Pühapäev, august 06, 2006

19. Peatükk: See Melliste on üks... üks tore koht. Igatahes.

(Augustikuu, A.D. 2006)

August pole veel õieti alanudki, kui juba esimesed summad on "Volga" hüvanguks magama pandud :)
Aga eks need ostud ikka rohkem asja eest ole ka.

Täna sai siis Melliste laadal käidud. Vanatehnikahuvilistele on see koht Tartu kandis juba teada-tuntud. Mulle, kui linnavurlele, oli sellise ürituse külastamine muidugi omamoodi elamus.
Kuna üks mu tuttav, vanatehnikahuviline Jürgen Laos, oli ka oma marsruudi see nädalavahetus just Tartu maile suunanud, siis otsustasime, et lähme käime siis seal laadal ära- ehk saab kumbki oma "Volga" jaoks ühte-teist ja kolmandat.

Sõitsime siis kohale, ja juba kaugelt oli näha, et ilmselt on seal midagi toimumas- autode rivi kahel pool teed oli ikka väääga pikk.
Laadaplats oli ise kohalikule väiksele lauluväljakule hajusalt rajatud, nii et vaatamist-uurimist oli omajagu.
Mul oli tegelikult juba kindel ost ära planeeritud: "Volgale" uued tagumised porilapakad ja siis see must plastkant, mida istmekatete servadesse õmmeldakse.
Khm...

Ütleme nii, et asi ei piirdunud ainult nende kahe nimetatud asjaga.
Nüüd ma tean, mida tähendab ostusõltuvus, või kui midagi sellist näed, mida hirmsasti tahaks omale osta. See vaatepilt, mida Jürgen ja mina oma "Volgade" jaoks vajalike asjade ostmisega praktiseerisime, sarnanes juba tõesti mingi "shoppinguga" kusagilt Stockmanni "Hulludelt päevadelt", kust siis väljutakse, käed pikaks veninud, kilekotid kaupadest pungil ja kohekohe katki rebenemas, pannakse asjad autosse ja sööstetakse jooksujalu aga järgmisele ringile (loe: haarangule).

Et mis ma siis sealt sain?
Kõigepealt muidugi need eelnimetatud porilapakad ja plastist kant istmekatete jaoks.
Siis aga nägin, et sama müüja pakub veel ühtesid teisi porilapakaid, milledele oli lihtsalt reljeefne GAZ-i embleem sisse pressitud (minu ostetutel oli profiilkujutisega hirv), ja küsisin, et mis nende teiste porilapakate hind on.
Saanud hinna teada, ja selle ka, et mis autole nad kuuluvad, leidsid ka teised uued porilapakad tee mu kilekotti. Kusjuures need GAZ-embleemiga lapakad tunduvad mulle kuidagi soliidsemad olevat, aga eks näis, kummad neist "Volga" külge rohkem sobivad.
Natuke edasi liikudes, nägin mingeid veidra kujuga detaile ühe vanemat sorti härrasmehe juures maas olevat. Minu poolprofessionaalne silm tabas kohe ära, et tegu on uute GAZ 24-ja kapotihingedega ja ka need asjad said kiirelt ära ostetud.
Samas oli hingede kõrval maas üks väike komplekt detaile. Uurides, et millele need kuuluvad, tuli vastuseks, et "Need on Volga, GAZ -24 esisilla detailid".
Seepeale hakkasin palavikuliselt rahakoti järgi kobama, sest et esisilda ja kõiki selle juurde kuuluvaid jubinaid ma ajan taga nagu karjus laialijooksnud lambaid.
Ja ka need detailid maandusid lõpuks mu kotti.

Ja ega Jürgengi papist poiss polnud. Tema oli vahepeal suutnud ennast varustada terve mäe uksetihenditega(ma ei kujuta ette, kuhu ta kavatseb need kõik panna), pluss siis veel mõningad "Volgale" iseloomulikud atribuudid sinna juurde.

Nii et lõpuks pidime suht kiire sammuga auto juurde jõudma, sest et, nagu eespool mainitud, asju täis laaditud kilekotid hakkasid vaikselt soolika kuju võtma.

Asjad autosse ära pandud, läksime aga uuele ringile.
Ühest veoautokastist jäi mulle silma GAZ-24-ja kitsa numbrialusega tagapaneeli pealmine plekk. Täiesti korralik kusjuures. Aga kuna omanikku polnud kusagil läheduses viibimas, siis ei osanud kellegi käest küsida ka, mis selline asi maksab ja kellele ta kuulub.
Nii et too detail jäi kahjuks ostmata (mine tea, kuna vaja võib minna).

Veidi ringi jalutatud, silmasin poolvilksamisi ühe valge "Mercedes" bussi juures mingit musta ja kõverat metallkobakat. Astusin ligemale ja ohhoo! "Volga" esisild !
Küll täiesti lage ja ilma pukside ja vedrudeta, kuid siiski korralik.
Tegin omanikuga juttu, uurisin teda igast küljest, veidike arupidamist, ja otsustasin et ma ostan ta siiski ära. Hindki polnud tegelikult, kui nüüd tagantjärgi mõelda, teab mis jube kallis. Lisaks siis veel see pluss ka, et müüja lubas silla mulle ise koju kätte toimetada.
Mis siis ikka, natuke iseendaga sisimas nõupidamist, ja oligi lõpuks kaup koos.

Kokkulepitud kellaajal saimegi siis esisilla müüjaga Tartu Kaubamaja taguses parklas kokku ja võtsime suuna minu kodu poole. Tee peal lasin veel bussis nendest tema müümata jäänud asjadest kergelt pilgu üle käia, ning üks moment nägin, et ühest pappkastist paistab mingi jagaja. Otsustasin ka selle asja päritolu kohta uurida.

Kohale jõudnud, sikutasime esisilla ühiste jõududega bussist välja ja selgus, et see jagaja oligi GAZ-24 oma, mida ma ise ka sisimas arvasin. Ja täiesti uus kusjuures.
Mis te arvate, kui kiiresti rahakott taskust välja käis ja jagaja eest küsitud summa omanikule anti?
Ma pakun et kuskil paar sekundit. No võibolla sekund rohkem isegi, aga mitte kauem.

Ühesõnaga, antud situatsioon kinnitas siis veelkord tõika, et seda "Volga"-päeviku pidajat ei tohi enam ühelegi laadale lasta: inimene läheb, plaaniga ostma paari porilapakat, aga tagasi tuleb detailide mäe all vaarudes, ja vaat et pool autot on suisa kokku ostetud.

Aga igatahes vajalikud asjad on nad kõik, mis ma soetasin, kui nüüd jälle natuke asisemalt rääkida, sest et uus süütepool on mul juba olemas, talle lisandus nüüd jagaja ka, ja ma arvan, et kaugel ei ole ka see aeg, kui mul õnnestub "Volgale" kuskilt ka uus elektrijuhtmestik hankida. Eks nende montaažini kulub veel kõvasti aega, aga mõttekam on ennem asjad valmis otsida, kust vähegi saab, kui et pärast, kui auto kokkupanekuks läheb. Siis see otsimise peale minev ajakadu võib päris suur olla.

P.S. Vaatan siin praegu(kell on 0:58) vahelduva eduga neid äsjasoetatud detaile, eelmisi "Volga-päeviku" pilte ja postitusi, detailide nimekirja, neile lisandus veel hulk mõttetööd ja see võib kõlada mõne jaoks absurdi või utoopiana, aga ma võtsin nõuks püstitada endale väljakutse: Uute detailide baasil sisuliselt nullist see must universaal-"Volga" üles ehitada. Sest et põhi koos poolraamidega jms. on juba uus ja neid uusi asju aina koguneb vaikselt juurde.
Juba sellepärast võtan sellise röögatu plaani ette, et ma tahan näha, kui ilmvõimatu selle täideviimine tundub.
Mingu ennem see aastakene-kaks planeeritust rohkem, aga et vähemalt mõlemad sillad viimse kui poldini ja seibini, käigukast, mootor jne. jne. saaksid olema uued, ning alustaksid siis niiöelda oma "uut elu" musta "Volga" küljes.

Kusjuures vastakaid arvamusi tekitavad need Koerus toodetud "Volgad". Ma lähtun siis mõnedest saadetud postitustest, mida osad inimesed on võtnuks nõuks mulle teha.
Mõnede, nõndanimetatud "õigete Volgade", omanike seas levib selline irooniline suhtumine, et need Koerus ehitatud autod pole ikka need "päris" "Volgad".
Teised mõningal määral laidavad sellist mahukat ehitustööd, et kui terve auto kataloogi põhjal üles ehitada, siis kaob ära see nõndanimetatud "aura", mis nende "Koeru-Volgadega" kaasnes.
Et siis ta polevat enam päris see, mis ta kunagi oli.
Nendele skeptikutele ütleks niipalju, et jah, Koerus tehti igasuguse kvaliteediga "Volgasid", kuid ma ei arva, et minu auto peab samamoodi siit-sealt võetud juhuslikest rohkemkasutatud ja vähemkasutatud juppidest kokku pandud olema.
Mõned iseloomulikud asjad, nagu temale kuulunud musta põhjaga lintspidomeeter jms. lähevad ikka samamoodi külge tagasi, aga need detailid, milledest sõltub auto liikumine teedel ja tänavatel, nende koha pealt ma järeleandmisi ei tee.
Ja nendele "õigete Volgade" omanikele mainiks, et tulevikus mõni neist "Koeru-Volgadest" saab ehk võibolla paremassegi konditsiooni, kui oli/on näiteks mõni Gorki tehase oma.

Mingit musta numbrit ma selle tegevusega ei taotle (must number antakse siis tavaliselt üle 25-aasta vanustele restaureeritud uunikumidele, millede originaalsuse aste on võimalikult 100 % lähedale), aga järjest rohkem võtab maad veendumus, et uute (või siis võimalikult uute) detailidega nullist üles ehitatud auto on siiski midagi muud, kui lihtsalt samasuguste erinevate kasutatud detailidega originaalilähedaselt taastatud sõiduk.

Igatahes lubadus on endale sisimas antud ja nüüd enam taganemisteed pole.
Nii et eks elu näitab, mis sellest, mõne jaoks ilmvõimatuna (või hoopis mõttetuna) tunduvast ideest, saab.

Kommentaare ei ole: