Pühapäev, mai 18, 2008

165. Peatükk: Tallinn-Tõrva-Daugavpils-Minsk. 4 osa.

Tundub et seekordne postitus on vist senistest olemasolevatest kõige seiklusrikkaim ja pildimahukaim, kuna see sisaldab terve päeva jooksul meiega toimunud erinevaid sündmusi.

Aga alustaks siis algusest peale.
Järgmisel hommikul, kusagil kella 8-9 paiku löödi seltskond maast lahti:




Peale hommikusööki läksime parklasse, kus seisis spetsiaalselt meie seltskonna tarbeks üüritud, kohaliku spordikompleksi valduses olev MAZ-buss:


Buss eest:


Ja buss seest:


Juhi töökoht:


Veidikene aega sõitnud, peatusime ühe kohaliku külapoe juures, et osta sõidu peale midagi juua või süüa. Kuna mind kanged joogid-värgid ei huvitanud, siis otsisin prooviks midagi sellist, mida meil siin Eestis eriti saada ei ole. Igast Fantasid ja Coca-Colat oli selleski poes. Need mind ei huvitanud. Siis aga jäi pilk pidama kohalikul müüdaval kaljal ja ma võtsin ühe paariliitrise "bomba" tee peale prooviks, et kuidas maitseb. Kuna tegu oli meekaljaga, siis algul arvasin, et eks ta üks läila kleepekas ole. Paraku aga pidin nentima, et mee maitsega polnud üle doseeritud. See oli kaljas kindlasti olemas, aga mitte väga pealetükkivalt.
Nii et igati selline paras rüübe.

Seal müüdi ka igasuguseid erinevaid suitse ning muid tubakatooteid ja ma tegin, olenemata müüja vastuseisust, paar pilti et näidata, mis hindadega neid seal pakutakse:


Samas oli seal müügil ka kohalikku Marlboro-klooni:


Kuna 1 Eesti kroon maksab teadupärast 200 Valgevene rubla, siis võite ise arvutada, kui kallis või odav antud toode olla võis.

Nagu näha võib, siis mingisugustest tühjadest lettidest polnud juttugi. Ei seal ega ka teistes Valgevene poodides, kus me käisime. Kaupa oli külluses ja valik oli päris suur:


Soovijatel poest asjad ostetud, jätkasime oma teekonda.
Kõigepealt viidi meid Minski autotehase juurde, kus toodetakse MAZ veoautosid.
Platsi peal oleva postamendi otsas seisis tolle tehase üks esimesi eksemplare, kallur MAZ 205:








Tagantvaade:


Tehase administratiivhoone:


Enne äraminekut veel üks klõps:


Järgmine käik oli Lenini-nimelise Minski traktoritehase juurde, kus toodetakse laialt tuntud "Belarusse".
Neid kommunistlikke punaloosungeid oli ja on iga suurema ettevõtte fassaadil:


Pildi pealkiri võiks olla: Sotsialistlik rahvaste sõprus kommunistlikute loosungite all.
Vasakult Igor, Eno, Andrus ja Vello. Ainult veel üks neeger, eskimo ja hiinlane olidki veel puudu. Siis oleks see nahavärvuste kompott taolise mainitet pealkirja all täielik olnud:


Tehase ees platsil asus purskkaev, mida mõned seltsimehed huviga uurisid.
Kas nad otsisid sealt kuldmünte või jälle naftat, ei tea:






Purskkaevust paremat kätt seisis üks monument.
See oli tolle tehase esimene traktor, mis ilmavalgust nägi ja mis oli ning on kõigi praeguste ja tulevaste Belarus-tüüpi traktorite esiisa:








See hall ketas on rihmaratas, millega hoiti rehepeksumasinaid töös.
Arno teadis rääkida, et sellise traktori paikamanööverdamine rehepeksumasina jaoks oli üks paras kunsttükk. Seda pidi väga täpselt tegema, et veorihm korralikult rullikule ulatuks, rihma paraja pinge all hoiaks ning see sealt töö käigus omakorda maha ei hakkaks libisema:


Tagantvaade:


Teisel pool platsi, "Belarusside" vaarisa vastas seisis samuti üks traktor.
Sedakorda siis juba tänapäevane mudel:




Enne äraminekut jõudsin veel kiire pildi teha pinkide kõrval seisvast lillepostamendist, mille otsa oli keevitatud taoline väike, punast värvi traktoriprofiili kujutis.
Selline päris omapärane ja huvitav nüanss:


Kuna too päev oli 9. Mai, ehk siis Võidupüha, siis seni elust kihanud linn näis olevat suhteliselt hõredalt asustatud. Esmamulje aga osutus petlikuks, sest et mida rohkem kesklinna poole jõudsime, seda rohkem jäi silma inimesi, kes näisid kiirustavat enamjaolt ainult ühes kindlas suunas.
Saime teada, et kuna kesklinnas, Võidu Väljakul toimub Võidupüha puhul sõjaväelaste paraad, siis püüti meid samamoodi võimalikult sinna sündmuste keskpaika viia.

Bussist väljudes jäi mulle objektiivi ette üks järjekordne stiilne hoone, mis minu mäletamist mööda oli vist Saksamaa suursaatkond:


Meie seltskonna jalutuskäik Võidu Väljaku poole aga ei kestnud kaua, sest et kohe pidasid meid kinni paar, mantleid kandvad kohalikku julgeolekutöötajat.
Küsisid dokumente näha ja ei tahtnud meid enam edasi lasta.
Põhjus seisnes selles, et kaks meest meie seltskonnas kandsid USA eriüksusele mõeldud merejalaväelase kõrbevormi. Ja iseenesestmõistetavalt taoline nn. vaenuliku riigi sõjaväevormi kandmine ühes kommunistlikku ideoloogiat juurutavas riigis ajas kohalikud KGB-lased ja teised julgeolekutöötajad tagajalgadele ning muutis nad eriti valvsaks.

Sellise teo peale, minna USA dessantväelase vormiga võõra riigi sõjaväelaste üritusele patseerima, ei oska muuda kosta kui et "No kas on hullul aru peas !"
See on umbes sama mõeldamatu, kui vaadata põleva tikuga bensiinikanistrisse, et palju seal bensiini sees on.
Nii et too moment oli meil väga piirpealne olukord.
Meid päästis ilmselt vast see, et lisaks selgitustele olid osadel seltskonnast kaasas dokumendid, kust KGB- töötajad võis uurida meie päritolumaad, kes me sellised oleme ning kõrbevormi ühel käisel oli silt Eesti rahvuslipu ja "ESTONIA" kirjaga selle all.
Kui need kaks tegelast oleksid vormi peal kandnud veel USA märke, pluss mõni käsigranaadi mulaaž vöörihma küljes kõlkumas, siis oleks kohalik KGB leidnud miljon põhjust kogu see kamp otsejoones pokri saata.
Seekord aga pääsesime üle noatera veel ühes tükis ja terve nahaga.

Senikaua, kuniks teised kohaliku julgeolekuga jagelesid, püüdsin pildistada Võidu Väljakul seisvaid ohvitseride roodusid:


Nagu näha, siis turvanõuded olid maksimumini viidud: Iga paari meetri tagant seisis näoga rahva poole kas siis turvamees või mõni muu julgeolekutöötaja.

See pilt ühest ohvitserist oli ainuke, mis õnnestus teha, sest et mulle öeldi, et turvalistel kaalutlustel ei tasu aparaadiga siin väga lõgistada.
Parimal juhul võidakse aparaadist kaart välja võtta, halvimal juhul jään kogu kupatusest ilma.
Nii et meie edasine teekond läbi rahvamassi kulges ilma piltide jäädvustamiseta:


Kohaletulnud inimesi oli muidugi meeletult. Mitmeid, kümneid- tuhandeid. Igal pool lehvis nii Valgevene rahvuslippe, kui ka viisnurkade ja muu taolise sümboolikaga plagusid.
Muidugi inimeste näoilmed muutusid kardinaalselt, kui nad nägid Vellot ja Kaidot stoilise rahuga USA merejalaväelase kõrbevormis nende vahelt läbi jalutamast.
Seda ei saa sõnadega kirjeldada. Seda peab lausa ise nägema.
Aga nii mitmedki korrad mul tuli vahepeal kõndides maha vaadata, et pealetikkuvat naeru vägisi tagasi hoida. See oli ikka vaatepilt omaette, nähes kohalike suuri üllatunud silmi ja jahmunud nägusid, kui see meie "diversantide ešelon" neist möödus.
Sündmusele lisas vürtsikat teadmist kusjuures veel see, et alles nädalapäevad tagasi saadeti terve USA suursaatkond Valgevene riigivõimu esindajate poolt maalt välja.
Nii et taolise vormi nägemine võis nii mõnelgi kohalikul vastakaid reaktsioone tekitada.

Igor, kes oli too hetk meile giidiks ja teejuhiks, ütles et ta ei julge meid kauaks ühte kohta seisma jätta, sest et juhul kui mõni kohalik eriteenistuse vend meid ja eriti Kaidot ning Vellot näeb, siis ta leiab omale ükskõik missuguse põhjuse meid endaga kaasa viia. Nii et me jupphaaval liikusime rahva seas ringi ja jälgisime toimuvat. Kuigi rohkem jälgiti vist küll meid.
Andrus lisas naerdes, et aga mõtle kui turvaline meil praegu olla on. Me võime vabalt visata maha rahakoti, mis on raha täis, aga ära võtma või varastama ei kipu seda eriti keegi, sest et meid jälgib pidevalt mitukümmend silmapaari.
Ja ega nii oligi, et kui me kusagile rahva sekka jäime natuke kauemaks kui pooleks minutiks seisma, siis ilmus nagu maa alt meie kõrvale üks järjekordne mantlit kandev mees, kellel oli raadiosaatja käes ja kes ülima tähelepanuga seiras igat meie liigutust.

Jõudes sellest rahvasummast elusa ja tervena välja, jalutasime tasahiljukesi ühe kõrvaltänava poole. Sealt leidsime ühe pubi, mis oli minu arust vist Minski kõige väiksem ja kitsam baar.
Välisuksest sisenedes oli paremat kätt kohe baarilett, kust sai tellida omale midagi joodavat. Leti ja vastasoleva seina vahel oli täpselt nii lai ruum, et kaks suurema kehaehitusega inimest said ainult külg ees üksteisest mööduda.
Baari teisel korrusel oli selline väike ja hubane istumisruum ja ainult nii lai ta oligi, nagu pildilt näha:

Kusjuures see pilt on mul tehtud tualettruumi ukse juurest, mis asus kohe minu kõrval, paremat kätt.

Esimeselt korruselt teisele viis selline kaunistustega ja kitsas trepp:


Teise korruse söögiruumi ühes seinas oli selline nö. finantsiline kompositsioon kohalikest metall- ja paberrubladest:




Kuigi pubi oli hästi väike ja ülikitsas, siiski pakuti seal üht mitmekesiseimat sakusmenti, mida sai viinale peale hammustada:


Tänava peal teisi oodates ja aega parajaks tehes jäid mulle silma mõned kohalikud naisterahvad, mida ma küll paraku alles liiga hilja jõudsin pildistada:




Ma arvan, et kui ma vallaline ei oleks, siis ega ma neid naisterahvaid niiviisi vabalt pildistada ei oleks saanud.
Siis ma oleks pidanud need pildid vist too moment lausa surma ähvardusel fotoaparaadist ära kustutama.

Kui kogu seltskond jälle koos, liikusime tasahiljukesi edasi sinnapoole, kus pidi meid ootama meile mõeldud reisubuss.
Tee peale aga kuulsime kaugusest hüüdeid, mis käskisid tee vabastada. See oli ilmne märk sellest, et nüüd saab midagi või kedagi õige tähtsat näha. Ja nii oligi.
Meist möödus üsna varsti Valgevene presidendi Lukašenka korteež:


Kogu see eskort liikus üpris kiiresti. Nii et presidendi limusiin pildile kõige paremini ei jäänud.
Aga kuna see oli tol hetkel ainuke võimalus seda sündmust pildistada, siis sai ta selline, nagu ta sai.

Tee peal lõbustusparki, kus seisid meie sõidukid, jäi silma mulle selline monument:


Lõbustuspargis käis möll juba täie hooga. Ma ei osanud arvata, et inimesed viitsivad pühade ajal veel ekstra sellisesse kohta ka tulla.
Aga kohal neid oli ja oli päris palju. Sellel pildil on alles murdosa neist:


Väravast sisenedes seisid paremat kätt kaks vana "Volgat". Üks neist sedaankerega, teine universaal:


Näha on, et auto taastamisega on roppu moodi vaeva nähtud.
Aga tulemus on seda väärt ka:






Pagasnikuruum, mille põhjal lebas replikana korralikult järgitehtud GAZ 21 rool:


Üks seltskond otsustas, et nemad peavad sellest liumäest tingimata alla saama lasta:






Lõpuks jõudsid kõik kolm ikka alla ka:


Veel paar pilti kahest Volgast:




Siis seisis seal veel üks selline sapakas ehk "maanteemuhk", mis oli ümberehituste käigus saanud omale uue välimuse ning salongisisustuse:






Punasest muhust edasi seisis üks vanem "Ford":






Otseloomulikult ei puudunud lõbustuspargist ka legendaarne suhkruvatt, mida soovijad omale osta võisid:


Kaks "Tšaikat" kõrvuti: GAZ-13 ja GAZ-14:


Ukseklaas küll peegeldab, aga nagu näha, siis juba on püütud seda uuemat "Tšaikat" oma maitse kohaselt veidi ümber ehitada. Sisse on pandud vana Volga rool ning teised istmekatted:


Tagantvaade:


Samuti liikus rahva seas ringi üks taoline tegelane:


Niiviisi lõbustuspargist ja inimestest ning autodest pilte klõpsides ma ei pannud tähelegi, kui ühtäkki oli meie seltskond kusagile kadunud. Ja millegipärast kõik korraga. Vaatasin ühte ja teise kohta, käisin pool lõbustusparki läbi, ikka mitte ühtegi eestlast. Mõtlesin et no mis siis ikka, ju siis mindi kusagile ja võibolla tullakse pärast veel lõbustusparki tagasi.
Õnneks nägin teise Volgaderivi seas askeldamas ühte meest, kes oli koos meiega eelmine õhtu hotelli lähedal söögimajas õhtustanud ning saabumist tähistanud.
Läksin ta juurde ja küsisin et kuhu need eestlased nii äkki kaduda võisid ? Mees vastas et nad tegid siin ainult paar tiiru ja läksid uuesti bussi peale tagasi, et lõunatama minna. Seepeale ütlesin et siis ma olen vist sellisel juhul maha jäänud.
Otsekohe haaras mees telefoni ning helistas ürituse korraldajale, Šurikule, et te unustasite vist ühe eestlase Minski lõbustusparki. Seepeale oli kostunud telefonist üks väääga pikk kirumine ohtrate "bljäädidega" sinna sekka ning otsekohe organiseeriti mind ühte väikebussi ja ma jõudsin täpselt selleks ajaks kohale, kui rahvas hakkas lõunalauas istet võtma.

Minu kadumist pandi alles poole lõunatama mineku ajal tähele, nagu ma osade jutust aru sain. Eksikombel oli mind ühe teise mehega sassi aetud ja mind loeti ühe valgevenelase pähe arvesse. Nii et kui eestlastest keegi poleks häält tõstma hakanud, siis ma võibolla siiamaani seisaksin Minski maantee ääres, käes papist silt ja peal slaavi tähtedega kirjutatud sõna "Estonia".

Peale lõunatamist kappasime peale loendust(nagu lasteaias) jälle bussi ning seekordne sihtpunkt oli juba vaatamist väärt, kuna meid viidi Minski külje all asuvasse kohalikku sõjatehnikamuuseumi nimega "Stalini Liin":


Esmamulje lõi muidugi kõigil karbid lahti, sest et sellist kogust erinevat rasketehnikat ei osanud vist keegi meist omale ette kujutada. Sinna oli siis kokku kogutud kõik sõjalise otstarbega agregaadid, masinad ja sõidukid, mida kunagises NSV Liidus elanud venelane ja/või sellest rahvusest valitsus on kogu oma eksistentsiaalsuse ajal enda hirmude ja komplekside varjamiseks ning üleoleku demonstreerimiseks välja mõelnud.
Sõjatehnikat oli seal seinast seina: Alates jalaväerühma miinipildujast, lõpetades kontinentidevahelise kaugmaaraketiga.

Sissepääsu kõrval seisid neli tanki.
Kui Andrus neid nägema juhtus, siis temaga toimus see situatsioon, mida eesti keeles kutsutakse "katus sõidab täiega ära". Mees läks nii pöördesse et johhaidii ja hakkas hasartselt meile nende masinate kohta seletusi jagama:


Üks tank, mis meie seltskonnas, eriti aga Andruses huvi äratas, oli sissepääsu kõrval seisev T-44. Kuna neid juba tehti suht vähe, siis iga taoline säilinud eksemplar on juba omaette vaatamist väärt. Väärtuslikuks muudab teda, lisaks väikesele tootmis- ja säilinud isendite arvule, kombineeritud kere, milledest torn olevat Andruse sõnul T-34 ja alus T-54 oma:


Ühesõnaga, see eelmainit isik jagas meile kõnealuse tanki kohta niisuguse portsu inffi, et mul on üksikasjalikumad nüansid juba meelest äragi läinud.
Seda juttu tuli seal mõnel mehel nagu putru. Tehniliste andmete vahele ta ei väsinud mulle kordamast, et "Tee nüüd pilte ! Tee võimalikult palju pilte !".
Vahepeal käis kaks tiiru ümber tanki ja siis küsis jälle, et "Sa pilte tegid või ?"
Neid ma nüüd püüangi alljärgnevalt siia postitusse lisada.

Noorem ja vanem generatsioon kõrvuti haruldust seiramas:












No ja ikka on vaja näidata, kui suur toru kellelgi jalgevahel kõlgub:


Ja ega siis Vello ka papist poiss pole:


Sedakorda olevat tegu siis tankiga IS-3.
Markeering tulevat tal Jossif Stalini ees-ja perekonnanime initsiaalidest:












Sihtimistorn:






Andrus siin siis järjekordselt midagi meile seletamas:








Väravast sisenedes jäid meist vasakut kätt ühe nõlva peale kõik need sõidukid, milledel olid rehvid all. Rakettidel muidugi mitte:




Aedadele olid kinnitatud taolised hoiatussildid, et ärge laske lastel muuseumieksponaatide peal turnida. Jutt käis nendest eksponaatidest, mis olid juba territooriumis sees, mitte sissepääsu kõrval. Siiski keegi neist eriti välja ei teinud ja nii mõnigi kord ajas see sõidukitel turniv ja trampiv lasteaed ennast sisimas vaikselt vanduma, kuna mõnest huvipakkuvast konkreetsest eksponaadist ei saanud korralikult pilti teha:


Lennukeid, soomustransportööre ja autosid ma pildistasin nii, et kõigepealt jäädvustasin aparaati selle konkreetse eksponaadi ning alles siis peale seda tema juures seisva teadetetahvli, millele olid kantud tehnilised andmed ja parameetrid:




















Helikoptereid ma ajapuudusel kahjuks pildistada ei jõudnud.
Kui õhusõidukite juures käidud, läksin trepist alla ning võtsin suuna üle järve asuva mäe poole, mille otsas seisid siis omakorda igasugused soomustransportöörid, tankid ja kahurid:


Sissepääsust paremat kätt hakkas siis see eksponaatide rivi pihta:




















Rahva seas liikusid taoliste "vatjofkadega" tädid, kes siis vajaduse korral jagasid ühe või teise eksponaadi kohta selgitusi ja peletasid eemale mõne liiga agara sõiduki peal ringiturnija.
Antud pildi pealkiri võiks olla, lähtuvalt sõjaväevormidest, Ida ja Lääne vastasseis:


GAZ 63 baasil ehitatud "Katjuuša":






Taolist BTR-i võib meie kaitseväe pataljonides ka kohata:


















Ka suhteliselt levinud roomikauto ATC, millistest üks neist vist peaks seisma ka Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas:
























Vanat tüüpi ZIS või ZIL veoauto peale ehitatud raketiheitja:




Üks väsinud "raketšik" jalgu puhkamas:
















Kahurite rivi:


Kohalik giid selgitusi jagamas.
Taolisi ekskursioonigruppe oli seal päris palju:


See oli tolle muuseumi üks kõige väiksem kahur.
Teadjamad meie seltskonnast ütlesid et need pidada ilmselt kas sõiduauto "Pobeda" või vana "Volga" rehvid olema:


See on nüüd see, kahuri rattavahetuse pit-stop:










Kui soomusmasinatel ja agregaatidel tiir peal, võtsin suuna jälle vastaskaldale, et pildistada neid eksponaate, mis sissepääsu juures kohe esimesena silma hakkasid:






Sõidukite rivi algas tagasihoidlikult UAZ-idega:


ZIL ja paar "Ural"-i:


Veoauto, mis mulle oli ja on kõige rohkem muljet avaldanud: MAZ 543.
Selle masinaga veeti tuumalõhkepäid kandvaid (ballistilisi) rakette ja sellest tulenevalt oli ka selle auto hüüdnimetus raketikandja.
Üks mu tuttav rääkis, et tema isa olevat "Nõukaajal" vene kroonus, raketivägedes selle autoga sõitnud ja nii mõnegi taolise, tuumalõhkepead kandva surmatooja auto pealt õhuavarustesse lennutanud. Ükskord oli aga raketialuse päästemehhanismis midagi kinni kiilunud, nii et rakett ei tulnud enam auto küljest lahti.
Igatahes kui see pauk selle auto peal ära käis, siis võisid kõik autosolijad(niipaljukest kui neid seal too hetk oli) tunda, kuidas MAZ-i põhi käis korraks vastu maad.
Aga peale seda litakat auto endaga ei juhtunud mitte kui midagi. Mootor läks käima ja kohapealt ära sõitis ta ka täiesti vabalt.
Nii et vat selle masina kohta võiks vist küll öelda, et peaaegu pommikindel:






Veoauto ZIL baasil ehitatud sidepidamiskeskus:


Järelhaagisel asuv sõjaväeradar:




Siin võib nüüd näha taoliste aparaatide ja inimese vahelist proportsiooni:












See kaugmaarakett oli nii kõrge, et ma esimest korda ei suutnud teda tervikuna pildi pealegi saada:


Alles siis, kui ma ennast praktiliselt aia äärde külili viskasin, sain ta üldpikkuse jalamist kuni tipuni kätte:








Järelveetava haagisega kaugmaaraketid:








Kokkupandav punker:




Mõned betoonpunkrid:


Algupärane järelveetav teehöövel:




Nüüd hakkab pihta eriotstarbeliste masinate rivi.
Mõned neist nägid nii kummalised välja, et ma mõtlesin, et peab ikka vastav peaehitus olema taolise masina väljamõtlemiseks.





































































Bussidele mõeldud parkla poole suundudes tegin mõned pildid ka selle lähedal, künka otsas seisvast tankist:




Ja selline nägi välja kohalik bussipeatus:


Seda pärastist muljetamist jagus meil terve tagasitee ja kõik olid sellest nähtud-katsutud tehnikast muidugi ülisuures vaimustuses.
Pildistamata jäid vast ainult mõned varjendid ja punkrid, aga suurem osa eksponaatidest õnnestus ikka pildi peale saada.
Muuseumi sissepääsu kõrval seisis veel ka üks trobikond putkasid, kus kaubeldi igasuguste suveniiride ja sõjatehnikateemalise kraamiga. Aga kuna meil kell pidevalt tiksus, siis kahjuks ma ei saanud minna ja nende putkade poolt pakutavasse süveneda.
Igatahes ma lubasin endale, et juhul kui mul õnnestub järgmine kord uuesti sinna tagasi minna, siis ma lähen ja ostan sealt seda kraami nii et küll saab.

Tee peal osa rahvast korkis lahti juba järjekordse pudeli ja varsti võis tagapingist kuulda laulujoru "Käime matuseid mööda":


Kuna mulle pakkus rohkem huvi meie naisgiidi poolt räägitu, siis katsusin oma tähelepanu tema jutule suunata.
Muu jutu seas uuris Arno, et kuidas Valgevenes palkadega lood on ? Sellepeale öeldi vastuseks et see on keskeltläbi 250-300 dollarit kuus(2500-3000 krooni). Me küsisime siis et kas kogu Valgevenes. Sellepeale vastati et enam-vähem. Välja arvatud Minskis. Seal ületab keskmine palk tunduvalt riigi keskmist, kuna Minsk on hoopis omaette teema. Ehk siis "riik riigis" nagu Eestis on Tallinn, kus on samamoodi palganumbrid hoopis teised, võrreldes ülejäänud maaga.
Siis uurisime, et aga kuidas kuritegevuse ja korruptsiooniga lood on, kui keskmine palk nii madal on. Korruptsiooni kohta öeldi meile, et see on selline teema, millest keegi eriti ei räägi, aga mille tulemusi võib Minski külje all asuvatest elurajoonidest näha, kus kõrvuti seisavad igasugused villad. Üks uhkem kui teine.
Mis aga tavakodanike seas lokkavasse kuritegevusse puutub, siis see pidi praktiliselt olematu olema. Asi olevat väga lihtne: igasugustele mõrtsukatele, vägistajatele, pedofiilidele jms. tegelastele kehtib ainult üks karistus- surmanuhtlus.

Ja minu arust on see väga õige.
Eesti justiitsministeeriumi väljaantud seadustik ja sellele alluv kohtusüsteem koos vastavate asutustega, kus ja mille alusel siin erinevatele kurjategijatele karistusi määratakse, on ikka täielik lasteaed.
Siin tapetakse keegi inimene ära, mõrtsukas saab näiteks 15 aastat ja eeskujuliku käitumise korral võib ta juba viie või isegi vähema aastate möödudes vanglast vabaneda.
No mis kuradi karistus see ühele paadunud retsile on ?
Tema istub oma aja ära ja tal jumala pohhui, mis tast saab.
Kui mingi kiiks peas ära käib, tapab jälle järgmise ja siis sitsib uuesti vanglas. Ja siis elab nagu kuninga kass elu lõpuni maksumaksja rahakoti peal.
Kurjategija peab füüsiliselt tundma, et tema elu on samamoodi ohus, nagu nendelgi, kellede elu kallale ta ise kunagi kippus.
Öeldi veel, et kuna valgevenelasi on kusagil 10 miljonit, siis see üks kurjategija ees või taga ei ole mitte mingi näitaja. Kui sa oled ikka kellegi kallal väga jõhkralt vägivalda tarvitanud, vahet pole, on selleks ohvriks siis mees või naine või laps, või on selle tagajärjel keegi surma saanud, siis saad sa ise sama tunda- kuul pähe ja valmis.

Taolisel teemal vesteldes ning Eestis kehtiva ligadi-logadi lasteaialiku ja alla igasugu arvestust oleva kohtusüsteemi üle diskuteerides jõudsime oma bussiga otsapidi lõbustusparki jälle tagasi.
Vahepeal oli kesklinnas paraad lõppenud ja sellevõrra oli ka parki inimesi väljakuulutatud üritusele juurde tulnud:


ZIM ehk GAZ-12:




Volgade rivi:


Kõige ligilähedasem originaalmudelile oli neist esimene. Teised olid juba mingisuguse metallikvärviga üle võõbatud ja iga omanik oli autot vastavalt oma maitsele erinevate lisanditega täiendanud.

Rahvas uudistamas 7,5 liitrist Fordi mootorit:




Õhtu hakul lisandus meie seltskonda üks kohaliku valduses olev, roosa metallikvärviga üle võõbatud 1960-nda aasta Cadillac SeVille:














Andrus peale kapotialuseid konsultatsioone:











Näib et too sündmusterikas päev väsitas mõne mehe ikka päris ära:




Jätkub...

Kommentaare ei ole: