Reede, juuni 13, 2008

170. Peatükk: Baltimaade Retrosõit 2008. 1 osa.

Eelmine nädalavahetus oli kutsutud kõikseemees ühele järjekordsele vanatehnikaga seonduvale üritusele. Nimeks oli tal siis Baltimaade Retrosõit 2008.
Osad tehnikahuvilised olid aga juba reede õhtul ilmunud oodatud kogunemiskohta, Purika tallu Viljandimaal. Selle talu peremees ja ürituse eestvedaja-korraldaja-asjaajaja(ja mis kõik veel ühes isikus) Heido Sõna, keda vastavates tehnikaringkondades tuntakse rohkem Tsiklimeistri nime all, pakkus saabujatele omalt poolt kerge õhtusöögi näol ise küpsetatud suitsukala koos õlle ja koduste hapukurkidega. Maitses päris hää.

Kohale oli inimesi tulnud isegi sellistest riikidest, mida poleks osanud ehk arvatagi: Soome, Valgevene jne.
Ürituse mõte oli siis laupäeva jooksul sõita üks väike tiir ümber Võrtsjärve ning igas tee peale jäävas suuremas linnas või asulas teha väike tunniajaline peatus ja tutvustada rahvale neid sõidukeid, millega keegi oli kohale tulnud.
Masinaid oli seinast seina: Alates korralikult ära taastatud ennesõjaaegsest mootorrattast DKW, lõpetades suurte Ameerika "laevade" ning ennesõjaaegsete veoautodega.
Kuna mulle oli esimene kord sellel üritusel käia, siis peale mõningast omaette plaanipidamist ja ka korraldajapoolset "psühholoogilist survet" otsustasin et mis seal ikka, lähme vaatame asja üle.
Mul paraku veel ühtegi niisugust vanasõidukit ei ole, millega oleks kõlvanud sest sõidust osa võtta.
Seevastu sellel seltskonnal, kellega koos sai viimati Valgevenet väisatud, on neid lausa lademetes. Seekord otsustati "kõrgemalt poolt", et las siis võtab sõidust osa see kollane ja ajatult stiilse disainiga 1959a. Cadillac.

Juba reede õhtul kohale jõudes nägime, et osa seltskonda nautis või õigemini üritas nautida õhtut, ilusat ilma ja kõike nendega kaasnevat(õlu, sumin ja sääsed).
Talukoht, kus oli meie ürituse algus- ja lõpp-punkt, nägi osaliselt välja niisugune:




Andrus püüdis siin oma esivanemast teha ühe pildi, kus jääks mulje, et päike või nö. "aupaiste" satuks õlletopsi kohale:


See on meie ürituse filmimees, kes kõike toimuvat ja mittetoimuvat oma kaameraga jäädvustas. Tänu temale läks üritusest väikene lõik ka "Suvereporteri" saatesse:


Kaks põlvkonda:


Purika talu saun:




Sauna otsas asus see ruum, kus kõige paremad mõtted pähe tulevad:


Sauna ja maja vahel asuva aialapi peale oli pandud mitmesuguseid kujunduselemente:




Kohaliku talu koer, kes vist näis sellise rahvahulgaga juba harjunud olevat:


Õhtupoole lisandus meie seltskonda juurde veel üks blondiin ja üks Don Carlos. Teisisõnu Allan ja Heiki:


Purika talu teeotsa juures asus selline silt:


Seekordne üritus oli mõnes mõttes ka veidi eriline, kuna ürituse korraldajal õnnestus ära rääkida üks lätlane, kes on suhteliselt sarnane James Bondi filmi peaosatäitjaga.
Tema kaasabiga tehti talu teeotsa juurde jääval maanteelõigul väikene actionfilm, kus siis kohtuvad James Bond ja tema nö. "vaenlane".
Kuna Aston Martinit meil polnud kusagilt võtta, siis laenas Arno James Bondile sõitmiseks oma musta Pontiaci. Et parem ikka kui mitte midagi.
Siin siis Arno oma "ratsut" kurjaks ajamas:


Ja vahelduva eduga istusid mustas Pontiacis nii James Bondi osatäitja kui ka filmimees oma kaameraga:




Üks selline pilt, mida poleks paha ka arvutisse taustaks panna:


Siin veel James Bond ja tema "vaenlane" sõbralikult ühes autos istumas:


Peale rehvide suitsetamist võis näha, missugune "kalariiv" see maanteeasfalt tegelikult on:


Viimased ettevalmistused võteteks:


"Tähelepanu ! Kaamera !":






Kohalik publikum vanema ja noorema põlvkonna näol:


Siin siis James Bondi "vaenlane" kogu oma aus ja hiilguses:


Võtteplatsil:






"Stsenaarium" nägi nii ette, et mõni aeg peale kihutamist ja tulistamist(kusjuures ehtsa relvaga, kuigi paukpadrunitega) sõidab see ilus tädi oma autoga teelt välja...




... ja veidi aja pärast süttib see põlema:








Nagu ikka, peab ka seekordne Bondi film positiivselt lõppema.
Heledapäine "vaenlasest" tädi sai oma auto tulekahjust jagu, nad leppisid omavahel James Bondiga ära, abiellusid ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad tänase päevani:


Filmivõtetelt ühes tükis laagriplatsile jõudes pidime omale midagi pikemat ja paksemat selga panema, kuna sääsed kippusid õige kurjalt kallale. Kõigil meie seltskonnast kohaletulnutel olid asjad Cadillaci pagasiruumis. Pikad riided selga pandud, ülejäänud kraam autos, lõi Andrus tagaluugi lartsti kinni ja siis sähvatas: "Kurat, autovõtmed jäid teiste pükste taskusse !"
Vat siis oli meiega biz**ts, nagu venelane taolistel puhkudel ütleks.
Lukku ei saanud sisse vajutades ka lahti ja tagaistme seljatoe tagant ei õnnestunud samuti pagasiruumi ronida, kuna seal on ees veel kütusepaak ja vahesein.
Ühesõnaga, seis oli üpriski sitt, ütleme maakeeli ja otse välja.
Sai läbi proovitud kõikide juurdetulnud huviliste autovõtmed, aga ei miskit. Samuti prooviti traadi ja kõige muu taolisega luku kallal urgitseda, kuid ka nendest polnud kasu.
Lõpuks, peale mitut tundi kestnud urgitsemist jõuti otsusele, et ootame kui laupäeva hommikul veel rahvast juurde tuleb. Et keegi neist juurdetulijatest võtab siis vast akudrelli kaasa ja saab luku läbi puurida. Halb variant aga midagi muud ei jäänud üle- luuk oli vaja ju lahti saada.

Tegin sellest probleemse lukuga autost veel mõned pildid ka enne äraminekut:








Talumajja sisenedes olid paremat kätt laua taga istumas kaks naisterahvast, kes registreerisid üritusest osavõtjaid ning andsid neile omalt poolt vastu vastavad embleemid ja meened.
Hubases köögis ringi vaadates jäi mu pilk pidama ühel omapärasel uksesildil:




Too õhtu sõitsime oma öömajja tagasi paraku tänapäevase masinaga. Cadillac jäi ootama oma õudset saatust ning laupäevaku raames tegutsevaid "lukuretsijaid".

Jätkub...

Kommentaare ei ole: