197. Peatükk: Uuel aastal uue hooga.

Minu vahepealne "ärakadumine" oli tingitud sellest, et see atribuutika, mida arvutiks nimetatakse, otsustas mingi moment et tema ütleb omalt poolt töölepingu üles ja pühade ajal tööd ei viitsi teha.
Et kuna kõik teised arvutid puhkavad, siis tahab tema ka.
Remonti ma ei saanud teda ka enne viia, kui alles selle nädala alguses. Nii et vahepeal passisin lihtsalt niisama musta kuvarit- ilma igasuguse internetivõimaluseta.
Minusugusele "internetisõltlasele" oli niisugune nädalapikkune ootamine, kunas arvuti remonti viia ja ta uuesti korda saaks, muidugi parajaks katsumuseks. Nüüd aga näib, et see jama on nüüd selleks korraks möödas ja saab jutuga pooleliolevast kohast edasi jätkata.

Kui suurem osa eestimaalastest pugis pühade ajal hapukapsaid, verivorste ja pohlamoosi süüa ning tundis pühadest rõõmu, siis ma seevastu püüdsin sel perioodil peaaegu iga päev mõned tunnid "Cadillacile" pühendada.
Plaanist, aastavahetuseks autol kere ära kruntida, asja ei saanud, kuna teadupärast olid autovärve jms.tarbeid müüvad kauplused pühade ajal kinni.
Nii et mul tuli auto juures tegutseda olemasolevate võimaluste piires.
Kere kruntimine on siiski jätkuvalt päevakorras. Sinnamaani aga läheb veidi aega.

Kuna osa materjale polnud viimatimainit põhjustel saada, siis otsustasin, et vahepeal võiks ette võtta pagasiruumi põhja puhastuse.
Tavaliselt on taolised, suruõhupüstoli abil pealekantavad mürasummutusmastiksid suhteliselt kerge vaevaga eemaldatavad. "Cadillaci" pagasiruumi põhjale ning tiibade sisekülgedele kantud kraam oli aga seevastu nii kõvasti kinni, et ei tulnud ta niisama kraapides ega ka fööniga kuumutades pleki küljest lahti. Kui olin üht põhjapaneeli kild-killu haaval püüdnud puhastada, siis oli mul selge pilt, et sellisel kujul plekipinda rookides läheb mul ikka päris hulk aega.
Ei jäänudki muud üle, kui tuli hakata mastiksit lahustiga vedelaks leotama ning pahtlilabida abil teda sentimeeter-sentimeetrihaaval ära kraapima.

Alljärgnevalt mõned pildid ka tööde käigust.
Juhipoolne pagasiruumi põhi:


Üldvaade pagasiruumi põhjale. Keskmine osa on veel tegemata:


Pagasiruumi põhi paremalt poolt:


Ma ei tea, kes see vesipea oli, kes kunagi seda pagasiruumi põhja hermetiseeris, kuid ta on oma tegevusega küll väheke üle pingutanud. Nimelt on siis keegi mingil põhjusel selle mastiksimöginaga üle "tulistanud" ka kõik pleki sisse stantsitud, vee jaoks mõeldud äravoolurennid. Nii et vee väljalaskeavade ette pandud kummipunnid ma leidsin alles pikema, vastava soone sees urgitsemise käigus üles.
Sama lugu oli ka tagapaneeli alaserva ning pagasiruumi põhja liitekohas olevate avadega.
Kuigi mul oli tolle rookimisetöö ajal värvimask ees, siiski need lahustiaurud ajasid pikapeale silmad kipitama. Nii et terve garaaž oli nagu üks suur gaasikamber.
Näiteks narkaritel oleks taolises olukorras olnud võibolla põhjust käsi plaksutada.

Olenemata sellest, et lahustiga mitu korda ühte ja sama pinda leotades töö edenes kiiremini, kui näiteks fööniga tehes, siiski oli see üpriski nüri ning aeganõudev tegevus. Nii et seda jagus mitme päeva peale:


Ma-ei-tea-mitmes lahustiga leotamise kord:


Vahepeal, kui see taoline, sentimeeter-sentimeetrihaaval pagasiruumi puhtaksrookimine ära tüütas, võtsin kätte ning lihvisin puhtaks tagaluugi, et teda esimeseks kruntimisekorraks ette valmistada:




Kui viimane lihv ja puhastustööd tehtud, kandsin peale kaks kihti happekrunti...




... ning seejärel teist samapalju täitevkrunti:




Ning kapotiga toimus sama operatsioon.
Praegu seisavad mõlemad kumbki oma nurgas ning mõtlevad elu üle järele.

196. Peatükk: "Cadillaci" lihvimistööd.

Nagu näha, on garaaži astudes vaatepilt jälle vahepeal veidike muutunud:


Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Praeguseks on piltidel nähtud detailid nüüd põhimõtteliselt sellisel kujul valmis, et neid saab hakata varsti kruntima. Lisaks roostest sissesööbinud kohtadele, tagapaneelile ja teravamatele nurkadele-õnarustele on tegemata jäänud veel ukseaugud, lävekarbid ning aknaraamid. Nonde pindade puhastamiseks kasutan ma drelli otsa kinnitatavat abrasiivketast.
Miks nende autokere detailidega nii palju aega võttis ? Põhiliselt seetõttu, et eelmises postituses mainitud punane aluskrunt tuli alles väga pika lihvimise käigus maha. Ilma liialdamata võin öelda, et näiteks ühe ruutmeetrise plekipinna puhtaks lihvimine võttis mul aega kusagil poolteist tundi. Lisaks sellele ei tahtnud ma neid suuri plekkpindasid abrasiivkettaga puhastada. Esiteks oleks see ruumi kapitaalselt täis tolmutanud ning teiseks oleks selline tegevus võinud(kuigi see ei pruugi võimalikuks osutuda) puhastatava plekipinna mõnevõrra kriimuliseks ning krobeliseks jätta.
Kuna ma tahtsin plekipindu võimalikult vähe sellisel kujul "vigastada", siis otsustasin raskema ning aeganõudvama variandi kasuks ning lihvisin nad tavalise, taldlihvija külge kinnitatud liivapaberikettaga haljaks. Nii ma saan sellest ühest või teisest konkreetsest detailist parema ülevaate, kui sirge või kõver ta olla võib.
Rahalises mõttes ma taolise lihvimistehnoloogiaga ei kaotanud. Samas suurusjärgus kulunuks ka abrasiivkettaid, kui ma oleksin kereplekke nendega töödelnud. Lihtsalt aega kulus rohkem.

Nagu piltidelt näha võib, on keevitusega "kinnipunktitud" kohad mul juba mingisuguse "ollusega" kaetud. See on tinapahtel. Ma vahepeal konsulteerisin vanemate/teadjamate inimestega, et kumba materjali oleks selliste kohtade puhul mõttekam kasutada: kas tina või tinapahtlit. Ühed arvasid, et neid keevitatud kohti võiks tinaga joota, teised jälle arvasid, et kasuta parem tinapahtlit. Tinapahtli kasuks otsustasin ise ka seetõttu, et ta omab metalliga siduvaid ühendeid ning on samas happekindel.
Seda viimast ma lugesin konkreetset pahtlit tootva firma veebilehelt.
Tina eelis on muidugi see, et fööniga soojaks lastuna voolab ta igale poole vahele ning täidab ka suhteliselt väikesed praod ning õnarused. Tema miinus on aga see, et ajapikku kipub õhuniiskus tina ning pleki vahele ronima. See toimub väga pika aja, võiks öelda et lausa aastakümnete jooksul. Kui aga ükskord nendelt kohtadelt tina eemaldada, võib suht suure tõenäosusega selle alt leida roostes pleki. Nüüd õnneks on taolised vanad autod mitte igapäevaliikurid, vaid pigem pühapäeva- või hobisõidukid. Sellevõrra pole seda ohtu, et sellise ühe või teise, vanemat tüüpi sõiduautoga aastaringselt sõidetakse nagu vanasti, ning seetõttu õhuniiskus jms. vahelduvad ilmastikuolud kipuksid auto värvkatet ja selle all peituvat "plekikaitsekraami" tõsiselt proovile panema.
Kuna tinapahtli peale tulevad omakorda veel ka aluskrundid, nende peale omakorda täitepahtel pinna silumiseks ning uuesti mitu täitevkrundi kihti, siis vast on lootust, et mõne aasta pärast ei hakka need "punktitatud" kohad eelmainit õhuniiskuse vms. mõjul värvi alt välja tulema või nö. värvist läbi kuivama.

Siin siis katus, mille lihvimisele ja puhastamisele kulus kõige rohkem aega.
Aga valmis ta siiski lõpuks sai:


Kuigi esmapilgul jättis temagi endast suhteliselt sirge mulje(nagu kapotigi puhul), siiski tulid krundikihtide alt lihvimise käigus välja paar mõlkis kohta, mis tahaksid pahtliga silumist saada.
Saabuva nädala jooksul püüan siis kerel pealmised, s.t. välimised pinnad lõplikult vanast värvist puhtaks saada ning hakata neid aluskruntidega katmiseks ette valmistama.

195. Peatükk: Ukse ja kapoti lihvimine.

Täna tegutsesin siis pealkirjas mainitet detailide kallal.
Kui ukselt kadus see viimane "kultuurikiht" suhteliselt lihtsalt, siis kapott oli hoopis nö. kõvemast puust. Kõige rohkem läks aega tema peale kantud punase aluskrundi lihvimisega. Kuigi eile arvasin et lihvin täna puhtaks nii parema poole ukse kui ka esitiiva, siis esitiiba natuke lähemalt uurides tuli tõdeda, et ka tema sisemine pind tahaks puhastamist saada, kuna pindmist roostet on seal ikka omajagu.

Aga ukse pealmine pind jäi siis lõpuks selline:

Tema sisekülge on vaja juba abrasiivkettaga puhastada. Seal on igasuguseid teravaid nurki ja nurgataguseid ning õnarusi, kaasaarvatud uksetihendi jaoks valtsitud plekist soon, mida millegi muuga puhastada ei saa.

Kui uks lihvitud, võtsin ette kapoti. Paari tunni möödudes sai temagi vanast värvist puhtaks:




Enne lihvima asumist vaatasin, et ta polegi teab mis eriti kõver. Peale tööd aga pinda pesuvedelikuga puhastades pidin nentima et väikeseid mõlke on ta ikkagi täis, kaasaarvatud paar suuremat lohku. Nii et ei pääse ka see detail pahteldamisest.

Eile autolt kapotti ning tiibasid eemaldades jäi mulle silma esipaneelil asuv selline silt:

Et siis niisugune asi. Kui auto on stiilne, olgu siis juba pisidetailideni.

194. Peatükk: "Cadillaci" demontaaž.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, võtsin täna siis autol tiivad ning kapoti küljest. Seda peab nende vanade USA autode kiituseks küll ütlema, et kui on vaja mingit keredetaili küljest võtta, siis pole muud kui ainult püüa poldid-mutrid tervelt kätte saada ning soovitud detail ongi olemas. Mõne tänapäevase auto keredetaili eemaldamisega ei anna võrreldagi.
Sellegipoolest ei saanud arugi, kui mul tiibade ja kapoti muterdamise peale oli sujuvalt tund aega ära kulunud. Aga ära nad tulid ja nüüd saab mootoritagusele plekkseinale paremini ligi:




Kapott, mis ootab oma järge:


Juhipoolne esitiib:


Parempoolne esitiib ning uksed seina ääres oma järge ootamas:


Selleks et laepolster ning armatuur tolmu ja sodi täis ei läheks, katsin akna- ning ukseavad kinni:


Mootor sai ka eelmainit põhjusel omale paberi peale:


Täna proovisin lihvida tagatiiba, et mis sealt alt välja tuleb. See hele laik keset tiiba on tina. Ilmselt on sellega mingit mõlki täidetud. Neid tinaga silutud liitekohti on sellel autol veelgi:


Homme võtaks siis ette parempoolse ukse ning esitiiva. Kui kere saab kunagi üleni vanast värvist eemaldatud, siis tuleb mul enne happe- ning täitevkrundiga tulistama asumist osasid kohti(sügavamad kriimud, roostetäppide pesad, teravad sisenurgad ja õnarused) veel drelli otsa kinnitatud traatharja või abrasiivkettaga puhastada, kuhu ma praegu taldlihvijaga ligi ei pääsenud.

193. Peatükk: Läänerindel muutusteta.

Tunnistan üles, et see vahepealne "auk" Cadillaciga seonduvate tööde kajastamisel on minu süü. Senikaua kuni plekksepp tegeles, õigemini hakkas peaaegu lõpetama enda töid, otsustasin et vahepeal teeks kiirkorras ühe tänapäevasema "ameeriklase" ära.
Seda aga ei osanud arvata, et temaga nii kaua võis minna.
Praegu võib öelda, et temaga on nüüdseks asjad ühel pool ning täna saigi paljakskooritud "Cadillac" viidud enda ruumi.

Mõned kiirelt tehtud ülevaatlikud pildid ka hetkeseisust:








Keevitatud uksed, millede alumine äär oli tihedalt pisikesi roosteauke täis:


Enne garaaži ajamist tegin paar klõpsu ka juhipoolse külje remonditud kohtadest:




Homme katsuks autol lahti võtta esiotsa ja samas mõnda detaili ka juba lõplikult plekini puhastada. Siis vast on paremini näha, kui sirged või kõverad nad olla võivad.

192. Peatükk: Tööd "Cadillaci" juures jätkuvad. (Lisatud pildid).

Praeguseks on autolt maha kraabitud nii viimasena peale kantud must värv kui ka omakorda tema all peidus olnud mitu vana värvikihti.
Eile helistas mulle plekksepp, kes teatas et suuremalt jaolt on ta suutnud autol ka need detailid ära teha, mis mõlkis olid. Teha olevat jäänud veel ainult parempoolne uks. Temal oli alumises servas paar väikest roosteauku.
Selle saabuva nädala jooksul ta pidi veel veidi katuse ning külgede puhastamisega tegelema.
Nii et siis mul on vast lootust auto ülejärgmise nädala alguses enda garaaži toimetada, kus ma siis lihvin pinnad lõplikult haljaks ja hakkan neid samas ka kohe kruntidega katma.

Mis seal salata- piltide lisamisega läks nüüd tunduvalt rohkem aega, kui algselt arvatud. Aga "Cadillaci" hetkeseis on nüüd niikaugel, et vana värvi eemaldamine ning plekitööd hakkavad lõpule jõudma. Jäänud on veel kaks ust, sest et ka juhiukse alaservast avastati mõned roosteaugud.
Samuti on autoga seonduvad inimesed "Cadillacilt" ära võtnud esi- ning taguklaasi.

Pilt pagasnikuluugist. Sealne endine lukuauk oli suhteliselt robustselt valmistatud.
Auto omanik ütles et lukku polevat võimalik korralikult luugi külge kinnitada. Kasutades günekoloogilisi töövõtteid, katsusin näpuotsaga lukuava seestpoolt ning tundus, et keegi oli sinna paraja kuhja keevitustraati raisanud ja korraliku "hunniku" tekitanud. Mõni ime siis, et lukku luugi külge kinnitada ei saanud. Seetõttu lõikas plekksepp tolle koha välja ning keevitas uue tüki asemele.
Nüüd istub lukk täpselt oma pessa ning ulatub ka lukustussüsteemini:


Nurkades on näha mõningaid markeriga tehtud kriipseldusi. Seal oli plekk suisa lõhki. Ilmselt oli keegi kunagi selle autoga kas kuhugi vastu tagurdanud, või siis mingi väikese kõksu taha nurka saanud.

Tagaots teiselt poolt. Kile on luugil seetõttu, et selle all on värvisurm veel oma "tööd" tegemas ja nii ei lendu see kreftine kraam liiga kiiresti ruumi laiali:


Parempoolne tagatiib, millel antud koht oli üpriski mõlkis ning laines. Korraks proovis plekksepp ka rattakatet külge, et vaadata, kas ja kuidas ta oma kohale sobib:


Katus kaasreisija pea kohalt vaadatuna:


Nagu näha, on klaasid ära võetud. Külge on jäänud veel armatuur ning laepolster. Need ma aga katan kilega enne lõplikku pindade puhastamist kinni, et nad tolmuseks ei saaks:


Mõned nipet-näpet asjad on veel jäänud teha, aga need on juba lihtsamat sorti tööd.
Nii et ilmselt millalgi järgmisel nädalal on kõnealune sõiduk juba minu ruumis, kus ma tegutsen siis tema kallal edasi.

191. Peatükk: "Cadillaci" koorimine.

Pealkirja järgi võiks arvata, et tegu mingi õuna või muu puuviljasordiga, mida kooritakse. Tegelikult aga on plekksepp esmaspäevast saadik värvisurma abiga avastamas Cadillacile pealekantud kultuurkihi all olevaid "varjatud saladusi":


Kusjuures peaks mainima et ega see rookimisetöö väga kiiresti ei edene. Ses mõttes ei edene, et kui must värv välja arvata, mis tuli prõginal maha tavalise pahtlilabidaga koorides, siis selle musta all olevad värvi- ja krundikihid on aga hoopiski kõvemast "puust". Kuumaõhupüstoliga proovisime ka juhipoolse esitiiva nurka puhastada, et kas kergitab plekilt värvikihid lahti aga "Tutkit, brat". Ei läinud see asi sugugi nii lihtsalt nagu algul arvasime. Nii et tuleb auto ikkagi kiht-kihi haaval ära puhastada.

Katus, millelt must värv eemaldatud. Selle all asus taoline hallikas krunt:


Tagaluuk:


Siin paar pilti värvisurma pealekandmisel tekkinud reaktsioonist aluspinnaga.
Osad värvikihid tulevad pahtlilabidaga lükates päris hästi maha, kuid kaks kõige alumist kihti neist avaldavad visa vastupanu. Tegu on ilmselt tehases pealekantud pruunikat värvi krundiga ning tema peal omakorda siis selle Cadillaci esialgne, hallikasvalge toon:


Kunagi hiljem on seda autot päris mitu korda värvitud. Küll on ta olnud roosakas metallik, siis hõbedane metallik jne. jne. kuni lõpuks mustani välja.
Aga autot on vahepeal ikka korralikult tehtud. Ses mõttes et iga kord, kui on tahetud uut "kleiti" peale lasta, on pinnad enne üleni ära krunditud- mitte ei ole mindud seda teed pidi, et värvitav pind lihvitakse enam-vähem matiks ja siis tuisatakse uus toon peale:


Juhipoolne tagatiib. Temal ilmus vanade värvikihtide ja väikese koguse pahtli alt välja üks piklik mõlk pikki tiiva esimest osa. Nii et see on lisaks üksikutele roosteaukudele samuti selline detail, mis mõningat "koputusremonti" tahab saada:


Tööd igatahes jätkuvad, nagu ka siinne jutt.

190. Peatükk: 1956 a. Cadillac Hardtop Coupe.

Ühel päeval lugesin USA autode huviliste foorumist, et üks mees oli postitanud nö. üleskutse, kes saaks teha tema Cadillacile keretöid. USA-s pealekantud värv ja pahtel on ajapikku mõranema hakanud ning nüüd soovis omanik autole uut kleiti, mis natuke kauem vastu peaks, kui ainult mõni aasta.
Vaatasin, et teema on midagi minu eriala vallast ning võtsingi autoomanikuga ühendust.
Mõni nädal hiljem tuli telefonikõne, kus siis pealkirjas mainit Cadillaci omanik soovis minuga kokku saada, et koos auto üle vaadata. Lõplik otsus oli üheselt selge: kui tast tahta asja saada, siis tuleb kogu vana värv ja selle all olev "kraam" plekini puhtaks võtta. Muidu pole sellel tööl erilist mõtet, kui piirduda ainult pinnapealse lihvimisega. Siis on mõne aja pärast seni peidus olnud mõrad uuesti väljas ning kogu töö, raha ja aeg on tuulde visatud.
Samuti sai kokku lepitud, et auto võtavad temaga seonduvad inimesed ise lahti ning panevad pärast kokku ka, sest et kui ma kunagi selle masina peaksin valmis saama, siis on mul juba ammuilma meelest läinud, mis järjekorras mis detail või süsteem kokku tagasi peab minema. Rääkimata sellest, et mul pole ka niisugust suurt laoruumi, kus ma saaksin kõiki autolt ära võetud detaile hoida.

Kuigi mõned plaanid mul tööde järjekorras ja graafikus muutusid, siiski olenemata asjaoludest veeres kõnealune masin täna plekksepa juurde hoovi peale:






Autot lahti võttes said temaga seonduvad isikud asjale kinnitust, et parem tagatiib on kunagi kusagil mingi avarii osaliseks saanud ning see siis teise samasugusega asendatud- iluliistude all olev pind on teist värvi. Ülejäänud kere tundub aga suuremalt jaolt veel suhteliselt avariivaba olevat:


Lähivõte parema tiiva ühest kõige probleemsemast kohast, kust pahtel jms. tükkidena lahti tuli. Pildi pealt pole vast hästi aru saada, aga päevavalguse käes võib näha, et terve auto on tihedalt kaetud peenikeste mõrade struktuuriga. Nii et see USA-s kerele pealekantud kraam on ilmselt kunagi kuidagi ja mingil moel hakanud aluspinnaga reageerima:


Nagu ma aru sain, pidi plekksepp hakkama autoga järgmine nädal aktiivsemalt tegelema. Et siis on vast lootust ka uut pildimaterjali ning juttu lisada.