71. Peatükk: Ford LTD esimene kruntimine.

Täna siis läksid mõned Fordi detailid esimese krundi alla.
Siis on, mida esmaspäeval saaks otsast höövliga lihvima hakata.

Kinni kaetud ja kruntimise ootel:




2 kihti peal ja valmis:


Kapotil oli ka üks terav mõlk sees, mis tahtis pahteldamist ja kruntimist saada.
Kuna ta jääb suht nähtavale kohale, siis otsustasin, et teen selle mõlgikoha kahe krundiga. Et võibolla saab ta siis natuke parem:


Juhipoolne külg:


Ustest ka paar pilti:




Selle kruntimise käigus ma sain ühe niiöelda "üllatuse" ja samas kinnituse osaliseks oma jutule, mida ma varem olen siin rääkinud, et mis võib juhtuda, kui satuvad kokku omavahel Ameerika ja Euroopa päritoluga krundid, värvid või lakid.
Juhtus see, mis juhtuma pidi- värvipind "keetis" C-piilari ja tagatiiva ülemineku koha pealt üles.
Tegin sellest ühe "fotosüüdistuse" ka:


Ja katusega oli sama lugu- üks kitsas kortsuliseks tõmbunud krunditriip katuseservas.
Veidral kombel toimus selline asi ainult ühel pool.
Reaktsioon oli tekkinud ilmselt esimese kihi ajal ja siis, kui ma teist poolt kruntisin. Nüüd ei jää muud üle, kui et ta lihtsalt kuni halja plekini tasaseks lihvida ja teise kruntimise ajal tuleb esimese kihi pihustamisega ettevaatlikum olla.
Muidugi seda ei garanteeri keegi, et aluspind hakkab ka pealekantava värvi suhtes samamoodi reageerima, aga eks siis paistab, kui ma oma töödega niikaugele jõuan.

70. Peatükk: Lõputööd UAZi -i juures ja Ford LTD jätkuv pahteldus.

Nagu pealkirjastki võib aru saada, siis ühe auto valmimine hakkab järjest enam lõpu poole jõudma. Mõned üksikud asjad on veel jäänud, nagu kongiuksele trellide paigaldus jms. aga neid kõiki saab ka kunagi hiljem teha.

Autot teatud nurkade alt pildistades jääb mulje, et kongi tagumise nurga juures olev triip on madalamal võrreldes uste peal olevaga. Tegelikult ta peaks paari sentimeetri võrra ülevalpool olema. Põhjus peitub selles, et kuna mul ei olnud tagumise otsa juures mingit šablooni või parameetreid võtta, kui kõrgel või madalal see triip olema peab, siis antud hetkel sai ta selline, nagu ta sai.
Rääkimata sellest, et heledale pinnale on heledat värvi disainteipi suht halb tõmmata- pidevast teibi jälgimisest, kuidas ta jookseb, hakkavad silmad pikapeale väsima ja siis kipuvad igasugused taolised "anomaaliad" sisse tulema.
Kuidas auto omanik sellesse natuke kõverasse sinisesse triipu suhtub, seda ma ei tea. Aga eks ma saan seda siis varsti tema käest kuulda.
Kui teda see kõver triibunurk väga häirima hakkab, siis alati on ju võimalus ta uuesti teha, sest et ma jätsin targu veel kollast ja sinist, ilma kinnitita värvi alles.

Igatahes selline ta siis lõpuks sai:


Millegipärast selle päevikulehe piltide peal klikates venitab need pildid võimatult suureks. Need, mis ma aparaadist arvutisse tõmban, jäävad küll ilusad ja teravad.
Ei tea siis, mis jama selle pildiformaadi muutmisega siin on.

Tagantvaade:


Veel üks pilt:


Kuna eile mul "tänu" nendele väikestele vaheletulnud töödele ei õnnestunud LTD-ga suurt tegeleda, siis püüdsin täna mingil moel seda "auku" kompenseerida.
Täna asusin siis uste kallale ja hakkasin neid otsast lihvima ja pahteldama, kuna plaan on homme nii uksed, katus, kui ka kapott esimese krundi alla panna.
Nagu näha, siis mingit suurt savimist nendega pole ja see on iseenesest muidugi hea.
Muidugi, kui tahta, saaks kogu seda protsessi kiirendada ja sellevõrra ka auto kiiremini valmis, kuid LTD-d tegema asudes võtsin nõuks endale püstitada ühe tingimuse, et ennem mingu see paar-kolm päeva planeeritust rohkem aega, kui et hakkan rabelema.
Selliseid autosid ei tehta stopperiga võidu.

See must asi seal Fordi katusel on ühe GMC bussi iluvõre.
Kuna teda polnud kuskile mujale panna, siis ega ta seal olles ka kedagi ei sega:

69. Peatükk: Ford LTD pahteldus.

Täna siis oli plaan seda Ford LTD-d hakata otsast pahteldama.
Enne Fordiga tegelemist aga pidin UAZ-ile vaheseina sisse pusima, sest et tema ärasõiduaeg nihkub üha lähemale ja seoses sellega tuleb mul nüüd vehelda mitmel rindel. Nagu neist mul veel vähe oleks, ka paar väiksemaloomulist tööd on veel lisaks neile vahele sokutatud.
Ütleme nii, et selle poole päeva tegevuse tulemusena on see UAZ-i vahesein nüüd seal kuidagimoodi lõpuks kinni. Kuna aga need seinad ja lagi on kõverad nagu kuldi k..serida, siis ei õnnestunud mul seda vaheseina päris kõikidest kohtadest korralikult neetidega kinni tõmmata, vaid lae ja vaheseina vahele jäi kaarekohtadest mingi paarisentimeetrine vahe sisse. Sinna peab mingisuguse kummiriba või tihendi moodi asja katteks leiutama, et see vaatepilt natukene esteetilisem jääks.
Vähe sellest, et see töö (aukude puurimine ja neetimine) võttis tohutu aja, otsustas fotoaparaat ka, et tema ei viitsi minu vaeva hinnata ja pani konkreetselt "pildi tasku" (loe: patareid said tühjaks). Nii et pilte sellest teeb kunagi edaspidi.

Aga kui nüüd Fordiga seonduvast rääkida, siis asusin kõigepealt katuse kallale.
Seal ma siis tõmbasin katuse ja C-piilari liitekoha peale tinapahtlit, nagu Cadillac Eldoradogi puhul sai tehtud:




Tinapahtel kuivanud, lihvisin ta taldlihvijaga siledaks ja tõmbasin peale täitepahtli:




Täitepahtel kuivanud, lihvisin ta siledaks ja jätsin ta homset päeva ootama, et saaks pahteldustöid jätkata.




Võibolla mul õnnestub homme hakata ka otsast uksi höövliga lihvima, sest et neil on kerged lained ja pinnavirvendused sees ja ma proovin, kas ma saan esialgu nad vanast pahtlist enam-vähem sirgeks lükatud, sest et nagunii tuleb mul neid kahe krundiga teha.

68. Peatükk: UAZ-i vaheseina värvimine ja 1976-nda aasta Ford LTD ettevalmistustööd.

Täna sain siis aega panna see vahesein lõpuks värvi alla.
Kuna tegu oli lihtsalt sirge plekktahvliga, siis ega suurt midagi peale matistamise teha tulnudki.

Kambris seismas ja happekrundi all:


2 kihti värvi ja valmis ta oligi:




Homme võibolla õnnestub mul ta kuidagimoodi ehk sisse ka paigaldada.


Nüüd räägiks siis pikemalt sellest masinast, millega ma oma järgmised paar nädalat sisustatud saan.
Tema sattumine minu käe alla oli omamoodi üllatuslik lugu. Nimelt siis selline:

Nagu teada, tegin ma pahtlist, krundist, värvist, lakist ja "mingi ema abiga" ühte punast Cadillac Eldoradot.
Ühel päeval, selle Cadillaci valmi(sta)mise aegu, potsatas mulle postkasti üks kiri, mille sisu oli lühike aga konkreetne.
Soovis siis üks meesterahvas teada, et kas millalgi tuleks kõne alla ka tema sõiduki tegemine ning kirjale oli juurde pandud link autost tehtud piltidest.
Vaatasin siis neid pilte, mõtlesin veidi ja saatsin vastuse, et eks mingi aeg ikka on võimalik. Kuna aga täpselt, seda ma ei julgenud talle veel toona lubada, kuna mul oli kaela peal veel see Cadillac ja ka kollane UAZ ootas oma järge.
Ühesõnaga, sai siis kokku lepitud, et kui ma Cadillaci ära värvin, siis las selle kuldse sõiduki omanik tuleb mingil, talle sobival ajal mu töö juurest läbi ning vaatab auto üle. Ja et eks ta siis kohapeal otsustab, kas teda selline kvaliteet rahuldab või ei.
Ühel nädalapäeval saabuski meie hoovi üks Ameerika päritoluga maastur, kust siis astusid välja kaks päikeseprille kandvaid ja minust tunduvalt pikemat ja kerekamat meesterahvast.
Vaatepilt ei tõotanud head.

Aga võttes oma julgusenatukese kokku, astusin ligi, tutvustasime üksteist vastastikku ja selgus, et tegu ei olnud nii karmide meestega ühti. Jutt ja suhtumine asjasse oli neil päris muhe.
Rääkisime, arutlesime ja lõpuks selgus, et auto omanik oli ikka sellest huvitatud, et ta suur ja stiilne sõiduk omale uue ja viisaka ülikonna selga saaks.
Uue värvkatte vajadust põhjendas ta sellega, et keegi olevat teda USA-s kunagi värvinud, aga see värvitöö pidi suht sitalt tehtud olema: niiskusemullid sees ja kehvasti matistatud aluspind, millelt pealekantud värv maha koorus.
Ühesõnaga, auto jättis talle sellisena suht niru mulje- olgugi, et tehniline pool oli hea. Ja nii ta siis tahtiski teada ja järgi uurida, et kas selle auto välimise ilu saaks sisemise iluga tasakaalu.

Ma siis ütlesin, et kui ta on nõus niikaua ootama, kuniks ma selle punase Eldorado ja miilitsavärvidesse mineva UAZ-i valmis saan, et siis ma saaksin tema auto ette võtta küll. Omanik lisas veel juurde et nii jubedat savist voolimist, nagu selle Eldoradoga mul oli, tema autoga küll olema ei saa, sest et teda oli ennemalt "kunagi kuskil" tehtud. Ainult mõned olmemõlgid ja roostelaigud oleksid sellised problemaatilised kohad.
Leppisime siis lõpuks niiviisi kokku, et senikaua, kuniks ma teen neid kahte suurt projekti, pluss siis lisaks neid igapäevasemaid väiksemaid töid ka juurde, senikaua ta võtab koos oma mõne abilisega auto laiali ja toob siis millalgi mulle sobival ajal ta Tallinnast treileriga Tartusse.

Peale nende lahkumist ma jäin ise mõtlema, et hm.... järelikult peab inimesel mu töödesse ikka parasjagu usku olema, kui ta on nõus niiviisi oma hobiauto niisuguse pika maa tagant ekstra selleks Tartusse tooma, et ta omale uue värvi ja lakikihi selga saaks.

Läks mõni aeg mööda, said valmis nii Eldorado kui ka UAZ ja ühel õhtupoolikul seisiski töökoja hoovi peal üks maastur ning selle taga treileri peal see 1976-nda aasta Ford LTD.
Ja ta oli suuuur....


Oma kontseptsioonilt ja põhiplaanilt ta liigitub põhimõtteliselt samasse klassi, kus Cadillac Eldoradogi ja Lincoln Mark III, IV ja V, ehk siis ametlik nimetus tal peaks olema kaheukseline hardtop-kupee. Kui keegi teab täpsemat klassifitseeringut sellele autole, võiks teada anda.

Ühte asja peaks omaniku ja tema abilis(t)e kiituseks veel mainima:
Nimelt on ta (või nad õigemini) kusagilt leidnud selle entusiasmibakteri ja auto nii seest kui väljast jumala lagedaks teinud. Isegi armatuuri pole külge jäetud.
Samuti kapoti alt oli "puhas vuuk" tehtud ja kõik mis andis, küljest ära kruvitud(välja arvatud mootor), et saaks nii esitiibasid kui ka uksi ilma probleemideta värvimise ajaks eest ära võtta ja tagasi panna, et ka uste ja esitiibade nähtavale poole jäävad sisepinnad tehtud saaks.
Selline suhtumine mulle meeldis, sest et see hoidis esiteks kõvasti minu aega kokku ja teiseks ei peaks ma hakkama mõtlema-otsima-organiseerima hoiustamise jaoks mingit eraldi ruumi või varjualust, kuhu need ärakruvitud detailid saaks panna.

Kapotialune:

Esipaneeli ja kapotihinged lasi omanik juba ennem liivapritsi ja pulbervärviga ära teha, et pärast ei oleks nendega mööda linna ekstra jooksmist.

Mis katusesse puutub, siis ka sellel mudelil oli nahkkatus peal.
Erinevalt Cadillacist on aga selle auto katus praktiliselt olematu roostega ja mis kõige tähtsam- ta on sirge. See tähendab jälle seda, et jääb ära see metsik laussavimine ja lihvimine. Mingid paar kolm väiksemat mõlki ma siiski avastasin, aga need on "nohu", võrreldes eelmise "ameeriklase" juures tehtud töödega.
Ka siin on omanik kiiduväärt suhtumist üles näidanud ja vana värvi kuni plekini puhtaks käianud, et vaadata, missugune see naha all oleva katuse olukord on olnud:






See pindmine rooste on katusele tekkinud lihtsalt sellepärast, et auto pidi mõnda aega väljas värske õhu käes ühe varju all seisma. Aga see kõik on lihtsalt tehtav.

Küljevaade:


Kui auto suruõhuga tolmust puhtaks lastud ja kõik pinnad lahustiga üle pestud, siis võtsin kätte taldlihvija ja lihvisin katusel olnud vana värvi ja krundi kuni plekini puhtaks. Osalt muidugi seetõttu, et vana värv või krunt võib uute, pealekantavate suhtes äraarvamatuid "trikke" hakata tegema ja osalt ka seetõttu, et vaadata, missuguseks see puhtakslihvitud pind jääb:




Katus haljaks lihvitud, pidin nentima, et ta tõesti ei ole kõver.
Sellegipoolest tõmbasin talle pintsliga peale epoksiidkrundi, sest et mõned väiksemad mõlgid on seal siiski sees, mis tahaksid pahteldamist saada. Samuti ka katuse ja C-piilari liitekohtadele tuleb tinapahtlit tõmmata, et pind ühtlaselt sile saaks:

67. Peatükk: Mõningaid muljeid nädalavahetusest.

Eilne ja tänane päev möödusid suuremalt jaolt "tehnika tähe" all.
Laupäeval oli Tartus Ameerika autode kruiis, selle aasta esimene taoline, ja täna sai väisatud Tagadi vanakraamilaata, vaatamaks kes mida pakub ja kas mulle ka sealt midagi meelepärast jagub.

Ameerika autode kruiis õnnestus esimese korra kohta enam-vähem.
Eks neid apsakaid tuli ikka sisse, nagu esimestel üritustel ikka juhtub, aga üldjoontes võis siiski rahule jääda. Eks ka ilus ilm andis ürituse õnnestumisele kõvasti kaasa.

Tegelikult, kui nüüd aus olla, siis sellised Ameerika päritoluga stiilsed ja vanemad "laevad" on mind juba pikemat aega köitnud- palju pikemalt, kui "Volgad".
See musta universaaliga tegelemine on selline.... kuidas ma ütlen.... vaba aja täide.
Et ei tekiks mingisuguseid lolle mõtteid pähe, kuidas oma aega oleks mõistlik kõige otstarbekamalt sisustada.

Osalt kannustab mind selle musta universaaliga tegelema ka selline... kuidas ma ütlen... selline sportlik hasart, et näha, kas ja milliseid detaile mul õnnestub tema jaoks otsida ja kas mul õnnestub ta pea kõikidest uutest, või vähemalt suuremalt jaolt uute detailide baasil nullist üles ehitada, nagu ma mõni aeg tagasi ka rääkisin.
Kuna õnneks pole mul auto ehitamise ja valmissaamise suhtes mingeid kindlaid kuupäevi maha pandud, vaid olen esialgu planeerinud valmimisaega õnneks aastate põhjal, siis tänu sellele on olnud ka aega rahulikult ringi vaadata ja otsida, et kes mida pakub.
Ja kuna praegu see majanduslik seis pole ka olude sunnil niivõrd väga kiita, et ma saaksin tõsisemalt mõne(de) "ameeriklas(t)ega" hakata tegelema, siis otsustasingi, et prooviks ehitustöid ja detailide otsimist esialgu näiteks mõne sellise hobiauto kallal, millede juppe on veel saada ning millede ehitus ja remont peadmurdvaid probleeme ei tekitaks. Ja juhuse tahtel sattus selleks siis see universaalkerega GAZ 24-02 olema.
Eks näis, kuidas temaga siis minema hakkab.

Aga kui nüüd nädalavahetuse sündmuste juurde tagasi tulla, siis mis Tagadisse puutub, ka selle ürituse ajal paistis ilus ilm.
Koos teise, siin erinevates postitustes teada-tuntud vanatehnikahuvilise Jürgeniga, me selle teekonna rataste alla võtsime ning läksime kaema, et mida huvitavat leidub.
Rahvast oli laadal päris palju.
Kuna eesmärgiks ei olnud silmahakanud detailide sõge kokkuostmine, vaid soov oli ikka soetada selliseid asju, mida "Volga" ehitamiseks tõesti vaja läheks, siis sai olustikku suht rahulikult võetud.
Vaatasime ühe ja teise müüja pakutavat kaupa ja siit-sealt hakkas tasapisi ka midagi kogunema.

Laadal käidud, võtsime suuna Tallinna peale, saamaks kokku kõigepealt ühe Volgade hingeelu hästi tundva seltsimehe ja tema tuttavaga, kelledega meil oli väga meeldiv jutuajamine ning samas saime tema käest endi jaoks teada nii mõndagi huvipakkuvat. Peale seda kohtumist tõttasime ühe teise inimese juurde, kelleks osutus jällegi siit päevikust paar korda varem läbi jooksnud nimi- Sm. Optimist.
Temaga oli mul varem kokku lepitud, et kui tal on pakkuda mingeid GAZ 24 detaile, siis andku teada. Et me tuleks mingi aeg kohale ja vaataksime pakutava kauba üle.

Lõuna paiku siis veeresimegi ühe eramaja värava ette, mille ees seisis üks keskealine ja muheda olemisega, sinistes tunkedes meesterahvas.
Tutvustasime endid, vaatasime kõigepealt mõned päikese kätte tõstetud detailid üle ja "sukeldusime" seejärel kohe garaazi, kus siis avanes ühtlane pinnalaotus erinevates suurustes kastidest ja karpidest.
Neid uudistades ja läbi "kammides" kogunes lõpuks päris muljetavaldav kogus erinevaid uusi detaile, millest me äratuntavad välja viisime, et saada asjadest paremat ülevaadet.
Esialgne plaan, veeta seal ehk kerged 30 minutit, venis paari tunni pikkuseks sessiooniks, sest seltsimehe elamine oli nagu Egiptuse püramiid- kui juba tekkis arvamus, et ongi nende detailidega nagu ühel pool ja võiks asuda "tibusid lugema", siis kutsuti meid juba järgmisesse "katakombi", kus riiulitelt vaatasid vastu jälle uued asjad, mis siis kuulusid erinevatele Nõukogudeaegsetele automarkidele/mudelitele.
Igatahes selles detailide virvarris hakkas lõpuks mõistus kergelt kokku jooksma, kuna osalt tänu ka oma vähestele kogemustele detailide äratundmise koha pealt, ei osanud pakkuda, mis jupp millise masina juurde kuulus. Ja ei jäänudki muud üle, kui et pidin lähtuma nendele detailidele kantud tehase kataloogi- ja lao numbritest/markeeringutest.

Kui tundus, et hakkasime detailide sorteerimisega jms. tasapisi ühele poole saama, siis kutsuti meid "korraks ülakorrusele", et vaadata, mis seal huvitavat.
See oli viga. Ma poleks pidanud tegelikult sinna minema.
Ütleme nii, et "jõuetu raev" valdas mind, kui ma vaatasin kogu seda erinevate N. Liidu aegsete sõiduautode keredetailide "mäge".
Ega sealgi ei jäänud meil muud üle, kui et hakata uurima, mis detailid kuuluvad GAZ 24-le ja millised mitte.
Peale mõningast vaatamist-otsimist-sorteerimist me siiski leidsime ühtkomateist.

Mingi aeg mul on plaan ka osadest uutest ja huvipakkuvamatest asjadest mõned pildid siia üles panna, sest et ma ei taibanud esimese hooga kahjuks kodust fotoaparaati kaasa võtta.
Mainiks neist mõnda siis, nagu uued (mitte uus, aga uued) GAZ 24 iluvõre embleemid, GAZ 2410 uus mustast plastist iluvõre koos temale külgekäiva embleemiga, uus GAZ 24 tagastange koos uute nurkadega, jpm.
Nii et lõppkokkuvõttes saime paraja hunniku asju kokku ja ka summas suhtkoht kiiresti kokkuleppele. Arvutamine veidikese aega võttis, aga see oli ka iseenesestmõistetav, kuna seda kraami oli seal tõesti üksjagu.

Kokkuvõtteks võib siis öelda, et oli tegus ja toimekas päev. Õigemini nädalavahetus.
Aga uus nädal algab siis juba uue teemaga.

Edit:
Lisasin siia siis väikese pildivaliku äsjasoetatud detailidest.
Kuna osa neist on kaua ühes ruumis seisnud, siis on neile ajapikku selline paras "kultuurkiht" peale tekkinud ja puhastada neid detaile polnud meil ka eriti aega.
Nii et sellest ei maksa väga ennatlikke järeldusi teha, kui mõni detail võib pildi peal ehk veidi väsinud väljanägemisega olla.

Autoraadio tehniliste andmete raamat:


Uus GAZ 24 elektrijuhtmestik.
Selle peal lebavad veel mõned pidurivoolikud ning kummist karterituulutuse toru:


Uued pedaalid, pidurivõimendi ja mõned elektrisüsteemi detailid:


Uus õliradiaator:


Üks ports uusi suunatulede klaase:


Uus GAZ 2410 iluvõre embleem:


Uued GAZ 2410 ja GAZ 24 embleemid. Kahtlaselt kirjud näevad nad välja seetõttu, kuna tahavad lihtsalt tolmust ja mustusest puhastamist saada:

66. Peatükk: Vahesein UAZ-ile.

Selle paari-kolme päeva jooksul püüdsin muude tööde kõrvalt ka natuke UAZ-iga tegeleda- täpsemalt siis kongi ja reisijateruumi vahele käiva vaheseinaga.
Kui algul oli plaan sellele seinale istmete seljatugede raami kohalt üks niiöelda selline tugevdusvoldi moodi süvend sisse pressida, siis peale mõningaid mõõtmistöid vaatasin, et ei vea kahjuks välja.
Ei vea välja sel põhjusel, kuna mul tuleb ta ka kuskilt altpoolt kinni panna, siis istmeraami selleks küll kasutada ei saa, sest et võibolla tekib omanikul mingi aeg vajadus tagumisi istmeid kokku keerata mingi suuremamõõdulise asja vedamiseks vms.
Nii et plekksein jääb samamoodi selline sirge tahvel, nagu ta kunagi seal oli.
Kõigepealt lõikasin šabloonide järgi enam-vähem sobiva kuju välja.
Seejärel kandsin mõõdud plekktahvlile ja lõikasin selle omakorda lõikekäiaga välja.
Korraks passitasin teda sisse ka, et vaadata kuidas ta jääb. Ei olnud väga vigagi.
Vahesein oli "omal ajal" kinnitatud tavaliste plekiribade ja kruvidega.
Mina läksin kergema vastupanu teed: ostsin poest lihtsalt pikki plekist valtsitud uksehingi ja peotäie neete.

Veidikene aega puurimist ja needitangidega klõmmerdamist ja oligi vahesein valmis:

Nüüd ainult vaja ära kruntida ja värvida.
Aknaava ma ei teinud seepärast, et mul ei olnud kuskilt sobivaid mõõte võtta.
Ja tegelikult saab selle kongi ja reisjateruumi vahelise akna kunagi hiljem tikksaega ka sisse lõigata.
Kuna praegu ja edaspidi ka on sellel vaheseinal nagunii rohkem dekoratiivne, kui praktiline roll, siis seepärast ei hakanud ma selle ehitamisega väga pilli lõhki ajama.

Kui vaheseinaga asjad ühel pool, siis lasin ka tagaluugile miilitsakirja peale:


Vaade, mida on näinud vist pea kõik praeguseks kuldses keskeas olevad autojuhid:


Paremalt küljelt:

65. Peatükk: Väikesed viimistlustööd UAZ-ile.

Nädalavahetuse jooksul sai see sinine värv korralikult läbi kuivada ja täna lasin siis uste peale valmislõigatud šabloonide abil venekeelsed miilitsakirjad.
Kas nad nüüd täpselt samat mõõtu on, nagu nad "nõuka ajal" olid, seda ma ei tea, aga ega mul ei olnud kusagilt täpseid mõõte võtta ka, sest et igal liiduvabariigil oli see tähtede suurus ja laius erinev.
Nii et mul tuli enamjaolt usaldada oma silmamälu ja paari internetist leitud pilti, mille põhjal ma mõõtsin ja lõikasin tähed valmis.
Tähed ma joonistasin tavalisele kleebitavale kattematerjalile, millede tagumine pool on kaetud sentimeetriruudustikuga. Seda müüakse igas ehitusmaterjalide poes ning sellega kaetakse kas siis laminaate vms. puidutahvleid.

Seekord sattus selline ruudulise mustriga paber siis:


Kleepematerjal ilusti peal, auto kinni kaetud, lasin tähe kohtadele valge mattvärvi peale:


Peale värvi kuivamist ja paberite eemaldamist avanes niisugune vaatepilt:






Sai vist enam-vähem sarnane küll võrreldes omaaegse tähekujundusega.

Kui auto kambrist välja aetud, kruvisin talle külge ka esituled, millede ehisvõrud ma olin ennem musta mattvärviga üle susistanud:


Nüüd ta hakkas juba meenutama seda sõidukit, milline ta omal ajal olla võis.
Nagu näha, siis sinine toon on võrreldes kambris tehtud piltidega oluliselt tumedam, millest ma mõni aeg tagasi ka rääkisin. Tundub, et värvitoonide valikuga ei pannudki väga mööda. Auto on enam-vähem sarnane sellega, nagu ta mõnikümmend aastat tagasi olla võis.

Tagaluugi kohta ma pärisin omanikult, et kas tagaluugile teen ka selle miilitsakirja või ainult esiustele ja mulle vastati jaatavalt. Nii et tuleb ka see ära teha:


Pilt uksetahvlist:


See nädal üritaks hakata ka selle vaheseinaga tegelema, mis reisijateruumi ja "pätikongi" eraldab.
Šabloonide jaoks on mul juba paar papitahvlit valmis vaadatud, millede pealt ma saan omakorda plekktahvli jaoks mõõte võtta ja vaadata, kuidas see vahesein autosse sisse istuma hakkab.
Siis on veel jäänud ukseavade värvimine kollase värviga ja veel selliseid nipet-näpet asju.

Kui UAZ-iga ühel pool, siis võibolla järgmine nädal saan hakata otsast tegelema ühe järjekordse suuremamõõdulise sõidukiga, milliseid selle auto omaniku sõnutsi ka suht vähe Eesti teedel liigub.
Järgmine nädal sellepärast, et vahepeale on neid igasuguseid muid töid ka sattunud, mis tuleb eest ära teha enne kui suuremate autode kallale asub.