Pühapäev, detsember 28, 2008

196. Peatükk: "Cadillaci" lihvimistööd.

Nagu näha, on garaaži astudes vaatepilt jälle vahepeal veidike muutunud:


Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Praeguseks on piltidel nähtud detailid nüüd põhimõtteliselt sellisel kujul valmis, et neid saab hakata varsti kruntima. Lisaks roostest sissesööbinud kohtadele, tagapaneelile ja teravamatele nurkadele-õnarustele on tegemata jäänud veel ukseaugud, lävekarbid ning aknaraamid. Nonde pindade puhastamiseks kasutan ma drelli otsa kinnitatavat abrasiivketast.
Miks nende autokere detailidega nii palju aega võttis ? Põhiliselt seetõttu, et eelmises postituses mainitud punane aluskrunt tuli alles väga pika lihvimise käigus maha. Ilma liialdamata võin öelda, et näiteks ühe ruutmeetrise plekipinna puhtaks lihvimine võttis mul aega kusagil poolteist tundi. Lisaks sellele ei tahtnud ma neid suuri plekkpindasid abrasiivkettaga puhastada. Esiteks oleks see ruumi kapitaalselt täis tolmutanud ning teiseks oleks selline tegevus võinud(kuigi see ei pruugi võimalikuks osutuda) puhastatava plekipinna mõnevõrra kriimuliseks ning krobeliseks jätta.
Kuna ma tahtsin plekipindu võimalikult vähe sellisel kujul "vigastada", siis otsustasin raskema ning aeganõudvama variandi kasuks ning lihvisin nad tavalise, taldlihvija külge kinnitatud liivapaberikettaga haljaks. Nii ma saan sellest ühest või teisest konkreetsest detailist parema ülevaate, kui sirge või kõver ta olla võib.
Rahalises mõttes ma taolise lihvimistehnoloogiaga ei kaotanud. Samas suurusjärgus kulunuks ka abrasiivkettaid, kui ma oleksin kereplekke nendega töödelnud. Lihtsalt aega kulus rohkem.

Nagu piltidelt näha võib, on keevitusega "kinnipunktitud" kohad mul juba mingisuguse "ollusega" kaetud. See on tinapahtel. Ma vahepeal konsulteerisin vanemate/teadjamate inimestega, et kumba materjali oleks selliste kohtade puhul mõttekam kasutada: kas tina või tinapahtlit. Ühed arvasid, et neid keevitatud kohti võiks tinaga joota, teised jälle arvasid, et kasuta parem tinapahtlit. Tinapahtli kasuks otsustasin ise ka seetõttu, et ta omab metalliga siduvaid ühendeid ning on samas happekindel.
Seda viimast ma lugesin konkreetset pahtlit tootva firma veebilehelt.
Tina eelis on muidugi see, et fööniga soojaks lastuna voolab ta igale poole vahele ning täidab ka suhteliselt väikesed praod ning õnarused. Tema miinus on aga see, et ajapikku kipub õhuniiskus tina ning pleki vahele ronima. See toimub väga pika aja, võiks öelda et lausa aastakümnete jooksul. Kui aga ükskord nendelt kohtadelt tina eemaldada, võib suht suure tõenäosusega selle alt leida roostes pleki. Nüüd õnneks on taolised vanad autod mitte igapäevaliikurid, vaid pigem pühapäeva- või hobisõidukid. Sellevõrra pole seda ohtu, et sellise ühe või teise, vanemat tüüpi sõiduautoga aastaringselt sõidetakse nagu vanasti, ning seetõttu õhuniiskus jms. vahelduvad ilmastikuolud kipuksid auto värvkatet ja selle all peituvat "plekikaitsekraami" tõsiselt proovile panema.
Kuna tinapahtli peale tulevad omakorda veel ka aluskrundid, nende peale omakorda täitepahtel pinna silumiseks ning uuesti mitu täitevkrundi kihti, siis vast on lootust, et mõne aasta pärast ei hakka need "punktitatud" kohad eelmainit õhuniiskuse vms. mõjul värvi alt välja tulema või nö. värvist läbi kuivama.

Siin siis katus, mille lihvimisele ja puhastamisele kulus kõige rohkem aega.
Aga valmis ta siiski lõpuks sai:


Kuigi esmapilgul jättis temagi endast suhteliselt sirge mulje(nagu kapotigi puhul), siiski tulid krundikihtide alt lihvimise käigus välja paar mõlkis kohta, mis tahaksid pahtliga silumist saada.
Saabuva nädala jooksul püüan siis kerel pealmised, s.t. välimised pinnad lõplikult vanast värvist puhtaks saada ning hakata neid aluskruntidega katmiseks ette valmistama.

Kommentaare ei ole: