Pühapäev, märts 11, 2012

272. Peatükk: 1964 a. GAZ 21 L keretööd

Kuna "vanade Volgadega" tegelemine on rahva seas jätkuvalt populaarne- olenemata riigikorrast ja huvilise vanusest- siis lisaks mitmetele teistele autodele, mida siin-seal veebilehtedel kajastatakse, omalt poolt ka ühe lühikokkuvõttena juurde allpool olevate piltide ja jutu näol.

Nii palju või vähe, kui ma nendega erialaselt kokku puutunud olen, tuleb tunnistada et see konkreetne isend on üks parimais konditsioonis, mida mu silm näinud on.
Ainukesed keevitamist vajavad kohad olid tal esimeste uksepostide juures all põhjaplekis kaks auku ning paaris kohas mõlema poole lävekarbid.
Muidu oli kere korralik ja roostevaba.






Pagassipõhi:




Rattakoopa tagune plekk:


Põhjapleki tagumine...


....ja esimene osa:


Varuratta süvend:


Rattakoobas:


Kuna teada on, et tolleaegsed vene autode kereliited ja üleminekukohad kaeti tehases tinaga ja et see on üks paras rooste kogumise koht, siis ühe esimese asjana said need esitiibade liitekohad tehases pandud kattetinast puhastatud.
Vastu vaatas teadagi misasi:


Koopaplekid mootoriruumi poolt:




Kuigi kere ise ja tiivad-uksed-luugid tundusid esmapilgul suht sirged, siiski pahteldusest ei pääsenud neist ükski. Aga seda tuleb küll nentida, et pahtlit kulus terve auto liitekohtade tasandamiseks ning keredetailide silumiseks üllatavalt vähe- kõigest 3-4 liitrit.
Nii et mingit kipskuju temast väga ei saanud:


Esmase täitevkrundi all:






Vahepeal sai prooviks ära värvitud armatuurlaud, et vaadata, missugune see auto üks tulevastest värvitoonidest olema saab:



Võttis aega mis ta võttis, aga ükskord sai kere omadega lõpuks nii kaugele, et järgmine etapp oli värvikambrisse minek:










Esmalt läks autole toonkrunt:








Seejärel tulistasin peale punase värvi:










Kui punane värv kuiv, katsin auto kinni ning peale läks tema teine, s.t. beež toon.
Beež samuti kuivanud, pakkisin auto lahti ning lakkisin kere ja tagatiivad üle.
Lõpptulemus jäi niisugune:
















Järgmine sats olid uksed.
"Kõrgemalt poolt" arvati, et auto tagaustele on kindlasti vaja seda beeži tooni kaart sisse.
Stiilsem vaatepilt oleks muidugi kui terve alumine ring oleks punane, siis tekib autost külgvaates niiöelda ühtlasem mulje, aga kuna "oleks" on teadagi mis ja seda "disainelementi" nõuti pidevalt ja visa järjekindlusega, siis tuli ta ära teha:








Aega läks, aga valmis said needki:











Kogu tööde protsess kestis 4 kuud. Tempot tõmbas maha eelkõige külm ilm ja teiseks muud eluoluga kaasnevad asjad.
See sügise lõpul ja talvel autole keretööde tegemine kaotab tegelikult igasuguse mõtte.
Peaasjalikult see, et mitte ükski töö tellija ei maksa neid meeletuid küttearveid kinni, mis tööruumi soojendamiseks kulub, et seal oleks võimalik tegutseda ja teiseks on see lihtsalt mõttetu raha ja aja raiskamine, kui pool või üle poole päeva kulub ainult töötoa soojaks kütmisele ja lisakütte materjali organiseerimisele.
Et siis järgmisel hommikul samamoodi otsast peale hakata. Täiesti surnud ring sisuliselt.
Nii et vahel on parem panna "pood mõneks ajaks kinni", tegeleda muude asjadega ja oodata soojemaid ilmasid. Mingi ette dikteeritud "ajaplaani" nimel mitmeid tunde jahedas ruumis tööd teha on täielik nonsenss.
Minu teada pole enam seda riikigi, kus "plaan oli püha ning kõik see A ja O", aga tundub et NLKP presiidiumi mentaliteet on osade inimeste peast jätkuvalt visa kaduma.