reede, mai 26, 2006

9. Peatükk: Musta "Volga" demontaaž (1. etapp)

Aprillikuu viimane nädalavahetus oli siis mõeldud "Koeru-Volga" lahtivõtmiseks et vaadata, mis ta endast üldse kujutab.
Seda siis nii pealt kui väljast.
Õnneks kõik need paar-kolm päeva, mil ma auto juures askeldasin, pidas ilusat ilma ka, nii et tänu sellele sai ohtralt pilte tehtud erinevatest eemaldatavatest detailidest.
Kohale jõudes sai enne nii mustale "Volgale" kui ka tema doonorile mõned mõtlikud jalutustiirud peale tehtud, et niiöelda tutvuda tulevase tööpõlluga ja pidada plaane.

Ega´s midagi. Tööriided selga ja tuli hakata vaatama, mida ja kustkohast tegema sai hakata.
Esialgne "Plaan A" nägi välja nii, et musta "Volga" ajaks hoovi peale ja takso-universaali jätaks varju alla. Aga kapoti alla kiigates sai selgeks et no mida sa ajad, kui ei ole seda vajalikku auto abivahendit,mis toodab elektrienergiat.
Siis tuli meelde et üks aku sai tõesti kaasa võetud aga kuna too tahtis laadimist saada, siis pidin kasutusele võtma "Plaan B".
See tähendas siis seda, et senikaua kuni aku laeb, tuli mul olude sunnil tegeleda muude erinevate ühiskondlikult kasulike töödega.

Esimene ühiskondlikult kasulik töö oli see, et otsustasin teha takso-universaali sees olevatest asjadest korraliku suurpuhastuse .
Võtsin kõik need topsid ja plännid ja karbikesed jms.asjad kaenlasse ja viisin välja päikese kätte et selles segapudrus selgust saada, misasi mis on ja kas tast asja ka saab.
Sortimise käigus tuli välja igasuguseid vidinaid, milledest pooltele ma ei osanud nimetust andagi. Aga kuna nad takso-Volgas olid olnud, järelikult pidi neist ikkagi mingil moel kasu olema. Kõige rohkem võttiski aega igasuguste üksikute mutrite, poltide, seibide otsimine ja väljasortimine muu kraami hulgast.
Esialgu paningi kõik suured- väiksed poldid ja suured-väiksed mutrid omavahel kokku, et kui edaspidi rohkem aega tekib, siis saan need suuremad väiksematest ka vast eraldatud.
Kui takso-"Volga" pagasniku põhi hakkas juba paistma, siis võtsin ette istmed jms. mis nende juures oli.
Esiistmete väljasikutamisega oli päris tükk tööd, kuna kõige kergemate eksemplaride kategooriasse nad nüüd küll ei kuulunud.
Toonud istmed õue peale ja neid mõnda aega takseerinud, sain oma väheste Volga-alaste kogemuste najal aru, et GAZ-24 istmed need nüüd küll ei ole- seljatugede otstest vaatasid mulle vastu peatugede avad. Nii et voila´! Keegi oli parema mugavuse eesmärgil takso-universaali pannud GAZ 24-10 istmed. Ja see mulle meeldis...
Kiire kontroll istmetele selgitas välja et peale korraliku keemilise puhastuse nad muud ei tahtnudki, sest et kõik siinid töötasid, mille sees iste edasi-tagasi liigub.
Ka need eksemplarid said kindlasse varjualusesse toimetatud, kus seisid juba teisedki "Volga" jaoks mõeldud detailid, kaasaarvatud tookord minus see palju eufooriat tekitanud originaalne, tehases musta termantiiniga kaetud "Sapaka" iste.
(Kes teab, mille jaoks ja kuna teda veel vaja võib minna....)

Siis oli järg tagaistme käes.
Nimelt ütlen tagaistme, mitte istmete, sest et kolmandat istmerida millegipärast takso-"Volgas" polnud.
Miks, selle kohta mul andmed puuduvad.
Imelikul kombel olid nii tagaiste kui ka seljatugi autos täiesti lahtiselt, nii et ma imestasin, et selle tempoka ja hoogsa pukseerimise käigus nad sealt veel minema ei olnud lennanud.
Tagaiste ka väljas, sai hakata pealetõmmatud istmekatteid lahti harutama.
(Ilmselt salongi õdusamaks muutmise eesmärgil nad sinna peale pandud olidki.)
Katted maas, siis oli jälle üllatust omajagu, sest et tagaiste oli tehase originaal ja pruuni värvi termantiinkattega. Kohe sai see ka pildile võetud.
Seljatugi nii heas korras ei olnud: Hallitusetäpid rõõmsalt mööda kattepinda laiali ja seljatoe taga mingi isearetatud vineerist kate mulle vastu vahtimas.

Lõpuks siis peale kolme tundi edasi-tagasi kõmpimist, tassimist ja sorteerimist jne. jne. sai see hall takso-"Volga" lõpuks asjadest täiesti puhtaks. Musta "Volga" otsustasin järgmisele päevale jätta sest et seal oli lahtimonteerimist mitmeid kordi rohkem ja kes sedagi teab, kui raskelt või kergelt poldid-mutrid lahti käivad.

Järgmine päev oli siis plaanis sisustada omakorda selle musta "Volga" demonteerimisega, nagu eespool juba kirjas.
Öö jooksul oli aku ka õnneks saanud ennast ära laadida, nii et rohkem polnudki vaja, kui see kobakas omale sülle võtta ja "Volga" juurde kõmpida.
Pagana raske oli küll, peaks mainima. Aku siis, mitte kõmpimine.
Juhtmed külge ühendet, bensiin üles pumbatet, hopsti! rooli taha ja võtit keerama. Teise korraga läks käima.
Nüüd jäi üle ainult omale lõua sisse (sest et habet mul ei ole) pobiseda, et tagurpidikäik sisse läheks, sest et no ei pakkunud mulle absoluutselt mingit huvi selle käigukastiga jälle hakata maid jagama. Ja üllatus-üllatus, seekord vene tehnika mulle halastas ja sain siis selle musta eksemplari ühes tükis ja tervena õue peale tagurdatud.
Väike mõttetiir ümber auto ja ega midagi...
Mutrivõtmed-kruvikeerajad kätte ja hakkasin aga vaikselt uksepolstritest pihta.

Igatahes seda peaks mainima küll, et vene tehnika on suhtkoht lihtne.
Kuna "Ladadel" käivad tavaliselt aknaklaasi tõstuki käepidemed sellise spetsiaalse tööriistaga polstri küljest ära, siis sellele konkreetsele "Volgale" polnud mingeid "ratse" vaja juurde mõelda. Klaasitõstuki käepidet hoidis võlli küljes kinni ainult üks tihvt, ja kui see oli Nõukaaegse juukseklambriga eemaldatud (väga hea instrument, peaks mainima), siis tuli ilusti juba kogu polster ära, kuna muud kruvid olid ennem lahti keeratud.
Polstritega ühel pool, said nad kohe vastavaid kirjeid omavatesse kastidesse ära paigutatud, et pärast ei pea mööda elamist taga otsima, kuhu üks või teine asi pandud (või kadunud) on.
Ja nagu ma arvasingi, tagumiste ustega ei ole enam mitte kui midagi teha- prügimäekaup. Nii mädanenud ja roostes et jube lausa.
Esiuksed olid veel tehtavad õnneks.
(Ja ma ei jõua õnne (ja ennast) ära tänada et õnnestus saada see doonorauto enam-vähem korralike tagauste, tagatiibade ja tagaklaasidega).

Siis oli järg istmete käes.
Ja nagu polstritegagi, ainult mõned poldid lahti vaja keerata ja ongi tagumikualune autost kätte saadud. Ette rutates võikski öelda, et kõige raskemini käis lahti ühe turvavöö polt, mis oli kardaanitunneli külge kinni keeratud.
Ülejäänud poltide-mutrite suhtes polnud ülemäärast jõudu vaja kasutada.
Istmed ka kätte saadud, põrnitsesin seda rohelist laiutavat ollust seal põrandal, mis kunagi kandis vaiba või põrandakattematerjali nime ja oi kuidas ma tahtsin talle prügimäe suunas ühe pikema õhulennu teha. Aga samas sellisel laamendamisel polnud mõtet, sest et millegi järgi peab ju polstritegija kunagi tulevikus, kui uus kate põrandale tuleb, mõõdud võtma. Nii et tahes-tahtmata, ma pidin hambad ristis selle vaiba autost välja koukima ja ta oma parema äranägemise järgi kuskile seisma panema.
See pilt, mis põrandat katnud vaiba alt avanes, ei olnud just mitte kõige meeldivam. Ja ma ise sisimas olin ka arvanud et ilma uute põhjaplekkideta ei pääse mitte kuskile.
Lisaks selle laiutavale roostele, mis oli seal põrandal laiali nagu maakaart, keegi "tark" oli Koerus enne põrandakatte paigaldamist mingisugused kilekotid vaiba ja põrandapleki vahele pannud.
Ei tea siis, mis efekti ta sellise tegevusega lootis saavutada.

Lõpuks, kui igasugused vaibad, istmed ja koopakatted said maha võetud, tuli tunnistada et asi on suht "hapu", aga mitte ilmvõimatult hapu.
Igatahes keevitamist ja plekitööd on põhja kallal kõvasti.
Aga noh, samas kui arvestada et autot oli kasutatud ka peaaegu nagu tööautona, siis ega ma eriti ei imestagi, et tal see põrand niisugune oli, nagu ta oli...
Nüüd tuleb lihtsalt juurdeostetavate detailide nimekirja lisada ka igasugused uued erinevad põhjaplekid, kaasaarvatud pagasiruumi oma.
Vaatasin seda autot põhja alt ka, aga kuna sealt avanes mulle erineva paksuse ja koostisega "kultuurikiht", siis ma lähemast surkivast uurimisest loobusin.

Kusjuures juba pikemat aega häirisid mind need pikad praod tagatiibades ja esiuksel, mis osade piltide peal natuke näha on.
Ma teadsin juba esimesel vaatlusel et see on pahtel, mis niiviisi teeb, aga varem ei olnud võimalust niimoodi agressiivselt kruvikeerajaga kallale minna ja vaadata, mis selle all peituda võib.
Nüüd kasutasin juhust ja hakkasin aga "räistama".
Mida rohkem ma seda pahtlit sealt eemaldasin, seda süngemaks mu nägu muutus.
Igatahes selle kunagise avarii likvideerimine on toimunud küll suisa kirvetööna.
Mõlemad tagatiivad pakkusid imestamismomente kuhjaga:
Kui juhipoolsel tagatiival kõik lahtine pahtel, mis ma kätte sain, oli eemaldatud, siis pleki külge järgi jäänud ollus oli sõrmega katsudes täiesti pehme ja kivistumata. Järelikult oli kuivanud ainult pealmine kiht ja see kuidagi enam-vähem siledaks lihvitud ning plörinal värv peale lastud .
Alles peale veerand tunni möödumist, kui tulin muude tegemiste vaheajal uuesti kontrollima, mida see tiiva külge jäänud pahtel teeb, siis oli tunda, et päikese ja sooja õhu käes oli ta lõplikult kuni plekini ära kuivanud.

Ja ega parem tagatiib parem ei olnud: Ka sealt sai seda lahtist ja mõranenud pahtlit ära roogitud.
Nähtavale tuli vene autovärvija üks geniaalsuse "tippe" : Keegi "professor" oli parema pidamise eesmärgil peksnud poollömmis tagatiiva sisse mõned paaritollised naelad, milledest siis ainult pea paistis välja ja milledest kolkides moodustatud "struktuuri" peale oli veetud rohkem kui sentimeetri paksusega kiht pahtlit.
See oli nii idiootne vaatepilt et ma lausa pidin selle fotoaparaati jäädvustama.

Kokkuvõttes, ega mul tegelikult eriti kauem aega ei läinudki, võrreldes selle takso-"Volga" koristamisega. Taksot rookisin kolm tundi, musta "Volgaga" läks neli tundi.
Kui kõik salongi demontaaži tööd olid ühel pool, tegin ka mõned pildid toimunust. Armatuuri jätsin järgmiseks korraks kuna seal nende juhtmete eemaldamise ja markeerimisega läheb hea jupp aega. Ja kui nüüd aus olla, siis ega erilist huvi ei paku küll pärast seda sassimässakat lahti harutada ja mõistada et mis juhe nüüd kuhu käis.
Kuigi tegelikult on plaan lasta "Volgale" kunagi täiesti uus elektrijuhtmestik panna, pluss siis igasugused muud detailid-asjad veel sinna juurde.

Klaaside, linkide, ehisliistude, stangede jms. eemaldamise ma jätsin samamoodi järgmiseks korraks nagu armatuurlauagi- muidu saab hobialane tööpõld liiga kiiresti otsa.

Kommentaare ei ole: