Kolmapäev, märts 25, 2009

214. Peatükk: Keretööde ootel "Pobeda".

Täna oli siis see päev, kui saime "Pobeda" liivapritsitöödest tagasi toodud.
Peale liivapritsiga puhastamist lasti haljale plekile spetsiaalne aluskrunt, et autokere õhuniiskuse toimel jälle otsapidi roostetama ei hakkaks. Seda rohelist ja jube vastiku haisuga kraami kasutatakse tavaliselt veoautode alusraamide puhul.
Peale kruntimist värviti samas veoautodele mõeldud musta raamivärviga üle ka "Pobeda" sillad ning tagavedrud:






Kui me oma killavooriga ükskord plekksepa juurde jõudsime, siis ta plagas esimese hooga putkasse. Vähemalt need olid tema viimased sõnad, kui ta treileri peal õõtsuvat "Pobedat" nägi, et "Ma käin korra putkas ära."
Ei tea siis, kas esmane vaatepilt tundus tõesti nii jube, kuigi ega autot lähemalt uurides midagi ülipositiivset küll ei ole. Eriti nüüd, kui liivapritsiga sai kõik see kerel olev "ajalugu" puhtaks lastud ja kogu see eelnev "kirvetöö", mida erinevatel ajajärkudel "Pobeda" kere keevitamisega tehtud oli, avanes nüüd vaatajale oma täies "hiilguses".

Tagumised rattakoopad.
Juhipoolne külg:


Kõrvalistujapoolne külg:


Tagaluugi all olev tihendirenn:


Juhipoolse tagapaneeli nurk:


Kõrvalistujapoolne tihendirenn.
Õigemini see, mis tast järgi on jäänud:


Kõrvalistujapoolse tagapaneeli nurk:


Paar lähivõtet liivapritsiga puhastatud ning krunditud-värvitud tagavedrude kanduritest. Päris viisakad näevad välja, peaks mainima:




Tagasilla reduktor:


Juhipoolne tagaratta koobas:


Kõrvalistujapoolne tagaratta koobas:


Selline vaatepilt avanes parempoolse tagaratta koopa pealmisest poolest. Keegi on (gaasi)keevitusaparaadi ja kuvalda käsitlemisega ikka väga hoogu läinud:


Parempoolse tagaukse lävepakk, kus vahelduvad nii roosteaugud, kui ka keevitatud lipid-lapid:


Parema poole tagareisija jalge all olev põrandaplekk:


Juhipoolse tagumise reisija jalge all olev põrandaplekk.
Kui lävekarpi lähemalt uurida, siis on see päris ilmekas näide "tolleaegsest" suhtumisest töösse. Selle asemel, et lõigata vigastatud/roostetanud plekitükk välja ja uus asemele keevitada, on iga järgneva töö tegija pannud uue plekilapi vanale lihtsalt peale. Nii et see karp on nüüd piltlikult öeldes nagu kapsas või sibul- lipp-lipi peal, lapp-lapi peal:


Plekksepp, kes selle autoga tegelema hakkab, vaatas teda igalt poolt ja ütles, et tööd on ikka päris roppu moodi. Paljud põhjaplekid, mis on kas kortsus või keevitusega ära väändunud, tuleb üle teha. Rääkimata roostekohtade likvideerimisest ning uute paikade keevitamisest.
Vanad, mitmekordse keevituse osaliseks saanud lävekarbid lõigatakse maha ning jooniste ja näidisšablooni järgi painutatakse uued. Seda mainis ka plekksepp, et "Pobeda" on ses suhtes hea lihtne masin, et tal on lävekarbid täiesti sirged, mitte ei paindu kaarekujuliselt sisse- või väljapoole, nagu tänapäeva autodel.
Nii et kellelgi on nüüd vähemalt kuu aega hooleta, kui vaadata kogu seda plekitööde mahtu "Pobeda" juures.
Esimesel võimalusel ma püüan aga puhtaks lihvida ja ära kruntida need "Pobeda" neli ust. Et kui kunagi karpide sobitamiseks/keevitamiseks läheb, siis oleksid nad plekksepal kohe käepärast võtta.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Paremat tagumist rattakoobast vaadates tekib mulje, et see auto on kunagi mõne teise liikuva objektiga kokku saanud. Isegi poolraamis on volt sees.

Igatahes leiaks vist paremaid toorikuid oma Pobeda unelma täitmiseks. Selle remondi ja värvimise hind tuleb kardetavasti selline, et odavam oleks Soomest mõni restaureeritud sõitev isend tagasi tuua.

Vanatehnikahuviline ütles ...

Ma ei tea kuidas Soomes nende korralike "Pobedadega" lood on. Ega neid korralike/taastatute näol vist eriti palju pole. Ja kui ka oleks, siis oleks küsitaval hinnalipikul ikka päris mitu nulli lõpus. Teadupärast iga auto omanik hindab oma sõiduki väärtust(auto ise, tema taastamisse kulutatud aeg, raha jms. tegurid) erinevalt.

Näiteks Venemaal on neid nii taastamist vajavaid kui ka taastatud kujul veel päris ohtralt alles. Venemaal see auto(de) taastamine on ka muidugi selline veniv mõiste. On selliseid, kes teevad oma autole kereremondi ära, tuiskavad autole näiteks lakialuse metallikvärvi peale, panevad mingid Hiinas toodetud, plastmassist ja nn. kroomitud kopsikutega peeglid külge, lisavad autole veel igasuguseid "ilu"vidinaid ja siis pannakse müügikuulutusse märge, et "100% originaal".
Samas on ka selliseid masinaid, mis näevad täpselt niisugused välja, nagu nad kunagi tehasest välja sõitsid.

Kui nüüd osta "Pobedat", või üldse mõnda vanemat N.Liidu päritoluga autot lihtsalt tema eksistentsiaalsuse või meeldivuse pärast, siis oleks muidugi mõttekam osta mingi valmis tehtud või hästi hoitud sõiduk ja temaga suviti ringi põristada, nagu näiteks teevad vanade sõidukite kollektsioneerijad.

(Vanade) autode omanikel, või inimestel üldse on üks selline veider omadus man, et mis meeldib ühele, ei pruugi meeldida teisele.
Ses mõttes et isegi kui ka mark on vastuvõetav, siis jälle ei pruugi antud hetkel auto värv olla tema jaoks "see", mis ta võiks olla.
Ja kui see viimane põhjus hakkab (vana) auto omanikus väga tungivalt kripeldama, siis varem või hiljem tuleb sellel omanikul oma tahtmise vaigistamiseks sõiduk pulkadeks harutada ja kere peale remonditöid värvida just sellist tooni, nagu ta ise kõige õigemaks arvab.

Unknown ütles ...

Tere

Mul on kaks vana autot Austraalias. Soovin neid ära müüa. Juhul kui keegi tunneb huvi siis krjutage mulle e-mail: geltmann@gmail.com

1962 Austin Freeway Wolsley 24/80.

ja

Pontiac Laurentian 1961

Võin organiseerida transpordi.

Tervitades
Raido