Reede, aprill 03, 2009

215. Peatükk: "Pobeda" uste lihvimine.

See tööde protsess on olnud vahepeal veidi komplitseeritud olukorras.
Kui plekksepp "Pobeda" keret peale liivapritsist tagasitoomist rohkem süvenenumalt uurima hakkas, siis oli ta mingi hetk üpriski kahtlev, et kas ta seda autot üldse tahabki tegema hakata.
Seetõttu käisime koos auto omanikuga üksvahe tema juures nö. "kohvil", kus siis arutati auto juures selle töö tegemise mahtu ning aega.
Kui toona plekksepa juurest tulime, siis oli ta veel nö. kahevahel.
Täna aga käis auto omanik uuesti plekksepa töökojas ning teatas sealt saabununa, et plekksepp oli lõpuks oma surmaotsusele ikkagi alla kirjutanud ja võtab millalgi selle "Pobeda" töösse. See saab toimuma muidugi teiste, väiksemate tööde kõrvalt. Kogu aeg ühtejutti niisugust projekti tehes on rutiin ja tüdimus kerged tekkima ja siis kipub ka töö tulemus selle all kannatama.

Mina seevastu hakkasin siis oma "koopas" ustelt otsapidi vana värvi maha lihvima.
Seda peab küll ütlema, et kuigi "Pobeda" keret on mitu korda keevitatud ja paigatud ning põhi, karbid ja koopad omadega suhteliselt hapus konditsioonis, siis uksed on sellel autol päris korralikud. Ei ole nende juures ei läbivat auku, või suisa mitut neist. Samuti pole nad mingi avarii vms. osaliseks saanud, et siis on pärast nendele 30 kilo nitropahtlit veetud ja mingid "tugevduspleki" servad kruvidega kinni, nagu vanasti mõnedes "remonditöökodades" tehti. Võibolla on uksed sellepärast ka veel sellises talutavas konditsioonis, et nad on seestpoolt korralikult ära krunditud ning seejärel omakorda "Venemaa päästjaga" kokku plödistatud.

Polstrialune ukseplekk:




Tagauks pealtvaates:


Esimeselt pildilt võis näha, et juba "tol" ajal ei hakanud mitte keegi tehases aega raiskama ukse sisepinna üleni värvimise peale. Värviti just parasjagu nii palju, et polster uksepleki ära kataks ning tulevasele, autoostuloa saanud autoomanikule esmapilgul oma vastsest sõidukist hea mulje jääks.
See "Gorki Grunt" tuli mul nüüd kõik kuni plekini muidugi puhtaks lihvida, mis võttis päris mitu päeva:




Kui ukse sisemine pind ja aknaraam olid ükskord valmis saanud, keerasin ta teisipidi ning pealmise plekiga sama teema:




Kuigi uks tundus esmapilgul suhteliselt sirge, siiski avastasin värvi all peidus olevaid, tinaga tehtud parandusi. Osad neist olid lausa mitme millimeetri paksused.
Ilmselt ei olnud see, toona laost toodud ja auto külge pandud uks mitte just kõige sirgem. Eks ta võis neid mõlke ja mükse transportimise käigus päris mitmeid saada. Siis tehti lihtsalt: tõmmati krunditud ukse mõlgikohtadele tina peale, lihviti siledaks ja värv selga.
Kui selle ukse pealmise pinnaga nö. sügavuti tegelesin, tulid lisaks tinakohtadele ka punase krundi alt nähtavale mõned üksikud roostelaigud. Nii et ega sellest ühest värvialusest krundist suurt tolku ei ole. Niiskus ronib ajapikku ikka plekini.
See oleks umbes sama efekt, nagu ma laseksin halja uksepleki ainult happekrundiga kokku ja värv peale. Ilma esmast, ning pahtelduse järel teistkordset täitevkruntimist tegemata.

Need mõned üksikud suuremad mõlgid, mis tina alt nähtavale ilmusid, pidin olude sunnil niisugusteks jätma nagu nad praegu on, sest et mul pole nii pikki ja vastava kõverusega plekitöö heebleid, et oleksin saanud nad enne kruntimist väljapoole suruda. Ehk plekksepp on nõus nad ise ära tegema, kui töödega ükskord sinnamaale jõutakse.

Uks mõlemalt poolt vanast värvist ära puhastatud, läks peale happekrunt...


...ning seejärel kaks kihti aluskrunti:


Sama asi seestpoolt vaadatuna:

Kommentaare ei ole: