Laupäev, veebruar 17, 2007

40. Peatükk: Uusi uudiseid - üle pika aja.

Tere taas.

Vaatate, et ei olegi nagu tükk aega siia midagi ilmunud ?
Ega ma kuskile kadunud ei ole ja ka tegevust nii Sm.Tamme "Volga" kui ka enda sõiduki koha pealt jagub. Asi lihtsalt selles, et see nädal on tööd nii palju olnud, et kui ükskord koju jõuad, siis lihtsalt ei jõua peale arvutist ajalehtede ja autoalaste foorumite lugemise midagi muud eriti ise kirja panna või muljetada.
Need 12-tunnised ja kohati ka pikemad tööpäevad võtavad ikka võhmale küll, kui nüüd aus olla.
Aga midagi pole teha- inimesed tahavad omi remontitoodud autosid kätte saada ja samas rahast, ma arvan, ei ütle ka keegi ära.
Nii et ei jäägi muud üle kui pingutada, niiöelda helge tuleviku nimel.

Kuna ka see nädal ei saanud, tänu plekksepa hunnikusse kokkujooksnud töödele, Sm. Tamme "Volgat" plekitöödesse viia, siis püüdsin vahepeal autole uut luuki ning ust külge sobitada- et oleks näha, et kasvõi midagigi on tehtud.


Kuna uuele luugile vanad kinnituspoldid(pildil vasakul pool) oma tiheda keermesammu tõttu ei tahtnud enam sobida, siis ostsin lähedalasuvast tööriistapoest talle uued sobiva keermega mustad poldid:


Luuk küljes, kontrollisin, et kuidas ta tiibade suhtes istub. Päris enam-vähem:




Siit pildilt võib näha, et tegelikult läks selle uue paneeli ostmine siiski asja ette.
Kui tagaluuk sai külge pandud ning hakatud teda siia-sinna passitama, siis mingi aeg luugi ja tagapaneeli vahet kontrollides avastasin, et paneel on paremalt poolt pea sentimeetri jagu sissepoole muljutud. Ilmselt on see auto ka tahaotsa sellise paraja kolksu saanud, nagu ma seda vana tagapaneeli mõni aeg tagasi vaadates järeldasin:


Kuna tagaluuk oli mul reguleeritud nii kaugele kui võimalik, et ta ilma probleemideta kinni-lahti käima hakkaks, siis jäi lõpuks paneeli ja luugi serva vahele selline väike vahe:

Mitte just eriti paljulubav.
Ilmselt tuleb mul toda paneeli serva käiaga puhtaks lihvida, et see vahe enam-vähem normaalmõõtmetesse saaks.

Siit piltidelt on siis näha, et ülemised "küljeviigid" jooksevad juba enam-vähem, kuid mõtlikke kortse manab laubale just see tagaukse kaar (või hoopis liiga sees olev tiivaserv- emb-kumb nüüd) ja ukse ning tiiva õnaruse kuju erinevus:



Ma arvan, et mul tuleb ka seda tagatiiva serva kuni plekini täiesti puhtaks lihvida. Seal võib selline paras pahtli- ja krundikiht peal olla, mis nüüd selle tehases stantsitud ukse profiilkujuga ei taha eriti sobida.

Uksepiida ja ukseposti vahe oli stangliga mõõtes "peaaegu".
Ses mõttes "peaaegu", et ülemine vahe, mis katuseservaga paralleelselt on, jooksis juba enam-vähem, aga mida rohkem ukseposti pidi allapoole, seda suuremaks see muutus:


Ja siit pildilt võib ka siis näha, et tagaukse alumine serv kipub järjest suuremat vahet sisse kasvatama, võrreldes tagumise otsaga, mis sinna tagatiiva nurga juurde jääb.
Eks ta tahab natuke reguleerimist veel saada, sest et nagu mitmetelt piltidelt aru saada võis, et uks pole ikka veel täielikult paigas:



Mõned nädalapäevad tagasi helistas mulle Sm.Gazik Volgaklubist ning ütles, et tal oleks mulle pakkuda uusi GAZ 24-02 tagatiibasid.
Et ta olevat need kusagilt oma määramatutest katakombidest lagedale sikutanud.
(Veidi aega hiljem tõi ta lisaks nendele tiibadele ka uued tagastange sisemised nurgad, mis kinnituvad sinna varuratta luugi külge ning sisemise ja välimise lävekarbi vahele käivad tugevduslehed, kuid nendest ma teen juttu ja pilte kunagi edaspidi).
Mulle isiklikult üldjoontes need tagatiivad meeldisid, olgugi et nad olid mõlemalt poolt pindmise roostega ohtralt koos.
Sm.Gazik seletas seda nähtust sellega, et need plekid olid vedelenud hulk aega kusagil laastukatuse all ja sealt oli siis pidevalt seda vihmavett peale tilkunud.
See tähendas lõppkokkuvõttes seda, et üleeile (s.t. siis kolmapäeval) lõuna paiku kõmpisin poodi ning ostsin sealt ühe traatketta, mis drellile otsa käib ning mida pindmise rooste puhastamiseks kasutatakse.

Tööde vaheajal (ja ka peale tööd) asusin tegutsema kõigepealt parema tagatiiva kallal:


Peale paaritunnist roostes plekkpinna lihvimist ilmus selle alt välja suht viisakas pind:




Parempoolne tagatiib pealtpoolt.
Lihvimata on veel jäänud aknaaugu nurgad ning väiksemad servad ja õnarused:


Need kaks pilti ma tegin selleks, et näidata, et kuigi töö käigus plekipind läks üpris soojaks, siiski ei mõjutanud see detaili üldist kuju:


Sama tiiva sisekülg:


Valmislihvitud tagatiib kruntimist ootamas:



Üks õhtu märkasin Volgaklubi foorumis kuulutust, kus siis klubiliige Sm.Nymmik pakkus müüa uusi esimesi koopaplekke ehk lanzeroone.
Kuna neid koopaplekke otsisin ma juba pikemat aega taga, siis ei saanud ma juhust kasutamata jätta ning lasin nad kohe enda nimele ära broneerida.
Kuna aga Sm.Nymmik oli Tallinna, mina aga Tartu inimene, siis mõtlesin, et võibolla Sm.Tamm on ehk nõus nad vahepeal mingi aeg enda nimele välja lunastama.
Et kui ta kunagi Tartusse peaks tulema, võtku need plekid kaasa ja eks me siis arveldame omakorda edasi.
Mõeldud-tehtud.

Trükkisin vastavasisulised üllitised nii Sm.Nymmiku kui ka Sm.Tamme postkasti ning mõlemad olid sellise variandiga nõus.
Hea, et leidub ka selliseid vastutulelikke seltsimehi.
Siinkohal veelkord tänusõnad mõlemale.

Kui lanzeroonid kohale jõudsid, siis nägid nad välja sellised:




Mulle see vaatepilt igatahes meeldis. Uus asi on ikka uus asi.
Lisaks "lansekatele" pakkus Sm.Nymmik oma kuulutuses ka uusi, pappkarbis ning õlipaberi sees pesitsevaid esitulede elemente e.reflektoreid.
Ka nendega ma jäin rahule ning panin nad teiste, juba kokku ostetud "Volga" detailide juurde.

Lanzeroonid üle vaadatud, kõrvalruumi ära tassitud ning kauba eest küsitud summa Sm.Tammele üle antud, asusin jälle enda "Volga" tagatiivaga tegelema:


Seest:


Töö käib:


Tehtud oli too hetk vaid veerand vajaminevast.

Mingi aeg töökaaslane hõikas, et ega töö jänes ole, et eest ära jookseb- lase drellil vahepeal puhata ka.
Sellega olin ma ka nõus ning selle fakti kinnituseks pidasime vahepeal ühe kohvipausi:


Bensiinipaagi luugi avaus:


Pealmise pinnaga sain lõpuks ühele poole:


Need pildid ma tegin lihtsalt selleks, et näidata, et ka tavaline drelli otsa käiv traathari on võimeline väikeseid sissesööbinud roosteauke edukalt puhastama:






Kui pealmise pinnaga ühel pool, keerasin tiival teise külje ning hakkasin sisepinda puhastama.
Kõigepealt pesin tagatiiva sisepinnalt selle kunagi pealekantud õli jms. olluse lahustiga maha.
Ühe koha peal ongi näha rooste sisse imbunud lahustilaik:


Peale paaritunnist lihvimist avanes niisugune vaatepilt:


Bensiinipaagi luugi avaus seestpoolt:


See nurk oli vasakul tagatiival üks kõige roostetavamaid kohti- ülejäänud pind polnud nii hull.
Peale lihvimist ma lasin talle veel ühe surtsu roostesurma ka sinna sisse enne kruntimist. Vast võtab see krehvtine aine selle viimasegi rooste ära:


Viimane üldpilt:



Täna oli siis see päev, kus mul avanes võimalus need eelmiste päevade/õhtute/ööde jooksul roostest puhtaks lihvitud tagatiivad ning uued lanzeroonid ära kruntida.
Lanzeroonid olid üldjoontes suhteliselt viisaka väljanägemisega, nii et nende matistamisega ma eriti pingsat vaeva ei näinud. Lihvisin lihtsalt pesuvedeliku ning punase lihvvillaga pinnad matiks, kuivatasin ära ja viisin kambrisse:


Kõigepealt lasin detailid seest ja väljast sama happekrundiga kokku, millega ka Sm.Tamme "Volga" tagapaneel tehtud sai:




Mõlemaid pindasid kruntisin siis kaks korda.
Tagatiibade alumiste servade ja tiivakaarte sisse lasin kindluse mõttes veel kolmandagi kihi.
Et siis on vast see tõenäosus sellevõrra väiksem, et ta mingi aeg sealt uuesti roostetama hakkaks.

Kui happekrunt kahe kihina peal ning u. 15 minuti möödudes ära kuivanud, keerasin plekkidel jälle sisemise pinna ülespoole, kallasin püstolisse valmissegatud kahekomponentse täitevkrundi ning hakkasin aga jälle otsast peale:


Sisemised pinnad kuivad, keerasin detailidel teise külje, ning kruntisin välimised pooled:


Parempoolne tagatiib pealt:


Krunditud detailid:


Juhipoolne krunditud lanzeroon:


Parempoolne, kohe-kohe kuivama hakkav ning samuti krunditud lanzeroon:


Täna helistas mulle ka seesama mees, kelle käest ma mõni aeg tagasi sain mõningaid uusi GAZ-21 detaile. Seekord midagi erilist tal pakkuda polnud- kaubavalik piirdus uue, karbis õlipaberi sees peituva süütepooli, relee, anduri ja komplekti klambritega:

Kuhu ja mis masinale need viimatimainitud klambrid kuuluvad, seda ma ausalt öeldes ei teagi.
Õnneks saatis mulle kirja Volgaklubist selline inimene nagu Sm. Mirski ja ütles, et tema teadmiste põhjal peaksid need viimatimainit klambrid Ladadele kuuluma.
Ilmselt on siis tegu summutiklambritega vms.
Siinkohal talle siis suured tänud asjasse selgust toomise osas ja nüüd ma vähemalt tean, mis jublakad need sellised on.

Mis järgmine nädal toimuma hakkab, seda ma veel ei oska öelda.
Igatahes mulle lubati, et järgmise nädala jooksul võetakse lõpuks see Sm.Tamme "Volga" plekitöödesse. No.... tore oleks, kui nüüd aus olla.
Nii et mul tuleb selleks ajaks, kui auto plekksepa juurest tagasi, tuua maalt ära need mõned poolpidused uksed, mis mul on niiöelda paremaid aegu või seda "realizjeerimismomenti" ootama jäänud.
Et ehk saab nondest mingil moel asja, sest et need teised, mis osteti, on nagu nad on. Nende kohta võis eelmises postituses lugeda.

Nii et see nädalavahetus on jälle igasuguste detailide edasi-tagasi vedamisega sisustatud.
Igav ei ole mul juba tükk aega olnud ja iseenesest on see hea- siis ei tüki tegevusetuse tõttu igasuguseid lolle mõtteid pähe.

Kommentaare ei ole: