Esmaspäev, aprill 13, 2009

216. Peatükk: "Volga" esimene "suur jalutuskäik".

Kuna ilmad muutuvad järjest soojemaks, siis otsustasime koos "vanema generatsiooniga", et viimane aeg oleks beež GAZ 2402 pukkidelt maha võtta ning ta talveunest üles äratada.
Tegelikult oli auto pukkidelt tõstmiseks ning välja veeretamiseks ka konkreetne põhjus, kuna Pärnust vajasid transportimist mõningad suuremamõõdulised keredetailid, mida tavalise, s.t. tänapäevase autoga poleks teha saanud.

Ma ei tea, kuidas nende, endise N.Liidu päritoluga autodega kogemused kellegil on, kuid näiteks "Volga" käimapanek ei kulgenudki üle kivide ja kändude. Pumpasime bensiini üles, paar korda lõgistamist gaasipedaaliga ja ühe koha peal pool aastat seisnud auto käivitus esimese korraga.
Igaks juhuks sai tee peale kaasa võetud ka mõningaid juppe(ventilaatoririhmad, pidurisilindrid jms.), sest et kunagi ei tea, mida nii kaua aega seisnud elutähtsad detailid/sõlmed teha võivad ja kas mõni neist otsustab "töölepingu" üles öelda või mitte.

Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et see esimene "suur jalutuskäik" möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta. "Volga" tee peal mingeid ekstreemseid trikke ei teinud ja samuti ei hakanud tal kusagilt midagi lekkima(pidurisilindrite mansetid, siduri peasilinder, vms.), kuigi oht/võimalus oli selleks täiesti olemas.
Kui oma sõidud saime tehtud, siis pärast läbitud teekonda (400 km) ja kulutatud kütust kokku arvutades selgus, et võrreldes tehaseandmetega võtab see konkreetne auto saja kilomeetri kohta u. pool liitrit bensiini rohkem.
Vanem generatsioon arvas algul, et kui väga tahta, annaks autol "kõri" natukene veel kokkupoole keerata. Siiski oli lõppkokkuvõttes tema ka sellega nõus, et kui mootor on üle nii pika aja tõrgeteta töötanud, siis pole teda mõtet ilmaasjata torkima minna, sest et tehase esitatud andmete järgi auto kütusekulu nõutud tasemeni saada õnnestub võibolla ainult hea juhuse/õnnestumise korral.
Selle korralikult töötava mootori kohta on ka venelastel üks ütlus, et "Не мешаи машину работать !"

Tegelikult üks asi, mis sõitu veidi häiris, oli mõnikord kohalt startides "Volga" keret läbiv värin. Selle kohta pandi diagnoos, et " Ilmselt on mootoripadjad omadega läbi." Ja nii oligi.
Eile kapotialust lähemalt silmitsedes selgus, et mainitet detailid olid omadega üpriski otsakorral.
Senikaua, kuni esivanem vajaminevaid tööriistu otsis, kaevasin mina garaažist välja ühe paari uusi mootoripatju. Kui ühe mootoripadja vahetus läks suhteliselt lihtsalt, siis teisega oli päris tükk tegu, et see vastujonniv kummidetail oma kohale asetuks. Seda "patja" õnnistati kordamööda küll suuremat sorti kruvikeerajate- kangidega, küll "autoremondisõnastiku" vängemat sorti trükiga.
Kuigi töö käigus kulus paar tundi nagu lennates, siiski said eelmainit asjad lõpuks vahetatud. Oma järge ootab veel käigukasti külge kinnituv leevenduspadi, kuna tolle vahetamiseks on vaja kanalit. Seda ma saan teha siis, kui "Volga" ükskord suvel minu juurde garaaži ilmub.
Kuid patjade vahetusest oli kasu. Peale remonti proovisõitu ning kohaltvõtu katseid tehes oli esialgne autokere vibratsioon kadunud peaaegu olematuks.
Kui nüüd millalgi see käigukasti leevenduspadja vahetus ka ära teha, siis vast enam ei teki sõitma hakates seda tunnet, et kohe-kohe on "Volgal" kere laiali vajumas.

Mis nüüd sellesse "Pobedasse" puutub, siis tema on senimaani plekksepa juures ning arvati, et võibolla alles millalgi juunikuus saab auto juures keevitustöödega ühele poole. Seepärast pole ma "Pobeda" kereplekkide puhastamise ning nende tööde kajastamisega ka väga kiirustanud.
Kuigi mulle on vahepeal paar sellist väiksemat tööd vahele tulnud, siiski üritan nad esimesel võimalusel valmis saada, et "Pobeda" uste ning tiibade puhastustöödega pooleliolevast kohast jätkata.

Kommentaare ei ole: