Laupäev, juuni 03, 2006

12. Peatükk: Päevakaja

(Juunikuu, A.D. 2006)

Alljärgnev jutt on sama värske kui ahjusoe sai :)

Täna oli plaan minna vaatama neid kahte silmahakanud "Volgat", mis mulle mõned nädalad tagasi teeservast nähtuna mällu sööbisid.
Ütleme nii, et mõlemast ei saanud asja- ei kaubana ega ka doonorauto mõttes.
Esimene neist, tavaline GAZ 24, asus kinnisel tööstushoonete territooriumil, kuhu ma ei saanud ligemale uudistama minna, kui et pidin piirduma ainult võrkaia tagant vaatamisega ja teine, universaalkerega GAZ 24-02, oli omadega ikka täiesti läbi.
Vast ainult klaasid ja liistud olekski saanud sellelt universaalkerega "Volgalt" - ülejäänud kraam oli täiesti vanametalli rida.
Aga pole viga. "Volgasid", millest asja saaks, meil õnneks veel leidub.
Teine käik oli Järva-Jaanis autode varjupaika pidava Tuve Kärneri juurde, kes oli nõus enda valduses olevast universaalkerega "Volgast" mustapunasekirjud istmed minu auto rohepunakirjude istmetega ära vahetama.
Siinkohal veelkord talle tänusõnad pakutud võimaluse ja vastutulelikkuse eest.

Egas midagi. Musta "Volga" istmed peale tõstetud, võtmekomplekt ka kaasa ja hakkaski reis pihta.
Seekord sai jälle koos mindud sama töökaaslasega, kes mul eelmine kord aitas "Volgat" oma viimasest asukohast uude peatuspaika transportida. Siinkohal tänusõnad ka talle, et ta oli nõus minu ja "Volgaga" seonduvate toimetuste peale oma vaba aega kulutama.

Kui Järva-Jaani kohale jõudsime, otsustasime kõigepealt keha kinnitada.
Kuna teeäärne burgeriputka eriti ei ahvatlenud meid oma toiduvalmistamistehnoloogiaga, siis seetõttu sai otsitud mõni korralikum kohvik või pubi, kus ikka inimese moodi, noa ja kahvliga, laua taga ja taldriku pealt süüa sai.
Siinkohal tänud "Sirtsu Pubi" töökale naiskollektiivile, kellede pakutav šnitslipraad oli tõesti suur ja väga hea :)
Kui järgmine kord uuesti Järva-Jaani kanti satun, siis kindlasti külastan seda söögikohta veelkord.
Kõhud täis, sai auto nina sinnapoole keeratud, kus asus see universaalkerega "Volga".

Natuke otsimist ja leitud see varjupaik oligi.
Omanikule end tutvustatud, tõmmasin tööriided selga ja asusin aga demonteerima.
Mnjaa...
Oi neid roostes polte ja õhku sajatatud vandesõnu.... Neid ikka jagus :)
Võrreldes selle pruuni "Volgaga", näiteks minu musta universaali istmed tulid ilma pikema vastupunnimiseta lahti.
See konkreetne auto oli aga hoopis teisest puust.
Kohati tuli poltide-mutrite lahtikeeramiseks isegi roostesurma kasutada.
Ja tagantjärgi mõeldes, ega ma muidu ei olekski neid lahti saanud.
Kontrollisin kättesaadud istmeid igalt poolt ja sellega ma olin juba arvestanud, et nii pika aja peale on nad kõik ära istutud, nii et ega mul millegi üle viriseda polegi.
Ja tegelikult pole virisemiseks ka põhjust, sest et üldjoontes on need äsjasoetatud istmed õnneks töökorras ja remonditavad.

Lõpuks, kolme tunni möödudes, olid töökaaslase, mutrivõtmete, suure kruvikeeraja ja "mingi ema" abiga vanad istmed pruunist universaalist väljas ja teised asemele pandud.
Vahepeal tibutas isegi vihma, aga see ei olnud teab mis segav tegur, kuna enamus töid sai õnneks kuivas katusealuses, s.t "Volgas" teostatud.

Istmed käes, tänusõnad universaal-"Volga" omanikule tema pakutud võimaluse eest edastatud, asusime tagasiteele.
Kohale jõudes sai kogu äsjasoetatud kraam kohe kindlasse katusealusesse ära paigutatud teiste musta "Volga" asjade juurde, et pärast ei peaks neid mööda elamist taga otsima.
Enda musta "Volgat" ma see nädalavahetus lahti monteerida ei jõudnudki, kuna tema peale oleks liiga vähe aega jagunud. Võibolla järgmisel nädalavahetusel saan sellevõrra siis rohkem tegutseda, eks näis.

Kokkuvõtteks võib öelda et oli tore vanatehnikaüritus ja "kohtume järgmises saates."

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Täiesti normaalne, et seltsimehe "Volga"-hulluse all kannatavad perekond, sõbrad, tuttavad, töökaaslased, kaaskodanikud... Mõni kannatab hea meelega, mõne kannatusi on hea meel vaadata. Ise kannatada on aga kõige meeldivam.
Kannatusterohket vanatehnikaüritamist!

D. Metallov. ENSV teeneline buldooserijuht.