Esmaspäev, märts 23, 2009

213. Peatükk: GAZ 2402 juhiistme remont.

Senikaua, kui "Pobeda" liivapritsitöödes on, räägiks paari sõnaga, millega ma nädalavahetusel maal hakkama sain, kus asub see beež GAZ 2402.

Muude toimetuste seas võtsime vanema generatsiooniga ette "Volga" probleemse juhiistme, mille kehvast seisukorrast tegin põgusalt juttu autoostu postituses.
Pilte mul tööde käigust kahjuks näidata pole, kuna aparaat jäi maha ja see töö sai nö. mõlemapoolse spontaanse idee käigus ette võetud.
Egas midagi. Kruvisime istme auto küljest lahti, tõime ta tuppa ning hakkasime vaatama, milles siis asi on, et tal seljatugi paigal ei püsi ja istmepadi nii jubedalt ragiseb.
Algul arvasime, et ehk piisab sellest, kui tal ära vahetada reguleerimishammastik, mille abil saab seljatuge soovitud asendisse kallutada. Kui tollega ühel pool, panime istme autosse, kuid seljatugi käis ikka mingil määral ligadi-logadi.
Endisega võrreldes küll tunduvalt vähem, aga lõtk oli sellegipoolest sees.

Siis tõin tuppa ühe tagavaraks soetatud esiistme. Et ehk saab sellest ja "Volga" istmest kahepeale ühe korraliku. Kui mõlemad juhiistmed olime praktiliselt pulkadeks laiali võtnud(eemaldanud istmekatted, padjad, vedrud jms.), nii et järgi jäid ainult paljad raamid, siis köök nägi peale istmete lammutustöid välja, justkui oleks sealt sõda üle käinud. "Volga" juhiistet lähemalt uurides selgus, et seljatugi seisis ainult mingi ausõna abiga küljes, kuna istmeraam oli keevituskohtadest täiesti pooleks murdunud. Seljatuge hoidis istmepadja küljest ära kukkumast ainult toruraami seest risti läbi jooksev kuuekandiline reguleervarras ning plekist ühendusplaadid.
Kuna "Volga" eelmine omanik oli üpris turske ja suurekaaluline vanahärra, siis ilmselt ei pidanud juhiiste tema keharaskusele vastu ning istmeraami ja seljatoe kinnitused hakkasid nendest kohtadest ajapikku järgi andma, kuhu neile kõige rohkem survet avaldati. Rääkimata äravajunud, või kinnitustest katki läinud istmevedrudest, mis kippusid oma teravate otstega dermatiinkatetest läbi tungima.
Nii et ei jäänudki muud üle, kui tuli hakata kogu seda kremplit teise istmeraami peale ümber ehitama. Õnneks olid "Volga" istmekatete all olevad poroloonpadjad terved ja korralikud.
Selle kahe istme laialilammutamise, ühe kokkuladumise ning polstrite tagasipaneku peale kulus meil kahepeale kusagil paar-kolm tundi. Nii et eriti lihtne töö see ei olnud.
Praeguseks on siis iste jälle selline nagu olema peab: Seljatuge saab soovitud asendisse reguleerida ja pole kartust, et ta hakkaks sõidu ajal ette- või tahapoole vajuma. Katted said samuti enam-vähem sirged ning autosse istudes ei hakka ka istmevedrud mingeid imelikke plõnnivaid/plõnksuvaid hääli tegema.
Istmete katted vajaksid küll pesu ja puhastamist, kuid seda ma teen alles siis, kui kerel keevitus- ja värvitööd valmis ja läheb suuremaks salongi ning kapotialuse rookimiseks. Praegune töö sai ette võetud lihtsalt sel põhjusel, et autot oleks võimalik soovitud kohta sõidutada ja rooli taga istuja ei peaks end avastama maanteelindi jälgimise asemel ühtäkki laepolstrit silmitsemast.

Mõnel järgmisel nädalavahetusel võtaksime siis teise esiistme ette.
Kuigi ta on üldjoontes korralik ja sirge, siiski on iste tervikuna millegipärast ühele poole natuke viltu. Kas on siis vedrud ära väsinud, või istme kauguse reguleerimiseks mõeldud siinid üksteise suhtes ära nihkunud. Eks see tegelik põhjus varsti selgub.
Kunagi tuleks tegelikult ka toruraamidel olevate istmete katted maha võtta ja nende alla üks korralik kiht porolooni panna, või olemasolevaid mingil moel kohendada. Seljatugedel on dermatiini all olev poroloon ilmselt veidi ära väsinud ning teise istmerea kattel mõned väikesed voldid sees.
Kuna "esimene vasikas" istme remondi vallast ei läinudki eriti aia taha, siis vast järgmised kulgevad sama edukalt.

Kommentaare ei ole: