Reede, mai 26, 2006

6. Peatükk: "Volgale" sobiva doonor-"Volga" otsingud.

(Aprillikuu, A.D. 2006)

Selle paari nädala jooksul, niipaljukest kui seda aprillikuus olnud on, midagi erilist pole toimunud.
Kui, siis vast see, et mul õnnestus tänu niiöelda süstemaatilisele "turujälgimisele" organiseerida üks GAZ 24-02 enam-vähem korras ja kasutuskõlbulik kere, millest saab siis mustale "Volgale" doonorauto. Vahepeal käis peast mõttesähvatus läbi et võibolla saab ka tollele teisele kerele eluvaimu sisse puhuda. Mis sest et ta halli värvi ja ilma mootorita ja käigukastita on.
Minu mõttelõng aga katkestati selle "Volga" kere pakkuja poolt põhjendatud lausega, et sellel konkreetsel eksemplaril pole õigeid dokumente üldse olemas, vaid ühe vanema auto paberid.
Nii et ei tule sellest taastusremondist midagi välja.
Vahepeal siin agentuuri NSR (Naised Saunas Rääkisid) kaudu sain teada, et ka Tartumaal olevat pakkuda üks beezikas(või oli see valge hoopis?) GAZ 24-02.
Aga kui omaniku käest järgi hakkasin uurima, kuidas autoga lood on, siis selgus et ühed Võru tegelased olid talle juba käpa peale pannud, kes pidid ka väidetavalt autode taastamisega tegelema .
No mis siis ikka. Tahaks siis loota et auto ka tõesti tegelikele taastajatele ja headesse kätesse satub, mitte mingite romurallitajate omaks, sest et neid omaaegseid vene päritoluga neljarattalisi rariteete on meil siin isegi vähe ja sellise mõtlematu lõhkumisega, millega romuralli kahtlemata on, nende kahanevat arvu ainult suurendatakse.
(Öeldagu selle kohta mis tahes, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis nii mõnelgi tuleb endale tunnistada, et terake tõtt selles viimases lauses ikkagi on.)

Täna, 9-ndamal aprillil, sai siis käidud vaatamas, kus see kõnealune doonorkere asus.
Ütleme nii et vaatepilt, mis avanes, ei olnudki kõige hullem.
Roostes on sellised autod selle aja peale nagunii kõik- mõni rohkem, mõni vähem, aga see konkreetne kere oli küll suht hea, arvestades et ta oli kogu ülejäänud aja peale teenistuskohustuste täitmist lageda taeva all seisnud. Suuri laineid keredetailides, nagu uksed ja tiivad, õnneks ei olnud, kuigi üks tagatiiva nurk oli mõlkis.
Puudu olid vaid mootor, käigukast,esiuksed, esiotsa ehisdetailid ja elektrisüsteem.

Sai siis teda uuritud ja puuritud ja kuna mul eelmiste kordade "identifitseerimise eest saadud vitsad" olid veel väga värskelt meeles, hakkasin esmase asjana, kui olin tiiru autole peale teinud, otsima seda "saatuslikku" plekktahvlikest, mille järgi on võimalik auto päritolu kindlaks määrata.
Plekktahvlikese ma leidsin ja ka kiri "Gorkiskij Avtozavod" vaatas mulle koos väljalaskeaasta numbriga vastu, aga küsimärke tekitas mudeli enda number.
Ma eeldasin et sealt lahtrilt vaatab mulle vastu GAZ 24-02, aga kirjas oli hoopis GAZ 24-04.
Hmm... huvitav....

GAZ 24-04 oli siis teadupärast spetsiaalselt Gorki tehase poolt ehitatud universaalkerega takso, millede mootoril oli madalam surveaste, salong kergestipuhastatavast materjalist, tehase poolt oli talle paigaldatud plafoon ja roheline märgutuli paremal esiklaasi ülaservas.
(Niipalju kui mina oma elu N. Liidu ajast mäletan, näiteks mulle küll ei tule ette, et ma oleksin näinud universaalkerega "Volga"- taksot. Sedaankerega liikus neid ringi küll.)
Nüüd olin jälle kahevahel.
Sest et hea küll, must "Volga", eriti veel universaalkerega, näeb soliidne välja aga samas, paljukest meil on veel järgi jäänud originaalseid universaalkerega takso-"Volgasid" ?
Vähe, ma pakun.

Jälle tuli targemate (Hr. Piibur) käest nõu küsida, et kuidas oleks kõige mõttekam tegutseda. Et kas jätan mõlemad alles ja otsin veel edasi, kuni leian mõlemale sobiva doonori või teen siis nii, et üks läheb teisele doonorautoks.
Et lõikekäia ja hurraaga ei tahaks kohe mõlemale ka kallale minna.

Tõnu Piiburi asjakohane vastus mu mõttekäigule oli järgmine:
"Takso universaalid on ka haruldased, ehk tegelikult on kõik universaal-"Volgad" tunduvalt haruldasemad kui sedaanid. Mina ise arvan, et Koeru "Volga" omab meie maal natuke rohkem väärtust,sest tegu on nö Eesti asjaga, mida mujal maailmas ei leidu. Takso universaale tehti ikka terve Nõukogude Liidu tarbeks.
Vanatehnika taastamisega on juba paraku see saatus, et mõned peavad loovutama oma elu teiste eksemplaride taastamiseks.
Nii need asjad kord juba on.
Vahel on vaja mingi käepideme või päikesesirmi pärast võtta terve auto. Uuem GAZ 24-10 baasil universaal-takso on päris komplektsena Eestis säilinud ja isegi Volgaseltsist läbi käinud aga Koeru universaalist pole kuulnud.
Seega soovitan ikka Koerukale pühenduda."

Nii et nagu näha, sain veelkord kinnitust otsusele, jätkata Koeru päritoluga musta "Volga" taastamist. Ja see otsus on nüüd lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu :)
Samas ma ei matnud ka seda mõtet maha, et soetada mõni teist tooni GAZ 24-02 ka olemasoleva(te)le lisaks ja kes teab, missuguseid masinaid nende otsingute käigus veel välja võib ilmuda....
Kõik võib olla võimalik.

Kommentaare ei ole: