Pühapäev, oktoober 01, 2006

27. Peatükk: Tagadi Vanakraamilaat.

Sai siis jah, selline käik ette võetud nagu pealkirjas mainitud, koos Jürgeni nimelise vanatehnikahuvilisega, kellega sai ka Melliste laata külastatud.
Võtsime siis kätte ja läksime vaatama, mis seal Tagadil huvitavat on.
Kuna teadupärast kõige suurem "action" käib sellistel üritustel varastel hommikutundidel, siis tuli meil kiirustada, et võimalikult vara kohale jõuda, ja asjast võimalikult hea ülevaade saada.

Kui saabusime kohale, siis ilm oli selline keskmine eesti ilm. Ühesõnaga sadas.
Auto pargitud, liikusime siis ühe sissepääsu poole.
Kuna mulle oli esimene kord just sellel konkreetsel üritusel käia, siis püüdsin ma igasuguste "Volga"-teemaliste ahvatluste suhtes madalat profiili hoida, ning olenemata võimalikest tekkivatest kiusatustest neile mitte eriti järele anda.

Platsile jõudes avanes mu ees üks korralik virvarr ning paras Paabeli segadus.
Esimese korraga ei osanudki arvata, et kustpoolt seda ringkäiku peaks hakkama otsast peale tegema, kuid ega seal midagi keerulist polnudki- käid aga müüja juurest müüja juurde, vaatad mis tal pakkuda on ja küsid hindasid.

Ausalt öeldes, ma ei tea millele need osad vanakraamimüüjad rõhuvad, või nad ongi sellised naiivitarid, kes arvavad, et ostjad on tõesti nii lollid, et ulmeliste sadade ja tuhandete kroonidest eest nende vihmas ligunenud mööblit või poriloigus vedelenud märke, embleeme või muud analoogset keegi osta soovib.
Väga palju oli müügile paisatud sellist mõttetut ja roostes rämpsu (vanad padrunisalved, padrunid, põllutööriistad, mootorrataste kered, autode veljed jne. jne) mis tegelikult ei kõlba kuskile. Rääkimata katkistest nõudest, kortsus lippudest jpm.
Ning hinnadki olid sellised et anna issand kannatust. Üks näide.
Vanatehnikahuviline Jürgen otsis oma "hirvega Volgale" korralikke tagatulesid.
Üks ennastäis (ja võibolla veel midagi muud täis) müüja lajatas tuima rahuga, et 500 krooni ja mitte üks sent vähem.
Samas, tehes veel mitmeid ringkäike ühe telgi juurest teise juurde, nägime, et üks papi pakub oma Moskvitši peal olevatest karpidest mõningaid "Volga" asju.
Sorteerisime nad kiirelt läbi ja mis selgus? Selgus, et onul oli igavene joru neidsamu GAZ-21-e tagatulesid- vali, millist tahad.
Ja hinnaks kujunes vist 100 krooni tükk.

Samas, ega ma ka papist poiss polnud, olgugi, et algul andsin endale tõotuse, mitte ühtegi "Volgaga" seonduvat asja osta ning võtsin selle vanahärra auto ees olevates kastides ette poolpõhjaliku revideerimise. Ja selle revideerimise tulemusena ma sain täiesti korralikud mootori- ja käigukastipadjad, ning nn. tagasilöögipuksid, mis tagasilla külge käivad.
Hind küsitud, kaubaga rahul, liikusime edasi.

Ühes aianurgas seisis treileri peal hallikat tooni "Volga".
Lähemale minnes selgus, et tegu on esimese seeria GAZ 21-ga.
Esimese seeria GAZ 21-e tunneb ära siis ainult sellel mudelil olnud keset iluvõret seisva suure nikeldatud viisnurga järgi, teised sama tüüpi GAZ 21-ed, millede iluvõre on püstiste ribidega ja ilma viisnurgata, on juba uuemad mudelid.
Kuidagimoodi tuli see auto mulle tuttav ette. Sekund mõttetööd ja siis meenuski, et tegu on sama autoga, mida ka auto-moto foorumis üksvahe müüa pakuti ja mille ostmisele oleks ise ka pretendeerinud, kui raha oleks olnud.
Kuna toona tollest autost mingeid pilte müügikuulutuse juurde polnud pandud, siis nüüd oli mul võimalus seda isendit pealaest jalatallani silmitseda.
Noh.... oli kah mis ta oli, ütleks. Juttude põhjal, mis temast auto-moto foorumis räägiti, mulle jäi mulje, et tegu on lihtsalt pikka aega garaazis seisnud sõidukiga, mis tahab lihtsalt osadeks võtmist, olmemõlkide likvideerimist, ülevärvimist ja uutest juppidest koosnevat montaazi. Nähtud vaatepilt oli aga ikka täiesti midagi muud.
Igatahes see hind, mis selle 1958-nda aasta auto eest küsiti, võttis ikka päris tummaks.
Veidi aega südametableti karbikesega mööda laata ringi käies, mõtlesin et seda eelarvamust, mida osad müüjad oma mädanenud ja roostes kola eest tahavad saada, nüüd see äsjane "Volga"-müüja ainult võimendas.
Auto eest küsiti 25 000 krooni ! No tere talv, ütleks !

Natuke veel ringi käinud, mõtlesin, et viiks mootorrattahuvilisele Urmas Teearule selle raamatu ära, mis ma mõni aeg tagasi kuuri koristades ajalehtede vahelt leidsin.
Tegu oli siis 20-ndatest pärit tehnilise raamatuga, kus siis olid erinevate mootorrataste margid, tööpõhimõtted ja nende joonised sees.
Raamat üle antud, liikusin siis veel natuke ringi, et vaadata, mida keegi pakub.
Seda träna oli ikka üle mõistuse, mis sinna kokku veetud oli. Ja kõik tahtsid oma vanade asjade eest saada ulmelisi summasid. Näiteks jäi mulle silma üks Nõukogude aegne hävituslennuki piloodi kiiver, mille eest kasseeriti tuima näoga 6000 krooni.
Ja see polnud mitte ainus selline asi, millel mitu nulli sabas oli. Neid nulle oli nii rohkem kui ka vähem, vastavalt detailide mõõtmetele ja vanuselisele astmele, kuid üheks põhiliseks läbivaks jooneks kippuski olema stiil, et kui müüja poolt öeldud hinnaga ei nõustutud, siis see ostuhuviline võis potilaadale sõita.
Huvitav millele nad küll rõhusid, ma ei saa aru...

Näiteks jäi mulle ühe müüja auto juures silma silt, et kui sul on üks järgnevatest sõidukitest (VAZ, GAZ, ZAZ, UAZ) siis astu ligi ja küsi julgesti.
Astusin siis ligi ja küsisin julgesti, et kuidas "Volgale" kuuluvate detailidega on.
Vanapapi, kes neid asju pakkus, ütles, et lähme vaatame, mis sealt leiab.
Veidi aega autos ringi vaadates, nägin ühte punti iluliiste. Algul arvasin, et need on vast "Volga" esiklaasi liistud, kuid veidi aega neid takseerides, pidin nentima, et siiski mitte. Mingit markeeringut neil tagaküljel polnud, aga eks nad vast mõne "Žiguli" omad olid.
Siis teiste asjade vahelt nägin ühte "Volgale" iseloomulikku asja- iluvõret.
Ühest nurgast oli ta veidi kriimustatud, kuid muidu paistis enam-vähem olevat.
Küsisin, et palju maksab, vastus oli et 400 krooni.
No... ma ei tea...
Igatahes sama targalt kui ma sinna auto juurde läksin, sama targalt ma sealt ka ära tulin.
Üldiselt ega ei jätnud selline suhtumine asjast hea mulje. Mina näiteks ei taha osta oma autole selliseid detaile, mis siis vedelevad kusagil lageda taeva all vihma käes, või otsapidi suisa porilombis, nagu seda igasuguste erinevate asjade puhul näha võis.
Näiteks kui seesamane iluvõre maksaks poes uuest peast ka 400 või isegi 500 krooni, siis iseenesestmõistetavalt ma lähen poodi ja ostan sealt selle uue ja korraliku iluvõre või ükskõik millise "Volga" detaili. Sealt ma saan vähemalt kasvõi mingigi garantii koos ostutšekiga kaasa, et juhul kui see generaator või starter või misiganes ei tööta, siis ma viin ta poodi tagasi, ja vahetan teise vastu ümber. Laadal aga tuleb kõigi ostetud asjadega kaasnevad riskid enda arvelt tasuda.

Vahepeal teine vanatehnikahuviline Jürgen oli kokku saanud sellise mehega nagu Leo Lepp, kellele kuulub see kolmerattaline väikene veoauto "Tempo", millest on juttu Septembrikuu ajakirjas "5!" ja 100%-liselt taastatud Takso-"Pobeda", millest on artikkel ajakirjas "Pilt", siis Hr. Lepp rääkis, et oli ka käinud uurimas seda I-seeria GAZ 21-te, ja küsimusele, et palju auto maksab, oli ta vastuseks saanud, et 20 000 krooni.
Tähendab... see nn. äritegemine on, eriti laadal, ikka lai mõiste.
Ennem vaadati, et mingid noored tüübid tulevad- uurivad, järelikult raha on ja et siis võib neile ka 5000 krooni kallima hinna keevitada, vanemate meeste puhul võetakse siis hinda natukene vähemaks.
Ma ei saa aru, kus see loogika siin on ?
Ja senimaani ma ei saa ka sellest aru, mille alusel selliseid numbreid sellistele asjadele öeldakse, nagu neid seal laadal müüa pakuti. Ostja välimuse põhjal, või on põhjus milleski muus.

Sai ka mõningaid pilte tehtud enne äratulekut, nii et kes siis kohal ei käinud, saavad ka mingisuguse väikese ülevaate sellest tavaarist, millega seal kaubitseti.

Peale laata sai külastatud ka ühte meest, kelle omanduses on Eesti mõistes kaks üpris haruldast sõidukit, lisaks veel üks Ameerika päritoluga stiilne sõiduauto 30-ndatest.
Nendest ma räägin siis täpsemalt juba piltide juures.

Kommentaare ei ole: