Laupäev, aprill 05, 2008

153. Peatükk: Juttu ühest kollasest ja ühest valgest "ameeriklasest".

Need kaks päeva, eilne ja üleeilne, olen ma jooksnud kahe töökoja vahet. Nii et kohvivesi kees seal ühises nimetajas, kus selg ja jalad kokku saavad. Kord monteerisin kollase kastiauto juures midagi kokku panna, mõne aja pärast jälle aga olin oma töökojas tagasi GMC bussi kallal tegutsemas.
Aga kui nüüd eilne ja tänane(nüüdseks õigemini üleeilne ja eilne) päev arvestuslikult kokku lüüa, siis nüüd on kollane kastiauto põhimõtteliselt transpordivalmis. Nii et varsti vaatab ta tühjade "silmakoobastega" teisi garaažiasukaid, kuhu ta järgmine nädal viiakse. Tühjad on ta "silmakoopad" seetõttu, et esitulesid pole ma veel suutnud sobivate kruvidega tiiva külge kinnitada. Seal ei ole päris nii, et ostad poest mingisuguse suvalise plekikruvi ja krutid külge. Aga eks kõike saab tasapisi teha ja nagu vanasõnagi ütleb- kaua tehtud, kaunikene.

Panen mõned pildid ka sest kollasest autost.
Ukseluku vastus:


Uksetihend:

Kuigi tihend ise ukse ümber sobis, siiski see püstoliga lastav liim, mis mulle tihendite liimimiseks toodi, ei õigustanud ennast. Järgmine päev peale tihendipanekut hakkas liimitav detail ukse küljest järjepannu lahti tulema ja lõpuks oli nii, et autouks oli kleepuva liimiribaga koos, aga tihendit see kinni ei hoidnud. Tihendi sain ma bensiinise lapiga puhtaks, aga ukse küljest ei tulnud omakorda jällegi see läbipaistev mögin ära.
Tolle puhastamiseks on kõige mõttekam kasutada ilmselt pinnapesuvedelikku, millega me oma töökojas detaile pigist jms. asjast puhastame. Seda pean siis järgmine kord mingi väikese nõuga kaasa võtma, kui lähen seda kollast kastiautot edasi kokku panema.
Auto omanikuga konsulteerides jõudsime lõpuks järeldusele, et seda tihendit ja seda libedat ust ei seo omavahel miski muu paremini, kui klaasiliim. Aga selle liimiga panek on ka nii et ükskord ja igaveseks. Üldse pole välistatud, et klaasiliimiga liimimiseks peab uksed korraks eest ära võtma, sest et muidu on seda tihendit ukse sisemisele küljele, mis jääb esiotsa suunas, üpris raske panna.

Nüüd aga üks huvitav seik öösel meie töökojas toimunust.
Koos minuga oli neljapäeva öösel vastu reedet, kusagil kella 3 paiku, tööl ka üks värvija. Mina toimetasin värvikambris bussi kallal, tema lihvis parasjagu mingil autol täitevkrunti.
Korraga kuulen et keegi ütleb valjusti: "No mis kuradi loomaaed meil NÜÜD siis siin on ?"
Kuna meil sibab ööpäevaringselt töökojas ringi kaks juttselg-hiirt, üks suurem, teine väiksem, siis nüüdse looma lisandumine pigem kinnitas seda hüüdlauset:








Nagu näha, siis tegu on nüüd kas mõne sisalikuga või hoopis hästi noore konnaga, kellel on saba veel väikeseks muutumata. Kust selline loom niisugusse kohta sattus, nagu seda on üks autovärvitöökoda, teab vist ainult tema ise.
Aga põrandal ta seisis ja pikkust oli tal koos sabaga kusagil tikutopsi jagu.
Nii et päris väike alles.
Algul oli ta üpriski uimane ning apaatne. Meie jõllitamist jälgis ta ainult stoilise rahuga ning näis vist mõtlevat, et kuhu pagan ma nüüd sattunud olen ?
Kuna lahustiaurudest jms. läbiimbunud töökoja õhk ei ole sellisele loomale mitte just kõige tervislikum, siis peale pildistussessiooni ma võtsin ta kätte ja viisin meie hoovis asuvale haljasalale, ühe suure kuuse alla.
Algul ma kahtlesin, et kas öö mitte liiga jahe ei ole taolise looma jaoks. Kui ma aga nägin, et ta üpriski aktiivselt puges mahakukkunud kuuseokaste alla peitu, siis mõtlesin, et küll ta seal heinakõrte sees leiab omale mõne mugava koha.
Mõni oleks sellise looma kinni püüdnud ja kusagile karpi või topsi jätnud teistele näitamiseks. Kuna minu jaoks on aga taoline loomapiinamine on täiesti vastunäidustatud, siis ma arvan, et kõige mõttekam oleks viia võõrasse keskkonda eksinud loom ikka sinna tagasi, kust ta pärit võib olla. See hoovipealne väike haljasala ei pruugi tema jaoks ka võibolla see kõige õigem koht olla, aga vähemalt ei pea ta selle müra, tolmu ja mürgiste lahustiaurude sees aeglast surma surema.

Eile oli siis veel viimane päev ja võimalus tegutseda selle kollase kastiauto kallal. Järgmine nädal on ta juba oma õiges kodus.
Kusjuures eile toimus lõpuks ka see pidulik moment: auto esimene käivitamine.
Teise korraga võttis hääled sisse.
Reaskuuene podises natuke ebaühtlaselt ja pahuralt, justkui oleks keegi ta pikast unest üles äratanud. Selle kinnituseks ta lasi ka paar pauku õhku.
Aga ajapikku hakkas mootori töörütm ikka ühtlasemaks muutuma.
Meie rõõm jäi aga üürikeseks, sest et autoomaniku röögatuse peale, "Kuule, misasi see sealt alt välja lahmab !?" tuli mootor ruttu seisma jätta.
Selgus, et plokikaane sisse oli ühel lukksepal jäänud mingine peenike toru kinnitamata ja niikui ma mootori tööle lärtsatasin, hakkas seda õlist ollust mulinal august välja ajama.
Aga vähemalt saime me nüüd kinnitust sellele, et mootor töötab.
Nii et nüüd on autoomanikul järgnevad õhtud sisustatud ja võibolla saame seda autot tema juures kahepeale veel edasi kokku panna.

Alljärgnev sõiduk, mis mulle töösse tuli, on aga jälle üks Cadillac. Sedakorda siis aastast 1962.
Mind polnud siis veel plaanigi võetud, kui see auto tehasest juba välja veeres.
Omaniku soov oli, et ma teeksin sellele autole niisuguse... kuidas nüüd öeldagi.... kiirremondi moodi töö. Et kuna ilmad lähevad järjest ilusamaks, siis Cadillaci omanik juba sügeleb kannatamatult kodus ja ootab, kuna sõitma saaks minna. Ma küll ütlesin, et kui tast tahta korralikku asja, siis tuleb temaga samamoodi teha, nagu kollase kastiautogagi. See aga võtab roppu moodi aega ja raha. Mulle öeldi vastuseks, et ärgu ma hakaku teda nii ülipõhjalikult voolima midagi. Peaasi, et väljaspoolt näeks enam-vähem välja. Ma küll veidi kahtlesin selle töö mõttekuses sellisel kiirremondi meetodi kujul, aga kui auto omanik ise tahab, et ärgu ma tema sõiduki kallal mingit ülipõhjalikku vaeva nähku, eks siis tuleb nii teha, nagu soovitakse.
Praegu see kirjapandu on omamoodi tunnistus ka sellele, et pärast minu sõnu ei saaks keegi mingil moel valesti tõlgendada :)

Kõige hullemad detailid sel autol olid esitiivad, mis olid kaetud olmemõlkide ning roostemullidega. Roostemullid ära käiatud, ning sinna muundurid jms. asjad peale lastud,tõmbasin tiivad pahtli alla:




Peale kahte pahteldust ja lihvimist:




Paari tunni pärast olid tiivad lihvitud ja kaetud ning valmis esimeseks täitevkrundiga katmiseks:




Esimene täitevkrunt peal:




Järgmine nädal ma siis jätkan temaga edasi.

Kommentaare ei ole: