Reede, mai 26, 2006

4. Peatükk: "Volga" pesupäev ja muud toimetused.

Täna, 25 märts, sai ette võetud ülejäänud, või õigem oleks öelda,olude sunnil eelmine kord maha jäetud "Volga" detailide transportimine.
Mõned uksed jms. pudi-padi.
Selleks sai siis tanklast laenatud asjade vedamiseks vastav käru,nii et kogu kraam mahtus ilusti peale ja ruumi jäi ülegi.

Need edukalt maale transporditud, sai aparaadiga nad kõik ka kohe jäädvustatud, et edasiste tegemiste juures, või üldse, kui ehitamine juba lõpusirgel, hea oleks vaadata ja võrrelda, millised need detailid algupärasena olid ja millisena peale remonti.

Siiski üks lahendamatu probleem kerkis esile.
Nimelt ei suutnud ma kusagilt leida "Volga" kapoti alt vastavate numbritega plekktahvlikest, mille järgi saaks kindlaks määrata auto päritolu, tehnilised andmed ja endise saatuse. Selle asemel vaatas mulle esipaneelilt vastu neljakohaline mõistatuslik numbrikombinatsioon. Küsisin telefoni ja maili teel nii eelmise omaniku, kui ka Volgaklubi liikmete käest, et mida keegi arvab, aga kuna arvamused läksid igaüks eri suundadesse, siis lõppkokkuvõttes ma lõin nendele eriarvamustele käega ja mõtlesin et jumal temaga- olgu ta õigete paberite järgi kasvõi T-34.
Vähemalt on ta originaalvärvina must(selle ma kontrollisin järgi ja asi leidis kinnitust), universaalkerega ja sellest mulle täiesti piisab et teda enda jaoks harulduseks pidada.

Järgmiseks päevaks, 26-ndaks märtsiks, oli planeeritud üks niiöelda "Pühapäevane Volga pesupäev".
Varusin siis selle tarbeks ühe nuustiku, mis välimuse poolest paistis vääääga palju kasutatud olevat ja kirsilõhnalist šampooni. Kahetsesin, et ei leidu kusagilt seda Nõukaaegset laste šampooni "krja-krja", siis oleks asi ehk veelgi naljakam või veidram tundunud.
Kuigi...
Maal erinevates tubades erinevaid kappe pidi ringi tuulates, leidsin ühe kapi põhjast mitu pudelit nõukogudeaegset "Orto" šampooni "Kibuvitsa" ja "Nõgese".
Et kuna neid oli seal päris mitu tükki, siis otsustasin, et kummastki margist vähemalt ühe pudeli šampooni ma rakendaksin küll edaspidiste "Volga pesupäevade" hüvanguks. Aga see selleks.

Kui kohale jõudsime (peale minu oli siis veel paar inimest kaasas,kes eelmine päev detaile aitasid transportida), hakkasin siis vaikselt autopesuks ettevalmistusi tegema.
Pang jm. aksessuaarid autosse tõstetud, pusisin aku peale ja hüppasin sanga. Esimese korraga ei taht käima minna, aga teistkordsel proovimisel läks poolest pöördest.
Kuna lund oli auto ümber ikka suht palju, olenemata rookimisest, otsustasime et auto lumest paremini välja tuleks, tõmmaks "Volgat" nööriga ja mina siis omakorda opereerin käigukasti ja siduriga.
Mis oli viga tegelikult.
Kui tagurpidi käiku tahtsin sisse panna, läks kang"klõmpsti!" neljandale ja tee või tina, enam käik välja ei tule. Nii, mõtlesin. Siia ma nüüd jään ka.
Küll ma kangutasin ja logistasin seda kangi igale poole aga mis kinni oli kiilunud, see kinni oli kiilunud ja ei aidanud seal ei vähem ega ka rohkem mahlakamad eesti- ja venekeelsed omadussõnad, millega ma seda käigukasti tituleerisin.
Isa astus ligi, uuris, milles asi, ja hüppas siis ise rooli, seletades et ega vene tehnika ei ole niisugune hellik nagu tänapäeva autod. Vene autode puhul tuleb kohati siuke hea malakas võtta ja nüpeldada nii et nahk tolmab.
No...ütleme nii et päris käigukasti kloppimiseks ei läinud aga suuremat sorti kruvikeerajad ja haamrid otsiti välja küll ja peale 5-minutilist mässamist, mul tuli kõrvalt vaadates nentida et "vana kooli meestel" on ikka õigus küll. Kruvikeeraja, haamri ja "mingi ema abiga" sai käigukast jälle tööle.
Iseasi, kui kauaks muidugi.
Tundus et asi hakkab siiski lõhnama käigukasti vahetamise suunas, aga samas ega see tükki küljest ei võta, sest et nagunii uute põhjaplekkide paigaldamiseks tuleb ta maha võtta.

Kui auto lõpuks lumepudrust kätte saadud, sai siis vaikselt pesemiskoha poole liigutud.
Seal juba kohalik pererahvas otseloomulikult tuli uudistama/küsima/pärima, sest et ega "Volgat" enam ei näe ju mitte iga päev ja musta värvi ja universaali veel eriti.
See pesemise-etapp kestis ikka hea jupp aega, sest ma ei osanud arvata et ta päevavalges ja peale seda pikka sõitu ikka nii rokane olla võib.
Auto pestud- kuivatatud, tekkis kohapeal plaan tagumine vasak ratas ära vahetada, kuna kumm oli sellel üpriski lõhki ja mõrasid täis, nii et ribadeks lendamine oli ainult aja küsimus.
Mis siis ikka. Saabki proovida, kas tungraud veel töötab ja kas auto põhi sellele raskusele vastu ka peab.
Et asja veel detailsemaks muuta, s.t. siis "nagu päris", sai välja otsitud ka ohukolmnurk ja see auto taha asetatud. Kuigi taluhoovis iseenesest mõista tihedat liiklust nagu ei ole, panin ma selle ohukolmnurga püsti väitega et ega kunagi ei või teada, missugune kiire jooksuga kana nurga tagant välja võib joosta. Sellepeale jälgis pererahvas mind natuke aega imestunud pilkudega ja küsiti et kus need kanad sul siin talvel jooksevad ? Mille peale vastasin et no kui praegu ei jookse, siis küll nad varsti hakkavad, kui "Volgaga" sõitma lähen :)
Rattavahetus toimus suht ettevaatlikult kuna, nagu ennemalt öeldud, põhja ja karbi tugevduskohtade asjus ma ei julgenud lubada et tungraud alt minema lendab või auto alla kukub, aga asi lõppes siiski õnnelikult. Pagasiruumis peitus üks natuke kulunud mustriga, aga muidu korralik ja täispumbatud ratas, mis sai kohe oma otstarvet täitma hakata.

Auto pestud-kuivatatud, ratas vahetatud, tegin ka mõned pildid. Või õigemini, püüdsin teha võimaluste piires suht palju pilte et edaspidi, kui auto kallal tõsisemateks töödeks läheb, siis on hea detaile võrrelda.
Ega´s midagi. Töödega ühele poole saanud, tuli hakata vaikselt tagasi liikuma. Sõna otseses mõttes vaikselt, sest et kulunud suvekummidega talvel kinnisõidetud libeda lume peal sõita on ikka paras julgustükk. Siiski ei andnud hing rahu ja ma läksin ja tegin ühe natuke pikema, paarikilomeetrise tiiru ajutise peatuspaiga teeotsast lähima külavahetee ristmikuni ja tagasi.
Mugav ja mõnus oli sõita isegi selliste "suvesussidega"- ei saa midagi muud öelda.

Koju jõudes ei andnud mulle "Volga" ajalugu ikka tegelikult rahu ja jälle sai poole ööni internetis kõikvõimalikke veebilehti uuritud, mis vähedegigi aitaksid mu musta universaali ajaloos selgust tuua, kuni tundsin et enesetunne ei ole enam hea.
Ja esmaspäeva hommikul kraadiklaasi näit ainult kinnitas seda.
Ilmselt autot pestes-puhastades olin osanud ennast piisavalt ära külmetada, nii et õhtul arvuti taga olles vahepeal tahtis mõistus kõrge palaviku tõttu vägisi kokku joosta.
Aga vähemalt on nüüd "Volga" puhtaks pestud, nii et vast neid igasuguseid seni varjul olnud salapäraseid märke ja "hieroglüüfe" on senisest kergem tuvastada.
Eks näis...

Kommentaare ei ole: