reede, mai 26, 2006

8. Peatükk: "Doonor-Volga" transportimine.

Nonii. Nagu pealkirjastki järeldada võib, oli täna, 23 aprill, siis see kauaoodatud päev, mil sai lõpuks mustale "Volgale" keredoonorit tooma minna.
Asus ta siis Põhja-Eestis ja seetõttu tuli kohalejõudmiseks ennast suht vara maast lahti ajada et võimalikult palju doonor-"Volgaga" seotud toiminguid päevavalges ära teha saaks. Kuna ma ikka senimaani olin veel teistest autoomanikest-juhtidest sõltuv, "tänu" enda sõiduvahendi remondisolekule, siis tuli mul ühe töökaaslase abile lootma jääda ja tundus et talle see sõit või ettevõtmine väga vastumeelne ei tundunud.
Igatahes pühapäeva hommikul poole 10 paiku asusime siis teele.
Vahepeal nädala sees konsulteerides, olin veel ühe inimese appi palganud, kes oli nõus seda keret oma treileriga ära vedama ja ka temaga saime Jõgeval kokkulepitud kohas kokku.
Edasine teekond jätkus juba kahe autoga.

Kusjuures terve päeva oli ilm üllatavalt hea. Päike paistis kogu aeg ja ei olnud seda nägugi et hakkaks sadama vms. Selline, kerge suvetunne tuli peale juba.
Kui lõpuks kohale jõudsime, selgus et "vanatehnika päästmise eest võitlev kaasvõitleja" Hr. Jürgen Laos oli veel tulemata, ning senikaua me üritasime siis kolmekesi seda doonor-, või õigemini takso-"Volgat" heinamaa pealt kätte saada.
Ma ise mõtlesin et näis-näis, kas mul tuleb nüüd kuskilt suur haamer otsida ja hakata velgi peksma, et võibolla on pidurid peale jäänd vms. aga õnneks mitte. Juba esimese dziibi külge kinnitatud puksiirköie tõmbe järel Volga nõksatas ja hakkas oma tühjade kummide sahinal kauaaegsest peatuspaigast eemale liikuma.
Kuna stabikavarda juhipoolne ots oli lahti, siis osalt tänu sellele ja osalt tänu tühjadele kummidele auto tahtis vägisi omapead "küla pääle" minna, kuigi sai teda rooliga korrigeeritud.
Aga õnneks, niiöelda "käest ära" ta ei läinud, ja tasapisi edenenud pukseerimiskatse järel sai auto edukalt kõvemale maapinnale sikutatud, kus teda juba treiler ees ootas.
Kui takso-"Volga" juba kogu oma aus ja uhkuses treileri peal seisis, saabus ka vanatehnikahuviline Jürgen Laos. Koos siis sai veel kiirelt erinevatesse autodesse paigutatud seda kaasaantud pisemat topsides olevat kraami, mis vedamise või sõidu ajal oleksid võinud ehk "Volgast" välja pudeneda, sest et esimesi uksi tal küljes polnud.

"Volga" treileril ja pisem kola teistes autodes, tegin veetavast eksemplarist ka mõned pildid. Kuna ma niipea ei raatsinud veel ära minna, sest et seal oli tõesti palju erinevat tehnikat, mis huvi pakkus.
Küsisin, et kas mõned pildid võib siinsest autopargist teha, millega ka nõus oldi.
Kuna ei tahtnud eriti aega raisata, siis üritasin oma nö. kotkapilguga otsida/tabada kohalolnud eksemplaridest rariteetsemaid-huvipakkuvamaid eksemplare.
Ja jällegi- kes otsib, see leiab.

Läksin ja tegin mõned pildid ühest sedaankerega taksost (plekktahvlikesel oli markeering GAZ 24-01), kui ringi vaadates märkasin, et keset väiksemat lagedamat platsi seisab mingine käru.
Astusin ligemale ja suur oli mu üllatus ning äratundmisrõõm, kui avastasin selle käru kunagise Tšehhi päritoluga üheteljelise traktor-muruniiduki küljest olevat ja mis olid siis omavahel tiisliga ühenduses. Nõukogude ajal neid siin-seal suuremates majapidamistes, taludes või asutustes, mis haljastuse vms. alaga tegeles, võis näha, aga viimasel ajal pole sellisest masinast mitte kusagilt mingit infot laekunud. (Võibolla on asi ka minu infopuudulikkuses, kes sedagi teab.)
Igatahes ma jõudsin kärmelt otsusele et sellist võimalust ma ei saa mööda lasta ja tegin traktor- niidukist, õigemini sellest, mis temast veel järel oli, mõned pildid.
Seda "ringvaadet" sooritades, leidsin ühe imeliku ratastega toruraami, mis lähemal uurimisel osutus Nõukogude-aegseks kardiks, millele olid siis talvel sõitmiseks mõeldud rattad alla kruvitud. Ja see oli aparaat, mida kogunesid juba ka teised kohalolijad vaatama. Neid karte ei ole enam mitte kusagil niimoodi vabalt seismas. Kui, siis vahest mõne inimese isiklikus kollektsioonis või omanduses, varjatud võõraste pilkude eest ja ka selle sõiduki jäädvustamist ei saanud ma kasutamata jätta. Natuke veel otsimist-ringivaatamist ja leidsin ühe mingisuguse paljude elektrimootoritega varustatud neljarattalise agregaadi, mis võis välimuse ja kuju järgi otsustades olla kas siis mõni oksapurustaja vms. masin. Igatahes, kuna mina nägin niisuguse veidra konstruktsiooniga masinat esimest korda, sai ka too aparaat piltidele jäädvustatud.

Veidi veel ringi vaadates, märkasin ühe vanema GAZ-69 najal mingit musta eset. Lähemale minnes oli imestamist üksjagu, sest et vastu vaatas mulle tehases paigaldatud originaalse ja täiesti korraliku musta termantiinkattega Zaporožetsi iste.
Ütleks, et mitte kõndides, vaid suisa pooljoostes läksin perenaise juurde, kes ülejäänud inimestega vestles, ja küsisin et mis ta selle musta istmega teha kavatseb mis seal GAZ-69 najal seisab? Vastus oli selline õlakehitusega pooleks et " Mitte midagi, ma arvan. Võtke omale kui tahate."
Seda polnud mulle teist korda küll vaja ütelda.

Tuiskasin auto najal puhkava istme juurde tagasi ja "kiirkontroll" naha, õigemini termantiini seisukorrale, hindas selle hindega "Hea".
Tõstsin äsjaleitud "aarde" pea peale ja vantsisin õnnest poolsegasena teiste inimeste juurde ning asetasin ta siis ülima tähelepanelikkusega takso-"Volga" salongi teiste asjade juurde.Ise jälgides, et jumala eest nüüd selle vedamisega istet ära ei kriimustata, või musta värvi termantiinpinnale mingil muul moel kahjustusi tekitataks.

Igasugused formaalsused korda aetud, hakkasime vaikselt tagasi veerema.
Kuna treiler oli nüüd koormat otsast otsani täis, siis ei saanud sellega muidugimõista niimoodi "kupatada" nagu ennist, autole järgi minnes.
Ja ega lõppkokkuvõttes meil kuskile kiiret eriti polnudki: Ilm oli ilus, ostutehing oli sooritatud ja kauaoodatud "ehitusmaterjal" lõpuks käes. Nüüd oli aega sõidu ajal edasisi autoehitusplaane teha.
Ja kui nüüd aus olla, siis natuke muigama ajas selline vaatepilt küll, kui kusagilt väikesest teelejäävast asulast läbi sõidetud sai ja samal ajal mõned tee ääres kõndivad või toimetavad inimesed treileri peal olevale "eksemplarile" pikalt järgi vaatama jäid :)

Kui lõpuks kohale jõudsime, siis proovisime treileril oleva takso-"Volga" varjualusele võimalikult ligidale ajada, et pehme maa peal oleks vähem rassimist.
Ütleme nii et peale veeres ta vintsi abiga tunduvalt paremini kui maha.
Ei osanud arvatagi et need tühjad kummid nii ületamatuteks raskusteks osutuvad.
Aga lõpuks kolme mehega teda nügides, takso-"Volga" vaatas et enam pääsu pole ja veeres sahinal treileri pealt murule ning jäi äraootavalt seisma.
Umbes, et mis temaga siis nüüd edasi tehakse.

Edasi tehti temaga nii:
Kõmpisin musta "Volga" juurde ja otsisin, et kus see originaalne ja tema õige õhupump võiks olla mida ma ükskord nägin. Et prooviks, kas see asjandus veel üldse töötab.
Pump käes ja takso-"Volga" juurde tagasi jõudnud, korrutasin endale vanaisa öeldud kunagist kuldreeglit autokummi pumpamisel: "Sada matsu ja mitte üks laks vähem."
Sai siis antud igale kummile sada "matsu" nii et nahk märg, kuna päike küttis kõik see aeg päris mõnuga. Aga kasu oli sellest kummide pumpamisest kõvasti, sest et kolmekesi saime ta suht kergelt varju alla ära lükatud. Mõtlesime küll et ega see kere teab mis raske polegi, aga sellegipoolest oli tema manööverdamisega tükk tegemist.

Siis hakkas see teada-tuntud operatsioon "musta Volga käimapanek".
Aku peale pusitud ja natuke bensiini ka loksus sees(autol siis, mitte minul), tahtis see musta värvi tegelane, et keegi talle natuke jooki ka lonkshaaval kurku kallaks (loe: bensiini pumpaks üles). Vastasel korral jääb rooli taga oleva inimese rõõmuks ainult aku tühjakskäiamine ja kasu sest ei midagi.
"Vitamiinijook" lusikaga "Volgale" sisse antud, hüppasin rooli ja andsin võtit. Kõrvalt veel isa lausus, et pane paar matsu talle gaasipedaaliga ka varuks.
Ja läkski esimese korraga must "Volga" käima- nii nagu peab.

Kontrollides armatuurinäidikuid, kuulsin et keegi hüppas samal ajal tagumisest uksest sisse. Peeglisse kiigates nägin et töökaaslane oli tagaistmel platsi sisse võtnud, soovides need mõned meetrid, mis mul kulus auto hoovi pealt garaazi ajamiseks, proovisõitu teha. Et kuidas "Volgaga" sõita on ka jne.
Ega mul midagi selle sõidutamise vastu polnud.

Kui mõlemad autod lõpuks varju all olid, tassisime veel töökaaslasega ülejäänud väiksemates topsides ja karpides oleva kraami, mida "Volgasse" ei julenud jätta, panipaikadesse. Igaks juhuks, niiöelda. Et siis oleks sealt hea võtta, kui juba tõsisemaks ehitamiseks läheb.

Vaatasin veel korra neid kaasapandud/võetud topse ja topsikuid, et mida huvitavat neis siis leiduda võib.
Ütleme nii, et seda erinevat pudi-padi kraami oli seal üksjagu.
Eks järgmine nädalavahetus, kui hakkan otsast vaikselt musta "Volgat" lahti harutama, siis saab täpsemalt uurida, mida üks või teine karp endas sisaldab.
Aga need kaks apteeki, mis ma takso-universaalist leidsin, võeti küll otsekohe niiöelda suurema luubi alla. Ja nendes peituv sisu võttis suunurga ikka vaikselt muigele küll.
Ühes apteegikarbis oli siis peidus täiesti kasutamata pakk vatti, üks žgutivoolik ja teises karbis omakorda kaks žgutivoolikut ja paar joodi- või ammoniaagipudelit koos mõne plaastriribaga.
Mõtlesin siis et heal juhul annaks neist kahest apteegikarbist täiesti vabalt ühe korraliku komplekteerida. Tänapäevane esmaabikarp peab muidugi ka autos olema, aga niiöelda nostalgia mõttes see esmaabikarp moodustaks koos tolleaegse õhupumba, tungraua ja vahu-, või pulberkustutiga omaette päris hea koosluse :)

Enne linnatulekut käisime veel korraks ühe tuttava poolt läbi, kes lubas mulle ühe paki venekeelseid Nõukogude-aegseid autoajakirju "Za Ruljom" anda.
Kasu nendest ajakirjadest on omajagu, kuna tänu või "tänu" sellele, et tol ajal valitses riigis plaanimajandus, olid igal viisaastakul tehnikasaavutused peaaegu punktuaalse täpsusega kirja pandud.
Pluss siis veel tollel ajal valmistatud Volgade kohta artiklite näol olevate sõlmede skeemid, joonised, nõuanded, tootmisarvud jms.

Lõpuks, kui linna jõudsime, siis avastasime et päev on möödunud vaat et punktuaalse täpsusega: Kell 9:33 hommikul minnes sai ületatud Tartu linna piir ja kell 18:33 sai siis Tartusse sisenetud.
Nii et võib öelda et "Volgaga", õigemini nüüd juba mitme "Volgaga" seonduvad toimetused, käisid peaaegu juba nagu kellavärk.

Kommentaare ei ole: