Reede, september 14, 2007

103. Peatükk: Haapsalu Nostalgiapäevad 2007. Teine osa.

Jätkaks siis oma jutu ja piltidega sealt, kust viimati pooleli jäi.

Kehtib üks ütlus, et "Ega pidu ei parane, kui võõraid ei vähene".
Nii oli ka meiega.
Kõõlusime mis me kõõlusime seal Min. Nõukogu baaris, üsna pea olime nähtamatute Une-Katide poolt ümber piiratud. Otsustasime, et anname neile loobumisvõidu ning seadsime sammud "taru" poole.
Lossi juurde jääva pargi juures muutus seltskonna arvamus kahe, öömaja juurde viiva teekonna pikkusest erinevaks. Andrus koos oma "pildiaparaadihoidjaga" (s.t. mina) otsustas minna paralleelselt lossimüüriga ringi, ringteel asuvast purskkaevust mööda ning mõnesaja meetri pärast oleksime kohal.
Arno, Aleks ning Martin seevastu valisid teise tee, ehk siis selle, kustkaudu me ennist peopaika kõmpisime.

Tollest teisest teekonnast, mida need "kolm musketäri" läbisid, võiks lausa omaette raamatu kirjutada.
Igatahes seda ma kuulsin läbi une, et üks väga valesti laulev moosekant kõmpis uljal sammul toauksest sisse, ümises mingit viisijuppi ja veidi aja pärast oli ka too mees kustunud.
Hommikul aias, laua taga istudes saime siis kuulda, mis ülejäänud kahest mehest sai.
Arno rääkis et nad olid vist kolme, kui mitte nelja, tee peale ette jäävat pubi külastanud. No ja kuidas sa lähed pubist välja, ilma et oleks midagi tellinud.
Mida nad seal tellisid, seda ma ei saanud teada, aga igatahes oli see tellitud kraam omal moel mõju avaldanud, sest et kui nad olid kvartalile tiiru peale teinud ning uuesti tee peale ette jääva pubi uksest sisse vaadanud, jõudis neile kohale et " Siin me oleme vist juba korra olnud".
See öiste "haldjate" seltskond oli osanud üles leida ka Haapsalus peituva ainukese venelaste baari. Iseenesestmõista oli see puupüsti venelasi täis ning sissesadanud külalisi vaadati nagu lõvid veisekarja.
Nii et need "veised" katsusid, et sealt asutusest omal jalal ja ühes tükis tulema said.
Ma ei kujuta ette, kus ja kui kaua nad kõndisid ning seda õiget tänavat ja maja otsisid, aga Arno sõnade järgi olid nad koos Martiniga mingi moment ärganud ühel pargipingil, ees paistmas meri ning selja taga seismas mingine skulptuur.
Algul ta mõtles, et mis korat... Tallinna olen sattunud v?
Veidi aja pärast jõudis talle aga kohale, et Tallinnast on asi väga kaugel.
Ega ei jäänudki muud üle, kui hakata mõne kohaliku käest teed küsima, kuidas niisugusse ja naasugusse tänavasse saaks, kus on niisugune ja naasugune maja ning hoovis niisugused ja naasugused autod.
Õnneks oli saatus neile armuline ning saatis neile kahele "õitsilisele" teejuhatajaks ühe elu näinud vanema meesterahva, kes nad enam-vähem õigesse kohta juhatas.
Nii et vastu hommikut saabusid ka kaks ülejäänud rändurit kohale.

Seniks, kuni rahvas laua ümber istus ning muljetas eelmise õhtu ja öö sündmusi, tegin hoovis seisva "Tšaika" kapotialusest paar pilti:




Ja ega me eriti pikalt laliseda ei saanudki, sest et õige pea pidi lossiesisest parklast pihta hakkama rongkäik Haapsalu raudteejaama.
LTD-ga kohale vuratud ning parklas ringi kõndides püüdsin samamoodi, nagu varemgi, piltidele jäädvustada selliseid masinaid, mida ikka iga päev/nädal/kuu meie teedel-tänavatel ei näe.

