Reede, veebruar 27, 2009

211. Peatükk: "Cadillaci" uste ja tiibade värvimine ning muud ettevalmistustööd.

Loll pea on ihule parajaks nuhtluseks küll. Ma mõtlen siis enda pead selle all, mitte et ma kedagi selle nimetusega tituleeriks.
Viimasel ajal on pidevalt meelest läinud fotoaparaat kaasa võtta, küll laadima panna jne. jne. et tööde käigust mingitki visuaalset ülevaadet esitleda.

Kuna pilte on vahepealsetest tööprotsessidest mõni üksik, siis püüaks toimunut mingil moel kirjeldada.
Kui ustel olid pealmised pinnad esimest korda tumeda täitevkrundi all, siis tuli ette võtta nende sisemised pooled. Need on tavaliselt sellised, mida eriti ei viitsita teha. Enamjaolt piirdutakse vaid nende pindadega, mis nähtavale jäävad.
Ma võtsin asja nagu sellest seisukohast, et kuna uksed on juba nagunii täiesti pulkadeks võetud, siis oleks mõttekas ka polstrite all olev ukseplekk vanast värvist ära puhastada.

Juttu kirja panna on üks, plekipindu puhastada aga teine asi.
Juhiukse polstrialune plekk sisaldas lisaks kruntidele endas veel mingisuguse villase materjali tükke. Ilmselt oli sinna kunagi pandud mingisugune mürasummutusvaiba moodi asi. See tuli muidugimõista maha kraapida.
Tollega ühele poole saanud, tuli jälle võtta taldlihvija ning hakata kogu seda vana värvi ja krunti maha lihvima:


Paari tunni möödudes oli tulemus juba natuke parem, kuid siiski mitte päris valmis:


Parempoolse ukse sisepind oli aga seevastu teistsugune. Seal polnud punasest aluskrundist jälgegi. Vastu vaatas must, tehases peale lastud aluskrunt. Ilmselt oli parempoolne uks kunagi USA-s mingisuguse avarii osaliseks saanud, mis siis uue vastu välja vahetati. See näikse kinnitavat ka selle "Cadillaci" teema alguses mainitud parempoolse külje avariid.
Mõlema ukse sisepinna lihvimisele kulus jällegi paar päeva. Kui oleksin tahtnud nahhaal olla, siis oleksin silma "kinni pigistanud" ning nad mõlemad lihvimisvilla ja lahustiga kergelt puhtaks lihvinud. Sellisel "pinnapealsel" tööl pole niisugusel kujul aga mõtet.
Kui uste sisekülgedelt oli ükskord vana värv ära lihvitud, siis keerasin nad jälle "õigetpidi", hööveldasin üle ning kruntisin teistkordselt ära. Sisemise poole jätsin toona targu tegemata. Miks, seda saab varsti allpool olevatelt piltidelt näha.

Siis oli järg tiibade käes.
Ega nendega eriti lihtne polnud. Tol ajal olid "Cadillacide" esirataste koopaplekid esitiibade külge keevitatud. Nii et üks selline ebamääraste vormidega ja mitte just kõige kergem detail töö jaoks pukkide peale panna, nii et ta seal paigal ka püsiks, oli vahetevahel mu jaoks paras pusimine.
Esitiibade külge keevitatud rattakoopad olid samamoodi selle halli, x-päritolu värviga koos. Kuna "tulemüüriga" toimunust ning sellest, mida see hall värv lahustiga reageerides tegi, olid saadud vitsad veel liiga värskelt meeles, siis tuli mul koopaplekkidega teha samasugune "operatsioon"- lahusti ning lihvimisvillaga kogu see kahtlane värv maha pesta. Kui selle tööga olin ükskord valmis saanud, siis tuli nentida, et koopaplekid ei olnud samuti roostest puutumata jäänud. Pealmised osad olid küll enam-vähem, kuid allpool tungis rooste läbi värvi jõudsalt esile.
Seal ei aidanud samuti miski muu, kui et vana värv ja selle all peituv rooste halja plekini puhtaks lihvida.
Kui ka nendega olin lõpuks ühele poole saanud, siis tuli esitiivad jällegi õigetpidi keerata, et pealmised pinnad teistkordse täitevkrundi alla panna. Nii et jällegi kulus nende kallal tegutsedes päris mitu päeva.

See nädal aga sain kõik kõnealused detailid lõpuks nii kaugele, et võis hakata värvimise peale mõtlema. Veel üks pilt uste viimase lihvimistöö käigust:


Nagu eelminegi kord, avanes alles täna võimalus kogu oma "kolaunnikuga" värvikambrisse pääseda. Üks pilt parempoolse ukse siseküljest enne kruntimist:


Seekord kasutasin sisepindade kruntimisel nn. kiirmeetodit.
See tähendab seda, et haljaks lihvitud pindadele kandsin peale kõigepealt happekrundi. Kui too kuiv, läks temale selga omakorda täitevkrunt, seejärel värv ning lakk. Sellisel moel jäi ära mitmekordne sisepindade lihvimine ning kruntimine.

Kui ustel ja tiibade sisekülgedel krundid kuivad, hakkasin otsast pealmisi pindu värvima:








Juhiukse sisekülg:


Parempoolse ukse sisekülg:


Ning mõne tunni möödudes said kõik detailid ka lakitud:






Kuigi seekord oli tolmu tunduvalt vähem, kui näiteks autot tehes, siiski päris steriilselt puhast pinda ma sellegipoolest ei saanud. Nii et ka need detailid ootavad millalgi pindade matistust ning poleerimist. Kuna ohtlikke kohti, kust oleks võinud lakk voolama minna, oli nii tiibadel kui ka ustel päris mitmeid, siis ma ei hakanud nö. peegelsiledat pinda taga ajama, vaid jätsin ta mõnevõrra "mustriliseks". Lihtsam on kergelt apelsinikooremustrilist lakipinda siledaks lihvida ja ta uuesti läikima poleerida, kui et hakata "jookse" likvideerima ning riskida sellega, et mõne randi või õnaruse juurest võib lakist läbi lihvida. Ja siis pole detaili ringitegemisest pääsu.

Tegemata jäid veel tagarataste katted ning uksehingede piirajad, kuna mul tekkis kerge "pukipuudus". Kuna nood on niisugused detailid, milledest suurt midagi ei sõltu, siis saab neid värvida ükskõik millisel sobival ajal.

Nii et laias laastus on suuremad tööd selle autoga lõpuks ühel pool.
Aega temaga küll läks, aga asja vast sai. Ehk ta nüüd kestab jälle mõned aastad. Kunagi kevade poole tuleb siis ette võtta kere poleerimine. Selleks peab aga autole ja detailidele pealekantud lakk saama korralikult lõpuni ära kuivada.

Kommentaare ei ole: