Kolmapäev, veebruar 07, 2007

39. Peatükk: Taas mõni sõna Sm.Tamme "Volga" käekäigust.

Eelmine reede sai siis lõpetatud see vastikult haisev ja tolmune töö "Volga" kallal.
Ma nimelt võtsin siis kätte ja puhastasin lihvkettaga kõik vähedegigi teadaolevad nähtaval kohal paiknevad roostekolded või kohad, kust "Volga" võib roostetada.
Palju abi oli ka Rein Metsiku raamatust "Sõiduautode korrosioonitõrje", kus siis oli "Volga" pilt sees ning juurde märgitud tema roostealtimad kohad.
Kõigepealt pesin auto pesuvedelikuga puhtaks ning siis hakkasin, kandelamp käes, peaaegu vaat et ninaga mööda autokeret liikuma ja otsima kahtlaseid "mulle" jms. kujundeid, mis andsid alust arvata, et selle koha peal võib rooste olla.
Tagajärgi võite te ise piltidelt silmitseda.

Nagu näha, siis tuli mul mõlemad lävekarbid eest lõpuni puhtaks lasta, sest et seal lõpuks ei jäänud eriti värvigi alles- pea igas ruutsendimeetris oli väike roostemullike värvi all.



Kui karbid pealt ja ukseaukude juurest puhtad, lasin neile kohe ka roostesurma peale.
Sellepärast näevadki kõik need käiatud kohad nii veidrad välja, et nad on roostesurmaga koos.

Katuse ja esiakna raami ühenduskoht, mis pikisilmi keevitamist ootab:


Juhipoolsel küljel katuse ja piida ühenduskoht:


Nagu näha võib ja ma mõned postitused tagasi mainisin, et ilmselt see juhipoolne tagatiiva ja keskmise paneeli ühenduskoht võib ehk probleemseks osutuda, siis võtsin käia kätte ja lihvisin seda pinda kuni halja plekini ning väikeseid värvilatakaid või kilde enam ei lennanud:


Paremal küljel katuse ja piida ühenduskoht:


Kuna aeg aina venis ja venis ning selleks nädalaks plekitöödesse minekust polnud ei kippu ega kõppu(ilmselt plekksepal on tööd üle pea, sest et ka see "ameeriklane", mida ma see nädal pidin tegema hakkama, on tema juurest veel tagasi tulemata) otsustasin vahepeal "Volga" juures hakata selliseid nn. pisitöid tegema.

Kõigepealt tahtsin proovida, et kui kõvasti see vana värv nende äravõetud detailide küljes on, ning millega teda maha saab. Otsustasin, et võtaks kõigepealt ette näiteks uksehinged, sest et need on ühed esimesed asjad, mis tuleb ära kruntida ja värvida ning mis kohe peale eelmainit tööde tegemist uste sisse tagasi lähevad.
Sest et siis, kui uksed on tagatiibade ja küljejoone suhtes juba kord paika reguleeritud nii ukse kui ka ukseposti seest, siis neid hingesid enam uste seest lahti ei võeta, vaid sinna nad jäävad.
Kuna lihvimine on taoliste detailide suhtes üpris nüri ja mõttetu töö, siis ma vaatasin, et kas mingit paremat moodust ei ole, millega seda vana värvi ära saaks.
Mõtlesin, et kas näiteks lahusti sees leotamine ei paranda asja ?
Tegingi siis nii, et kruvisin parema tagumise ukse seest selle plögase hinge ära ning panin ta ühte plekktopsi ööseks ligunema.
Öö peaks piisavalt pikk aeg olema, et ka kõige jonnakam ja kahtlustäratava koostisega värv hakkaks pinnalt vaikselt kooruma.
Järgmine päev pahtlitopsis hulpivat uksehinge vaadates pidin nentima, et asi töötab sellisel kujul. Mõni üksik serv või õnarus oli veel, kas siis musta värvi või uksehinge tihendusainega koos, kuid üldmulje oli täitsa kena.
Pesin uksehinge sama lahusti ja lihvvillaga, mida autovärvijate ringkonnas ka "karukeeleks" nimetatakse, puhtaks, lasin veel korra sooja vee alt läbi, et musta lahusti jäägid igalt poolt vahedest välja tuleksid, ning kuivatasin ta ära:

See "karukeelega" detailide pesemine samas nagu matistab ka kergelt seda karedat pinda. Nii et siis ei peagi ekstra taolisi sisepindade detaile elu eest taldlihvijaga siledaks laskma, vaid piisab ka taolisest lihvimisest. Jääb selline "topelttöö" ära.

Kui nägin, et lahusti oli teinud uksehingede juures päris head tööd, siis mõtlesin, et teeks samamoodi ka näiteks ukselukkude vastustega, sest et need olid samamoodi värviga üle plätserdatud. Minu teada neid ukselukkude vastuseid autodel ei värvitudki üle vaid nad pididki sellisteks "haljateks" jääma, aga ma võin ka vabalt eksida.
Mõeldud-tehtud.
Ühel õhtul enne äraminekut pistsin samamoodi kõik neli ukseluku vastust koos kinnituspoltidega tühja pahtlitopsi, kallasin neile lahustit peale ning jätsin ööseks ligunema.
Järgmine päev tööle tulles avanes kõrvalruumis meeldiv vaatepilt:
Värv oli lukuvastuste küljest samamoodi ilusasti lahti ligunenud, ning ma ei pidanudki neid teab mis imevahenditega puhtaks rookima.
Mõnda õnarust tuli vast korraks pintsli või "karukeelega" puhastada, kuid üldiselt jätsid nad viisaka mulje ja nii päris paadunud pedant ma ka pole, et panen peaaegu vaat et luubid ette ning hakkan detaili hambaharja või muu sellisega puhastama.
Esiteks pole sellisel, elu eest iga viimase kui mikroskoopilise mustuseterakese tagajamisel mitte mingisugust mõtet, sest et sellest ei sõltu lõppkokkuvõttes mitte kui midagi ja teiseks, kui on näha et detail on üldjoontes puhas, siis mis tast enam urgitseda. Sisuliselt topelttöö.
Peale lahustiga pesemist loputasin neid ukseluku vastuseid veel kraani all sooja veega üle, et lahustijäägid sealt kätte saaks, kuivatasin ära, ning sellised nad said:




Nagu polekski mingit värvi küljes olnudki.

Kui eelmisel reedel tuli Sm.Tamm mu töö juurde "Volga" jaoks mõningaid asju tooma, siis teiste seast torkas mulle kohe silma see suur ja ilus, musta krundiga kaetud tagaluuk:



Sm.Tamm ütles, et ta oli ühe Volgaklubi liikmega jutule saanud, et teada saada, mis detaile tal pakkuda on ja mida mitte. Ja õnneks oli tolle mehe valdustes olemas ka selline korralik eksemplar. Siinkohal tänud ka minu poolt Sm.Optimistile, kes ei pidanud paljuks oma tagavaraks olnud detailide seast mõnda loovutada klubikaaslasele :)

Veidi aega hiljem õnnestus Sm.Tammel ühe Volgaklubi liikme käest saada ka mõned uksed.
See punane pärineb sama mehe valdustest, kelle juurest sai toodud see eelmistel piltidel olev must tagaluuk, esiuks aga osteti Lõuna-Eesti kandist, koos lisaks paari teise samasuguse kasutatud uksega.
Ei taha kellegis negatiivseid emotsioone tekitada, kuid peale nende kolme kasutatud ukse põhjalikumat vaatlemist jäi sõelale ainult see ainuke esiuks:

Teised kaks, s.t. siis esimene ja tagumine olid omadega ikka suht kehvas seisukorras.

Keegi on vist kunagi üritanud neid uksi niiöelda remontida või neile mingit enam-vähem kaubanduslikku välimust anda, et nad nii ohtralt ei roostetaks, kuid see vaatepilt on küll natuke niru:

Rooste laseb rabinal kruntvärvi all nagu vana rebane.
Sisuliselt tuleks uksel alt tahvel ära lõigata ning sinna uus asemele panna, sest et alumine serv, kust plekivalts jookseb, on omadega suht läbi. Kuna aga sellisel tahvli lõikumisel pole mõtet, sest et õhuke ukseplekk võib keevituse käes kõveraks tõmbuda, siis tuleb sellisele detailile mingi muu alternatiiv või lahendus leida.
Ilmselt pean korraks vaatama enda kahe kasutatud esiukse seisukorda, mis mul garaažis tagavarana seisavad ja et mida nad endast kujutavad.
Kui nad on paremas seisukorras kui see, mis praegu pildilt näha, siis ilmselt tuleb noid enda juurest toodud uksi kasutada.
Eks näis.

No... ei kommentaari:


Siin pildil on näha, et ka uus detail pole mõnest kergemast müksust pääsenud.
Välimise ukselingi juures olev serv on natuke paindes:

Seda mõlki või painet sirgeks muuta pole nüüd teab mis eriline probleem- see on nagu näpuvile, ma ütleks.

Nagu näha, siis uus uks on igas mõttes ikka midagi muud, kui vana või kasutatud detail:


Need olid lisaks sellele paindunud servale pea ainsad suuremad pinnavead, mis mulle uue tagaukse seest silma torkasid:


Praegu näeb siis Sm.Tamme "Volga" jälle välja selline:


Viimati, kui peremees käis oma masinat uudistamas ning uurimas, palju auto juures teha on jõutud, siis avaldas ta arvamust, et siiski tuleks ka need esimesed tiivakoopad ära teha, sest et mõnest kohast oli pealekantud põhjamastiks lahti tulnud ning selle alt vaatas vastu roostes plekk.

No mis siis ikka.
Võibolla järgmisel nädalal, kui auto pole ikka veel plekitöödesse läinud, hakkan nende esirataste taga olevate koobastega tegelema ja vaatan, palju seda roostet sealt pealekantud tavoti alt lagedale tuleb.

See nädal möödub aga enda igapäevatöid tehes.

P.S. Mis mu enda musta universaali detailidesse puutub, siis ütleks niipaljukest, et tasa ja targu kogun talle ka uusi juppe. Neid ei ole küll teab mis palju selle ühe kuuga tekkinud, aga midagi ikka.
Kuna praegu kogu "aur" läheb selle Sm.Tamme "Volga" remontimisele, siis paraku jäävad muud enda auto suhtes tehtavad toimetused natuke tahaplaanile.

Tundub, et mu selline tagasihoidlik huvi "Volgade" vastu on ka natuke laiemat kõlapinda tekitanud, sest et mul on õnnestunud nii mõnegi tuttava ja omakorda tuttava tuttava käest saada näiteks ka selliseid uusi "Volga" detaile, mis ei kuulu otseselt küll GAZ-24-de hulka, kuid mis panevad kohati isegi üllatusest veidi kulmu kergitama- umbes, et mida kõike ka inimeste majapidamistes ei leidu :)

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oh kui tuttav! Müts maha, mees. Selline töö on tänamatu ja tasumatu. Aga vähemalt sel hetkel kui tulemus esimest korda omal jalal ringi sõidab, on uhke tunne. Kui projekt muidugi üldse nii kaugele jõuab. Sest palju on nähtud neid hurraaga alustatud autosid, mis kruntvärvi all või lõpuni komplekteerimata tehnikaga kusagil paremaid aegu ootavad. Aga jõudu ja vastupidamist. Ja muidugi finantseerimist. Sest niisugused asjad võtavad 2x rohkem aega kui alguses planeeritud ja lähevad 3x kallimaks kui eelarve.

Vanatehnikahuviline ütles ...

Tänud, capri.
See ettevõetud must "Volga" saab kindlapeale omale uue värvikuue selga, kuna omanikul on kindel plaan hakata suvel temaga ringi sõitma. Nii et pooleli ei jää see ettevõetud töö mitte mingil juhul :)

Tasuvuse koha pealt ei ole sellisel tööl tänapäeva mõistes muidugi mitte mingisugust mõtet.
Kuid nagu sa mainisid, et kui see pikka aega ehitustöödes olnud tulemus ükskord oma rataste peal ja nn. uue kleidiga ringi sõidab, siis see tunne, seda vastvalminud autot vaadates, jääb üpris kauaks ajaks meelde :)