Ilusasti korda tehtud UAZ:


See lahtine "Wanderer" ei vaja vanatehnikahuvilistele vist eriti tutvustamist.
Tegu on siis ühe Pärnu(oli vist) kandis elava mehe mitme aasta pikkuse kätetööga:




"Wanderer" seest:


Kusjuures rongkäigu liikumahakkamine oli palju paremini korraldatud, kui näiteks Ameerika autode kokkutuleku ajal. Lihtsalt kõik masinad olid oma ninad kesklinna poole ajanud, seisid ilusti üksteise taga rivis ja siis kui liikumahakkamise käsklus anti, läksid sõidukid rida rea kaupa liikvele.

Haapsalu raudteejaama jõudes, õigemini selle taga olevale rööbastevahelisele rohuribale parkisid sõitjad-osavõtjad oma sõidukid niiviisi ära, et temaga pärast ka hea välja sõita oleks.

Vaid "Tšaika" oma pikkuse tõttu pidi seda rivi üldist kuju natuke eirama:


Mida kõike silmad ka ei näe:


Tšaika juures andsid tooni, lisaks juurdekogunenud rahvale, ka vastavasisulised loosungid:


VAZ 2102, mida hakkab ka üha enam vähemaks jääma:


Kõige uhkema kaasaveetava tavaarikogusega olid esindatud "Sapakate" omanikud:




Mikrobuss "RAF" ehk "Latvija":


Natuke aega ringi jalutades jõudis see meie "omade jopede" seltskond otsusele, et võiks vaadata veidi vaksalis ja selles pesitsevas muuseumis ringi ja peale seda siis midagi hamba alla söödavat otsida.
Raudteemuuseum oli igatahes oma väiksuse kohta päris huvitav.
Pilti seal sees teha ei lubatud, nii et kel huvi, missugune see Eesti raudtee ning selle ajalugu kunagi välja näha võis, siis kindlasti minge käige ja vaadake ära.

Raudteejaama ees olevasse parklasse oli üles paigutatud lava, kus siis pidi esinema õhtul, või õigemini vastu ööd omal ajal maailmakuulus naisduo Baccara.
Meie seltskond seda muidugi vaatama ei jõudnud.
Miks, sellest ma räägin ka kohevarsti.
Vahepeal, enne võrride võidusõitu esines seal aga üks jube koledaid hääli esilekutsuv muusikaline kollektiiv. Taoline "pungitamine" või kuidas iganes seda muusikastiili ka kutsuma peaks, oleks sobinud ilmselt ehk kusagile kinnisesse ruumi ning hilisemale kellaajale. Mitte et esinetakse ennastunustavalt röökides käputäiele rahvale, kui väljas puhub külm tuul ning iga hetk ähvardab sajule pöörata.
Aga see selleks.

Õnneks pidi varsti pihta hakkama ka võrrivõidusõit.
Osalejad said teha enne õiget võidusõitu veel paar treeningu moodi harjutust.
Siin siis üks "tirilimpadi-poolteist"-tüüpi kõnnakuga tegelane üritamas oma kipsis ihuliikmega istumise all olevat sääreväristajat enda tahtele allutada:




Treeningsõidud tehtud, hakkaski veidi aja pärast see õige kihutamine pihta.
Kuna eelmine aasta oli paar meest enda ja oma võrri võimeid üle hinnanud ning selle tagajärjel päris tõsiseid vigastusi saanud, siis see aasta oli korraldaja sõitjate ja pealtvaatajate huvides teinud sellise sinka-vonkalise raja raudteejaamaesisele tänavale ning parklasse.

Ja nagu ühele õigele mootorispordiüritusele kohane, tulid sündmuste käiku kontrollima ka miilitsad.
Seekord oli neid lausa kolm tükki:


Start antud...


...kihutasid kõik nii...


...nagu nende "ratsu" võttis:










Kuna seekord oli osavõtjaid suht vähe, siis lõppes ka sõit üsna ruttu ära.
Meie seltskond, kes on harjunud enamjaolt mingi pideva tegevusega, arutas laua taga, et mis nüüd edasi saab.
Ühine otsus oli, et paneme autodele hääled sisse, sõidame oma "mesipuu" juurde tagasi, pargime autod ära ning lähme kusagile istuma ja sööma.
Autode juurde jõudes tuli meil aga natuke aega oodata, kuna üks Andruse sõber, Marek, pidi ka kohe-kohe kohale ilmuma.
Ei läinudki kaua aega, kui üle raudteerööbaste sõitis tumedat karva tsikkel, koos sama tumedat karva piloodiga juhtraua taga.
Ühise rongkäiguna suundusime siis oma majutuskohta.

Enne lähedalasuva "Laterna" baari minekut jäi mulle silma ühe eramaja aed. Õigemini aiavärav. Sellist juurtest koostatud "väravakaunistust" nägi minu silm küll esimest korda ja ma mõtlesin, et poleks paha seda jäädvustada:


"Laterna" baaris räägiti algul ühest-teisest ja kolmandast, kuni otsustati, et kurat, kaua me kuivame siin. Kohe anti tellimus sisse ning õige pea ilmus laua juurde kena ettekandjaneiu, kes jagas tellitud jääkülma hundijalavee soovijatele laiali.
See võeti siis niiöelda söögi alustuseks.
Kui ka praed olid lauda toodud ning neist kahvlite ja nugadega rünnates ka edukalt jagu saadud, teatas Arno, et tema läheb keerab ennast natukeseks külili, sest et see uni jäi tal nagu natukene lühikeseks. (Ei ole vist raske arvata, miks küll).

Vahepeal üks pilt kauboi Aleksist saloonis istumas:


Kuna meiesugustel noorematel meestel oli veel vedru maha käimata, siis seadsime sammud lähedalasuvasse "Päeva Villasse", kus meil oli varakult saun kinni pandud.
Leil oli igatahes väga hää. Nii hää, et vahepeal pidi ennast kaminaruumis maha jahutama.
Kui me olime niiviisi paar korda leiliruumi ja kaminaruumi vahel jooksnud, siis keegi hää inimene oli andnud käsu hotellitöötajatele, et nad organiseeriksid saabunud "bojaaridele" midagi söödavat.
See söödav koosnes päris mitmest vaagnast, nii et ma mõtlesin, et kes selle kõik ära sööb. Järgi ka ei tahtnud jätta, sest et siis oleks see olnud mahavisatud raha.
Nii ei jäänudki muud üle, kui et anda hammastele valu ning kõik, mis hamba all ei karjunud, alla kugistada.

Hea seltskond tekitab häid mõtteid ning igapäevateemadest mindi sujuvalt üle kirjandusele.
Igatahes seda järgnevat juttu, mis laudkonna liikmete vahel lahti läks, ei usuks mitte ükski naine, kui neile seda seletada. Nemad oleksid kindlalt veendunud, et "Nagunii te kurat tellisite mingeid naisi omale sinna sauna". No ja räägi siis, et ei tellinud. Et me vestlesime Vene ja Tšehhi kirjandusest. Mitte ükski naine ei usuks seda.
Kõigepealt võeti ette Švejk. Kui too oli peaaegu kaanest kaaneni läbi nämmutatud, nii et raamatust polnud enam praktiliselt midagi järel, mindi üle Vene kirjandusklassikale.
Need Gogolid ja Tolstoid ja kes need kõik ätid seal ära mainiti, muutusid vahepeal nii põhjalikult käsitletavateks taatideks, et ma otsustasin parema meelega minna ja võtta üks leil.
Leiliruumist mõne aja pärast väljudes hakkasin juba kaminasaali poole suunduma, kui läbi ukse kuulsin, kuidas läbisegi püüti üksteisele selgitada Dostojevski olemust, natuuri ning mida ta oma raamatute või teosetega öelda tahtis.
Ma sain kohe aru, et mul pole eriti mõtet sinna kaminaruumi ronida, sest et mina oma loetud "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjaga ei oska neile kohalikele kultuuriprofessoritele midagi tarka sekka rääkida.
Nagu telesari "Vestlusi Vene kultuuriloost" oleks uuesti käima pandud.
Nii et ma lõin ainult käega ja läksin uuesti leiliruumi tagasi.

Sealt uuesti mõne aja pärast naastes, selle aja peale kuumusest peaaegu sama pehme nagu keedetud makaron, kuulatasin ukse taga kõigepealt, millest siis nüüd juttu tuleb.
Et kas nad pole Vene kirjandusest kaugemale saanudki, või on juba tänapäevasemad teosed luubi all.
Ei midagi- jälle oldi otsaga kusagil koera südame ja seedekulgla piirkonnas.
Ilmselt oli see siis Bulgakov, kelle raamatust too moment kõneleti.

Kuna ma leiliruumis ennast päris vedelaks hautada ei soovinud, sest et siis oleks minu äratoimetamiseks olnud vaja kas kahte pange või üks pesuvann, siis võtsin parem aparaadi ja tegin nendest kirjandusteadlastest mõne pildi.
Vasakult Martin, Aleks, Andrus ning seljaga Marek:


Õnneks vahetati varsti teemat ning Marek näitas meile ühte pealtnäha lihtsat, kuid tegelikult parasjagu kannatust nõudvat trikki, kuidas täis õllepudel niimoodi poolviltu serva peale seisma panna, et ta ümber ei kuku:


Ülejäänud rahvas vahtis silmad punnis ja proovis ka järgi teha, aga mitte kellegil see eriti hästi ei õnnestunud.

Kui see kolmetunnine saunatamine lõpusirgel oli, telliti takso ning hakati vaikselt otsi kokku tõmbama.
See ülipõhjalik kirjanduse lahkamine ning kuum saun olid mu kontideni päris pehmeks teinud, nii et ma otsustasin vahepeal väljas värske õhu käes ringi jalutada.
Veidi aja pärast ilmuski üks takso hoovi peale. Ja seisis ta seal päris pikka aega.
Kuna ma aega too moment ei teadnud, et kes ja kui paljude inimeste jaoks see auto telliti, siis sõitis ta sama targalt tagasi, kui tuli.
Ma siis läksin muidugi sisse teatama, et mingisugune takso tuli, aga registratuuri sisse astudes käis jauramine juba täies hoos.
Neli, mitte just kõige kainemat meest olid maoli leti peal ning igaüks püüdis neist administraatoritädile ning baaridaamile, kes ka seda trianglit kaema oli tulnud, omal moel muljet jätta.
Vahepeal sikerdati valmis ka üks postkaart kalligraafiliselt kandiliste tähtede ning lühisõnumiga: "Olen siin. Tahan koju."
See tehti siis ilmselt "Muhv, Nõudmiseni"-tüüpi adressaadiga.
Mina igatahes ei viitsinud kauem seal niisama oodata, et kumb nüüd ennem murdub: kas need neli leti peal kõhutavat "Don Juani" või see üks administraatoritädi, ning tulin tulema.

"Mesitaru" juures aega parajaks tehes oli ka Arno ennast maast lahti saanud ning siis võtsime suuna eilsesse peopaika.
Kui kohale jõudsime, siis üllatuseks haigutas maja ümbruses vaid tühjus vastu.
Vaid paar kohalikku ning kaugemalt tulnud tegelast olid seal, kes samamoodi ootasid sissepääsu. Nende sõnade kohaselt olevat suurem kogus rahvast raudteejaama juures "Baccara" esinemist vaatamas.

Õnneks lõpetasid nood Hispaania päritoluga tädid oma kaksikserenaadid varsti ära, nii et tasapisi hakkas rahvast kogunema ka sinna, kus me juba ees ootasime.
Varsti saabus kohale ka see "lalisev kvartett".
Nemad olid lõpuks, nagu jutust selgus, ikkagi jalgsi kohale tulnud.
Senikaua, kuni kolm meest jõlasid administraatorinnaga maid jagada, käis neljas neist sellise stabiilse ajavahemiku tagant taksojuhile raha maksmas, et ta tingimata neid ikka ootama jääks.
Ja mis sel vaesel juhil muud üle jäi, kui oodata.
Kui aga avaldati taksojuhile soovi veel üks inimene endaga autosse kaasa võtta, siis oli sohver ilmselt konkreetse "EI" öelnud. Kuna autosse rohkem inimesi ei mahtunud, seda inimest aga maha ka ei tahetud jätta, siis ei jäänud muud üle, kui tulla kohale tallataksoga(loe: kand ja varvas).

Marek koos oma õega:


Ülakorrusel ringi käies avastasin lahtiseisva VIP- baari ukse tagant veel teisegi ukse. Selle taga peitus kohalik väike raadiomuuseum:


Siin siis muuseumi eestvedaja demonstreerib ühte helisalvestusmasinat:


"Tolleaegne" kõva sõna:




Taoline "kast" oli ka minu kodus, kui ma väike olin:


Mõned grammofonid ning raadiod:


Neid huvipakkuvaid eksponaate oli seal teisigi.
Aga eks igaüks saab millalgi seda muuseumi ka oma käe peal vaatama minna, kui soovi on. Siis saab kõigest lähemalt ja parema ülevaate.

Tol õhtul õnnestus mul tuttavaks saada ka kahe tüdrukuga: Heleni ja Tiiuga.
Muude juttude ja tegevuste käigus küsisin, et kas nad on huvitatud ühe kuldset värvi ameerika päritoluga auto juures pildistamisest ning piltidele jäämisest ja kusjuures oldi täitsa nõus. Nii pildistamisega kui seltskonnaga.

Järgmisel, ühtlasi ka ürituse viimasel päeval sõitsime viimast korda sellesama hoone juurde, kus toimus kaks õhtut ja ööd järjest üks paras tramburai. Sealt saime me oma viimase toidukorra, nagu ka eelmistel päevadel.
Kerge eine võetud, tüdrukud autosse istutatud, sõitsime kõigepealt Haapsalu Piiskopilinnuse ees olevasse parklasse, et teha seal mõni pilt:




Helen:


Tiiu:




Peale platsil tehtud pilte tuli idee minna autoga sinnasamasse randa, kus tookord, "Performance Show" ajal need "kolm vaala" lahes hulpisid.
Panime autole hääled sisse ning ZZ TOP-i saatel jõudsime mere äärde:


Kõige üleval on siis see sell, kes vahelduva eduga siin blogis oma mõtteavaldustega "hiilgab" ning all omakorda Tiiu ja Helen:







Lapselapsed koos oma "vanaisaga":






Pildid tehtud ning tüdrukud ühes tükis ja tervetena oma seltskonda lõpuks tagasi toimetatud, läksime Andrusega külalistemajja tagasi ning hakkasime kumbki omi asju kokku pakkima, et Tartusse sõiduks valmistuda.
Tartusse sõitsime me seetõttu, et külajuttude kohaselt olevat see auto oodatud eksponaat septembrikuu lõpus Näituste hallis toimuvale "MotoShow-le".
Ja senikaua kuni auto peremees ajab omi töö-, äri-ja pereasju, katsun ma auto värvkatet veidikene poleerimise ning vahatamisega säravamaks muuta, sest et ega kaugel pole ka see aeg, mil ta peab talvekorterisse seisma minema.

Nii et kui nüüd kõik hästi läheb, siis on veel lootust enne talve seda kuldset Fordi (ja võibolla mõnda masinat veel) ka laiemale publikule mõeldud üritusel näha.

Kommentaare ei ole: