Tegu on siis mootorrataste, rollerite jms. nendega seonduva näitusega.
Kuigi ma ise eriline tsiklifänn ei ole, siiski õnnestus ühel näitusest osavõtval tegelasel mulle auk pähe rääkida, et ma tingimata kohale tuleksin. Mõtlesin, et kuna mul muid plaane pole ja prii poiss, et mis seal ikka. Käime vaatame ära.
Tagantjärgi võiks öelda, et see oli õige otsus. Mul oli seda vahtimist ja pildistamist seal ikka üksjagu.
Piltidel on vaid murdosa kogu näitusel olnust. Kuna mind paeluvad rohkem vanemad ja stiilsemad/isikupärasemad tsiklid, siis püüdsin eelkõige neid jäädvustada.
Need igasugused "kiirete ja tigedate" tegelaste märgade unistuste alla liigituvad "bike" ja "superbike"- tüüpi Hayabusad ja Sukisukid ja mis nad kõik seal veel olid need "võnn-võnn" häält tegevad, jätsid mind külmaks. Samuti ei suutnud minu tähelepanu köita ja mind pildistama panna ka nende rataste otsa istuma pandud ning miljonidollarilise naeratusega ja ripsmeid klõmm-klõmm plagistavad tibid.
Mitte et mul midagi naiste vastu oleks. Vastupidi, naiste suhtes pole ma üldsegi ükskõikne, aga taolisi ühesuguseid, pruuniks küpsetatud võltspäevituse ja poolemeetriste kunstküüntega seelikukandjaid näeb nagunii igal tehnikaüritusel kilode kaupa ringi kekslemas.
Ja kuna neid pole taolistel üritustel mitte üks ega kaks, vaid mitukümmend, siis see tikk-kontsadel värisevate jalgadega nn. grillkanade armaada ja nende meeleheitlik poosetamine sõidukite peal/küljes/all ja igast muudes võimalikes ja võimatutes kohtades, ajab ainult kergelt muigama.
Ok, see selleks.
Kui tavaliselt on tehnikanäitused suurelt jaolt meestele suunatud, siis seekord oli ka naistele mõeldud. Näiteks oli seal päris mitu Spa- puhkust pakkuvat ettevõtet, kes siis demonstreerisid enda pakutavat ning mis selle kõigega kaasneb. Samuti oli huvilistel võimalus ennast lasta vastavatel massaažitoolidel mudida. Kes aga soovis seda õiget massööri, kes pea ja õlgadega tegeleks, siis ka selline võimalus oli seal olemas.
Aga asuks siis põhitegelaste juurde.
Esimene tsikkel, mis mulle silma ja aparaati jäi, oli reisimiseks mõeldud kahekohaline Harley-Davidson. Asi nägi ikka üpriski stiilne ja suur välja. Kuna huvilisi selle ratta ümber tungles suht palju, siis said mul need pildid ka niisugused, nagu nad too moment olude sunnil said:
Tagantvaade:
Siin siis pilt ühe aerograafi, Märt Lauksi kätetööst.
Selline omamoodi draakonimotiiv:
See ei ole mitte Tšernobõli tuumaplahvatuse üle elanud purilennuk, vaid külgkorviga ringrajatsikkel:
Pildi pealt ei ole eriti hästi näha, aga juhtraud on sellel rattal suhteliselt ees ja üpriski väike. Nii et piloot istub sisuliselt kõhuli ratta seljas:
Hallist halli jalutades jäin korraks peatuma igasuguseid mudeleid pakkuva boksileti ees. Mingi hetk kostus mu kõrvu ühetooniline peenike pirin. Vaatasin ringi, et mis siis sellist häält põhjustada võiks. Tuli välja, et inimeste pea kohal tiirutas ringi pisike raadio teel juhitav helikopter.
Kuna ta pidevalt lendas siia-sinna, siis tema pildile saamine oli suhteliselt raskevõitu:
Keskmises hallis, kus toimusid ka igasuguste tantsutibide etteasted, seisis ühes boksis II Maailmasõja-aegne, külgkorviga Harley-Davidson:
Selliseid rattaid on terves maailmas üpris vähe säilinud. Suurem tõenäosus on leida sarnast sakslaste ratast Zündappi, kui pigem seda. Eestis pidi neid olema vaid mõni üksik ning nonde seisu- ja sõidukorda olemasoleva ratta omanik ei tea.
Igatahes see eksemplar on täiesti sõidukorras, milles ma sain vahepeal ise ka veenduda, kui ratast käima pandi.
Üks hästi ilus ja korralikult taastatud, külgkorviga "Pannonia":
Heast töökvaliteedist räägib ka see pilt, millel on näha poritiiva pildistajat:
Külgkorv seest:
Seda asjandust kutsuti Retro MC boksinurgas kohalikuks jumalaks.
Tegu on siis vana Nõukogudeaegse tankimisautomaadi sisse tehtud installatsiooniga:
See väike motoroller tekitas rahva, eriti just vanema generatsiooni seas parasjagu elevust. Paar tegelast olid juba sellise hoiakuga, umbes et "Mis see motoroller maksab ?" Kuigi nad said vastuseks, et see masin pole müüa, siiski onud arvasid, et raha eest saab kõike. Seepeale ütles rollerit taastanud meistrimees, et davai, ma teen sulle samasuguse. Sinu poolt on roller ja paks rahakott, minu poolt on töö ja eelarve. Siis lõppes igasugune ostujutt kohe ära.
Rolleri omanik, kellele kuulub ka see eelmainitet II Maailmasõjaaegne Harley-Davidson, ütles hiljem, et selle aparaadiga ta sõitma ei hakka, vaid paneb ta oma magamistuppa, voodi kõrvale seisma. Et siis on ta nagu toakujunduselemendiks, või nii.
Nõukogude Liidu ajal suht levinud, nüüdseks aga samuti harvaesinev nähtus.
Külgkorviga K-750:
Klaasvitriinis seisis natuke väiksemaid mootorrattaid ka:
See on nüüd niisugune aparaat, millele esmapilgul ei oskagi nagu mingit nimetust andagi. Et mis ta nüüd täpselt on ? On nagu mootorratas ja ei ole ka. Siiski mõni aeg tagasi oli sellest omapärasest rattast juttu ühes ajakirjas. Oli see nüüd "Tehnikamaailm" või "Autoleht", ma täpselt ei mäletagi, aga sõidetakse siis selle masinaga nii, et juhtrauast kinni hoides seisab sõiduhuviline tagumisel suurte suuskade vahele kinnitatud platel. Nii et see poos meenutab tal veidike slaalomisõitja stardiasendit.
Selle ratta ehitaja ja omanikuga sai pärast Motoexotica järelpeol Püssirohukeldris natuke muljeid ka vahetatud ja täitsa muhe vana paistis olevat.
Ja see tagurpidi kastruli moodi asjandus, mis on lenksu ees, ei ole muud kui kiiver:
Mootorratas "Moskva":
Kui halli ühes nurgas seisis sõjaväe päritoluga Harley, siis teises nurgas vaatas rahvaga tõtt jälle teistsugune kuri ratas:
See pidi siis olema Retro MC oranži kandilise tegelase saatusekaaslane:
Nüüd aga selle näituse vastu kõige stiilseim boks.
Igatahes kui ma kolmandasse halli sisenedes seda nägin, siis kõlas ülekantud tähenduses üks vali kolks saalis ning keegi hakkas oma maha kukkunud alalõuga põrandalt üles korjama.
Siin boksis müüdi siis kõike tsiklimeestele ja muidumeestele vajalikku. Alates pearättidest ja mütsidest, lõpetades nahktagide, mantlite, saabaste ja kõige muuga.
Hinnad kusjuures ei olnudki kõige hullemad. Näiteks üks narmastega must nahktagi maksis seal paari tuhande ringis, nahast kaabud kusagil 700-800 krooni jne. jne.
Minu tähelepanu aga köitis pigem indiaaniteemaline atribuutika. Seal riiulite vahel liikudes ma korraks tundsin, mida võib tähendada ostusõltuvus. Kui ma kõike seda head ja paremat müüdavat/pakutavat vaatasin, siis ega korraks tekkis selline tunne sisse küll, et kurat, ma ostan selle poe tühjaks. Kuna aga kahjuks või õnneks mu majanduslik seis ei ole mitte kõige paremate killast, siis pidin leppima natuke vähesemaga ning soetasin endale mälestuseks kaks pikkade varrukatega särki. Ühel on peal siis indiaanipealiku pilt ning teisel "Indiani" mootorratas.
Kusjuures sellest boksist oligi veel puudu ainult 1941 a. või 2001/2002 a. tsikkel Indian Big Chief Roadmaster. Siis oleks tegu olnud viimse detailini ülistiilse väljapanekuga.
Poe sissekäigu kohal oli selline väravataoline ehitis:
Ja siin siis need kuulsad unenägude püüdjad, mida riputatakse voodipeatsisse:
Seda ma nüüd ei tea, kas need puidust äärisega on nõiatrummide moodi asjad või kuuluvad need ka unenäopüüdjate alla, nagu neist see karvase servaga, vasakpoolseim. Igatahes mulle öeldi, et kui taolist löökriista 6 tundi järjest mängida, siis pidi püha vaim mängija peale laskuma:
Neid igast kulinaid oli seal riiulite kaupa:
Samuti pakuti seal müügiks indiaaniteemalisi märsse ja kandekotte:
Indiaani vibu koos noolekotiga:
Veel üks kandekott:
Sõjaväe Harley-Davidsoni omanikuga seal poes ringi käies läks ta ühe noore ja kena müüjatibi juurde ning küsis, et kas teil lõgismao nahast saapaid on pakkuda. Mul olid sekundi jooksul kulmud laes kinni, ise mõeldes, et no... on ka soovid mõnedel.
Lõgismao nahast saapaid neil aga pakkuda ei olnud. Olid ainult ehtsast krokodillinahast. Need aga saabaste ostuhuvilist ei rahuldanud, vaid tema tahtis kindlasti saada lõgismao nahast. Ma arvan, et need ei ole mitte just eriti odavad. Kuna minu teada on lõgismadude püük ja tapmine kauplemise eesmärgil keelatud, siis ei ole nende saabaste tegemine mitte just kõige lihtsam tegevus.
Aga ma kujutan ette, et stiilsed võivad nad sellegipoolest välja näha.
Ja saapad teeb omapäraseks veel see, et neile kinnitatakse ninasse lõgismao mürgihambad. Nii et stiili täie raha eest.
Aga nagu ma ennist korra mainisin, toimus siis selle ürituse ametlik afterparty Püssirohukeldris. Ja arvata võis, et too koht oli eile õhtul rahvast puupüsti täis. Tantsuks mängis vana hea Kolumbus Kris ja kogu see tramburai kestis kusagil kella 3-ni öösel. Toimusid igast erinevad mängud, millede osalejate vahel loositi välja hulga Saku Rock õlleteemalist nänni, nagu pusad, mütsid jms. ning lisaks neile veel muidugi ohtralt õllet.
Nii et tagantjärgi võiks öelda, et oli päris tore (vana)tehnikaüritus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar