Laupäev, august 19, 2006

20. Peatükk: Uusi "Volga" uudiseid.

Eile õhtul sai ette võetud ühe suuremat autot omava inimese abiga 400-kilomeetriline marsruut, et ära tuua "Volga" jaoks uus, kuid garaazi seisma jäänud komplektne esisild.
Aga enne, kui jutu juurde asun, siis räägiks kiirelt mis vahepeal, lisaks sellele esisilla otsingutele, mul mõni nädal tagasi töö juures toimus.
Olin siis üks õhtu tööl ja matistasin taldlihvijaga ühe sõiduauto detaile, kui uksest astus sisse kõrvalasuva väikese puidutöökoja üks meister.
Vaatas ringi ja küsis, et kellelgi teist siin pidi vist mingi "Volga" olema?
Ma ütlesin et on küll jah.
Meister: "Sul juppe pole vaja ?"
Mina: "No oleks ikka vaja. Oleneb mis juppe pakutakse."
Meister: "Mul üks tuttav koristab praegu garaazi ja ta leidis seina äärest ühe musta tehasekrundi all oleva kapoti ja ühe esitiiva. Et tal pole nendega enam midagi teha ja metalli kokkuostupunktis ta nende kahe asja eest ei saa sisuliselt midagi. Et annaks vähemalt sellele, kellel neid asju ka tegelikult vaja võib minna. Lihtsalt niisama."
Mina: "Tegelikult ka või ?"
Meister: "Noja noh. Et ta toob mingi päev ise siia kohale, kui muu vanametalli Kuusakoskisse viib. Et eks ma annan sulle teada, kui asjad minu juures juba on."
Mina: "Hm.... see on küll väga harvaesinev nähtus, et keegi niisama heast südamest asju pakub. Aga sellgipoolest kui sa näed teda, anna siis tänusõnad minu poolt edasi."
Meister: "Ok, hüva. Eks siis võtab ühendust."

Ja olidki paari päeva pärast need kaks kõnealust asja kohal. Hea oli see, et kapott oli seestpoolt suhteliselt ilma roosteta,välja arvatud mõned üksikud täpid ja ka tiival polnud ei mõlke ega muid vigastusi ning peale kiiret ülevaatust tassisin nad kohe lattu.

Läks nädalajagu aega mööda ja järjest lähemale jõudis siis ka see päev, kus mul tuli minna Raplasse selle esisilla järele, mis mulle ühest kuulutusest silma hakkas.
Müüja sõnutsi pidi ta komplektne olema, mida ma vaatasin paari kuulutuse juures oleva pildi pealt ka.
Teekond Lõuna-Eesti kandist Raplasse ei ole just mitte väga lühike, aga kohale me siiski jõudsime. Tee peal otsustas auto parempoolne rehv, et tema enam rohkem ei sõida ja enne Raplat andis ta meile sellest ka visinaga märku. Siis läks kiireks.
Vedas, et see sai toimuma just siis, kui Raplasse sisse hakkasime jõudma, mitte kusagil metsavahelisel maanteelõigul, sest et suure dziibi ratast käsitsi täis pumbata ei ole just väga kerge töö.
Aga kohale me siiski jõudsime ja õnneks ei elanud selle esisilla omanik ka teab kui kaugel, nii et kohe Raplasse jõudes leidsime otsitava aadressi üles.

Esisild oli õue peale tassitud ja oli selline, nagu ma endale ette kujutasingi.
Kõik puksid ilusti sees, kuid siit-sealt oli rooste juba sillaliigenditele ligi pääsenud. No ega sest midagi, nagunii tuleb teda liivapritsiga puhastada, aga vähemalt nägi ta üldjoontes korralik välja.
Aga mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see, et avastasin sillatala küljest embleemi, mis näitas, et see sild on Koeru ART 2-es komplekteeritud.
Selline kokkulangevus, et nii uus suuremat sorti komplekteeritud detail, kui ka taastamist ootav sõiduauto võivad pärineda ühest ja samast kohaliku tähtsusega autoremondiettevõttest, võib imeväike olla, aga nagu näha, siiski imesid juhtub.

Silla juurde oli see vanemapoolne meesterahvas pannud ka kaks väikest akukaant, mille peal oli siis erinevaid sillapolte, reguleerimiseks mõeldud plekist vaheliiste jpm. sellist pudi-padi.
Lisaks neile sekundeeris siis veel üks pappkast, mille sees olid täiesti uued kojameeste mootor, salongis oleva laelambi kroomitud korpus, armatuuri all serva küljes asuv sooja ja külma õhu regulaator ja ohutulede lüliti.

Kõigepealt tuli meil hakata siis hoopis seda tühjaksjooksnud rehvi vahetama.
Ja selle sillamüüjaga oli meil küll vedanud, sest et onu pakkus meile lahkesti kasutamiseks nii oma kompressorit rehvi täispumpamisel, kui ka pärast vett ja seepi käte pesemiseks.

Kui saime selle probleemse esirattaga ühele poole, hakkasime siis detailidega arveldama. Onu ütles, et tema ei taha kellelegi liiga teha ja sellepärast ei oska ta nende asjade eest ka sobivat summat küsida. Silla hind oli juba paigas ja sellega ma olin juba arvestanud, aga need ülejäänud asjad tegid natuke nõutuks, sest et huvi pakkusid nad küll aga mul polnud kahjuks rohkem raha kaasa võetud.
Siis leppisime kokku, et ma maksan selle silla eest küsitud summa, pluss siis nende uute detailide eest sellise sümboolse rahanumbri juurde ja oligi kaup koos.

Asjad käes, hakkasime neid siis autosse toppima.
Ega eriti ei tahtnud mahtuda küll, sest et kodust ja töö juurest olin ma kaasa võtnud nii need eespool nimetatud kapoti ja esitiiva, kui ka Melliste laadalt ostetud esisilla tooriku ning veel üht koma teist. Seda pusimist oli ikka üksjagu.
Lõpuks, kui ära hakkasime minema, küsis see tore vanahärra, et oot aga kas te neid sillapolte, kapotihingesid ja väikseid gabariiditulesid jms. ei tahagi siis või ?
Ma ütlesin et huvi pakuksid nad küll, aga ma ei olnud sellega arvestanud, et Teil neid asju veel pakkuda on ja ma ei teadnud seetõttu rohkem raha kaasa võtta.
Seepeale onu mõtles umbes 5 sekundit ja ütles vaikselt, et olgu, võta nad siis niisama.
Kuna ma ei tahtnud oma kõrvu uskuda, küsisin et "Ee... kuidas ?"
Onu lausus siis uuesti, et võta nad niisama, sest et mul pole nendega enam nagunii midagi teha. Vähemalt lähevad nad sellele inimesele, kellel neid vaja.
(Hm... juba teine kord, kui ma kuulen sellist mõtteavaldust.)
Mis seal salata, igatahes tuju tegi selline asi rõõmsaks küll.

Lõpuks, kui mul õnnestus ka need kaks, nn. akukaanetäit asju ühte pappkasti ära panna, siis see dziibist avanev vaatepilt meenutas natuke mustlaste vankrit- maast laeni igasugust erinevat kola täis ja tavainimese jaoks suisa mõttetut kraami :)

Ratas vahetatud, omanikuga kaubad tehtud, vahetasime veel muljeid ja mälestusi "Volgadega" seonduvatest sündmustest ja oligi aeg asuda tagasiteele.
Dziibijuht tee peal mitu korda lausus nagu mantrat, et jumala eest see teine rehv selle 200-kilomeetrise teekonna vastu peaks.
Aga pidas ka õnneks, nii et võib öelda, et "hea, et veel niigi läits".

Kui maale jõudsime, hakkasime jälle omakorda neid ostetud asju siis garaazi laadima.
Ka isa tuli tassimisel appi ja ühiste jõududega sai need ostetud esisilladki sisse tõstetud, sest et ega nad kõige kergemate asjade kaalukategooriasse küll ei mahu.
See garaazist avanev vaatepilt hakkab aga vaikselt rohkem positiivseid tundeid tekitama- olgugi et jällegi, tavainimese jaoks seal peale vana kola eriti pole :)

Kui nüüd millalgi jälle maale satun, siis ma katsun nendest uutest detailidest ja ka sellest esisillast pilte teha. Siis on jälle, mida päevikulugejatel vaadata, sest et nagu ma olen vahepealsete erinevate postituste kaudu aru saanud, huvilisi vaikselt aina koguneb juurde, kes tahavad näha, kas mu ettevõtmisest asja ka saab või ei.

Kommentaare ei ole: