Reede, jaanuar 18, 2008

121. Peatükk: Chevy demontaažitööd.

Selle paaripäevase "laamendamistöö" tulemusena on kastikas nüüdseks kaotanud pea kogu oma senise isikupära ja retroliku välimuse.

Üleeile hakkasin siis tasapisi tegelema demonteerimistöödega.
Kui tavaliselt tuleb pea 60 aasta vanusel autol vaat et pooled poldid käiaga läbi lõigata, siis sellel autol tulid suurem osa polte ja kruvisid ilma suurema kangutamiseta lahti. Natuke roostesurma vahele ja juba saigi keerata.
Tööd otsustasin jagada mõttes kahe päeva peale ära. Et ühe päeva tegelen esiotsa demonteerimisega ja teise päeva siis kastiga.
Kui ma algul arvasin, et kuna poldid jms. nii lihtsalt lahti tulevad, siis see detailide eemaldamine polegi teab mis keeruline ja aeganõudev. Aga nii see ikka ei ole küll, et võtad mutrivõtme ja muudkui krutid.
Nii mõnigi polt ei tahtnud isegi peale mõneajalist roostesurmaga leotamist avaneda, vaid kas osutas visa vastupanu või siis otsustas protesti märgiks ennast lasta lihtsalt pooleks keerata.
Ühesõnaga kiire surm, või nii.
Nii et veidi aega vahtisin ka mõne selle poolekskeeratud poldiga tõtt, mis keermestatud avasse kinni oli jäänud.
Õnneks palju neid poolekskeeratud polte ja kruve ei tekkinud, nii et ma sain põhimõtteliselt ilma suuremate probleemideta auto laiali võetud:


Siin on siis üleeilse päeva töö tulemus:




Üllatavalt kombel on autol esimesed koopaplekid täiesti kõlbulikud. Kaetud küll pindmise roostega, kuid see eest läbivaid auke pole kummalgi pool.
Millalgi järgmisel nädalal võibolla ehk õnnestub nii auto kui ka ärakruvitud detailid viia liivapritsi, et lasta seal ära puhastada roostest kahjustatud kohad, nagu kastialune raam, esitiibade siseservad, koopaplekkide servad, kasti siseservad jms.
Ühesõnaga kõik need kohad, kust rooste juba suhtkoht isuga närib.
Terved ja sirged detailid nagu uksed, tiivad ja kapott jäävad liivapritsist puutumata.
Nendelt tuleb värv lihvkettaga kuni plekini maha võtta, sest et liivaprits võib sirge ukse või tiiva survega laineliseks peksta. Rääkimata kuumusest, mis töö käigus tekkida võib ja tagajärjeks on kapitaalselt ärarikutud detail.

Tegin ühe võtte ka kastist.
Tundub et see põhjas olev puit on seal olnud algusest saadik ning neid sekvoiapuust laudu pole keegi vahepeal ära vahetanud:


Eile, mõnede tundide möödudes, avanes juba selline pilt:




Ning natuke hiljem juba selline pilt:


Selle kastiga nägin ma tegelikult parasjagu vaeva.
Nimelt olid tema kinnituspoldid põhjalaudade ja raamitala vahel.
Nii et mul ei jäänud muud üle, kui lõigata põhjalaudade otstesse kaks avaust, millede juurest ma pääseksin lõikekäiaga poldipeale ligi. Altpoolt ei saanud ma neid samuti keerata, sest et kasti kinnihoidvad poldid olid juba nii roostes, et tavalise lehtvõtmega ei oleks seal saanud midagi ära teha:




Autot siit-sealt lahtivõtmise käigus uurides avastasin, et ega teda eriti palju üle pole värvitud. Tema õige toon on kunagi olnud suht suure tõenäosusega tumeroheline, mis on näha siit liistu pealt:


Pildi peal võib ta küll suisa must paista, kuid tegelikult on tumeroheline.
Lisaks ühekordsele ülevärvimisele on auto juures veel mõningaid "modifikatsioone", nii et viimse poldini originaali sellest autost on suht võimatu saada.
Aga ma pakun et see "viimse poldini originaal" polegi omanikul vast omaette eesmärk või taotlus.
Põhiline, et auto näeks valmissaanuna üldjoontes ilus välja ja püüaks pilke.
See rahva pilgu püüdmine või tähelepanu äratamine nõuab ka muidugi vastavat värvitooni, aga eks sellest saab juba siis juttu teha, kui ma oma töödega ükskord niikaugele jõuan.

Kommentaare ei ole: