud veel all ja ta lörras üpris lärmakalt.
Viimane omanik oli isegi nõus näiteks auto eest tasutavate kindlate kuumaksetega, kuna ma mainisin tallegi, et mulle see auto meeldib ja ma oleksin ta nõus ära ostma, kui mul aga selline kogus vaba raha olemas oleks.
Enne äraminekut lubati mulle veel, et enne järgmise nädala kokkusaamist ta ajab paberid korda ning paneb autole summuti täies pikkuses alla, kuna muidu tekitaks ta oma hääleka liikumisega teedel-tänavatel liig suurt elevust. Seda järgmise nädala kokkusaamist ning ostu-müügi tehingu vormistamist ma ootan muide siiamaani.
Peale viimast kohtumist ja lubaduse, see universaalkerega Volga mulle müüa, ei ole selle auto kohta mulle rohkem mitte mingit infot laekunud.
Nii et ma ei oska midagi öelda mis temast saanud on. Või kus ta on. Või kas ta on juba kellelegi omakorda edasi müüdud.

Igaks juhuks ma olin suvel targu omale valmis ostnud ühe teise kere, juhul kui selle Narvas asuva autoga ning tema omanikuga kaubategemine mingil põhjusel katki jääb.
See oli siis pakkumisel Volgaklubi foorumis ning autoga tuli kaasa ka "väikene" ports keredetaile. "Väikene" tähendas siis seda, et terve salong oli igasuguseid erinevaid detaile kuni laeni täis. Osadega neist polnud enam suurt midagi peale hakata, kuna aeg oli teinud oma töö ja rooste laiutas rõõmsalt igal pool ringi.
Aga mõned spetsiifilisemad jupid olid enamjaolt seisnud pööningul ja lakas, nii et peale paksu tolmukorra all olemise polnud nendel suuremalt jaolt midagi häda.

Ja kohale toodi see Volga siis taolise treileriga:


Need pildid on tehtud veel enne äraostu ning kohaletoimetamist:










Praegu on auto suuremalt jaolt asjadest lagedaks tehtud ning läheb varsti enne lume tulekut varju alla.
Kuna ma temaga tegelema jõuan hakata, ei tea, sest et aeg ja raha on praegu suhteliselt piiratud. Ja põhjuseks ei ole mitte mingisugune laiskus või autoga mitte tegeleda tahtmine, nagu AutoMoto foorumis üks Jaguari taastanud "psühholoog" laias lahmivas kaares vanatehnikahuvilistele diagnoosi pani.

Õnneliku juhuse tahtel on tal antud momendil lihtsalt vedanud, et ta sissetulekud on nii suured, mis võimaldavad taolist hobi taolise tempoga viljeleda.
See, et tal on sellised võimalused ja 90 protsendil ülejäänud vanatehnikahuvilistel mitte, ei anna talle veel õigust hakata laias kaares tembeldama ülejäänud samade huvidega rahvast iseendi ja teiste silmis valetajateks või viitsimatuteks.
Kui tegelikke põhjuseid ei tea, miks ühel või teisel inimesel oma vanasõiduki, olgu selleks siis kas auto või mootorratas, taastamine ja uuele elule äratamine viibib, siis võiks oma pinnapealse suhtumisega natuke tagasi tõmmata.
Ennast konkreetselt puudutatuna ma tolle tegelase kommentaarist ei tunne, aga taoline mõnede "ülemuse"-tüüpi inimeste üleolev hoiak "Küll mina ikka olen võimekas ja jõuan nii palju asju(autot ehitada, lapsi kasvatada ja kahe koha peal tööl käia) lühikese aja jooksul teha", tõmbab vahel otsaesise kipra küll.
Ütleme nii, et tolle 38-aastase meesterahva suust oleks oodanud arukamat sõnavõttu.

Minu arvamus on, et igaüks tegeleb oma (tehnika)hobiga vastavalt oma võimetele, vabale ajale ja vabadele finantsidele. Paksu võõrast rahakotti, mille toel enda autot, paati, tsiklit vms. ehitada, jagatakse meie riigis ainult üksikutele ja sellegi jaoks peab enne mingi käegakatsutav tulemus ette näidata olema.
Paljud aga ei küündigi sinnani, ning kõigil ei ole ka mitmekümnetuhande suuruseid kuupalkasid vms. samas järgus sissetulekuid, mis võimaldaksid neil niimoodi lahedalt ära elada, et saaksid kõige muu kõrvalt veel mingi tehnikahobiga tegeleda.

Ja seetõttu on täiesti väär arvata, et kui inimesel(kas siis finantsilistel või mingitel muudel, ainult temale teadaolevatel põhjustel) ei ole enam soovi või võimalust mõne konkreetse projektiga tegeleda, siis ta kellegi teise arvates ei tahagi midagi teha, ei viitsi, või siis valetab sellest konkreetsest projektist loobumisega nii iseendale kui teistele.