Kolmapäev, juuni 24, 2009

227. Peatükk: Buick Wildcat-i kruntimine, Cadillaci "viimistlustööd".

See "auk" näikse olevat minu tööde kajastamises ajaliselt ilmselt kõige suurem, mis kunagi on olnud. Ma andsin oma "Pegasusele" vahepeal puhkust.
Aga kui nüüd asjast rääkida, siis senised tööd ikka tasapisi edenevad, kuigi vahepeal on toimunud ka selliseid sündmuseid, mis on sundinud esialgseid töö- ja tegevusplaane ümber korrigeerima.
Mis sellesse Valgevene reisimuljete jagamisse puutub, siis toda ma ei saa enne edasi jätkata, kui ma saan ühe reisilise, Janeki tehtud videoklipid nö. ajutiselt oma valdustesse, mis ta mulle kunagi lubas. Ta pole neid aga senimaani suutnud millegipärast kusagile netti üles panna. Ilma nende videoklippideta poleks sündmuste kajastamine aga nö. "see", mis ta võiks olla.
Ma ilmselt kusagil nädalajagu päevi ootan veel, et kas suvatsetakse lõpuks see videomaterjal kättesaadavaks teha või mitte. Kui mitte, siis tuleb sellest teha lihtsalt omale vastavad järeldused ja üritust kuidagimoodi piltide abiga edasi kirjeldada.
Suurem asi ta sellisel kujul pole, aga pole midagi parata.

Kui nüüd "metskassi" teemat jätkata, siis algselt ma piirdusin teadupärast kahekordse täitevkruntimise ning pahteldusega ainult kapoti puhul.
Mingi hetk tagatiibasid lähemalt uurides selgus, et nad on sedavõrd lopergused ja laines, et siin ei saa ühe täitevkruntimise ja lihvimisega midagi ära teha.
Nii et tuli ka nemad topeltkruntimise ja vahehööveldamise nimekirja panna.
Siin siis esimesed kaks täitevkrundi kihti peal:




Mõni päev tagasi võtsin kätte ning lihvisin terve auto matiks, et panna kere üleni musta täitevkrundi alla. Imelikul kombel olid esitiivad ning uksed suhteliselt sirged. Ainult ühe ukse alumine nurk vajas kerget pahteldust ja lihvimist, muu ülejäänu oli enam-vähem. Tagatiivad seevastu olid nagu hunnik õnnetust: küll oli siin mõlk, seal lainetus jne. jne. nii et mul tuli neid veel täiendavalt pahteldada ja lihvida.


Parempoolse tagatiiva hööveldamise käigus vaatasin, et mispärast see küljeviik keskelt niiviisi "ära kaob". Hakkasin siis uurima et milles asi, ja selgus et tagatiib oli küljeviigi kohalt sissepoole laines. Kohe informeerisin sellest ka auto omanikku ning järgmine päev pusisime kahepeale seda kohta kuidagi väljapoole suruda.
Imelik, et sellist asja peab tegema auto omanik. Niisugused tööd peaksid minu arust rohkem plekkseppade rida olema. Aga noh... jah.
Kuigi peale "õgvendustöid" muutus pilt veidi paremaks, tuli mul see küljeviigi koht käiaga puhtaks lihvida ning pahtliga veidike parandada, sest et kerge lainetus oli ikka veel sees:


Ka juhipoolne tagatiib ei pääsenud lisapahteldusest kuskile:


Lõpuks, umbes nelja tunni möödudes, kui auto oli lihvitud, kinni kaetud ja ära puhastatud, läks teistkordselt peale kaks kihti musta täitevkrunti.
Võibolla sai ta nüüd natuke sirgem kui enne, kui ma teda tegema hakkasin:







Sellest on nüüd hea jupp aega möödas, kui ma viimati midagi selle musta, 1956-nda aasta Cadillaci kohta kirjutasin. Viimane periood on kulunud enamjaolt ainult detailide lihvimisele ja pidevale poleerimisele. Kuna autol on suuri pindasid palju ja lakk aja jooksul üpris kõvaks kuivanud, siis ei edenenud mul see töö kuigi kiiresti. See pikk ootamine, et lakk korralikult lõpuni läbi kuivada saaks, oli ka mõnevõrra taotluslik. Poleerida on selliseid pindasid küll kordi raskem, kuid see-eest ei pea seda tööd paari kuu pärast uuesti üle tegema, kui plekipinnad päikese käes ajapikku mõnevõrra tuhmiks muutuvad laki seest lenduvate lahustiaurude mõjul.
Õnneks oli auto omanik mõistva suhtumisega ja ta ei teinud sellest suurt probleemi, kui ma vahepeal teiste, vahele tulnud tööde tõttu pidin Cadillaci poleerimise mitmeks nädalaks pooleli jätma. Tema soov oli, et auto vähemalt Johann Laidoneri memoriaalsõidu ajaks valmis saaks, millest ma eelmises postituses kirjutasin.

Selle nimel me kõik kolm, kes kõnealuse autoga mingil moel seotud, ka pingutasime. Senikaua, kui auto omanik ja tema tuttav auto kapoti all jahutusvedeliku voolikuid ja torusid ühendasid ning teisi hooldustöid tegid, lasin mina poleerimisaparaadil käia, nii et sinine suits taga:


Nagu piltidelt näha võib, on auto juba suuremalt jaolt koos. Omanik ostis Cadillaci jaoks spetsiaalselt ka veel need õiged, vastava ajastu mustri ning mõõtudega rehvid. Autol olid enne all tänapäevasemad ja laiemad papud. Need aga ei oleks nüüd enam sellisel kujul külge sobinud:


Kapoti all tehtava iseloomustamiseks võis too moment öelda nii, et "Töö käib, aga vilet ei ole". Õigemini polnudki eriti aega vilet lasta:


Võttis aega mis ta võttis, kuid nüüd võib öelda, et selle Cadillaciga on (vist) asjad ühel pool. Täna tegin talle veel selle nö. viimase lihvi ja niisugune ta siis lõpuks sai:








Omaniku mõtteid ma muidugi ei tea, kuid enda seisukohalt võetuna ma ise selle autoga päris rahul ei ole. Enda töödest tekkinud ja lõppviimistluse käigus välja ilmunud spetsiifilisi väikeseid iluvigu on liig palju, et teda klassifitseerida peegelsiledaks näituseautoks vms. Alati on võimalik paremini teha, mille poole ma iga sellise suure projektiga sammhaaval üritan liikuda.
Ütleme nii, et 10-palli süsteemis ma paneksin( ainult kogu enda tööd arvestades kere kallal) isiklikult talle "5", ehk siis rahuldav.
Kui oleks tahtnud tast näituseeksemplari, või päris hea koostekvaliteedi/lõpptulemusega autot, siis oleks pidanud kere raami pealt maha tõstma, raami eraldi liivapritsi viima, kereplekid nii seest kui väljast haljaks, kõik detailid kuni seibideni kas uued ostma või taastama jne. jne. kuid see oleks tööde protsessi venitanud ilmselt veel teist samapalju edasi, rääkimata eelarvest, mis oleks kosmosesse lennanud.
Tööde ajalist mahukust illustreerib veel kasvõi niisugune näide, et Janek(mitte see, kes Valgevene reisil käis), kes auto lahti võttis ja pärast kokku tagasi pani, ütles et kui demontaaž läks suhteliselt kiiresti- 2 päevaga oli auto pilbasteks- siis ainuüksi kahe esitiiva ning ukse paika reguleerimiseks kulus tal kaks ülipikka tööpäeva, sest et tiibadel ja ustel on miljon erinevat reguleerimisvõimalust ning lõpuks peavad nende vahed ja kõrgused ka ühtlased olema.
Nii et arvata võis, et kokkupaneku käigus kulus lisaks ajale ka ohtralt närve.

Kuna praegusel ajal tuleb taolise vanaautohobiga tegelemiseks igat suuremat väljaminekut tõsiselt kaaluda, siis tuli antud auto keretööde põhjalikkuse puhul valida meetod "kirik keset küla" ja teha tast niisugune sõiduk, millega suviti lihtsalt teedel ja tänavatel sõita saaks, ta näeks soliidne ja viisakas välja ning samas oleks võimalus teha soovi korral kas pruutpaarile pulmasõitu, või viia naine mõnel õhtul teatrisse. Kuidas see "kirik" välja kukkus, saavad huvilised laupäeval näha.

Kuna ma olen ise samuti sel nädalavahetusel Pärnus toimuvale, vanade autode kogunemisele ja näitusele mineja, siis ehk mul õnnestub seal rahvamassi sees vaadata seda musta Cadillaci ka tavakülastaja pilguga ja võibolla saab kuulda ka mõningaid kommentaare kõnealuse sõiduki suhtes. Vahet pole, on nad siis negatiivsed või positiivsed. Ka negatiivne kriitika on teretulnud, kui see on argumenteeritult esitatud.
Seevastu "Delfi" imbetsillkommentaatorite moodi sihilikult vigade kallal norida oskame me muidugi kõik. Selleks pole eriti palju mõistust vaja.

Minu jaoks on too saabuv vanatehnikaüritus ka mõneti hariva sisuga, sest et lisaks autode vaatamisele ma tahaks täpsemalt uurida, kes/kuidasmoodi on oma vanasõidukit taastanud või viimistlenud ja võibolla mul õnnestub keretööde koha pealt ka mingeid tarkuseteri teada saada.

Kommentaare ei ole: