Pühapäev, august 26, 2007

100. Peatükk: Jurmala Retrosõit 2007.

See nädalavahetus toimus Lätis, täpsemalt Jurmala linnas vanade sõidukite kogunemine ning retrosõit.
Too reis õnnestus mul teoks teha tänu kuldse Ford LTD omaniku vastutulelikkusele, kes ütles, et ma olevat sest ajast peale, kui Ford valmis sai, niiöelda "oma jope", ehk siis tema ning tema kaaskodakondsete tutvusringkonda kaasatud ja et kui nad mõnda vanade autodega seonduvat üritust kusagil külastavad, siis ma olen ka teretulnud isik nende seltskonda.
Nii et kui küsiti, kas ma ka Lätis toimuvale "Jurmala Retrosõidu"-nimelisele üritusele minekust huvitatud olen, siis olin selle sõiduga otseloomulikult nõus.
Kuna mul oli see ka viimane puhkusenädal, siis mõtlesin, et miks mitte taolisel viisil oma aega otstarbekalt sisustada.
Neljapäeva õhtupoolikul tulid Andrus ja Vello(kes ka Haapsalus, "American Beauty Car Show-l" oli) mulle selle kuldse LTD-ga järgi ning seejärel võtsime suuna Tõrva suunas, kus elab Andruse isa. Tema juures olime siis ööd, et reede hommikul teekonda juba mitmekesi ja rohkema arvu autodega Läti poole jätkata.
Andruse isa, Arno, oli meid juba kodus ootamas ning sõidukid, millega Läti poole vurada, olid ka juba ootevalmis pandud.
Veidi aja pärast lisandus meie seltskonnaga Kaido, kes oli samamoodi ka Haapsalu üritusel kohal.

Reede hommikul, kui kell sai 7, toimus äratus.
Kerge eine võetud, asusime peagi kogu selle killavooriga Läti suunas teele.
Arnol, Andruse isal, on valduses üpris muljetavaldav kollektsioon erinevaid sõidukeid. Nii USA kui ka NSVL-i päritoluga. Seekord oli siis Läti ürituseks valmis pandud Ameerika "Fordi" väikebuss, millele oli sappa haagitud treiler ning sellel õõtsus stoilise rahuga musta värvi GAZ 13 ehk "Tšaika".
Kusjuures täiesti originaal- mis sest, et kõigest ühe korra vahepeal ülevärvitud.
Teine masin, mis kuldse Ford LTD ja bussi ning "Tšaikaga" kaasa tuli, oli ülistiilse disainiga, kaheukseline 1959-nda aasta beezikas ja musta katusega "Cadillac".
Kui ma seda autot oma elus esimest korda ihusilmaga hoovi peal seismas nägin ja teda ligemalt vaatasin, siis korraks tuli selline tunne sisse, et aeg jäi seisma.
Ülejäänud kõik muu tundus too moment nii tähtsusetu. Põhiline oli ainult see hetk.
No... ühesõnaga... Seda ei saa niiviisi täpselt kirjeldada, aga ma arvan, et igaüks, kellele taolised vanad suured "ameeriklased" meeldivad ning on sellist autot esimest korda näinud, on vist peaaegu sama tunnet tundnud.
Ja mul oli au teha selle sõiduki kõrvalistmel sõit Lätti ning tagasi ka.
Roolikeeramine usaldati Kaido hoolde.

Õige varsti jõudsime "Ford LTD" ja "Cadillaciga" Valga piiripunkti.
Andruse isa tuli natuke hiljem järgi, sest et nii väärtusliku koormaga, mis bussi taga treileril oli, ei saa kiiret sõitu teha ning ta pidi ka veel ühe oma tuttava naisterahva peale võtma.
Kui buss koos oma kandamiga kohale ilmus, lisandus meie seltskonda üks, natuke tumedamat kuldset tooni 1972. aasta "Cadillac Eldorado", kus siis istusid Andruse ja Arno perekonnatuttavad Aleks ja Ene.
See 1972. aasta "Eldorado" kuulus tegelikult varem Andruse isale, aga kui tal avanes võimalus osta omale see 1959-nda aasta kupee, siis otsustas ta müüa selle auto kellelegi oma tutvusringkonnast.
Et siis on lootust, et auto satub ikka headesse ja õigetesse kätesse.

Tollis formaalsused korda aetud ning piiripunkt edukalt ületatud, vurasime esimese peatuspaigani, et teha üks väike söögipaus.
Pilt selle toitlustusasutuse parklast:

Nagu näha võib, siis bussi taga treileril on "Tšaika", järgmine on Ford LTD, siis 1959-nda aasta "Cadillac"-i kupee ja kõige taga 1972. aasta "Eldorado".
Ilmselt toimus too moment väike nõupidamine.

Sõit kulges ka läbi Riia kesklinna, mis oli paras "ooper" omaette.
Kui läbi linna sõitsime, siis Kaido lausus "Cadillaci" rooli taga olles, et autol nüüd jumalapärast mingi detail töölepingut üles ei ütleks, muidu on sihuke ummik ja kaos lahti, et jube kohe.
Õnneks aga kõik autod elasid selle kohatise rivis jorutamise ning pika sõidu ilusti üle ja me jõudsime ühes tükis kogu selle rongkäiguga Jurmalasse, "Nemo"-nimelisse puhkepaika, mis asub kohe mere ääres.
Kuna olime ühed esimestest, siis oli hea võimalus omale kõige sobivam laagriplats valmis vaadata. Seda juhust me ka kasutasime täiel määral.

Siin pildil ajab Arno "Tšaikat" treileri pealt maha.
Vasakult Vello, paremalt Kaido teda juhendamas:


Lõpuks, kui kõik autod olid paigas, nägi meie peatuspaik välja niisugune:


Teiselt poolt:


Nagu ühele retroüritusele kohane, ei puudu sealt ka vajalik atribuutika.
See pilt jätaks mulje, nagu mõni II maailmasõja veteran tõmbab hinge suurest pasunapuhumisest. Tegelikult oli sellel tuubal ka väga oluline roll täita.
See oli nimelt meil alkomeeter, mida puhudes siis said teada, kui kaine sa (veel) oled.
Kellel kopsumaht oli suurem ning oma kõike võhma alkoholi kulutamise peale ära ei raisanud, see suutis pillist veel päris mehise pröötsatuse välja puhuda.
Nõrgema kopsumahuga mehed, mina sealhulgas, ei osanud peale haleda visina eriti suurt midagi kuuldavale tuua:


"Tšaika" tagumine aknalaud oli palistatud erinevate NSV Liidu ohvitseride mütsidega:


Ja sellised need kämpingud olidki, kus siis sai, vastavalt voodikohtade arvule, kuni 8 inimest ööd veeta:


Juba esimene õhtu möödus meil... kuidas ma ütlen nüüd... mitte just kõige rahulikumalt.
Kuna eesti mees on teadupärast tantsulõvi ja peale korralikku sööma- ning joomaaega peab ta ühe korraliku tantsu saama tantsida, siis veidi aja pärast võiski treileri peal, mis oli sujuvalt muutunud kohalikuks estraadilavaks, näha kohalike eestlaste laulu- ja tantsupidu:


See keskmine mees, Vello täpsemalt, ei ole mitte peadpidi kingaviksikasti kukkunud, vaid ta oli omale kusagilt orgunninud "Tähesõdade" filmist tuntud Darth Vaderi maski ning käis tollega ringi:


Andrus, Darth Vader ja Arno:


Veidi aja pärast ilmus meie seltskonda veel eriilmelisi nägusid.
Ma ei tea, kuskohast Arno selle kummimaski saanud oli.
Igatahes kui selline äkki pimedas vastu peaks tulema, ega võtaks korraks kõhedaks küll:

Nurgas on siis Aleks peenikest naeru pidamas.

Nagu näha, siis eesti naine pole nii uje midagi, kui ehk esmapilgul tunduda võiks.
Näiteks Ene julges koos selle vinnilise "kumminäoga" ühe pildi peale jääda küll:


Kaks härrat Läti viina degusteerimas.
Parempoolne on jälle sihuke eht kivinägu, kes ei liiguta vist kulmugi.


Neli tankisti ja nende roheline "tank", millega käiakse naisi jahtimas- olenemata kellaajast:


See kräu kestis meie platsil poole hommikuni, enne kui rahvas ära väsis ning magama kobis. Ja see oli alles esimene öö.
Oleks ma seda teadnud...

Hommikul, kusagil 7 paiku, kuulsin läbi une väljas mingit imelikku raginat.
Tundus, nagu laagrikorraldajad laseksid rahvale äratuseks ruuporist mingit kõnet.
Igatahes asi tundus suht veider, nii et ma läksin ukse peale kuulama, mis pagana mulin see selline on ja kust ta üldse kostub.
Asja uurides sain selgust, et laagriplatsil üks tegelane lasi oma sinise "Moskvitši" katusele kinnitatud valjuhäälditest Hitleri kõnet.
Ma ei kujuta ette, kust see veel välja oli otsitud, aga päris hea äratusviis, ütleks.
Meil oleks see mees taolise teo pärast ammu juba mingeid "sootunnusedetaile" pidi puu otsa riputatud, aga seal paistis, et keegi sellesse kõnesse päris röökiva halvakspanuga ei suhtunud.
Eks ta osasid magajaid kindlasti segas, sellele ma ei vaidle muidugi vastu.
Äratus oli varajane seetõttu, et kuna rongkäik pidi pihta hakkama linna teisest otsast, siis see kohalesõit, registreerimine ja kogunemine võttis oma aja.
Eks ta sisimas muidugi vanduma ajas, et nii vara peab uimase peaga kusagile sõitma hakkama, aga õnneks "Cadillac" kompenseeris oma sõidumugavusega mu negatiivsed ärkamisemotsioonid.

Kuna aparaadis on tehtavate piltide arv suht piiratud, siis pidin hakkama mõtlema ja valima, milliseid autosid mul oleks mõttekas pildistada ja milliseid mitte.
Sõelale langesid sellised haruldasemad sõidukid, mis olid juba "omal ajal" suhteliselt vähelevinud või rariteetsed.

GAZ 14, ehk "Tšaika". See mudel on siis GAZ 13-ne järglane:


Embleem ühe GAZ 21 ehk "Vana Volga" esiaknal:


Valget värvi GAZ 12 ehk "ZIM":


Meie seltskonna poolt näitusele välja pandud GAZ 13, ehk siis see nö. õige "Tšaika":


Ja siin siis see beežikas 1959-nda aasta "Cadillac":


Kui kolonn lõpuks liikuma hakkas, siis ma ei kujutanud ette, et see üritus rahva hulgas NII suurt tähelepanu on tekitanud. Kahel pool teed oli inimesi, sõltuvalt seal konkreetsel tänavalõigul elavate inimeste arvust, kohati ikka paksult täis ja ei oldud ka kitsid lehvitama, millele me muidugi omakorda vastasime.
Nii suur üritus nõuab muidugi ka politseipoolset korraldamist, mida nad ka vastavate teelõikude sulgemisega või ajutiselt liikluse seiskamisega ka tegid.

Kui rongkäigu esimene etapp läbitud, suundus kogu see joru esimesse peatuspaika hommikust sööma.
Seal jagati rahvale kerget suupiste moodi toitu ning otseloomulikult ei puudunud ka kuum kohvi ning soojad saiakesed. Saiad olid nii head, et oleks tahtnud mitu tükki võtta, aga siis ma oleks üpris kindlalt saanud lätikeelse sõimu osaliseks, sest et igale osavõtjale oli ainult üks saiake määratud.
Kusjuures söögilauas saime Aleksilt kuulda ka ühe uue õllejoomise triki.
Selleks on siis "Karu tulemine" ja "Karu minemine".
Karu tulemine tähendab siis seda, et võetakse õlleklaas. Kallatakse see õlut täis.
Siis ühe võetud õllesõõmu asemele kallad puhast viina ja niikaua jood niiviisi lonkshaaval, kuni klaasi jääb puhas viin. See on "Karu tulemine".
"Karu minemine" käib siis jälle vastupidi: Kui see inimene, kes on peale seda klaasitäit veel elus, mitte vedelas olekus laua all laiali nagu õlireostus, siis hakkab ta jooma lonkshaaval õlleklaasis olevat viina.
Iga äravõetud viinalonks asendatakse siis omakorda juurdekallatava õllega, kuni klaasi jääb lõpuks alles puhas õlu. See on siis "Karu minemine".

Ma ei kujuta ette, et kes see nii kõva tervisega mees on, kes taolise triki ükskord kunagi ära teeb.

Kõht täis, suurem näljatunne eemale peletatud, jalutasin parklas ringi ning tegin niikaua aega parajaks, kuniks ülejäänud ja hiljem kohale saabunud rahvas veel kas siis järjekorras oma toidukorda ootas, või einestas.

Parklas jäi mulle esimese asjana silma miilitsavärvides olev GAZ 24:


Kusjuures kindral isiklikult juhtis seda autot, otsustades vormil asetsevate pagunite ning pükste lampasside järgi:


Isegi põrandavaibad olid miilitsateemalised ning autoga toon-toonis:


Eestvaade. See koer ei olnud ei narkokoer ega ka pommikoer.
Tema oli niisama:


Salongivaade:


Väike valik väljapandud sõidukeid.
Kõige parempoolsem on, nüüdseks järjest enam harulduseks muutuv, presentkatusega "Moskvitš" ehk M 401:


Kui kõik olid oma kõhud täis söönud ning autodesse roninud, suundus see mitmesajast sõidukist koosnev kolonn järgmisesse peatuspunkti.
Meie valduses oleva "Cadillaci" ette sattus sõitma üks kollane "Moskvitš", millel ilmselt üks silinder ei töötanud. Nii et iga kord, kui ta kohapealt liikuma tahtis hakata, saatis seda tegevust vali paugutamine summutist.
Kohati jäi mulje, nagu mingine ratastega kuulipilduja sõidaks ees: pidevalt kostus startides "ba-ba-ba-pah-pah" ja "bõdrõdrõdrõnn"- tüüpi helid.
No ja iseenesestmõista me ei saanud tema taga sõites naeru tagasi hoida, kui see "Moskvitš" meid jälle oma "valanguga" kostitas.

Järgmises peatuspunktis ootas meid ees tohutu rahvamass.
Ma pole elu sees veel ühelgi vanatehnikaüritusel nii palju rahvast näinud. See oli hullumaja, mis seal toimus.
Ja i-le pani täpi peale veel see, et kui teised autod suunati kas mändide alla parki, või natuke pealavast eemale kõnniteedele, siis "Cadillacid" suunati otsejoones lava ette.
Need lätikeelsed imestus- ja vaimustushüüded, kui see beez "ameeriklane" madala mootorimüdinaga neist aeglasest nina alt möödus, ajasid endalgi suunurga kergelt vudisema- olgugi et ma püüdsin suht tavalise ilme säilitada.

Paar pilti sellest platsist, kuhu autod kogunesid:




Kui "Cadillac" ära pargitud, läksime Kaidoga otsima, kuhu teised jäid.
"Tšaika" koos Arnoga leidsime me üsna pea üles, Andrus seevastu oli koos Vello ja paari teise tuttavaga sättinud ennast lähedalasuva tänava äärde, kus siis oli autol muidugi kõik luugid lahti tehtud ja "Boney M" mürtsus sees röökida, nii nagu jaksas.
Selle LTD sabas seisis üks väike maastikuauto.
Andrus ütles algul naljaga pooleks, et tal sidur kärssab, seepärast tuleb autol tagant suitsu.
Asja lähemalt uurides aga selgus, et mees oli sinna väikese grilli moodi asja ehitanud, ning jagas sealt oma lähikondlastele küpsetatud vorstikesi.


Džiibi käigukanginupp:


Vahepeal käisin vaatamas, kuidas meie teistel seltskonnaliikmetel läheb.
Arno oli selle aja sees valmis meisterdanud "Tšaikasse" sellise huvitava kompositsiooni:

Selle lauakesel asunud telefoniga sai siis helistada otse Smolnõisse, juhul kui vajadust oli.

Mõnekümne minuti pärast suundus see kolonn kolmandasse peatuspunkti Jurmalas.
Seal oli plats juba suurem ja ka autod mahtusid kõik enam-vähem ära.
Tsiklite jaoks oli broneeritud üks kõrvaltänavas asunud parkla, kus siis huvilised said kaherattalisi silmitseda. Üks tegelane tegi seal oma "Jawaga" väikeseid kaskadööritrikke, tõstes külgkorviga mootorrattal külgkorvi ratta õhku ning tiirutas niiviisi vaikselt mööda platsi.
Kui autod pargitud said, suundusime juba lõunale, kuna kellaaeg oli ka sealmaal.
Toitlustuskohas anti meile talongide vastu(nagu Nõukaaja lõpus suhkrut ja muud sellist) üks tubli praeportsjon.
Kes tahtis, võis esimesel korrusel asunud poest omale söögilisa osta, juhul kui praest väheks jäi.
Mõned pildid platsile kogunenud autodest ning neid uudistama tulnud inimestest:






Jaguar:


Embleem tagaluugi peal:


"Tähesõdade" Darth Vader(maakeeli siis võibolla näiteks mesinik Zutsjavalmis) oma maisel tööpostil ja oma tegeliku tööautoga:




Platsil oma seltskonnaga ringi jalutades märkasime ühte Läti numbrimärgiga musta "Tšaikat".
Samasugune nagu seegi, mille meie seltskond treileri peal kohale tõi.
Auto oli taastatud nagu prillikivi. Kõik kroomdetailid särasid nii et silmadel hakkas valus ja värvimistööd olid samuti eeskujulikult tehtud. Isegi kõik tihendid olid uued pandud. Ühesõnaga, esmapilgul pole midagi halba öelda.
Seda autot aga ühiselt uurima asudes leidsime, et ikka peab meepotis mingi tõrvatilk peituma.
Andrus avastas näiteks tagumise aknalaua pealt plastmassist lisapiduritule.
(No sellise nagu neid tavaliselt kataloogides ja autovaruosapoodides müüakse.)
Siis tekitas meis kõigis krõbedaid väljendeid tagapaneelile kinnitatud embleem "V8" ja "5,53 l"
No... "What the f*ck ?"

Autot seest uurides leidsime, et ka istmete seljatoed ei ole õiged, vaid on asemele pandud mingisugused "enam-vähem" tüüpi. Umbes, et peaasi et istuda saaks.
Siis oli meil kõigil seda autot vaadanutel küll suhtumine taoline, et "Kurat, mees ! Sa ostad omale "Tšaika" ja siis keerad ta paari pisidetailiga "%*'&¤"#% ! No kes kurat teeb "Tšaikaga" niiviisi ! See auto on ju täiesti *#¤%&/´'%* keeratud !"
Omanikule me seda nina alla ütlema muidugi ei läinud, aga üksteisega kuuldavalt arutasime neid prohmakaid küll.
Igatahes väga idiootlikud nägid need "lisad" seal auto küljes välja.

Õige pea aga suundusime peale väikest jalutuskäiku autode vahel oma sõidukite juurde, kuna kolonn juhatati mereranda. Seda väikest paarikilomeetrilist teelõiku olid kahel pool palistamas samamoodi rahvamassid, nagu eelnevateski kohtades ning kui mitte kõigil, siis suuremal osal inimestest jagus soovi kas lehvitada või plaksutada rongkäigust osavõtnutele.

Randa jõudes liikusime vaikselt niikaua edasi, et ka tagumine rongkäigu ots saaks ilusti rannaliivale sõita.
Ma ei valeta, kui ütlen, et enam-vähem pea iga poole minuti tagant möödus "Cadillacist" mõni inimene, kes tahtis kas siis autot või ennast koos autoga lasta pildistada.
Alljärgneva foto õnnestumine oli puhas juhus. See oli ainuke moment, mil inimesed olid autost piisavalt eemal, et ta jääks tervikuna pildi peale ning päike samal ajal ka paistaks.
Ma arvan, et "Cadillaci" omanik jääb ka pildiga rahule:


Ühe tädi jalg jäi sinna pildinurka, aga ega ma ei saa inimest päris eemale ka ajada. See oleks sündsusetu, või nii.
(Ma loodan, et saan selle üksiku jala sealt servast pilditöötlusprogrammiga kunagi eemaldada).

Rannas seisime me päris pikalt.
Paar korda üritasin seal ajaviiteks jäätist süüa, senikaua kuni rahvas autosid vaatab, aga no mida sa sööd, kui tuul puhub kogu aeg liiva näkku ja iga suutäiega midagi rõgiseb hammaste all.
Seepärast ma loobusin jäätisesöömisest ja jäätise kompenseeringuks valisin omale midagi hästi külma ja vedelat, mida tavaliselt pudelites müüakse.
Piim see igatahes nüüd küll ei olnud, juhul kui keegi arvas.
Pigem natuke kangem kraam.

Peale rannaspassimist, mis hakkas juba pikapeale tüütuks muutuma, suundus see joru Jurmala kesklinna kanti, Spa lähedale. Seal siis paigutati osad autod hanereas keset tänavat, et inimesed saaksid kahel pool kõndides neid ka lähemalt silmitseda.
Senikaua, kuni jälle autod paigal seisid, pakuti ühes välikohvikus üritusest osavõtjatele väikest "linnupette" moodi napsi koos heeringalõiguga.
Klõmakavõttu saatis laval üks Läti rokkbänd.
Ega polnud midagi öelda. Nende mängitud lood panid jalaga takti kaasa lööma küll.

Kui ka see "tänavakogunemine" ühele poole sai, suundus see joru uuesti laagripaika tagasi.
Selle mitmetes erinevates peatuspaikades passimise kohta ütles Andrus, et see üritus ongi niisugune, et sina ja sinu valduses olev auto on koos staarid, kellede ülesandeks on lihtsalt olla ja särada.

Laagrisse tagasi jõudes sõideti kõigepealt see kuldne LTD väikese maassetorgatud harutoosi juurde, kust auto akude laadimiseks voolu sai, sest et kogu selle ürituse aja, mil Ford kusagil seisis, olid autol uksed ja tagaluuk lahti ning muusika mürtsus kõik see aeg mängida.
Nii et ei ole siis imestada, kui ka kõige suuremad akud hakkavad taolise tampimise peale otsi ära andma.

Õhtul aga toimus laagripaika ülesseatud suures, kahekorruselises toidutelgis pidulik õhtusöök, kus siis paralleelselt söömisega premeeriti ka tublimaid/rohkem silmahakanud osavõtjaid.
Ka meie seltskonnast "Tšaikat" ja "Cadillaci" omav Arno, käis laval auhinna järel ära, milleks oli kullavärviga üle võõbatud nukkvõll.
Ja diplom anti ka veel.
Peale auhindade jagamist aga läks telgis väga palavaks.
Eriti hakkasid ilma mingi nähtava põhjuseta higistama just meesterahvad, sest et esinema tulid kolm kohalikku kõhutantsimisega tegelevat noort neidu.
Üks mees(ma igaks juhuks nime siin ei nimeta, muidu mind järgmisele üritusele enam võibolla kaasa ei võetagi) igatahes istus juhm pilk ees, käed rippu üle rõdurinnatise, süljeniit suunurgast venimas ja muudkui sosistas poolkuuldavalt mingeid seosetuid sõnu või lausekatkeid, kui ta nende neidude esinemist jälgis.
Ma tabasin tema seosetust mulinast mõned üksikud katkendid, nagu " Kurat küll! Sa vaata kus on keha alles..." või siis "täitsa lõpp, kuidas puusad käivad, ah ? " jne.
Kahju, et mul ei olnud kohe meeles neist kolmest tantsijannast esinemiskostüümides pilti teha. Õigemini oleks pidanud võtma videokaamera, sest et see etendus oli igatahes seda väärt.
Kuna ma ei tahtnud juhust kasutamata jätta, siis palusin ühel lätlasel, kes üllataval kombel rääkis täiesti korralikku eesti keelt, küsida ühelt lahkuvalt tantsijannalt, et kas neist pärast, kui nad on riided vahetanud, on võimalik teha üks pilt.
Minu õnneks tuldi mu soovile ka vastu, nii et siin nad on:


Ja öelge veel, et Lätis pole ilusaid naisi ! Ega ikka on küll ja päris palju!
Näiteks kui "Cadillaciga" kruisisime aeglaselt mööda linnatänavaid, siis oli mul autos aega päikeseprillide tagant seda rongkäiku jälgivat rahvast silmitseda, ning nii mõnegi noore, silmatorkavalt kena välimusega neiu või naise peal jäi pilk päris pikaks ajaks pidama.
Kusjuures mul on veel vedanud, et ma vaba ja vallaline olen.
Naisemees nii julgeid postitusi oma sissekannetesse vist küll ei julgeks teha, sest et kunagi ei või teada, kes seda päevikut mingi hetk loeb.

Peale tantsijannade lahkumist kolis lavale üks bänd ning pidu pandi püsti. Selle ohtra söömise(ja joomise) vahepeal sai ka meie laagriplatsi kaemas käidud.
"Tšaikas" liikus juba Jack Danielsi pudel ringi ning rahvas möirgas autos istudes ansambel "Apelsini" CD pealt kostuvale "Tuukrilaulule" täie häälega kaasa.
Tuleb tunnistada, et ma võtsin ise ka tollest laulukoorist häälekalt osa.

Pärast "laulupidu" toidutelgi juurde tagasi minnes kohtusin seal juhuslikult ka paari ameerika autode foorumis (www.tqhq.ee) resideeruva inimesega. Nii et meil jagus sinna söögi ja joogi kõrvale seda juttu kohe päris tükiks ajaks.
Kui juba hakati laudasid koristama ning taheti uksi sulgeda, siis teenindajate meelehärmiks ei läinud see "ellujäänute" punt üldse laiali vaid vajus pudinal sinnasamma telgi ette varjude all olevate laudade ümber ja mulin käis täie hooga edasi.
Lõpuks, kui uni vägisi võimust hakkas võtma, seadsin oma sammud ka magamiskoha poole.
Praegu kõike seda kirja pannes on haigutused mul lõuad päris mitmeid kordi laiali venitanud, kuna see eilaöine "maailma- ja autodeparandamine" seal telgi juures asuvate laudade ümber kestis kella 5-ni hommikul.
Normaalsed inimesed ammu magasid, meie aga muudkui remontisime ja parandasime autosid. Teoreetiliselt siis.

Tänahommikune äratus oleks mul võibolla tõesti kuulmata jäänud.
Õnneks aga meie seltskonnas on piisavalt häälekaid inimesi, kes vajalikul hetkel viimased magajad oma möirgega unest lahti raputavad.
Ega ma eriti kaua ei olekski magada saanud, sest et sellisel juhul oleksin võibolla toidutelgis jagatavast hommikusöögist ilma jäänud.
Natuke naljakas oli küll vaadata neid järjekorras seisvad uniseid nägusid.
Eile nii mõnigi neist oli nii üliilmekas ja sealt kostus niisugust mula, et palka või ekspress teda kuulama, juhul kui ise enam ei jõua.

Igatahes väga pikaks me oma "püha hommikusöömaaega" ei venitanud, sest et tagasisõit oli päris kauakestev ja Tallinna inimesed tahtsid ka enne pimedat koju jõuda.
Ja see asjade lahtipakkimine ja ärapaigutamine võtab jälle oma aja.
Nii et mõne aja pärast löödi autodele hääled sisse ning riburadapidi hakkasime siis tuldud teed pidi tagasi sõitma.
Seekord oli liiklus Riias veidi hõredam kui tulles. Eks põhjus oli ka ilmselt selles, et pühapäevane päev ja suurem osa inimesi on kas maal või oma kodudes.

Valga piiripunktis nagu ikka, väike dokumentide kontroll ja juba võttiski meid Eesti vastu. Virtsahaisuga.
See hais tuli nagunii ilmselt kusagilt mõnest lähedalasuvast laudast. Aga veider, et ta just sel ajal lebratas ringi, siis kui just meie kodumaale saabusime.
Ilmselt niiviisi siis tervitatakse Läti kodanikke või Lätist saabujaid vms.
Vahepeal sai tehtud kerge "haak" ka Elvasse, vaatamaks sealse ühe Ameerika autosid maaletoova müüja pakutavat kaupa.
Ma ei tea, kas Vello ja Andrus, kellega koos ma ära tulin, plaanivad nüüd JÄLLE mingit USA autot osta aga sellised käigud ei tähenda eriti head, sest et siis hakatakse mulle "diplomaatilisi vihjeid" tegema JÄLLE mõne auto värvimise suunas või nii...
Aga eks paistab, mida härrad otsustavad.

Igatahes minu jaoks oli üritus väga vinge, eriti arvestades seda, et kogu selle majutuse, toitlustuse, esitatud etenduse ja kõige muu eest küsiti ainult 10 latti.
See teeb siis kusagil 250-ne krooni kandis.
Eks sinna lisandub kütusekulu jms. juurde, mis tuleb muidugi omast taskust maksta aga minu arust on see ikka üliodav.
Ja eks see taskukohane hind ongi võibolla põhjus, miks see üritus nii populaarseks on saanud ja osavõtjate arv iga aastaga suurenenud.

Nüüd ma sain juba Andruse mõttele pihta, kui ta toonitas, et Eestis korraldatavad üritused pole pooltki need, mis Lätis või Rootsis-Soomes. Neis riikides toimunud üritused on näiteks oma õhus valitseva meeleolu poolest juba positiivsed.
Esiteks muidugi sõidukeid vaatama kogunenud rahvas. Inimesed võtavad asja vabalt, positiivselt. Lehvitatakse, pildistatakse, filmitakse, näidatakse "JESS!" sõnumiks ülestõstetud pöidlaid ja elatakse häälekalt kaasa, kui näiteks mõni Ameerika päritoluga auto kolonnis seistes ajaviiteks väikest kummisuitsu rahvale teeb.
Konkreetne näide:
Jõudsime "Cadillaciga" kolmandasse peatuspaika ning siis kostus ühe tumedapäise tibi suust ainult "Oh my god !", kui tagasipöördel avanes ta ees selle auto külgmine profiil kogu tema täies ilus.
See kommentaar oli küll lühike, aga ta annab palju juurde. Tegelikult.
Ja võtke heaks või pange pahaks, aga kaheukseline 1959-nda aasta "Cadillac" ON küljejoone poolest palju ilusam ja sihvakam, kui sama ajastu neljaukseline.

Ja see on ka nüüd päris kindel fakt, et kui hakata taolise ürituse korraldamisega mingisugust, kasvõi õhkõrna kasumit jahtima, siis on teada, et asi läheb asi p***se. Kannatab korralduse pool ja kannatavad osavõtjad.

Mis teha... mõningatel eestlastel on selline nõme komme (ma ei tea kuskohast sisse juurdunud), et nad peavad tingimata mõnest üritusest või sellega seonduvast asjaajamisest tingimata mingit rahalist kasu saama- olgu see siis nii väike kui tahes.

Aga sinna Läti üritusele, juhul kui õnnestub, sooviks järgminegi kord minna.

Kommentaare ei ole: