Pühapäev, veebruar 28, 2010

250. Peatükk: Buick Riviera kere kruntimine.

Mõned nädalapäevad tagasi toimus mu garaažis üks "vahtkonna vahetus": Viidi ära SAAB ja asemele toodi Buick Riviera.
SAAB läks sama plekksepa valdusesse, kes Rivierat tegi.

Ükskord külas käies, kus see Riviera keevitustöödes oli, vaatasin et selle auto puhul olidki plekitööd tehtud nii, nagu ma eeldasin.
Kereplekke ei keevitatud "lipp- lipi peal, lapp- lapi peal" ja kuidagimoodi risa-räsa, nagu mõnede autode juures on tehtud.
Läbi roostetanud või ligadi-logadi kerenurk või koht lõigati välja, šablooni järgi tehti uus tükk, keevitati ots-otsaga kinni, lihviti keevisliited siledaks ning pinniti pinged välja.
Nii et nüüd neile väheke mõtteainet, kes väidavad, et niiviisi ei saa kahte plekki otsakuti kokku keevitada ja kõike muud sellele järgnevat. Saab küll, kui tahta ja osata teha.

Plekksepa sõnul see töö kerge ei olnud, sest et keevitamist oli palju ning osad kohad tuli lausa ise käsitsi uued teha (tagarataste koopaservad, kuhu kinnitub tagatiiva kaar,tagatiibade kaared, katuse servad kahelt poolt, esi- ja tagaakna raamid, pagasiruumi põhjapleki tükid jne. jne.)
Teadupärast näitas kraadiklaas vahepeal - 20 'c ja kuna ta tööruumis mitte mingisugust küttekeha pole, siis jäädi ootama veidi soojemaid ilmasid. Seetõttu oli keevitustöödes vahepeal olude sunnil pikem paus.
Öeldi, et garaazis nina luristada ja mitmekümnekraadise külmaga mingisugust kangelast mängida on üks lollimängimine ja mõttetu tegevus. Sellega ei saavuta niiviisi midagi. Ja teiseks ei maksa ükski töö tellija neid meeletuid küttearveid kinni, mis tööruumi soojaks muutmiseks kulub.
Nii et tuli valida kahe halva variandi vahel vähem halb.

Aga kokkuvõttes olin juba siis ja olen praegugi plekitööde tasemega rahul.

Ühel päeval võtsin siis kätte ning hakkasin omakorda Riviera kere kallal toimetama ja kunagi peale kantud roostemuundurit eemaldama.
Kui sellega ühel pool, siis otsisin välja tinapahtli, et sellega täita ära suuremad ebatasasused:






Pilt kahest tagatiivast enne esmase krundi alla minekut. Kuna mul on praegu ruumis suht kitsas, siis tulid need edasised pildid, nagu nad tulid:




Kui ettevalmistustööd said ükskord valmis, siis tulistasin kerele kõigepealt happekrundi peale:




Teine külg samuti:


Ja kui happekrunt kuiv, läks talle peale selline heledatooniline täitevkrunt:




Midagi peab nüüd välja mõtlema selle pagasiruumi põhjapleki asjus, mida ma olen mitu päeva juhmi pilguga jõllitanud. Et mismoodi teha, kuidas teha jne. jne.
Ega ta näeb isegi peale neid mitmeid keevitusi ja parandustöid ikka suht väsinud välja. Plekksepa sõnul polnud pagasiruumi põhjal vahepeal sellist kohtagi, mille külge midagi keevitada saaks. Kohati ainult üks rooste- ja ussipuru. Olgugi, et põhjaplekk oli liivapritsiga puhtaks lastud.
Nii et ega ma sellest pahtliga voolimisest ei pääse kuskile. Selliseid paindeid ning õnarusi on seal samuti üksjagu, kuhu taldlihvijaga ligi ei saa ning mida on võimalik ainult väikeste kollaste sõrmede abiga kujusse voolida.
Sisuliselt võib öelda, et selle auto kere kruntimine oli (ja on) suure asja väike algus.

Kommentaare ei ole: