Reede, veebruar 13, 2009

208. Peatükk: "Cadillaci" värvimine.

Tänane päev oli siis sisustatud auto värvimisega.
Kuigi ettevalmistöid polnud palju, siiski kõik see pindade puhastus jms. võtsid parasjagu aega, nii et ei saanud arugi, kui oli eelnimetet protsesside peale sujuvalt tund aega ära kulunud. Lõpuks sain aga värvimisega pihta hakata.

Paari tunni möödudes oli autol kaks kihti musta lakialust värvi peal:




Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Veelkord paari tunni möödudes oli auto lõpuks ka kahe lakikihiga kaetud:




Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Lakkimise käigus tekkisid ka mõned vead sisse. Kapoti keskel asuva kõrgenduse juures sai lakki liig palju, nii et selle ümber tekkis selline paksem rant:


Samuti tagatiiva siseküljele, kus ta hakkab sujuvalt tagapaneeliks üle minema, oli laki valgumisega tekkinud väikene tilk. Õnneks on taolised vead likvideeritavad.
Kõige rohkem ma põdesin tegelikult tagatiibadel asuvate, koonusekujuliste disainielementide pärast. Kuna lakk sai suhteliselt vedel ning "mahlakate" kihtidena peale, siis võis tekkida oht, et ta hakkab nendest kohtadest voolama. Tegelikult neid teravaid rante ning õnarusi oli veelgi, kus oleks samasuguseid probleeme tekkinud, aga õnneks jäid suuremad jamad ära.
Kuna üheski kambris ei saa päris steriilselt puhast värvi- või lakipinda, vaid mõned tolmutäpid tulevad ikka sisse, siis ei pääse ka see auto kunagisest hilisemast poleerimisest. See aga saab toimuma kunagi hiljem, kui lakk on saanud korralikult ära kuivada.

Algul oli plaan selline, et peale lakkimist jätaks auto kambrisse. Nädalavahetuseks kuivama ning tahenema. Kuid töökojas, kus ma autot värvisin, pidi üks buss esimesel võimalusel värvitud saama. Nii et auto kambrisse jätmisest ei tulnud midagi välja, vaid tuli hakata otsima mõnda ruumi, kus ta peale kambris kuuma õhuga kuivatamist pärast kusagil omaette edasi kuivada saaks. "Cadillaci" omanik sai õnneks ühe tuttavaga kokkuleppele, et paar päeva autot tema töökojas edasi hoida.
Nii et tuli operatiivkorras järgi tellida puksiirmasin ja "Cadillac" sinna peale sikutada:


"Cadillac" oma ajutises peatuspaigas:


Siin piltidel proovisin vaadata, et kui suur see tagatiibade pinnalainetus on.
Need on nagunii sellised detailid, mida peale kapoti ja tagaluugi pingsat uurimist erinevates lähteasendites, vidukil silmadega kriitikute poolt sihikule võetakse.
Aga näib et plekipind väga ei loperdagi. Vähemalt tõstukite postid näivad küll peegelpildis ühtlaselt kõverad:




Eestvaade:


Selline ta siis lõpuks sai.
Kui järg kunagi pindade poleerimiseni jõuab, siis peaks auto omale juba mõnevõrra viisakama välimuse saama.
Homme aga asun tegelema ustega, milledest ühe kohta on mul pildimaterjali näol juba väike ülevaade olemas. Peale neid ootavad oma järge esitiivad.

Kommentaare ei ole: