Neljapäev, september 13, 2007

102. Peatükk: Haapsalu Nostalgiapäevad 2007. Esimene osa.

Nonii. Tervist siis üle pika aja.
Mu vahepealne pikk paus oli tingitud suuremalt jaolt tööga hõivatusest, nii et ma vabandan, et potensiaalsed lugemishuvilised nii kaua uut peatükki ootama pidid.

Aga nagu pealkirjastki võib aru saada, oli möödunud nädalavahetus järjekordselt ühe üritusega sisustatud.
Sedakorda siis kodumaa pinnal ning kandis ta siis pealkirja "Haapsalu Nostalgiapäevad 2007".
Üritusest võttis osa meil ikka seesamane "omade jopede" seltskond.
Väike muutus toimus ainult isikulises koosseisus. Jurmala Retrosõidul osalenud ning Tähesõdade filmidest tuntud "Darth Vader" ehk Vello, pidi töökohustuste tõttu kahjuks Haapsalu üritusest kõrvale jääma.
Teda nö. "asendas" Aleksi vend Martin, kes koos Aleksiga Tallinnast kohale ilmus.

Nüüd aga siis kõigest lähemalt.
Kuna üritus algas sisuliselt juba reedel pihta, siis tuli mul oma töid ja plaane nii sättida, et ma pärast ei peaks hakkama oma käe peal Eesti teise otsa loksuma.
Mõtlesime-arutasime, ning Andruse ja tema isa Arnoga me jõudsime telefonitsi otsusele, et kõige mõttekam (nii ajaliselt kui ka rahaliselt) oleks mul minna Andruse isa juurde. Tema tuleb mulle Tõrva bussijaama vastu ning sealt sõidaksime siis edasi Pärnu kaudu Haapsallu.
Mõeldud-tehtud.
Pakkisin oma kola kokku ja reedel natuke peale keskpäeva saime Arnoga Tõrva bussijaama parklas kokku. Ning ta ei tulnud mitte ühe autoga, vaid treileri peal õõtsus kunagise NSV Liidu parteiladviku jaoks ehitatud sõiduk, GAZ 13 ehk "Tšaika".
Mul võttis selle vaatepildi nägemine muidugi momentaalselt suunurga muigele.
Natuke tegime kohalikus kohvikus veel aega parajaks, kuniks tema kaaslanna oma kodus ennast ja oma asjad valmis oli sättinud, et siis omakorda talle järgi minna.

Kõik see seltskond koos, võtsime suuna Pärnu poole.
Ilm oli terve tee üllatavalt hea: päike paistis ja ei olnud nagu seda nägugi, et hakkaks vihma sadama või viludaks keerama.
Pärnusse jõudes tegime kõigepealt tee äärde jäävas "Kännu Kohvikus" igaüks omale ühe korraliku lõuna, kuna selle loksumise peale soolikas kolises sees juba parasjagu.
Kõhud täis, hakkasime aga tasapisi jälle Haapsalu suunas veerema.
Kusjuures ma vaatasin, et peale lõunasööki, kui maasturi juurde suundusime, mille sabas oleva treileri peal see "Tšaika" seisis, siis pea viimane kui üks möödasõitja püüdis, kas siis oma telefoni või digika olemasolu korral, sellest tolleaegsest vene "lipulaevast" pilti teha.
Ega "Tšaikat ikka iga päev ei näe ka, nii et möödujate uudishimu oli igati põhjendatud.

Haapsallu jõudes suundusime lossi ees olevasse parklasse, kus Andrus meid juba oma kuldse Ford LTD-ga ootas ning koos suundusime siis väljavaadatud ööbimispaiga poole. Selleks osutus sama külalistemajake, kus me Ameerika autode kokkutuleku (Performance Show) ajal ööd olime.
(Kusjuures sellest tädist külalistemaja omanik või juhataja pidi ise ka nentima, kui me kogu selle killavooriga tema värava taha jõudsime, et nii uhkeid autosid pole tal tükk aega hoovi peal seisnud).
Vahepeal lisandusid meie seltskonda ka eespool mainitud Aleks ja Martin, kes saabusid kohale sellesama 1972 aasta Cadillac Eldoradoga, millega ka Jurmalas käidi.

Autod enam-vähem valmis pargitud, tuli Arno mõttele, et võiks minna ja teha "Tšaikaga" linnas üks tiir.
Ühesõnaga, vaadata üle see peo või ürituse toimumispaik ning kas ja kui palju rahvast on kogunenud.
Sahistasime siis "Tšaikaga" kohale ja selgus, et endise tootmiskoondise "Vikero" ruumides, kus see põhiüritus pidi toimuma, ei olnudki eriti kedagi. Enne meid oli vaid mõni inimene või paar, kes olid kohale ilmunud, nii et olime sisuliselt ühed esimesed.
Osalustasu makstud, saime vastu toidutalongid ning käepaela.

Kuna ürituse alguseni oli veel aega, siis sõitsime oma "mesitaru" juurde tagasi ning rahvas hakkas ennast vastavalt ürituse ideoloogiale riidesse panema.
Seda irvitamist jagus kostümeerimise käigus päris üksjagu.
Kuna mul mingeid vastavaid riideid "Nõuka ajast" alles pole eriti jäänud, mida selga panna, siis ma leppisin sellega, mis mul too moment seljas oli. Liiatigi kuna minu hoolde ja ülesandeks usaldati piltide jäädvustamine Andruse kaameraga, siis seda enam mulle sobis taoline tagasihoidlik vaba aja rõivastus rohkem.
Kui kõik olid endid lõpuks vastavalt ära "kostümeerinud", siis tegime enne üritusele minekut külalistemaja hoovis mõned pildid osavõtjatest:


See kolmene seltskond, kes endisaegse marsruuttakso ehk "RAF"-iga kohale ilmusid, maandusid ka samasse majja, kuhu meiegi.
Ainult et nemad ööbisid alumisel korrusel:


"Võitmatu armaada" lahingusse sööstmas:


Peopaika kohale jõudes tegime ruumidele kerge tutvumistiiru peale.
Andrusele hakkas sisse astudes kohe silma seina, õigemini trepijalami külge kinnitatud silt, mis juhatas teisele korrusele, Ministrite Nõukogu puhvetisse.
Kuna juhuslikult oli Andruse mütsil ja seina peal oleval sildil kiri täpselt sama, siis ei saanud me seda kokkulangemise juhust kasutamata jätta:


See oli saabuva diskori töökoht, kelleks osutus tol õhtul Onu Bella:


Ja juba tehti ka esimesi ettevalmistusi laudade katmisel:


Meie seltskond.
Esialgu on kõik veel rahulikud ja viisakad:


Ega ei läinudki palju aega mööda, kui Onu Bella pani esimesed lood käima ning varsti olid ka esimesed paarid tantsupõrandal:


Selline nägi see peoruum siis teisest otsast vaadatuna:


Onu Bella isiklikult:


Nüüd tulevad ajaloolised kaadrid.
Kuna allkorrusel polnud pidu veel täit hoogu sisse saanud (loe: istuti ja võeti klaasidest "julgust" sisse), siis hiilisin tasahilju teisele korrusele, et vaadata, mis seis selle VIP- baariga ikkagi on ning missugune ta välja näeb.
Uksest sisse astudes avanes selline vaatepilt:




Vitriin:


Täpselt nagu vanasti!
Kui ma nende väärtuslike kaadritega kondikolinal esimesele korrusele tagasi jõudsin ning neid meie seltskonnale näitasin, hakkas Andrus väga häälekalt nõudma, et me jalamaid üles läheksime.
Seda ei lastud endile muidugi kaks korda öelda ja ma ei jõudnud fotoaparaati kottigi pista, kui juba oli lauaümbrus tühi.

Natuke aega istusime puhvetis, kus siis pakuti lisaks sellele vedelale kraamile, mis vitriinist paistis, pealehammustamiseks kiluvõileibu.
Kelle rahakott oli aga nii paks, et ei tahtnud eriti hästi kinni minna, see võis osta omale näiteks võileibu kalamarjaga. Vastavalt soovile kas siis musta või punasega.
Mina kui "kõmupiltnik", käisin seevastu aga aparaat kaelas mööda elamist ringi ning lõgistasin muudkui aga pilte teha.

Natukese aja pärast, kui Onu Bella oli niiöelda sissejuhatava osa lõpetanud, esines rahvale naisansambel "Mutid Hajevil".
Vaadates ning kuulates neid laulmas, ma küll ei ütleks, et need mutid väga hajevil oleksid olnud. Lood, mida nad esitasid, olid neil igatahes väga andekalt välja mõeldud:


Ja nagu näha, siis rahvale läksid need "itid" peale küll:


Üks väike võte jälle ülakorruse baarist ning meie laudkonda tellitud serveeringust.
Nagu näha, siis midagi üle mõistuse kallist ja suurt sööki Nõukogude inimene ei vajanud, et pidu käiks: Klaasitäis teed, mõned võileivad, pudel viina ja elu nagu hernekomm:


Pilk üle letiääre, kus siis need eespool mainitud võileivad sööjaid ootasid:


Peale "Pea-Laiali-Otsas muttide" esinemist ootas aga oma järge ajakirja "Siluett" toimetuse ning Tallinna Moemaja ühistööna kavandatud moedemonstratsioon, pealkirjaga "Nõukogude inimene läbi aastakümnete".
Kuna lavatagune elu on hoopis midagi muud(intriigid, modellide puhul üksteise vastastikune sõimamine jms.) kui see, mis toimub lava peal, siis kasutasin juhust ning tegin kiire kõrvalepõike sinna, kus (k)rambipalavik oli kõige kõrgem:




Nüüd on teil, lugupeetud lugejad, harukordne võimalus saada osa haruldasest etteastest.
Teile esitletakse Nõukogude ajastu kõige kuumemaid/moekamaid riideid ning kostüüme, mida töökas ning tubli kommunismiehitaja iial seljas oli kandnud:
















































Moedemonstratsiooni ametlik osa läbi, jätkus pidu täie hooga.
Veidi aja pärast ilmus meie, tolleks ajaks juba suht häälekaks muutunud laudkonda kolm kena lüpsjat. Lehmade- mitte meeste, ma täpsustaks.
Ilmselt olid nad otse tööpostilt tulnud, sest et kuidas muidu seletada nende kaasavõetud mannerguid.
Aga kusjuures harukordselt väga puhtad lüpsjad olid. Tavaliselt kusagile ruumi sisenedes kaasneb taolise tööriietusega ka spetsiifiline aroom, mis laudas pidevalt ringi heljub ning mida mõni lehm vajaduse korral, tagantpoolt väljuva, valju pladiseva intonatsiooniga juurde tekitab:


Kuna üritus oli mõeldud kõikidele Nõukogude inimestele, siis ei saanud ka ajateenijaid sellest kõrvale jätta. Üks neist oligi mulle nõus demonstreerima põhilist kõnnakut, mida ta praktiseerib Punasel Väljakul, mausoleumi ees:


Sõdur ütles, et muidu pole väga vigagi, aga kodus niiviisi kõndimine naisele eriti ei meeldivat, sest et tema ei jõudvat oma sõnade järgi neid katkikukkunud vaase kokku korjata, kui "mõni härra" tahab elutoas rivisammu harjutada.
Aga kuna kord on vanem kui meie, siis ei jäävat tal, s.t.naisel siis, enamjaolt muud üle kui nõustuda.

Sealsamas oli ilmselt ka üks piirivalvur niiöelda kodus käimas, või õigemini snaiper.
Sest et kuidas muidu seletada seda asjaolu, et ta alatasa tahtis ennast koridori põrandale pikali visata ning näidata, kuidas tuleks õieti sihtida:


Umbes tunni aja pärast see "snaiper" ei sihtinud enam suurt midagi.
Kui siis vast seda, et viina pitsist mööda ei kallaks.

Peoruum nüüd omakorda letipoolsest otsast vaadatuna:


Vahepeal olid lüpsjanaised oma kõige suurema ja töökama õekese, Leida Peipsi kinni püüdnud.
Tema, nagu alati, ei saanud ega saanud ennem lehmade juurest tulema, kui pidi neist viimasegi tilga piima kätte saama.
Vaesed lehmad, ma ütlen.
Aga igatahes siin peaks nüüd Uugametsa farmi kogu see töökas naiskollektiiv täies mahus pildi peal olema:


Vahepeal tegin ka väikese tiiru väljas ning vaatasin, kes mida räägib või siis vastupidi, kes keda kuulab.
Ukse kõrval oli ilus mitmevärviline ning mitmest loosungist koosnev kutse lööktöölistest kommunismiehitajatele.
Nüüd on aeg pidu pidada!


Peoruumis ringi jalutades püüdsin leida (mitte Peips, aga otsida, ma pidasin sellega silmas) taolisi momente, mida oleks paslik jäädvustada ning neid siis omakorda laiale massile näidata.
Nagu näha, siis rahvas pidas täie hooga pidu. Ehk siis niiöelda võeti, mis võtta annab.
Taamal, täpsemalt lae all on näha, et kapitalistliku riigikorra esindajate ahned haarmed on kahjuks ka meie kodumaale ulatunud ning annavad oma eksistentsiaalsusest ebatavaliselt kriiskavkarjuva rohelist tooni seinavaibaga rahvale teada:


Meie sõbrad-seltsimehed vennasvabariikidest ei ole pidanud paljuks peole tulla ka kaugematest kodumaa nurkadest. Ja veel ametiautoga:


Seltsimees tõsisel ilmel valvamas üht väga ohtlikku sumadani:


Nagu näha, siis mõned peolised on end suutnud juba "Mišaks" juua:


Üks tubli koolilaps aitab oma häguse pilguga esivanemal järgijäänud palgaraha kokku lugeda:


Meie laua juurde jõudes nägin oma heameeleks, et lüpsjatädid olid juba osanud meie positiivse seltskonnaga ühte sulanduda ning selle märgiks tõsteti klaasid (või õigemini plännid) ja hüüti "Proosit !":


Ma mõtlen et kus peab loomatalitajal ikka tervis olema- üksipäini terve kanistritäis piima korraga ära juua.
Nemad aga ei teinud teist nägugi ning olid lahkesti nõus koos Andrusega ajalehtede "Tapa Kommunist" ja "Tapa Edasi" fotoreporteritele poseerima:


Vahepeal lisandus ka tööka naiskollektiivi esilüpsja(mitte meeste, vaid ikka lehmadest käib jutt) ning asus aga hoogsalt poseerima:


Arno koos oma kaaslannaga:


Kaks preilit, kes võtsid "kalidoris" oma käe peal tantsutunde:


Niikui selja pöörad, on kohe kord käest ära.
Õnneks ma sattusin õigel ajal jaole.
Mida aeg edasi, seda ülemeelikumaks see meie seltskond läks.

Ilmselt taheti teha "külakuhja":


... mis aga päädis kuhja lagunemisega...




... ning suuremalt jaolt puidust koosneva kannatanuga:


Sellest väikesest vahejuhtumist ei lastud end aga heidutada ning juba koguti seltskond uuesti kokku, et jätkata oma meelistegevust.
Ühel härral on pildi peal vist suur nälg peale tulnud:


Vahepeal, kui lüpsjad omi kitleid ning soenguid korrastasid, sai jäädvustatud ka kohaliku kolhoosikontori tublisid raamatupidajaid.
Kõige paremal siis nooremraamatupidaja, kõige vasakpoolsem on lihtsalt raamatupidaja ja keskmine, nagu välimusest ning hoiakustki näha, vanemraamatupidaja:


"külakuhja" ehitanud ning seoses sellega kolhoosile katkise tooli näol korvamatut kahju tekitanud seltskond püüdis hiilida Ministrite Nõukogu puhvetisse, lootuses, et neid sealt üles ei leita. Aga kaasaegse kaamerasilma eest ei jää midagi varju:


Seltsimees lüpsja(vasakul) on osanud oma kitlit ning mannerguvõlusid demonstreerides ära võrgutada meie ühe seltskonnaliikme Martini.
Nagu näoilmestki võib aru saada, on ta ilmselt saanud ühe hea suutäie värsket lehmapiima:


Tantsuõhtu esimesel korrusel läks ikka edasi:




Ka lüpsjanaistele pole elevant(või lehm õigemini) jala peale astunud ning nemadki võtavad hoogsalt poognaid:


Siin siis perekond Jefreitorid ennastunustavalt, ilmselt "Kes aias" loo järgi tantsimas:




Jätkub...

Kommentaare ei ole: