227. Peatükk: Buick Wildcat-i kruntimine, Cadillaci "viimistlustööd".

See "auk" näikse olevat minu tööde kajastamises ajaliselt ilmselt kõige suurem, mis kunagi on olnud. Ma andsin oma "Pegasusele" vahepeal puhkust.
Aga kui nüüd asjast rääkida, siis senised tööd ikka tasapisi edenevad, kuigi vahepeal on toimunud ka selliseid sündmuseid, mis on sundinud esialgseid töö- ja tegevusplaane ümber korrigeerima.
Mis sellesse Valgevene reisimuljete jagamisse puutub, siis toda ma ei saa enne edasi jätkata, kui ma saan ühe reisilise, Janeki tehtud videoklipid nö. ajutiselt oma valdustesse, mis ta mulle kunagi lubas. Ta pole neid aga senimaani suutnud millegipärast kusagile netti üles panna. Ilma nende videoklippideta poleks sündmuste kajastamine aga nö. "see", mis ta võiks olla.
Ma ilmselt kusagil nädalajagu päevi ootan veel, et kas suvatsetakse lõpuks see videomaterjal kättesaadavaks teha või mitte. Kui mitte, siis tuleb sellest teha lihtsalt omale vastavad järeldused ja üritust kuidagimoodi piltide abiga edasi kirjeldada.
Suurem asi ta sellisel kujul pole, aga pole midagi parata.

Kui nüüd "metskassi" teemat jätkata, siis algselt ma piirdusin teadupärast kahekordse täitevkruntimise ning pahteldusega ainult kapoti puhul.
Mingi hetk tagatiibasid lähemalt uurides selgus, et nad on sedavõrd lopergused ja laines, et siin ei saa ühe täitevkruntimise ja lihvimisega midagi ära teha.
Nii et tuli ka nemad topeltkruntimise ja vahehööveldamise nimekirja panna.
Siin siis esimesed kaks täitevkrundi kihti peal:




Mõni päev tagasi võtsin kätte ning lihvisin terve auto matiks, et panna kere üleni musta täitevkrundi alla. Imelikul kombel olid esitiivad ning uksed suhteliselt sirged. Ainult ühe ukse alumine nurk vajas kerget pahteldust ja lihvimist, muu ülejäänu oli enam-vähem. Tagatiivad seevastu olid nagu hunnik õnnetust: küll oli siin mõlk, seal lainetus jne. jne. nii et mul tuli neid veel täiendavalt pahteldada ja lihvida.


Parempoolse tagatiiva hööveldamise käigus vaatasin, et mispärast see küljeviik keskelt niiviisi "ära kaob". Hakkasin siis uurima et milles asi, ja selgus et tagatiib oli küljeviigi kohalt sissepoole laines. Kohe informeerisin sellest ka auto omanikku ning järgmine päev pusisime kahepeale seda kohta kuidagi väljapoole suruda.
Imelik, et sellist asja peab tegema auto omanik. Niisugused tööd peaksid minu arust rohkem plekkseppade rida olema. Aga noh... jah.
Kuigi peale "õgvendustöid" muutus pilt veidi paremaks, tuli mul see küljeviigi koht käiaga puhtaks lihvida ning pahtliga veidike parandada, sest et kerge lainetus oli ikka veel sees:


Ka juhipoolne tagatiib ei pääsenud lisapahteldusest kuskile:


Lõpuks, umbes nelja tunni möödudes, kui auto oli lihvitud, kinni kaetud ja ära puhastatud, läks teistkordselt peale kaks kihti musta täitevkrunti.
Võibolla sai ta nüüd natuke sirgem kui enne, kui ma teda tegema hakkasin:







Sellest on nüüd hea jupp aega möödas, kui ma viimati midagi selle musta, 1956-nda aasta Cadillaci kohta kirjutasin. Viimane periood on kulunud enamjaolt ainult detailide lihvimisele ja pidevale poleerimisele. Kuna autol on suuri pindasid palju ja lakk aja jooksul üpris kõvaks kuivanud, siis ei edenenud mul see töö kuigi kiiresti. See pikk ootamine, et lakk korralikult lõpuni läbi kuivada saaks, oli ka mõnevõrra taotluslik. Poleerida on selliseid pindasid küll kordi raskem, kuid see-eest ei pea seda tööd paari kuu pärast uuesti üle tegema, kui plekipinnad päikese käes ajapikku mõnevõrra tuhmiks muutuvad laki seest lenduvate lahustiaurude mõjul.
Õnneks oli auto omanik mõistva suhtumisega ja ta ei teinud sellest suurt probleemi, kui ma vahepeal teiste, vahele tulnud tööde tõttu pidin Cadillaci poleerimise mitmeks nädalaks pooleli jätma. Tema soov oli, et auto vähemalt Johann Laidoneri memoriaalsõidu ajaks valmis saaks, millest ma eelmises postituses kirjutasin.

Selle nimel me kõik kolm, kes kõnealuse autoga mingil moel seotud, ka pingutasime. Senikaua, kui auto omanik ja tema tuttav auto kapoti all jahutusvedeliku voolikuid ja torusid ühendasid ning teisi hooldustöid tegid, lasin mina poleerimisaparaadil käia, nii et sinine suits taga:


Nagu piltidelt näha võib, on auto juba suuremalt jaolt koos. Omanik ostis Cadillaci jaoks spetsiaalselt ka veel need õiged, vastava ajastu mustri ning mõõtudega rehvid. Autol olid enne all tänapäevasemad ja laiemad papud. Need aga ei oleks nüüd enam sellisel kujul külge sobinud:


Kapoti all tehtava iseloomustamiseks võis too moment öelda nii, et "Töö käib, aga vilet ei ole". Õigemini polnudki eriti aega vilet lasta:


Võttis aega mis ta võttis, kuid nüüd võib öelda, et selle Cadillaciga on (vist) asjad ühel pool. Täna tegin talle veel selle nö. viimase lihvi ja niisugune ta siis lõpuks sai:








Omaniku mõtteid ma muidugi ei tea, kuid enda seisukohalt võetuna ma ise selle autoga päris rahul ei ole. Enda töödest tekkinud ja lõppviimistluse käigus välja ilmunud spetsiifilisi väikeseid iluvigu on liig palju, et teda klassifitseerida peegelsiledaks näituseautoks vms. Alati on võimalik paremini teha, mille poole ma iga sellise suure projektiga sammhaaval üritan liikuda.
Ütleme nii, et 10-palli süsteemis ma paneksin( ainult kogu enda tööd arvestades kere kallal) isiklikult talle "5", ehk siis rahuldav.
Kui oleks tahtnud tast näituseeksemplari, või päris hea koostekvaliteedi/lõpptulemusega autot, siis oleks pidanud kere raami pealt maha tõstma, raami eraldi liivapritsi viima, kereplekid nii seest kui väljast haljaks, kõik detailid kuni seibideni kas uued ostma või taastama jne. jne. kuid see oleks tööde protsessi venitanud ilmselt veel teist samapalju edasi, rääkimata eelarvest, mis oleks kosmosesse lennanud.
Tööde ajalist mahukust illustreerib veel kasvõi niisugune näide, et Janek(mitte see, kes Valgevene reisil käis), kes auto lahti võttis ja pärast kokku tagasi pani, ütles et kui demontaaž läks suhteliselt kiiresti- 2 päevaga oli auto pilbasteks- siis ainuüksi kahe esitiiva ning ukse paika reguleerimiseks kulus tal kaks ülipikka tööpäeva, sest et tiibadel ja ustel on miljon erinevat reguleerimisvõimalust ning lõpuks peavad nende vahed ja kõrgused ka ühtlased olema.
Nii et arvata võis, et kokkupaneku käigus kulus lisaks ajale ka ohtralt närve.

Kuna praegusel ajal tuleb taolise vanaautohobiga tegelemiseks igat suuremat väljaminekut tõsiselt kaaluda, siis tuli antud auto keretööde põhjalikkuse puhul valida meetod "kirik keset küla" ja teha tast niisugune sõiduk, millega suviti lihtsalt teedel ja tänavatel sõita saaks, ta näeks soliidne ja viisakas välja ning samas oleks võimalus teha soovi korral kas pruutpaarile pulmasõitu, või viia naine mõnel õhtul teatrisse. Kuidas see "kirik" välja kukkus, saavad huvilised laupäeval näha.

Kuna ma olen ise samuti sel nädalavahetusel Pärnus toimuvale, vanade autode kogunemisele ja näitusele mineja, siis ehk mul õnnestub seal rahvamassi sees vaadata seda musta Cadillaci ka tavakülastaja pilguga ja võibolla saab kuulda ka mõningaid kommentaare kõnealuse sõiduki suhtes. Vahet pole, on nad siis negatiivsed või positiivsed. Ka negatiivne kriitika on teretulnud, kui see on argumenteeritult esitatud.
Seevastu "Delfi" imbetsillkommentaatorite moodi sihilikult vigade kallal norida oskame me muidugi kõik. Selleks pole eriti palju mõistust vaja.

Minu jaoks on too saabuv vanatehnikaüritus ka mõneti hariva sisuga, sest et lisaks autode vaatamisele ma tahaks täpsemalt uurida, kes/kuidasmoodi on oma vanasõidukit taastanud või viimistlenud ja võibolla mul õnnestub keretööde koha pealt ka mingeid tarkuseteri teada saada.

Teade.

Edastan järgmise kuulutuse:

Kindral Laidoneri Memoriaalsõit

226. Peatükk: Buick Wildcat-i kapoti lihvimine, kruntimine.

Neljapäeval läks suuremaks kapoti pahtelduseks ja samas panin ta esimese täitevkrundi korra alla. Nagu eelmises postituses öeldud, tuli mul teda enne pahteldama asumist kõigepealt höövliga veidi ühtlasemaks lihvida ning seejärel taldlihvijaga üle lasta. Sellegipoolest oli kapotipind nii laines, et mul kulus kusagil kilo jagu pahtlit, enne kui sain mõlemad kapotipooled enamvähem ühtlasemaks. Kui kõrvalistujapoolne kapotiplekk sai enam-vähem, siis juhipoolne kapotiplekk on liivapritsiga ikka nii kapitaalselt p.... keeratud, et isegi plekitööga ei saa teda samamoodi õigesse kujusse tagasi. Ega mul ei jäänudki muud üle, kui et vedada aga ohtralt savi peale ning hakata temast mingisugustki pinda välja voolima.
Ma ei tea, mis materjalidega teda eelmises töökojas tehti, kuid see kunagi pealekantud pahtel ei ole küll pahtli moodi. Pigem meenutab ta mingit tsemendisegu vms. mida pärast vist ainult teemantkettaga ühtlasemaks lihvida saab. Pahtel peaks olema ikka sellise koostisega, et teda on kerge lihvida ja voolida- mitte et vead mingi koguse detaili peale laiali ja pärast siis nühid teda höövliga nii et silmad punnis peas:


Eile jätkasin pooleliolevast kohast. Jälle höövel kätte ja täitevkrunti lihvima.
Ega see aluspind kõige parem ei tundunud. Laineid oli veel üksjagu sees. Kuna see oli aga alles teistkordne täitevkruntimine, siis mõtlesin, et ehk tulevase kolmanda korraga saab juba enam-vähem rahuldava pinna.
Kui kapott üle hööveldatud- lihvitud, läks teist korda täitevkrunt peale:




Sellisena jääb ta siis järgmist nädalat ootama. Tuleval nädalal hakkan tegelema külgedega ja ehk õnnestub mul auto järgmise nädala lõpuks täitevkrundiga üleni ära katta.

225. Peatükk: 1965 a. Buick Wildcat-i parandustööd ja värvimine.

Mõned päevad tagasi helistas mulle üks mees ja küsis, et kas mul on veidi aega, et tema USA päritoluga auto juures kaks sõna juttu ajada. Et vaataks autot ja mõtleks- arutaks asja, mis edasi saab.

Seda Buick Wildcat-i oli juba keegi kunagi/kusagil töökojas ennemalt teinud, paraku pole see aga mitte just eriti hästi välja kukkunud.
Kere on küll pahteldatud, lihvitud ja krunditud ja isegi mingisugune alusvärv olevat peale lastud, et vaadata, missugune üldmulje jääb. Omanikus oli aga küsimärke tekitanud vesiliivapaberiga nühitud keret vaadates töölis(t)e suhtumine, kuna väideti, et see auto on nüüd põhimõtteliselt värvivalmis. Tema ei tahtnud kuidagi uskuda, et haljakslihvitud metalli ja plekirantide peale oleks mõttekas kohe värv kanda.
Eks seal oli neid pisinüansse veel, millega Buicki omanik rahul ei saanud olla, aga see selleks.
Ühesõnaga, auto toodi sealt töökojast ära ja omanik soovis teada saada, et kas ma olen nõus selle Buicki ise ette võtma, teda siit-sealt vajadusel viimistleda ja lõpuks ära värvida ning lakkida. Sest et kaks aastat on see auto nö. töös olnud, sellest peaaegu aasta on raisatud kere pahteldamisele-kruntimisele ja teda pole suudetud veel äragi värvida.
Kuna see punane Corvette on mul praktiliselt omadega ühel pool, "Pobeda" kere on veel plekksepa juures ja kuna suurem töö on selle Buicki juures juba tehtud, siis mõtlesin, et egas hädasolijale ei saa selga keerata ning varsti oligi kaup koos.

Paar päeva tagasi toodigi siis "metskass" minu juurde:


Töötegemist hõlbustab muidugi see, et autost on alles ainult paljas kere sildadel. Igasuguse montaaži ja demontaaži tegi ja teeb auto omanik ise. Nii et ses suhtes on selle autoga mõnevõrra lihtsam, kui Corvette puhul, kus mul tuli ta ise laiali võtta ja pärast tagasi kokku panna/monteerida, mis nõudis röögatu aja ning kartulikotitäis närve.

Tagantvaade:


Üks näide, mis võib juhtuda, kui lihvida autot vee ja liivapaberiga ning jätta ta siis pikemaks ajaks seisma. Haljakslihvitud randid, kuhu taheti kohe värv peale lasta, on nüüd roostetama läinud:


Juhipoolse tagatiiva servast avastasin ühe pikliku mõra. Kui seda kruvikeerajaga kangutama hakkasin, kukkus tiiva küljest ära tükk pahtlit ning vastu vaatas mulle läikiv metallikvärviga kaetud pind. Selline mulje jäi, nagu keegi oleks seda autot "briljantrohelisega" tohterdanud. Mis värv see olla võib ja miks seda just nii tehti, ma ei oska öelda:


Pildid külgedelt, kus on näha haljakslihvitud plekirante ning muid kohti:




Seevastu kapotialune vaatepilt on palju meeldivam. Mul pole arvutilaud ka nii puhas, kui see mootor näikse olevat.
Kõik mootoridetailid on kas uued või siis taastatud:


Ausalt öeldes... ma vaatasin seda autot siit ja sealt vähemalt üks tund aega ja mõtlesin, et kust otsast võiks pihta hakata, mismoodi teda teha ja missugune see tööde järjekord võiks üldse välja näha.
Tundub et kõigepealt peaks alustama kapotiga, kuna see on kõige hullemas seisukorras. Teda on peale plekitöid küll pahteldatud ja lihvitud ning täitevkruntki on peale lastud, kuid pealmine pind lainetab nagu kuumaastik. Ilmselt tuleb mul teda niipalju kui võimalik, hakata höövliga tasasemaks lihvima ja siis vaatab, kust teda veel vaja pahteldada on ja kui palju üldse vaja pahteldada on. Sellega ma olen juba arvestanud, et ma pean ta võibolla üleni "laussavi" alla tõmbama.
Aga eks varsti paistab, missuguseks see tööde käik kujuneda võib.

224. Peatükk: "Tallinn- Tõrva- Daugavpils- Minsk 2009". 3 osa.

Kui järgmisel hommikul olid kõik eelmisel ööl toimunud peo tõttu endi mõlkis näod enam-vähem otseks saanud ja silmavaade selge, siis hakkas kõiksemees oma kaasatoodud "varandust" käima panema ja mootoreid soojendama.
Meie seltskonnas olnud kahele "Cadillacile" lisandus öö jooksul juurde siis veel paar masinat: Kõigepealt "Chevy" buss. Pardal Allan, Marko ning Janek. Nendest kaks esimest olid ka eelmise aasta ürituse osavõtjad. Bussi tagant piilub aga üks Pontiac BonneVille, kus oli (vist) 5 inimest.
See seltskond oli Valgevenes esmakordselt.


Eestlastega ühines ka üks Soome paar- Jussi ja Liisa, kes olid samuti enda "valge laevaga" kohale tulnud.
Kuradi ilus on ikka see 1957-nda aasta "Cadillac":



See inimene peab (heas mõttes) ikka peast natuke "tirr-tirr" olema, kes otsustab hakata nii pikka maad sõitma- Soomest Valgevenesse. See teekond ja kilometraaž kisub juba sinna "rekkameeste" kanti. Aga egas need vanade autodega tegelevad isikud ongi kõik natuke omamoodi kiiksuga. Igatahes Jussi ees oleks pidanud küll mütsi maha võtma, kui see oleks mul too moment peas olnud. Iga mees naljalt nii pikka sõitu ette ei viitsiks võtta.

Selle okastega rabarberipõõsa tagant paistavad aga juba kaks teada-tuntud legendaarset-populaarset masinat, mis on siin blogis päris mitmeid kordi kõneainet andnud:

Juhiks tähelepanu kahele lipule, mis sinise Suburbani katuse külge kinnitatud on.
Andrus ütles, et mõlemad said spetsiaalselt selle ürituse tarbeks soetatud, näitamaks, et meie külaskäik on ikka sõbraliku tagamõttega.

Ka Arno loeb enne teeleminekut oma viimaseid õllesid üle:


Kui kogu see "röövlibande" sai ennast ükskord tee äärde üles rivistatud, kolisin oma kaadervärgiga Martini ja Alexi autosse, sest et tollel oli lahtikäiv katus ja siis ma sain jälle juhust kasutades sõidu ajal mõningaid pilte teha.
Ja nii see meie väike paraadsõit selle loo saatel pihta hakkaski:




Ühel prospektil hakkas vasakut kätt pihta üks ilmatupikk hoone, mis jätkus...


... ja jätkus...


...ning lõpuks jõudsime ka administratiivhooneni:




Üks pooleliolev betoonehitis, mille otstarvet ma ei tea:




Ma ei oska öelda, kas see on nüüd mõni elektrivõrkude administratiivhoone, raadiomaja, või midagi muud:


Uuemate "Volgade" sekka sattus ka mõni "endisaegne" GAZ 24 või 2410:


No ja nagu kruiisidel ikka, on seltskonnas keegi, kes teeb väikest show-d ka:


Televisioonimaja:


Kuigi Minskis, või üleüldse Valgevenes, on tavainimese sissetulek meie mõistes üpris nigel, siiski püüavad mõned erafirmad raskuste ning räigete maksude kiuste ehitada Minskisse uusi maju ning kortereid ja neid siis omakorda kohalikele maha müüa:


Tee ääres asus niisugune silt: "Hiina autod". Kahjuks jäi selle poe asukoht meie teekonnast veidi kõrvale, muidu oleks huvi pärast vaatama läinud, et missugused need nõndanimetatud "autod" ka välja näevad:


Üks järjekordne õigeusu kirik:


Nagu eelminegi aasta, võis ka seekord näha suuremate teede kohal rippumas suuri Võidupüha loosungeid:


Kui lõpuks lõbustuspargi juurde jõudsime, tuli esimese asjana üks suurem autode pesu ette võtta. Kogu see mitmesaja kilomeetri läbimisel tekkinud tolm ja saast ning rataste alt üles lennanud pigi oli autod parajateks räpakottideks muutnud:


Kaks (peaaegu) ühest ajastust pärit neljarattalist "venda".
Vasakul Ford, paremal Lincoln, mis kuulub samuti Fordi kontsernile:


Eno nõudis järjekondlalt, et tema tahab seda kollast "Cadillaci" pesta. Pika mangumise peale ta Arno käest selle loa ikkagi sai. Enne auto pesemist tuleb aga vesi välja lasta:


Veevoolikust siis ikka:




Sel ajal, kui teised oma "kalesse" läikima nühkisid, kaapisin mina juba lõbustuspargi poole:


Ja veidi aja pärast olidki esimesed näituseeksemplarid kohal:


Ja kus on stiilsed Ameerika autod, sinna hakkab sujuvalt "imbuma" ka kenasid noori naisi:




Ürituse korraldaja "Cadillac", mis oli Leedus saanud omale uue värvkatte. Piltidelt seda pole näha, aga tegu oli lakialuse pärlmutterefektvärviga, mis siis vastavalt pealelangeva valguse nurgale näitas kord roheka, kord hõbedase varjundiga tooni:


"Cadillac" tagantvaates. Kommentaarid on vist liigsed:


Natuke halb pilt tuli välja, aga siin on siis kogu see meie reisiseltskond:


Kuna ilm oli suhteliselt palav, siis kolis kogu kamp lava ette varju. Seal ilmusid ei-tea-kuskohast- välja taolised "kiikrid", mida igaüks tarvitas siis vastavalt vajadusele:


Vahel tiirutas pargis ringi ka niisugune väike rong:


Kolm "Cadillaci" tagantvaates:


Kuna Allanit painas krooniline naistepuudus, siis lasi ta oma soovi ka suurelt särgiesisele trükkida. Kuna lõbustuspargis oli noorte naistega too moment suhteliselt kitsas käes, pidi ta olude sunnil omale niisuguse tegelase kaenlasse võtma:


Teadupärast Minskis ühtegi Mount Everesti tüüpi kõrget mäge pole, mida vallutada ja mille tippu Eesti lipp lehvima viia. Siis tuli rahulduda olemasolevaga. Mis sest, et liumägi, aga ka mägi:




Ming hetk kostus meie seltskonnast valjuhäälne röögatus: "Kes tahab metrooga sõitma minna ?" Kõik tahtsid. Ürituse korraldaja arvas, et kuna metroojaamani on hea hulk maad, et siis vast oleks mõttekam rahvas kokku koguda ja nad väikebussidega kesklinna viia. Sellele aga seisis eestlaste kamp valjuhäälselt sõdides vastu, raiudes, et nemad tahavad hoopis trolliga sõita.
Jaurasime mis me jaurasime, lõpuks lõi ürituse korraldaja, Šurin käega, õnnistas meid paari venekeelse omadussõnaga ning näitas trollipeatuse suunas.
Trollipeatuses tõmbasid tähelepanu kaks ametiriietuses tegelast. Algul mõtlesin, et tegu mingite, meie mõistes munitsipaalpolitseinikega, kes bussides ja trollides pileteid kontrollivad ning "jäneseid" kõrvupidi peatustes maha tõstavad. Selgus aga et need olid hoopis piletimüüjad. Üks pilet (Buss/Tramm/Troll) maksis 600 rubla. See teeb siis meie rahas kusagil 2 ja pool krooni. Ma vaatasin, et kuna see on mu senise(ja võimaluse korral ka tulevase elu) kõige kallim trollipilet, siis minema ma teda ei visanud, vaid hoidsin alles. Et siis nagu väike suveniir vms.
Kunagi mõnes järgmises peatükis ehk saab teda nö. elusuuruses ka näha.

Kuna teisi trolle ja busse tuli suht sagedasti, välja arvatud "meie oma", siis hakkas Allan ajaviiteks neile järgi liputama:


Poolhaagisega "KAMAZ":


Vahel jäi objektiivi ette ka mõni niisugune "Moskvitš":


Ja mõnikord sõitis mööda taoline tsisternauto:


"MAZ" kallur ning "Volga" takso:


See oli siis sissekäik metroosse, mille ees Martin ja Alex seismas:


Et rongi peale saada, pidid ostma kassast ühe nööbikujulise punasest plastikust ketta või seibi. Selle pistsid siis läbipääsuväravate juures vastavasse avasse ja põhimõtteliselt saidki metroosse. Kassade kõrval seisis niisugune korjanduskast:


Siin siis järjekord kassade ees. Kuna ruum oli suht hämar, pole ka pilt kõige parem välja tulnud:


Trepist alla minnes avanes niisugune vaatepilt:


Lae all asuv metroorongide sõidumarsruut ning peatuste nimetused:




Ja ei läinudki kaua aega, kui rong hirmsa vilinaga saabus. Kuna nad kargasid tunnelist sama äkki välja nagu paharetid karbi seest, siis pidin peale passima seda sobivat momenti, et kasvõi mingilgi määral rongi esiotsa jäädvustada saaks:



Ütleme nii, et sõit, eriti stardikiirendus oli sellel rongil päris muljetavaldav.

Kui lõpuks elusate ja tervetena jälle maa peale tagasi jõudsime, nägin metroo kõrval ühte niisugust mälestusmärki:


Esmane plaan oli minna ühte õllerestorani sööma. Kuna Andrus ja Vello olid seal varem käinud, siis nad oskasid seda ülejäänud loomakarja ka sinnapoole kuidagimoodi juhtida. Ütlen nimelt et kuidagimoodi, sest et ega see mitmepealine liikmeskond ei tahtnud eriti grupis püsida, vaid ikka kippus siit-sealt mõni seltsimees "ära tilkuma".
Ühed pikajuukselised "äratilkumise" põhjused näiteks istusid kohe metroo väljapääsu kõrval:


Senikaua, kui ma aparaadiga lõgistasin, tegi Arno neidudele kiirreklaami lõbustuspargis toimuva meie ürituse kohta:


Üks järjekordne õigeusukirik, kuhupoole me oma sammud seadsime. Mitte et meil kirikusse asja oleks olnud(me kõik olime nagunii otsast otsani patte täis, et isegi püha vesi ja see "suitsupomm" poleks meid terveks ravinud), aga selle lähedal pidi asuma ka see eelmainitet õllerestoran:

See oli juba tsaariajal nii, et kirik ja kõrts asusid üksteisele suhteliselt ligidal.





Kui olime endile restoranis istekohad välja valinud, tuli meid teenindama üks päris kena välimusega ettekandja. Algul kõik see kümme meest mõmisesid niisama menüüde taga, sest et rohkem vaadati ettekandjat, kui menüüd. Aga pikapeale hakkas siit-sealt ikka üksikuid söögi ja joogitellimusi tekkima. Mõtlesime, et ei hakka mingit suurt söömaaega pidama: Võtaks algul mingid suupisted õlle kõrvale(kanakäed, juustupabulad, praeleib jms. ja pärast siis igaüks oma maitse järgi- kes suppi, kes praadi.

Senikaua, kuniks kokad vehkisid näljastele "tavaarištsitele kartofelnaja respublikast" sööke teha, läksin ajaviiteks välja tossama ja vaatasin, ehk saan mõnest huvitavast hoonest pilte teha.
Huvitavaid hooneid eriti suurt polnud. Küll aga märkasin ühe kiriku ees seismas kahte G-klassi "Mercedese" džiipi, mis olid pulmaehetega kaetud:

Autode poole sammudes mõtlesin et ei tea, kas "kandid" peavad pulmi v? Ja kui peavad, siis kas ma tulen sealt fotoaparaatidega ühes tükis ja ilma paari hambata, või tuuakse mind amorfse massi näol plekist pesuvanniga tagasi restoraniukse ette.

Minu kahtlused osutusid aga asjatuks, kui ma nägin autode poole pruutpaari sammumas:


Kuna nende ligiduses mingeid "Minsk"- tüüpi külmkapi mõõtu turvamehi vms. tegelasi ka polnud, siis kraamisin enda valduses oleva kaamera välja ning passisin sobivat hetke peale. Tundub, et vist õnnestus:


Niisugune oli see restoran väljaspoolt:


Ja niisugune seest.
Nagu näha, siis rahvas on vana valgega esimese tiiru juba ära teinud:


Vahepeal tuli meie seltskonda ka "teise laua rahvas" vaatama, et mis möll siin käib.
Ega me olimegi kogu selle õllerestorani peale üks kõige häälekam seltskond. Andrus ütles, et praegu on maru hea näide: 10 eestlast mölisevad hullemini, kui sada venelast.
Pildil kõige parempoolsem on siis meie lauda teenindav ettekandja, kellele Rein üritab tulutult mingit salajuttu rääkida:


Ja läks aga uus ring klaase klõmmdi ! kokku. Kes jõi viina, kes õlut:

Kusjuures õlu on Valgevenes täiesti talutava maitsega ja neid oli ka seal restoranis igasuguseid: küll lahjemaid, küll kangemaid, küll pilsner- tüüpi, küll tumedat õlut(Guiness-i moodi) jne. jne.

Vello keskendunult Jussi juttu kuulamas:


Sama laudkond mu vasakul küljel:


Kui igasugused kanavarbad ja kanakäed olid õllega alla loputatud, siis järgmist toitu oodates käisin jällegi vahepeal korraks väljas, et vaadata, kas kusagil midagi huvitavat silma ka hakkab. Väikeselt tiirult tagasi tulles nägin, et õllerestorani ukse ees püüab üks pruut oma meest meeleheitlikult kõrtsiuksest kaugemale tõmmata:


Kohe pidi vastne noorpaar aga selle tirimismängu pooleli jätma, sest et restost väljusid kaks suurt, nahkvestidega välismaalast, kellede esmane reaktsioon oli jämeda häälega: "No mis kurat nüüd siin toimub ?":


Jutuajamise käigus läksin ise ka ligemale, et uurida, mis toimub ja pruuti nähes tegi mu alalõug piltlikult öeldes samasugust kolinat, nagu näiteks KAMAZ-i esistange, kui see betoonpõrandale kukub:


Otsekohe taipas pruut, et minu näol on tegu mõne välismaalasega, keda eriti tihti ei kohta ning ta tegi mulle omal algatusel ühe väikese poseerimise seeria:








Lisaks õnnesoovidele said nad ka ühe 25-kroonise, pühendusega, et tulgu teil samapalju lapsi, kui suur on arv rahatähel:


Pubisse või restosse tagasi minnes nägin, et osa meie laudkonnast on sujuvalt liikunud kõrvallaudadesse, kus istusid mõned kohalikud valgevenelannad.
Siin siis Arno koos tundmatu naisterahvaga klaase kokku löömas:


Ja nende vastas istus ka üks päris kena välimuse-olemisega tegelanna:


Baarileti poole liikudes komistasin tee peal kolme noore preilna otsa, kes olid tulnud ilmselt oma vaba aega sisustama:


Paraku jäi mul see õnn, kolme naisterahvaga konstruktiivset vestlust arendada, aga üürikeseks, sest et lendava teo kiirusel sööstis Eno samuti leti juurde ning rabas kaks neist enda hõlma alla:


Ja kui ma selja pöörasin, oli kusagilt ka Martin sujuvalt seltskonda imbunud:

Nii et jagajale jäävad näpud, nagu öeldakse.



Tänaval kohatud preilnal näikse küll hea elu olevat: vastavalt vajadusele valib ta siis kas mustakuuelise või valgekuuelise. Või mõlemad korraga.


Kui me ükskord oma "püha lõunasöömaajaga" ühele poole olime saanud, siis kamandati see "täies purjes olev ja huilgav armaada" uksest välja, sest et meile oli järgi saadetud paar väikebussi, mis pidid meid hotelli tagasi toimetama:




Lõpuks õnnestus mul saada meie ööbimispaik ka peaaegu täies ulatuses pildi peale:


Hotellis oli kaks banketisaali. Väiksemasse oli organiseeritud meie vastuvõtt, suuremas saalis peeti aga üht järjekordset pulmapidu:


Ma muidugi küsisin ühelt uksel seisvalt tütarlapselt enne luba ka, et kas ma tohin sisse minna ja seal mõned pildid teha enda jaoks. Kuna tegu ikkagi erapeoga, siis päris niisama sisse trügida ei ole viisakas. Loa ma sain ja mul õnnestuski teha mõned kaadrid valgevenelaste pulmapeost:




Jussi, kes oli päeva lõpuks ikka päris korralikult läbi loputatud. Küll füüsiliselt, küll keemiliselt- kui nüüd seda joodud kogust keemia all mõelda:


Selline nägi välja omakorda siis meie vastuvõtusaal. Igati viisakas koht:


Esimestel sekunditel olid juba ka laudkonnad välja kujunenud:


Ühe laua äärde kogunes see seltskond, kes otsustas ruumi magusa lehaga täita, ehk siis vesipiibutajad.
Vasakult: Vello, Andres, Eno ja Andrus.




Ma vaatasin seda toimetamiserituaali pealt ja mõtlesin endamisi, et küll peab enne ikka hullumoodi asjatama, kui sellele "samovarile" eluvaimu saad ükskord sisse puhutud ja võid hakata popsutama:




Selle pildi tegemise ajal öeldi Andresele, et tee nüüd üks hästi mõtliku džinni nägu.
Ja ta siis tegi:


Siin siis ülejäänud seltskond kordamööda lutti imemas:




Proovisin ka seda vesipiipu, et mis ta siis endast kujutab. Paar popsu tõmbasin, siis läksin oma lutikarbiga välisukse juurde ja tegin seda nö. "õiget tossamist".
Natuke lahjaks jäi mulle see pudelis mulksuv ollus. Aga eks ta üks selline mittesuitsetajate või ajaviitmise hobi ole.

Õuest tagasi tulles vaatasin, et kõrvalsaali ukse juures toimub mingi sagimine.
Läksin siis lähemale, et uurida, mis teoksil. Parasjagu käisid viimased ettevalmistused "Luikede Järve" esieetenduseks:




Meie saalis seevastu aga söödi pika hambaga lauale pandud suupisteid ning salatit ja muudkui oodati et kunas nüüd tuleks "see", mis peo käima tõmbaks:


"See" veel ei olnud kohal, küll aga saabus ürituse korraldaja Šurin koos oma naisega:


Jällegi üks näide veidi võtnud, aga see-eest viisakatest Eesti napsumeestest. Igaüks ootab, kunas tema järjekord kätte jõuab:






Kuid ega eriti pikalt Šurin oma naist eestlastele väntsutamiseks ei andnud, sest et kohe tulid kõne alla päevakohased teemad seoses käimasoleva üritusega:


Ülejäänud laudkonnad hakkasid juba rahutuks muutuma, et kuhu siis ikkagi "need" jäävad ?


Kuna mitme mehe kõrist kostuv nõudlik möire ei tahtnud vaibuda, siis ei jäänud Šurinil muud üle, kui võtta jalad selga ning tuua ära "need", ehk siis pika kaelaga pudelid, mis olid kastides hävitamist ootamas:


Kui esimesed pitsid täis, lõi eestlaste seltskond peale väikest jutlust lahti laulu "Ma lõbus õllepruulija":




Kusjuures jäi märkimata, et vahepeal korduvalt välisukse juures käies sattus meie hulka ka teises saalis pidu pidavaid pulmalisi. Mõned neist olid juba natuke julgust võtnud ning küsisid meilt, et kes me oleme, kuskohast tuleme ja mida me siin teeme. Me siis rääkisime, et kes me oleme, kuskohast tuleme ja mida me siin teeme. Seepeale oli enamusel pulmarahval kulmud juustes kinni, sest ei osatud arvata, et Eestis on mingi punt alanormaalseid inimesi, kes heast peast nii pikka sõitu hakkaksid ette võtma. Meil soovitati lisaks Minskile ka muid linnu ning väiksemaid asulaid külastada, sest et Valgevenes on päris palju vaatamisväärsusi. Seda me lubasime millalgi kindlasti teha, kui meil selleks kunagi võimalus avaneb.

Mõni mõtleb võibolla küll, et ei tea, kuidas nemad seal sellesse pronkssõduri mahavõtmisesse suhtuvad, sest et teadupärast igasugused mälestusmärkide teisaldamised jms. neile hinge ei mahu.
Sel teemal üks meesterahvas ka poole sõnaga uuris meie käest, mille peale kostsime, et sellel oli rohkem poliitiline tagamaa ja kellegidel oli lihtsalt vaja tavainimese silmis populaarsust koguda. Meie küllatulek on rohkem rahuliku loomuga, näitamaks inimestele USA autosid, missugused nad on ja tutvuda samas ise kohaliku eluoluga.
Igatahes ükski neist pulmakülalistest ei näidanud üles mingit vaenu või siis ei kutsunud meid fašistideks. Täiesti tavalised, normaalsed ja viisakad inimesed olid.

Õhtul, õigemini vastu ööd, tulime Andrese ning Alexiga mõttele, et teeks öises Minskis ühe tiiru. Telliksime takso ja vaataks linnas ringi.
Kui kesklinna jõudsime, ei osanud esimese hooga eriti kusagile minna. Kohti oli üksjagu, mida külastada, aga suurem osa neist pandi juba kell 1 öösel kinni, kaasaarvatud ööklubid. Nii et peale mõnetunnist sihitut kõmpimist leidsime ühe öise söögikoha nimega " Vinovnaja", mis oli imekombel kella neljani hommikul lahti.
Algul mõtlesime, et eks ta üks mingi veinibaar ole, aga kuna pikapeale hakkas nälg näpistama, siis mõtlesime et astuks kasvõi korraks sisse. Siis on kohast veidike parem ülevaade.
Kusjuures mõneti üllatav, et veinibaari sildi all peitus täiesti viisakas söögikoht.
Võtsime sealt igaüks ühe prae ning klõmaka viina kõrvale. Mina sõin kusjuures elus esimest korda kartulipannkooke + šnitsel ja mulle jättis see portsjon igatahes väga hea mulje.
Peale söömaaega kondasime veel linnas ringi. Silma jäi, et suhteliselt palju noori inimesi oli kogunenud jõe äärde ja kallasid seal üksteise võidu õlut kurku. Nii mehed, kui naised. Seda nähtust võib seletada sellega, et kuigi Minskis meelelahutuskohtadest puudust eriti pole, siiski on rahval finantsidega tõsiseid probleeme, et endal kuidagimoodi hing sees hoida. Selle finantsseisu kohta rääkis meile ka tolle restorani uksehoidja, kus me lõunat söömas käisime, et kui sa saad (Eesti mõistes) Minskis 5000 krooni ühes kuus kätte, siis on see juba väga kõva sõna. Enamjaolt on keskmine kättesaadav summa kusagil 2500- 3000 krooni kandis.
Nii et sissetulekute koha pealt midagi rõõmustavat eriti ei ole. Sellepärast on ka ühistransport jms. meie mõistes suhteliselt odav.

Jätkub...