Neljapäev, märts 22, 2007

51. Peatükk: GMC Savana värvimine.

Nagu pealkirjastki aru saada võib, tuiskasin täna bussi värvi ja laki alla.
Kuna mul tuli värvist natuke puudus, siis kõiki jubinaid ma kahjuks bussiga koos ära värvida ei saanud. Ehk homme koos "Cadillaci" plastlaienditega, mis mul samamoodi värvimist ootavad, õnnestub need ülejäänud detailid ka ära lasta.

Kõigepealt tööle jõudes asusin siis bussi kinni katma.
Mõne aja pärast, kui ma auto juures teibirulli ja kattepaberiga ragistasin, ilmus ka bussi omanik töökotta ja tuli uurima, et mis jama ma tema bussi juures kokku keeran ja mispidi ma seda jama kokku keeran.
Küll ta käis ühtpidi ja teistpidi tiirutades ümber bussi ja vaatas küll ühte külge ja teist külge. Mind hakkas selline siblimine pikapeale ära tüütama, sest et see tegelikult segab mõtlemist ja töötegemist.
Aga noh... ega ma seda talle ütlema ei hakanud.
Veidi aega tiirutati veel ümber bussi, siis avastati, et ma olin jätnud juhiukse külge selle "GMC 1500" kirjadega plastembleemi. Kuna mina ei teadnud, kas see peab seal olema või võib ta ära võtta, siis ma jätsin ta igaks juhuks esialgu külge.
Tuli aga välja, et seda embleemi ei tohi seal olla, mida bussi omanik mulle ka retooriliselt mainis, lisades veel sinna juurde et "tee seda autot nii, nagu sõiduautot, mitte nagu mingit veoautot".
Selline lause tekitas esmasekundil umbes 5 kilo jagu küsimärke.
Seejärel tekkis küsimus, et "misasja ?"
Selline mulje jäi jutust, et nagu ma senimaani oleksin suhtunud kõikidesse tehtavatesse autodesse nii, nagu ma värviksin kodus, sauna taga, tiigi ääres mingit GAZ 53-e.

Ma ütlesin küll, et noh, eks see homme(s.t. neljapäeval) siis näha ole, missugune see buss välja tuleb. Seepeale öeldi konkreetselt et "Ei, ilusti peab tegema."
Siis oli küll tunne, et lase või kuul pähe. Endale siis.
Sellepärast, et tükk aega pole midagi nii jaburat kuulnud.

Kuna selliste, perfektsionisti-tüüpi inimestega pole mõtet pikemasse dialoogi astuda, sest et sellised teavad tavaliselt ise kõige paremini, mida ja kuidas autovärvimise juures teha, nii et tulemus hea saaks ja vaielda pole ka nendega mõtet, sest et nagunii peab viimane sõna ja õigus nende poolele jääma, siis olin ma parem vait, katsin aga bussi kinni ja lasin omanikul ümber tema "silmaterakese" võimelda ning teda selles tegevuses mitte segada.
Kaua ta taolist gümnastikat ei praktiseerinud (kas siis aja- või huvipuuduse tõttu), nii et üsna pea ma sain bussiga kambrisse sõita ning seal katmistöid jätkata.

Siin siis buss juba kaetud kujul ja värvimist ootamas:




Iluvõre oli üks selline problemaatiline detail, sest et ma ei ole veel näinud ühtki sellist kattelakki, mis pesuvedeliku ja "karukeelega" lihvides maha tuleks.
Järelikult seda iluvõret polnud ilmselt kunagi lakitudki, vaid talle susistati niisama baasvärv peale ja pandi autole külge:




Mina seda iluvõret ei julgenud niiviisi kohe esimese korraga värvima hakata, sest et ei mina tea mis värviga, kuna ja kus teda värvitud on.
Seepärast lasin talle kindluse mõttes enne värvimist alla kaks kihti krunti: ühe õhukese udukihi, et see seoks alumist probleemset pinda ja udukihile pealelastavat krundikihti omavahel paremini ja et ta elimineeriks juba eos võimalikud tekkivad pinnakobrutused ja "keetmised".

Siin pildil on iluvõrel juba kaks kihti krunti peale lastud ja kuivamas:


Kui buss kaetud, kõik enne värvimist vajalikud puhastus- ja lihvimistööd ka tehtud, lasin talle samamoodi algul ühe pooluduse kihi peale.
Põhjus oli sellisel tegevusel sama, mis iluvõregi puhul.
Mis firma lakiga see buss kaetud on, kuna ta tehtud on jne. jne. seda ma ei tea, nii et igasuguste eelnevate värvide ja lakkide "üleskeetmiste" vältimiseks tuleks siis peale lasta selline "neutraliseeriv" kiht- et vana laki- või värvipind niiöelda oskaks uue värvi- või lakikihiga harjuda:


Siin küljel sama lugu:


Kui esimene see "neutraliseeriv" värvikiht bussil peal, siis mõne aja möödudes värvisin peale teise kihi- seekord juba täiesti märja.
Seda sellepärast, et ta kataks ära kõik need erinevad täitevkrundi laigud, lihvimispaberi kriimud ja taldlihvija jäljed.
Esimese märja kihiga tulevad tavaliselt nähtavale ka kõik need igasugused silikooniaugukesed, kraatrid jms. ja mõnes mõttes on see hea.
Sellepärast, et kui taolised vead tulevad nähtavale, siis värvija teab, mida ja mis järjekorras ühe või teise pinnavea eemaldamiseks teha tuleb.

Nendel kahel pildil võibki siis näha, et värvitud A-piilarile on tekkinud silikoonirõngad. Tulnud on see silikoon ilmselt esiklaasitihendi ja plekipinna vahelt. Õnneks ei kujutanud nad endast sellist ohtu, et jäävadki värvipinna sisse ja neist ei saagi lahti. Järgmise kahe värvikihiga olid juba need kohad kaetud:



Mul veel nende konkreetsete kohtadega selle bussi juures vedas, aga vahel tuuakse töösse ka mõni taoline auto(tavaliselt on selleks müüki minev sõiduk) milledel miskipärast on juba enne mootori- ja salongipesu tehtud ja siis ei jõua neid pesulatöötajaid ja seda "autoärikat" ära kiruda, kes on värvimistöökotta toodud auto muutnud mingiks kuradima ratastega intiimõlipudeliks või motoriseeritud rasvapurgiks.
Kuigi on mitu korda räägitud, et ärge vedage neid puhtaks p*dereeritud autosid meile töö juurde, sest et mitte ükski katteteip ei taha sellele libedale pinnale kinni jääda, rääkimata värvimise-lakkimise ajal tekkivatest probleemidest, nagu eelmainit piltidelt näha võib. Mustemad/tolmusemad tööd kõigepealt ja siis alles igasugused puhastamised.
Samahästi võiks taolist juttu ahjule ka rääkida. No ei mõju.

Ühesõnaga, värvisin, mis ma värvisin, lõpuks sain bussile kolm kihti värvi peale susistatud. Mingeid jamasid pinnale ei tekkinud ja hakkasin siis bussi jaoks lakki segama.
Lakkimise ootel:




See iluvõre keskel asuv ketas on bensiinipaagi luuk:


Mõne aja möödudes oli buss ka kahe lakikihiga kaetud:








Noh... kõige jubedam vast ei saanudki.
Tegelikult paar sellist väikest lakijooksu tuli ka sisse, tunnistan üles.
Sellepärast tuli sisse, et nad asusid esiteks suhteliselt kehvas kohas (küljeakna nurgaprofiili juures) kuhu sattus lakkimise ajal ühekorraga veidi liiga palju lakki ja teiseks oli mul lakk ka veidi liiga vedel tehtud.
Natuke vedelamavõitu sai ta sellepärast tehtud, et ma tahtsin, et pind ilusasti ühtlaselt mustrisse valguks.
Need olid siis lisaks mõnedele üksikutele tolmutäppidele ka enamjaolt ainsad vead.

Ja ka iluvõre sai omale kaks lakikihti selga:




Homme läheb siis üheks suuremaks poleerimiseks ja ehk mul õnnestub need ülejäänud paar bussi plastdetaili ka ära susistada, mis seekord värvipuudusel tegemata jäid.
Eks see bussiomanik on homme raudselt kohal nagu viis kopikat ja hakkab ninaga mööda külgi jooksma. Ja nagunii leiab ta juba enne mind mõned pinnavead (lihvimata tolmutäpid vms.)ning hakkab sellist undavat intonatsiooni esile kutsuma.
Mis teha... osadel inimestel on selline suhtumine lausa elustiiliks, et "teeb peerust kõuekõmina".
Selle võimaliku tekkiva "undava situatsiooniga" on mul juba arvestatud, nii et ma võtan asja suht rahulikult.

Kommentaare ei ole: