Laupäev, august 16, 2008

182. Peatükk: Mõned pildid Cadillacist ning muud juttu.

Eile plekksepa juurest läbi astudes, et niisama uurida, kuidas tal tööd edenevad, jäi Cadillaci vaadates selline mulje, nagu keegi oleks auto alla pommi pannud:


Tundub et mida rohkem seda pealekantud pahtlit ja värvi maha kooritakse, seda jubedamaks vaatepilt muutub. Tagumise klaasi juurest peale vana värvi ja pahtli mahakraapimist tuli välja, et katuseplekki pole ollagi. Serv on täiesti läbi roostetanud:


Mahavõetud esitiib:


Esiots:


Katuseserv. Esiklaasi liistu alt võib veel igasuguseid "üllatusi" tulla:


Kõrvalistujapoolne uks, mille sisepind roostega kaetud:


Juhipoolne tagatiib, millele peale veetud sentimeetri paksune kiht pahtlit, et peita sitasti tehtud plekitööd- ütleme otse ja maakeeli:


Juhipoolne tagumise akna nurk. See ainult vist roostest koosnebki:


Juhipoolne tagatiib, millelt suuremalt jaolt pahtel ning vana värv maha kraabitud:


Ka juhipoolne esitiib on eemaldatud:

Piltide tegemise ajal ütles plekksepp, et ma küsigu omaniku käest, kas tal ikka on kindel soov seda autot tegema hakata. Sest et järjest hullemaks see vaatepilt muutub ja kui auto veel liivapritsist ka läbi lasta, siis praktiliselt temast ei jäägi enam suurt midagi järgi. See aga tähendab seda, et plekksepp peab hakkama ise plekitahvlitest uusi tükke tegema, kui tiibasid või uksi kusagilt välja ei võlu. See aga tõstab töö hinda veelgi enam.
Ma siis lubasin asja uurida.

Eile värvisin ära ka mõned kollase kastiauto detailid. Põhjus, miks ainult osad neist said värvi alla, on see, et mul pole rohkem taolisi terava otsaga kinnitusvardaid kusagilt võtta. Nii et tuleb neid niiviisi vähehaaval teha.
Kasti all olev tagapaneel:


Esiotsa külge kinnituv paneel:


Iluvõre "stoikad":


See Buick on nüüd peaaegu sellisel kujul lahti võetud, et tema kallal saaks juba tegutsema hakata. Kuna tagumise stange kinnituspoldid ja mutrid olid nii roostes, et neid lahti keerata püüdes(õigemini haamriga vastu võtmepikendust kolkides) väänasin puruks kaks silmusvõtit, siis vaatasin, et pole mõtet tööriistu niiviisi lõhkuda. Eriti kui nad veel enda omad ei ole. Lõikekäiaga ei pääse samuti neile ligi- ei mutritele ega ka poltidele.
Keegi oli vist juba enne mind proovinud seda stanget maha võtta, aga tundub et samuti loobunud, sest et numbritulede juhtmed olid veel vana värviga koos.
Nii et siis ei ole muud, kui et katab stange kinni ja katsub niiviisi kruntida-värvida, et sisepinda nendega ära ei riku:


Esiotsal seevastu on põhimõtteliselt kõik lahti võetud, mis vaja. Vaid küljeliistud on veel jäänud. See on aga juba kergem töö:




Esistange mahavõtmine oli ka tükk tegu. Eriti veel, kui ei tea, kustkohast üks või teine asi poltidega kinni on ning mis järjekorras need asjad käivad.
Kuna taoline stange kõige kergem ei ole ja mul tuli ta koos tugevdustalaga maha võtta, siis kutsusin ühe plekksepa appi. Senikaua, kuniks mina auto all polte-mutreid lahti kruvisin, hoidis tema stanget üleval. No ja siis ikka oli vaja ju jutustada. Plekksepp muudkui aga seletas ja rääkis, kuni üksvahe kostus ülevalt: "Ossaguradgüllonrasske!". Siis sain aru, et stange on käes:

Kommentaare ei ole: